summit day 2

Nonii, Willowi internet on nii üle koormatud, et ma võin siin küll teeselda blogipostituse kirjutamist, kuid reaalsuses saan ma tõenäoliselt selle üles laadida alles õhtul, kui ma oma koju jõuan.

Mul oli hommikul väga lõbus seiklus. Kuna eestlased elavad mulle väga lähedal, aga liikluskorraldus, ühesuunalised tänavad ja valgusfoorid on hästi ebamugavalt West Dundeesse paigutatud, siis ma jalutasin hommikul oma eestlastele vastu. Pidime saama kokku kell 8.30 ühe USA lipu all ühel ristmikul. Mina olin ilusasti 8.24 kohal ja istusin maha. Jalutamine siin on üldse juba üle mõistuse eneseületamine ameeriklase jaoks, aga kuskil lihtsalt istumine ja ootamine ületab kõik loogilised mõttekäigud. Niisiis ootasin seal ilusasti, mul oli täitsa tore seiklusrohke, sest üksiku ootava tüdruku vastu oli huvi suur. Ühtegi tundmatusse autosse ma siiski ei istunud ja lõpuks umbes kolmveerand üheksa saabusid ka eestlased, kuigi samal ajal oli üks onu just parasjagu uurimas, et kas kõik ikka minuga hästi on ja kas ma turvalisesse autosse ronimas olen.

Partner Meetings, mis siin enne GLSi aset leiavad on üsna erineva tasemega. Palju on välismaiseid kõnelejaid, kelle emakeel ei ole inglise keel ning seetõttu on keskendumine natuke keeruline. Hommikul oli meil urbanisatsiooniteemaline loeng kus räägiti sellest, kuidas aina rohkem inimesi linnadesse kolib ning mis nende inimestega peaks tegema. Peale seda oli väike break, üllatuseks oli banaani, mandariini, müslibatooni ja muud sellist tervislikku asja, varusin igaks juhuks omale päeva varu. Nüüd oleme mina ja Meelis "Impacting Marketplace Leaders with the GLS" breakoutil ning teised harivad end igasugustel teistel teemadel.

Peale seda breakouti on meil Blue Sky lõuna, mis iganes see peaks tähendama (õues?) ning me pole otsustanud, mis me pealelõunal teeme. Lehari ja tema abikaasa lähevad vist Chicago downtowni, Meelis ja Karita juba käisid pühapäeval ja minul ei ole ka suurt kihku sinna nii palavaga minna, niisiis vaatame veel, kuidas ja mis me teeme. Õhtul vist on mingi lõunasöök "leivamehega", keegi onu, kellele Kibuspuud Meelis ning Karita leiba alati toovad :D

Pilte ma selle aeglase netiga siia üles ei saa panna, lisan need õhtul oma kodus normaalses netis.

Siin GLSil olen ma tõenäoliselt üks noorimaid osalejaid. Olen paari noort inimest veel näinud, aga enamus on umbes 30ndates-40ndates mehed. Naisi on ka, aga nad kuidagi eriti ei paista nii hästi välja, ma oletan, et enamus neist on abikaasad, kes kaasa on võetud. Aga kes teab, äkki mul ei ole õigus.

See on väga huvitav, et mul on seekord USAs nii kodune ja normaalne olla. Üldse ei ole keelebarjääri, poes kõndides on tunne nagu oleks kogu aeg just Targetis käinud, kuigi on huvitavam kui Prisma, ei saa öelda, et kuidagi ebamugav. Ma mäletan et 10 aastat tagasi olin konstantselt nii erutunud USAst et ei suutnud üldse keskenduda ning iga minut oli nagu lõbustuspark-seiklusfilm ühes. Praegu aga on kõik nii normaalne ja kuidagi kodune. Ma aina rohkem mõtlen, et ma ikka pean mingi osa oma elust tõenäoliselt USAs elama, sest see tundub liiga loomulik, et mitte seda teha. Ameeriklastega on nii lihtne suhelda ning kogu kultuur on nagu üks suur ülimagus juustukook, mida sa võidki sööma jääda, vahepeal läheb süda pahaks, siis tuleb natuke oksendada (=lähed oma tuppa ja istud arvutis) ning siis saab jälle edasi õgida.

summit day 1

Jõudsin lõpuks koju. Täna oli pikk päev, mulle tuldi umbes kell 11 siia järgi ning kohaliku aja järgi on kell praegu 10 õhtul ning kuna ma öösel siiski liiga hästi magada ei saanud, on praeguseks unelevel päris kõrge. Täna siis oli esimene GLSi ettevalmistuspäev. 

Kuna ilm on siin ilus siis ei ole vaja eriti riidesse panna. Kui Meelis ja Karita ja soomlane Sami mind peale tulid võtma, hoiatati konditsioneeri eest. Võtsin igaks juhuks kampsuni kaasa, aga kotist välja ma teda päeva jooksul ei pidanud siiski võtma.

Hommikul majast välja minnes ei osanud ma kuhugi poole eestlastele vastu jalutada ja kuna nemad natuke ekslesid mulle järgi tulemisega, jalutasin ringiratast ning tegin pilte. 

Mina elan Winton Courtil, mis on lihtsalt üks väike ringtee-tänav.

Kohale jõudes registreerisime end sisse. Sellel aastal on kogu summiti asjaajmine võimalikult paberivaba (loodus ja metsad jne) ning peale kaelakaardi ja kava ei saanudki suurt midagi. Tegelikult saime küll. Saime süüa! Ja kohtusime ülejäänud Eesti tiimiga. No lugu on naljakas - siin on kolm abielupaari ning mina. Ma ei tunne end küll kuidagi imelikult, aga vahepeal mõtlen, et kas peaks. 

Hommikul oli meil väike tore oleng Bill Hybelsiga, kus ta rääkis natuke sellest, et juhtimine ei olegi lihtne ning sellest, kuidas tekivad visioonid. Muusika oli väga tasemel, aga suuri üllatusi ei olnud, üks võõras lugu oli, mida ma varem ei olnud kuulnud, aga isegi enamus seaded olid juba mõnest Hillsongi-Newsboysi-Planetshakersi ideest niivõrd mõjutatud, et väga kodune oli kuulata.

Sellel aastal on GLS ikka väga eriliselt mind vastu võtmas, ma sobin igasse koridori ja iga väljaprindiga nõnda ilusasti kokku et kohe imelik hakkab.

Pealelõunal oli üks strateegiline meeting, kus räägiti GLSi statistikast. See terve loeng oli et "uuringud näitavad", mis minu jaoks mõjus kahtlaselt, sest need protsendid ja statistika oli ikka täitsa imelik, ma tahaks väga teada, missuguste mõõtevahenditega nad selliseid numbreid saavad. Aga no see selleks, palju oli ka asjalikku juttu. Õhtul oli meil veel Regional Meeting, kus olime Euroopa osas. Eestis kusjuures päeva jooksul mainiti mitmeid kordi ka suures saalis ära, sest me oleme lahedad. Peale Regional Meetingut oli veel kella kuuest õhtul noorte GLSi korraldamise erikoosolek, kuid kuna meie lõunasöök oli olnud kell 12 ning me olime väga näljased, sõitsime hiinakasse sööma.

Vot selline seis siis järgmisel kuul, ei saa kurta!

Peale kõhutäit (ma võtsin kõige väiksema võimaliku koguse ja sellest jaksasin ära süüa kah ainult pool) tahtsid Karita ning Meelis Targeti shopingut teha. Egas mul kah midagi selle vastu olla saanud. Karita ja Meelis on abielupaar, kellel on neli last Eestis kingitusi ootamas. Kui Karita küsis, et mis kell me võiksime kassade juures kohtuda ning ma pakkusin välja, et 15 minuti pärast, oli reaktsioon üsna üllatunud. Leppisime kokku, et kohtume 45 minuti pärast. Niisiis jalutasin mööda Targetit ringi üsna nõutult, sest esmavajalikud asjad (kreem, läätsevedelik ja lifesaverid) leidsin üles esimeste minutitega. Niisiis luusisin ringi, ega mingeid hullusid ahvatlevaid pakkumisi ma ei leidnudki ja lihtsalt võrdlesin pisut hindu. Riided Targetis küll odavamad ei ole, samuti voodipesu või jalanõud on pigem kallimad kui Eesti supermarketites. See-eest söök ja kosmeetika ja tehnikavidinad ja koolitarbed, oo, oo kui palju odavamad kohati!

See on siis üks kosmeetikariiulivahe, tegin sellest pilti kõikidele oma kosmeetikahuvilistele sõpradele. 

Kuna mul oli igav, siis otsisin, kas ka sinist juuksevärvi on poest võialik saada. Oli lausa nelja varianti - üks neist (vasakul üleval) oli 2-3 pesuga mahatulev värv, mis mitte ei jäta pigmenti juuksekarva sisse vaid pealispinnale. Siis klassika - sinine juukselakk, pildil näha sinise korgiga pudelit. Paremal üleval on juuksekriit sinine, värvivalik oli kaunis lai nendel juuksekriitidel, aga need tulevad ka kohe maha, isegi pesema ei pea, ainult natuke korralikumalt pead kammima ja saadki värvist lahti. Keskmise riiuli paremal pool on aga püsivärv, sinine ja ka muud toonid, mida Eestis Rimides ja Prismades müüakse. Ma pole seda ise proovinud, aga ehk peaks kunagi. Mitte veel siin USAs aga äkki kunagi Eestis.

Kui 45 minutit oli möödas ja ma olin täisti veendunud, et mul ei ole enam midagi poes teha, aga Meelist ja Karitat ei paistnud kuskilt, otsustasin, et ostan küünelaki ja värvin küüned ära. No ütleme nii, et ma oleks saanud ka 10 kihti küünelakki peale kanda, sest neil läks shoppamisega mõnusalt aega, et kõigile oma neljale lapsele kingitusi-riideid-tarvikuid varuda. Aga mul oli ka tore, Targetis oli WiFi ja ma lakkisin küüsi. 

Nüüd olengi juba oma voodis ja olen väga kindel, et ma jään kohe magama, sest ma olen täitsa väsinud. Homme on äratus kell 7 ja ma proovin väikse jalutuskäigu hommikul ette võtta, et teistel eestlastel mind mugavam kätte oleks saada. Päev on homme pikk, läheb vist täitsa õhtuni välja ja homme äkki lähen mingile õhtusöögile mingite ameeriklastega.. Täpselt ei teagi.

Willow Creekis igal pool on internet, mis teeb sealoleku eriti mõnusaks. Mul on kaasas pidevalt arvuti, et teha suuremaid märkmeid, märkmik, et teha väiksemaid märkmeid ja telefon, et lahendada kriisiolukordi, mis vahepeal Eestis juhtuda võiksid. 

Kreemitasin end nüüd oma odava kuid superhea Palmersi kreemiga pehmeks ning istun siin linade vahel ja jään magama! Teil saab kell varsti pool seitse hommikul nii et peaks vist hommikutervitused sinnapoole saatma!

i like america and america likes me

Ei, ma ei vihja siin Joseph Beuys'i teosele I Like America and America Likes Me, ma tahan siin rääkida oma suurepärasest host home'st kuhu ma sattunud olen. Eile õhtul pimedas ma ei saanudki aru, missugusesse spa-paradiisi ma sattunud olen.

See on siis minu tuba. Paremal pool on näha, et ma ei oska nii meisterlikult voodit valmistada nagu minu külalislahked ameeriklased.

Kogu elamine on pisikesi detaile täis, siin on miniserviis ja baleriiniatribuutika ja üldse, nii nunnu.

Seda märkasin alles hommikul valguse käes, et mind säärane kaunistus ees ootas.

Laealune riiul on täis wannabe vintage stuffi.

Mina oma buduaaris. No ma ei oska miskit kosta.. Mulle on siia ostetud mingit spets sinist šampooni, igast uskumatult häid kreeme-seepe-vahendeid.. Hmmmm.. See on üks asi, mis USA puhul on ülilahe - kõik lõhnab nii hästi! See on tõenäoliselt keemia ja ebatervislikkus ruudus, aga kõik asjad kindlsati natuke vaniljelõhnalised ning teadupoolest on vanill üks minu lemmikutest lõhnadest. 

WC poti peal on sellised raamatud, mida oli öösel väga lõbus lugeda, kui mul ajavahe tõttu igav oli ja ma oma valdustes ringi luusisin.

See on vaade söögituppa (?), kus ma ka praegu söön ja kirjutan.

See on minu hommikusöögilaud :) Igal pool olid sildid, et kuidas mida teha. Tagaplaanil laual on näha ühte mööblieset, mida nad parasjagu värvivad ja mille kallal nokitsevad.

Kuidas teha kohvi :D Õige kogus kohvi oli juba presskannus sees, kõik õpetused juures. Hakkan kohe jooma seda. 

Vaade elutuppa, kus kamina asemel uhkustab suur televiisor. Laes, nagu ikka, on igal pool ventilaatorid. 

Selline vaade avaneb aknast. Tegelikult ma pole õues veel käinud ja täpselt ei saa aru, et mis kanti naabruskonnas ma elan. Eile nad arvasid, et ma võiks ukse lahti jätta, sest nad lähevad hommikul vara kodust ära, aga kuna äikesetorm oli kõva ja hirm oli suur, siis ma ikkagi küsisin neilt võtit, et ma saaks nende maja lukustada.

OKEI JA KIRSS TORDIL!!! Hommikul kui ma nägin silti "milk in door", mõtlesin kuidas võimalikult diskreetselt mitte süüa müslit, sest teadupoolest peale piima joomist ei oleks mu spa-WC enam üldse nii spa.. Tegin omale juba peanut butter jelly võileiba ja siis hakkasin nende kappides kolama viisakalt :D Ja mis ma avastasin, külmkapis oli MANDLIPIIM selle ukse sees. No täitsa hull lugu, ma olin nii vaimustunud et kallasin omale terve kausitäie piima ning sõin müslit mõnuga. Jätsin neile kirja ka, et ma olen jube amazed, koos mõne šokolaadi ja paari käterätikuga. Natuke üllatust jätsin selleks puhuks ka, kui ma ära minema hakkan. Aga ma lihtsalt ei suutnud žesti tegemata jätta sest tõesti, see kodu on siin nii imelineee!!!!

Ma nüüd üritan kuidagi imeväel endast mitte läga maha jätta (ma ei tea mis süsteem neil kodus nõudepesuga on) ning varsti peaks Meelis mind peale võtma.

Hahaa.. Selline nali juhtus ka juba hommikul, et mingi tädi helistas uksekella ja ütles, et ta peaks kohviubasid saama :D Mina muidugi ei teadnud midagi sellest ning tädi küsis, et kas ma olen Mary Jo lapselaps (!!!) mis on mega naljakas, et kas mul tõesti siis on juba selline inglise keel, et võiks mulle seesugust staatust pakkuda. Aga noh why not, lapselaps ma pole ja kohviubasid ei osanud talle ka anda, kuid lahe on ikka.

Ta tuli tagasi, ta uuris vahepeal välja, et kust neid kohviubasid hoiatkse ning jutustasime selle tädiga päris pikalt. Tal on viis last, vanim on 24-aastane neiu ja noorim on 5-aastane. Naljakas, ameeriklased on kõik ikka sellessuhtes ühtemoodi, et ta juba kutsus külla ja proovis kokku leppida erinevaid tegevusi, mida mina ja tema tuttavad võiksid koos teha. Ja see, et kellelgi pole õrna aimu Eestist, hea kui üldse Euroopast, paneb mind kogu aeg mingisse huvitavasse rolli, kus paar minutit kulub sellele, et seletada mis laiuskraadil umbes Eesti on (sest oodata neilt Euroopa geograafia tundmist oleks lihtsalt naeruväärne) ning siis tuleb selgitada, et jah, me ka talvel käime jala ning see, et mul ei ole autot ega autojuhilube, ei ole mingi imeasi. Peale seda tuleb juttu alati sellest, et mida ma Eestis teen ja kuidas mulle USA meeldib. Ja siis järgmine küsimus ongi, et mida ma täna õhtul teen või kas ma tahaks homme grillida või kuidas neljapäevase reisiga jõe äärde oleks. 

M A A R M A S T A N A M E E R I K A T

POLE MIDAGI TEHA.

Ma olen surmväsinud ja istun oma printsessivoodis ja kõik on nii lahe. Peaksin juba magama, aga lühidalt:
- maandusin Chicagos äikesetormis ning umbes 30-kraadises soojuses
- sain passikontrollidest ja turvadest ja pagasist ülikiiresti läbi
- ootasin lennujaamas umbes 1,5 Meelist, kes mulle vastu tuleks
- ostsin ühe juustuburgeri McDonaldsist lennujaamas
- mul oli raskusi lennujaama WCsse mahtumisega koos oma kohvriga
- West Dundees, kus peatun, on väga suur torm, äike ja vihm aga soe
- mu elukoht on nagu loss, mul on suur kahe voodiga printsessituba ja vannituba-WC-buduaar, mis näeb välja nagu moeajakirjast välja võetud

Ma lähen praegu magama sest ma olen liiga väsinud, aga lihtsalt imeline!

ja jälle ei jaksa pilte panna normaalselt:

Siuke huvitav süsteem lennujaamas siis, et vajutad ja sulle tuleb uus puhas cover sellele prilllauale.

No otsi kohta kus sa saad ja proovi pissida.. 

superameerika

tegin oma kodust ka pilte aga kuna käsi väsimusest nõnda värises siis need tulid jube udused ja proovin homme jälle. 

lennukimõtisklused

Lennukimõtisklused nr1.

Olen Chopini lennujaamas ning siin ona ka WiFi. Normaalne. Ma mõtlesin, et tegelikult on ikka hea, et paljudesse kohtadesse ei saa Eestist otse lennata vaid alguses peab tegema sellise sutsaka. Saab ennast nagu pikemalt ette valmistada selleks reisiks või nii. Mul on jäänud selline tunne, et ma ei ole viimasel ajal üldse mõelda saanud rahulikult ja lennuk on supertore, kui.. Kui vaid meie lennul ei oleks olnud kisavat titat, kes enne Poola jõudmist pool tundi karjus. See oli kurb. Minu kõrval istus üks tore Eesti tädi kes sõitis edasi Torontosse, ta lasi mind enne lennukist välja ja ta nimi oli Anna. Me tegelikult eriti suhelnud omavahel, aga kuna me mõlemad kiirustasime edasi järgmisele lennule siis mõistsime üksteist sõnadeta. 

Lennukis saime vett ja šokolaadi ja oli tore, maha tulles oli imelik see, et oi passikontroll.. No mul läks see väga valutult, sest ma olen EUs ja EUle oli ekstra eelisjärjekorras kontrollid. Tore Poola onu lasi mind ilma küsimusteta edasi. Poola lennujaam tundub suht väike, võrreldes eelmise korraga on see natuke rohkem korras ka vist.. Ega ma tegelikult ei mäleta sellest 10 aasta tagusest Poola lennujaama peatusest eriti midagi. Aga suht mõttetu lennujaam, selline hall ja ebamugav. Aga palju valgust ja aknaid vähemalt. Mulle tundub et minu akna taga ootab mind juba mu lennuk ning mingi osa meeskonnast läks just sinna peale. 

Mul on kõht natuke tühi, aga nagu ma mainisin, siis see lennujaam tundub liiga mõttetu et siia panustada ja ma ei näinud oma rännakul eelmiselt lennukilt oma väravasse ühtegi söögikohta, mis oleks kuidagi mingit emotsiooni tekitanud. Niisiis ma tsillin oma tühja kõhuga edasi, sest ameerikas ma vaevalt et enam seda tunnet tunda saan.

Lennukimõtisklused nr2.

Olen nüüd Norrast juba möödas, lennuk lendab Inglismaast põhja pool meres ning sundub Islandi poole. Lend on kestnud praeguseks umbkaudu kolm tundi. Minu suureks õnneks peale lendutõusmist hakati juba söögist rääkima. Tore on, sest mul oli kõht väga tühi. Valida sai kas kana või kala vahel ja ma võtsin viimase. Kala kõrvale serveeriti kartuliputru, sooja kuklit ning ühe kaane all oli kahtlane sisu - mingi punane plöga, tõenäoliselt mingitlaadi liha, üks petersellitükk ja kaks poolikut kuivanud kurgiviilu. Magusroaks oli kreemine šokolaadikoogitükk. Peale kahte ampsu kala ja saia oli mul kõht juba täis nii et jätsin selle kahtlase liha ja kuivad kurgiviilud söömata. Vähemalt viis korda on juba juua pakutud, ma pole ikka veel käiku WCsse ette võtnud. Õnneks ei istu ma täitsa keskel vaid ääres, minu kõrval istub üks paks onu kes oma suure käega natuke laiutab. Õnneks ta on poolakas ja kuigi ta vaatab, mida ma siin arvutis kirjutan, siis pole tal õrna aimugi, et ma temast jutustan.

Siin LOTi lennukil on peal päris korralik meelelahutussüsteem. On muusikat, telesarju, filme, digitaalseid ajakirju, igast huvitavat kraami. Ma olen ära vaadanud ühe osa New Girl’i ning ühe osa A to Z ning avastasin siis, et siin on isegi kontserte!!! Võtsin Foo Fightersi kontserdi ning OHHHH üllatust, see on hoopis dokumentaal Chicago muusikasekenest. Igatahes väga õnnestunud valik ning ma olen seda juba 20 minutit vaadanud, ongi õige aeg paus teha et hiljem edasi vaadata.

Ma panin enne lendu oma arvutisse ja telefoni vana kõvaketta pealt muusikakaustad “yy muud” ja “yyy muud”, mis on minu sorteerimata muusika alates sellest ajast peale, kui ma üldse arvutis muusikat kuulasin. Väga lahe ja nostalgiline kuulamine on. Siin elektripistikut ei ole, aga mu arvuti usub, et ta aku peab vastu umbes 7 ja pool tundi nii et ma väga ei oska kurvastada selle üle. Lisaks on siin meelelahutuskeskuses USB, kust saan telefoni laadida. Hahahahaa just kui ma olin eriti mugava kirjutamisepositsiooni võtnud lasi minust ees istuv onu oma istme max alla ja mu arvuti oleks peaaegu pooleks läinud. Mina kahjuks oma istet alla ei oska panna ja kirjutada niiviisi edasi on üsna ebamugav.. Jah, mul on selline tunne et see nupp, mis peaks mu istet alla laskma ei tööta või siis ma ei oska seda õigesti kasutada. Eks ma siis proovin oma ebamugavuses edasi olla. Vahepeal on arvuti uued arvutused teinud ja usub, et aku peab veel 8 tundi vastu. 

Lennukimõtisklused nr3.

Noni, oleme praegu Hearsti ja Chibougamau vahel oma aeroplaaniga. Chicagosse on 1035 kilomeetrit veeli, õues on 48 kraadi külma, Chicagos on kell 5.50PM ning lend peaks kestma umbes kaks tundi veel. Eestis on aeg praegu 01.51 ning meile hakatakse pakkuma teist einet. Ma tegin siin meelelahutuskeskuses vahepeal kõik tetrise rekordid üle ning käisin 1x WCs. Seal oli hästi lõhnav kätekreem ning WC kõrval oli hängimispaik kus mehed õlut jõid. Vahepeal paks onu mu kõrvalt kadus pooleks tunniks ära, esialgu ma mõtlesin et ta jäi vetsu kinni aga siis ma hiljem mõistsin, et ju käis ka meestega õlut joomas WC ees. Siin lennukis on kuidagi eriliselt suur rõõm olla väike inimene. Kohati ma isegi magasin nii, et asend ei olnud piinavalt, kurnavalt, väsitavalt ja valusalt ebamugav vaid lihtsalt ebamugav. Siin ilusasti selgitati meile et mingi special valgustus on, mis aitab ajavahet natuke kergemini üle elada kui sa suudad magada selle aja kui valgus pime on. No ma ei tea, võibolla business klass magab aga siin küll keegi vist ei maganud. 

Nüüd on juba 981 kilomeetrit Chicagosse ning kui ma nii jätkan siis me jõuame enne kohale kui ma kirjutatud saan. Niisiis teen oma enda tetrise rekordeid üle ja ootan, et mis meile veel süüa antakse. Selg on valus ja tahaks võimelda, aga ainus koht, kus selleks ruumi on, on hõivatud juba õlut joovate meeste poolt. Minu teisel pool kõrval istub mingi eriline poiss, kellele tuuakse special sööki, ma ei saagi aru, mille poolest see söök eriline on, aga igatahes ta saab kogu aeg toidu kõigist varem kätte (mis on hea näitaja - ma tean et siis me saame ka varsti süüa). 

948 kilomeetrit juba :O Lõpetan nüüd selle kirjutamise, panen arvuti kotti ja ootan oma sööki! 

_:_:_:_:_:_

kuna ma olen jube väsinud ja kodust postitan seda, siis pildid tulevad siia kõik sellises järjekorras, nagu juhtus

Tallinna lennujaam. Mulle tundub, et mu iPhone nagu teeb kuidagi paremaid pilte viimasel ajal.. Taevas näeb pildil välja ilusam kui päriselus.

Vaade nr1

Simpsonite pilved ülevaltvaates, taustal Eesti.

Mulle muidu vahvel vapsee ei meeldi, aga see prince polo oli loti lennukis täitsa ok.

No pole ime et igast põllusaadused meile Poolast tulevad, kui siuke maa on!

Warsawi.

Selle lennukiga siis hakkasin varsti ameerika poole sõitma!

Läksin lennuki peale. Toronto lend oli üle müüdud nii et ma igaks juhuks võtsin end lennujaamas järjekorda, et ikka lennukile saada.

Meelelahutuskeskuse keelevalik.

Essa söök lennukis, mis oli suureks õnnistuseks minu väga tühjale kõhule. Vasakul üleval kahtlane asi, mida ma ei söönud (sõin ainult peterselli ära).

Olime juba nii lähedal!!

No ikka täiega lähedal!

Lahe kaart, mis näitab, kus parasjagu magatakse ja kus mitte.

Teine söök, milleks osutus tuunikalavõileib, mis ka oli asja ette.

Ja greip ja ananassilaadne asi paremal pool.

UIuiui kui lähedal me juba olime! Aga Chicagos valitses äike ja me tiirutasime 45min umbes Chicago ümber, mina muidugi paanitsesin, et me sõidame sinna järve lennukiga ja maandume seal.

Tegelikult lendas ikkagi tagasi lennuk lennujaama poole. Mega hull turbulents oli, sest äike ja muud asjad valitsesid kõvasti ilmaolude üle. Mina kuulasin oma iPhones ilusasti muusikat ja panin silmad kinni ja avastasin üks hetk, et oleme maandunud!

nonii, minek!

Oma MacBook Proga on muidu väga PRO siin lennujaamas istuda, kuid leidsin esimese mure ka. Nimelt, kui sul on vaba wifi, mis nõuab eraldi internetiaknas sisselogimist (nagu näiteks Tallinna Lennujaamas on) siis Maciga ei lähe see üldse nii ladusalt, nagu ma oleksin oodanud. Oma iPhonega saan küll lahendust netist otsida, aga kiirem viis tundus lihtsalt hotspot teha ja selle otsas kirjutada. Igatahes kui mõnda teistsugusesse WiFisse satun, siis selle probleemi peaks ära lahendama.

Ma olen palju mõelnud, et kui suur on see informatisooni hulk, mida enda reisi kohta avalikustada on veel mõistlik. Võin avalikustada nii palju, et esimeseks lähen sellise lennukiga ning minu klassi ülendati, minu iste on 6A ehk Economy Plus, mida iganes see siis ei tähenda.. Igatahes istun äriklassiga samas reas. Äkki sellepärast, et check-ini tädi nägi, et mul oli MacBook kotis? Nii hästi pole aga lood üle-Atlandi lennus, kus lähen sellise lennukiga ning minu istekoht on täitsa lennuki tagaosas ning numbriga D. Õnneks on mul ainult üks naaber ning WC'd on lähedal, aga mitte liiga lähedal. 

Täna on Tallinna Lennujaamas kuidagi eriti tihe liiklus võrreldes eelmiste kordadega kui ma siit lähiminevikus sõitnud olen, lennuaegu muudetakse pidevalt erinevatel lendudel, tehakse last-calle, enamus ajast tuleb kõlaritest mingi teadaanne.  Mina üritan siin rahulikult veel viimaseid tööülesandeid ära delegeerida ja veenduda, et ikka kõik ilusasti Eestis oleks kui mina kaugel maal ära olen.

No selle internetiga on pilte siin küll tõsine saast üles laadida, aga sain ikkagi hakkama!

See on siis mina, minu emme ja minu õde lennujaamas enne check-inni. Kusjuures juba Eestis küsiti minult minu ESTAt, seda, et mis aadressil USAs peatun ning et mis istekohti ma lennukis soovin. 

See on mina, mu ema ja minu isa enne kui ma teise inimesena checkini Chopini lennujaama lendaval lennul ära tegin. Väga pidulik. Mu isa juba hirmutas mind, et ma pean olema normaalne intervjuul, mis USA piiri peal tehakse ning et ma ei võtaks vastu määrdunud dollareid ning et ma ikka kindlasti oma 3G välja lülitaks ja üldse et kas mul ikka on kõik tähtsad paberid kaasas.. On küll. 

Tahan omale USAsse jõudes osta prepaid telefoniteenust, et saaks internetti ja olla nagu päris ameeriklane, saata iMessageid ja helistada ja enda Eesti numbri kinni panna. Vaatasin, et seal kohas kus ma esimese nädala peatun on lausa kolm selle kõige mõistlikuma teenusepakkuja esindust. Igatahes ühe poeni on mu kodust umbes 3,2km ja teine asub ühes kaubanduskeskuses, mis on 2,8km kaugusel nii et.. Ma arvan et kui ma ajavahe olen ära põdenud siis proovin sellega hakata tegelema!

Mu lennu väljumiseni on 45 minutit, sain siin lennujaamas ilusasti kõik akud veel täis laadida kõigil tehnikavidinatel (ehk siis mul on kaasas mobiil ja arvuti.. wow) ja nüüd ootan vapralt enda lennukile minekut. 

Kahe aasta tagust lennujaamas passimist minu õdede poolt saab vaadata siin. 

homme

Eile siis tegin sellise kangelasteo et üritasin kaks Big Mac burgerit järjest ära süüa. Peaaegu sain hakkama, teisest burgerist jäi üks amps alles. Pärast oli jube paha olla, aga 3,05€ olid väga väärt seda elamust. Kordama ei kipuks. NB! 

Kas te teadsite, et USA dollarid on palju piklikumad kui eurod ning katsed neid enda rahakotti ära mahutada on lihtsalt naeruväärsed. Olin eile Kultuuriklubis letis tööl ning pahna sorteerides leidsin ühe rahakoti, mis oli mõõtudelt ideaalne. Paraku oli seal sees ühe härrasmehe reisikindlustuskaart ning ma ei söandanud rahakotti endale võtta. Saatsin härrale kirja facebooki kaudu, et olen leidnud ta rahakoti ning ta kirjutas et tal on juba ammuilma uus olemas ning lubas lahkesti sellega teha, mis iganes hing ihkab. Niisiis mul on nüüd uhke peen meeste rahakott enda varanduse hoidmiseks. 

See on tagasihoidlik šokolaadivaru kaasa võtmiseks. Seda pole küll pildilt näha, kuid tegelikult on need kuhjad üsna kõrged. 

Ma olen pakkimist edasi lükanud terve päeva. Käisin ostsin umbes 2kg jagu šokolaade, kui kaks aastat tagasi Parmanid ameerikamaad väisasid, viisid nad kolme peale 3,5kg nii et kg/per inimene on mul ikka kõvasti ületatud. No tegelikult ma oleks ka rohkem ostnud, aga kuna pidin tohutu kuhja kassiliiva Varesele varuks varuma siis mul lihtsalt oleks nõrkus peale tulnud koduteel.. Tegelikult olengi enamus päevast koos Varesega lebotanud, uudiseid lugenud, muusikat kuulanud ja e-maile kirjutanud. Päeva jooksul on meelde tulnud, et mul ei ole sobivaid jalanõusid, piisavalt patsikumme, korralikke päikseprille.. Aga no ehk varustab mind nendega Ameerika.

See on Vares, kes ei aima, et homme samal ajal olen ma juba Atlandi kohal.