GLS DAY 1, hommik

Nii, täna siis on esimene GLSi päev. Minu pere lahkus kodust juba kell seitse, mina aga pean alles 7.30 olema ühe Ameerika lipu all. Hommikul rääkisin natuke pererahvaga sellest, kuidas ma suur turismi- ja vaatlusobjekt siin West Dundees olen, kui eestlaste autot ootan ning nad olid väga hämmastunud ja jagasid soovitusi siia- ja sinnasuunas. Igatahes, meie kodus elab GLSi ajal üks mees veel, kuskil all korrusel on neil veel külalistetube, ta on pastor kuskilt teisest osariigist, aga oma suure unisusega ei suutnud ma ajus seda fikseerida, et kust ta täpselt on.

Muidu on blogspot täitsa tore blogikeskkond, ainuke miinus blogspoti-maci suhtluses on see, et kui ma impordin iPhones pilte sisse, siis vahepeal ei näita ta uusi pilte upload aknas ja ma pean arvutile restardi tegema. No õnneks võtab see aega umbes 10 sekundit :) Jep, vot nii kiire on mu arvuti. Üldse on ikka jube tore, et ma Maci ostsin, sest kõik inimesed siin muudkui oma iPadide ja iPad minidega ja iWatchide ja iMacidega eputavad, mul oleks tõesti olnud imelik oma 8-kilost HP sülearvutit lahti hakata võtma mõnel meetingul. Ok, ok, tegelt pole asi nii hull, olen kahel korral näinud ka muud - 1x Windows 8 peal jooksvat imeõhukest tabletit, millele oli klaviatuur külge monteeritud ning 1x ühte lenovot.. Ja minu pererahval pole ka Maci.

Aga tegin restardi ära, nii et pilte saab kah:

Nagu sin ikka kombeks, siis tahetakse meie kohvrisse lisakilosid tekitada juba enne, kui shopata saab. Olen siiamaani saanud - 2 DVDd, 2 raamatut, ühe töövihiku, ühe märkmiku, lugematu hulk tavalisi väljaprinte, 2 magnetit, paar kleepsu. Lisaks on pildil minu toiduvarud, mida ma toidupausidest alles olen jätnud, et igaks juhuks päeva jooksul ennast elavdada.

Minu tänane pagas hakkab nägema välja selline. Sellel aastal on GLSi töövihik A5 formaadis, mis on palju nunnum ja mõistlikum kui see, mis varasemalt Eestis näinud olen. Kompaktne, nunnu. Lisaks muidugi lifesaverid.

No täna (võibolla juba eile) oli köögis selline uuendus tehtud. Tsau Airin!

Kuna hommikul oli pererahvas kuskil kadunud natukseks ajaks ja ma otsisin oma hommikusööki ise, siis kasutasin ka võimalust teha sellisest asjast pilti :) No see on ameeriklaste klassika. Minu pere joob hommikukohvi kookosõli ja munavalgega, et saada proteiini ja olla tervislik. 

Nagu näha siis silmaalused on mustad ja uni on alles suur, aga tempo tempo tempo.

See on pereisa Jack!

Ma muidu mõtlesin välja täna ka, et kuidas lahedada ära suur hulk ameeriklaste probleeme:

1) vähendada konditsioneeri. Konditsioneer teeb silmad kuivaks, kurgu valusaks, nina vesiseks ja paneb selja valutama. Ometigi on igas ruumis alati jahe ning keegi õues ei suuda olla.

2) süüa normaalselt. Meie saame siin jube hästi süüa, aga nii kui kogemata libastud ja mõtled kusagil mujal süüa, siis võid samahästi arvestada sellega, et söögile järgnevad paar tundi oled sa kasutu kapsas, kes ei suuda ei kõndida ega mõelda, sest magu võtab kogu energia omale, et aru saada, mis saasta sa nüüd ta sisse toppisid ja kuidas seda võimalikult valutult läbi keha protsessida.

No vot, ma arvan, et ma kirjutan Obamale. 

Aga tegelikult võtan ma ette oma järgmise jalutuskäigu, lootes, et Kibuspuud täna mind õigel ajal üles korjavad. 

summit day 3

Midagi nagu suurt muutunud selles suhtes ei ole, et kell on 21.30, ma olen voodis ja surmväsinud. Lisaks sellele, et päevad on siin pikad ja koosnevad peamiselt istumisest, siis konsentreerimise maht on üle keskmise - internett on Willowis vahelduv ning ega sa eriti ngu ei tihkagi midagi kõrvalist teha, mõistlikum on keskenduda, isegi kui ehk pole nii väärutslik kuulamine, aga kui sa juba siin oled, siis miks mitte. Eks need konverentsieelsed päevad ongi vist rohkem mõeldud riikidele, kus GLS veel tugevalt kanda kinnitanud ei ole või kus esineb palju probleeme või kes lihtsalt ei ole ürituste korraldamisega nii palju kogemusi omandanud. Eestlastele väga palju uut ei ole, aga üht-teist saab ikka kõrva taha panna.

Hommikul ärkasin kell 6. Umbes pool tundi tegin Eesti-tööd ja vastasin e-mailidele, umbes pool tundi veetsin vannitoas end pestes ja riidesse pannes ja umbes 15 minutiga tegin omale hommikusöögi ja kohvi ning läksin peegli ette, et hommikut jäädvustada.

Hommikused koerajalutajad on mulle juba tuttavad, sest eile ma neid juba nägin. Põhimõtteliselt parimad sõbrad. Enamus koeri on muidugi taltsutatud nähtamatute karjustega, seesuguseid silte võib siin rajoonis pea iga koeraomaniku muruplatsi ääres näha.

See on Essexi tänav, mis on see tänav, mida pidi iga hommik eestlastele vastu jalutan. Kõige klišeem ning ameerikalikum eeslinn, mida võiks mõelda. Ideaalne õudusfilmikeskkond, ideaalne Simpsonite või mõne muu multika keskkond (muideks - uues hooajas Marge ja Homer Simpson lahutavad!), no täisa selline eeskujulik USA eeslinn.

Mina ja sinine taevas. Kui varasemalt on siin olnud rahvusvaheline seltskond ning paaril juhul kordadest (pakun umbes 10%) on jutt läinud enne sellele, et kust ma tulen või mis ma teen, siis nüüd, kui täna õhtul oli GLSi Session 0 siis ma ei kuule enam mitte "hi how are you" vaid "oh my gosh i love your hair" ja seda ma lugesin kokku tänase päeva jooksul 32 korda öeldi mulle. Ja see enamus oli õhtul, enne ja peale Session 0'i. 

See oli tänahommikune muusika. Me istusime väga eeskujulikult teises reas ja sain jälgida mõnusalt bändi. Trummar (kes on kahe aknaruudustiku vahel ja bassimängijast paremal pildil, näha teda küll pole), istus ikka täieliku akvaariumi sees. Bassimängija tundus üsna noor ja uje. 

Seda pilti tehes ma veel ei teadnud, et me eestlastega kavatseme neid silte tulevikus enda huvides ära kasutada.

Lehari tegi sellise pildi minust, kui meil oli Pete Scazzero sessioon teemal "Emotionally Healty Leader", mis ei ole küll ametlikult summiti programmis vaid on international partnerite jaoks vaid, kuid mis eestlastele hädavajalik oleks. 

WOW kas jälle söök? Jah! See on riis, african peanut asi, kana, BBQ kaste, juurviljad ja karri. Ja mina olin veel tagasihoidlik enda taldriku täitmises.

Nemad on Lehari ja Keiti. Sain nende kohta täna teada, et Lehari on Oleviste koguduse liige (baptist) ning Keiti on Peeter-Pauli koguduse liige (katoliiklane). Et nad abielluda võiksid, pidid nad paavsti käest loa saama ja puha. Aga nunnud nad on!

Kuulus ja hinnatud modellidest abielupaar Craig ning Reena on ameerika-eesti segupaar, kes elavad Tartus ning praegu on juba pikemat aega USAs olnud perega. Lapsed on Craigi vanemate juures ja Craigi isa auto on neil kaasas. Nemad on juba söömisega harjunud ning on meile heaks eeskujuks.

Päeval tehti Lakeside Auditoriumis (haha, väike saal, 2464 kohta) prooviteste selleks, et kuidas kõik ilusasti jooksma hakkab. 

Nonii.. Ühe pausi ajal läksime mina ja Keiti suurde saali, et broneerida meile õhtuks ära magusad kohad. Me küll vahetasime oma kohtade asukohta enne algust, aga täna õhtul tegime koostöös Lehariga, kes tõi knopkasid Willowi office'st, ettevalmistused ka homseks. Arvestades, et Willowis on kokku umbes 8000 GLSi külastajat + vabatahtlikud, siis on üsna oluline, kus sa kõik sessioonid istud.

Tegin meeldetuletuseks pilti, et missuguse ukse juurde me peame minema, et enda kohtasid üles leida.

Reena tegi salaja pilti kui parasjagu oli Regional meeting ja nagu näha siis mul olid erinevad emotsioonid.

Need on Karita ja Meelis, Meelis on GLSi Eesti boss, kes käib kogu aeg USAs igast reise tegemas, ta on isegi Disneylandis käinud ja üldse kõik inimesed on ta tuttavad. 

Craig ja Reena on piisavalt amerikaliseerunud, et kasutada liikuvat treppi liikuvate jalgade asemel.

No rahvas vaikselt koguneb. Need neli ruutu seal taga on ekraanid, ja nüüd siit pildi pealt on veel mõnusam aru saada, et tegelikult need on nagu need mäed, mis on ka GLSi üldise kujunduse peal.

See ei ole vast kõige uhkem fotograafiline saavutus minu telefonist, aga õues, mõlemal pool saali, on väga kaunid kosed. Äkki mul õnnestub neid vaatama minna homme lähemalt kui ainult aknast. 

Selline nägi välja siis bänd. Ütleme nii, et ikka üsna keeruline on bändil ennast nii suurel laval kehtestada. Ega ma täpselt ei saanudki aru, et miks nad selle lava nii tühjaks jätsid, aga äkki homne toob vastused. 

See on siis, kui session0 sai läbi ja olime üsnagi kiired väljuma, inimesi oli palju ja minu host home elanikud pole ikka veel Willowist koju jõudnud. 

Homme on siis esimene PÄRIS GLSi päev, ehk kus ongi loengud, millest tuleb valik teha ka Eestisse ning teistesse riikidesse. See aasta on GLS võimalikult paberivaba, ma tõenäoliselt võtan oma arvuti kaasa, aga ikkagi enamjaolt kritseldan vihikusse, sest mulle nii meeldib konspekte teha, kus erinevad kirjastiilid juhivad tähelepanu erinevatele asjadele jne ja seda otseloomulikult käsitsi.

Ma tõesti olen nii väsinud, et tahaks kohe silmad sulgeda ja muumiunne jääda, aga paraku ma tean, et sellele järgneks umbes kell 00 esimene ärkamine, mis kestaks tunnikese ja peale seda teine ärkamine 4-5 ajal, mis kestaks ka tunnikese. Ja kuna ma juba kell 6 pean ärkama, siis ma ei saa seda omale lubada. Planeerin oma und nagu lapsevanemad oma titade und.

summit day 2.2

Ausalt öeldes on see blogipidamine täielik väljakutse. Päeval, kui Willowis mõni pisut igavam jutt kõrvu kostub ning tähelepanu mujale (näiteks siia) võiks koonduda, ei ole normaalset internetti. Õhtul, kui on hea internett ja mõnus olla, on uni nii suur ja väsimus nii võimust võtnud, et aju ei jaksa enam olla normaalne. Aga siis nüüd tänane päev teile piltides ka:

Tahtsin hullult Mercyga hommikul sõbrapilti teha, aga ta oli jube väsinud ja ei poseerinud üldse. Ta on ülimalt hästi kasvatatud koer ja tegelikult mõõtmetelt selline, et peaaegu võiks ratsavõistlustele minna.

See on meie kodu kaziibo nagu nad seda kutsuvad, peaaegu nagu veranda, aga majast eraldiseisev. Mercy vari ilusasti kaunistamas seda romantikat.

Tegin täna hommikul väga kiire hommikukohvi koos Mary Jo'ga, arutasime niisama elu ja Willowi ja asjade üle, ta on päris kursis Euroopaga (lausa Leedus käinud!!) nii et jutt on pisut põnevam kui keskmisel ameeriklasel, aga noh, ameeriklane on ameeriklane, vahet pole mitu korda ta Euroopasse jõudnud on, niikaua kui ta siin selle mõnusa kultuuri sees elab, ei saa temast kuidagi seda läägust välja vist.

Tänane varu lifesavereid lihtsalt kotti visatud, sest see on minu jaoks peale Rootbeeri vist kõige ehedam ameerika maitse, mida ma siin sisse õgin, et ikka täit elamust saada. Rootbeeri olen ka juba paar liitrit vist joonud..

Igahommikune poose peegli ees. Ma olen üritanud siin ikka meie Eesti lipuvärvides end ülal pidada, täna peeti mind paar korda soomlaseks. Muideks, World Cafes tuli minu juurde üks soome tädi, kes on Austraalias õppinud koos Mai ja Mariliniga, kes käivad Toompeal koguduses.. Nii et täitsa naljakas kohe. Muidugi väga lihtne on leida üles see siniste juustega inimene, rohkem neid ma siin pole kohanud.

See on see USA lipp, mille all ma ootasin.

Väga palav oli ja ma sain kodust oma kohvi veel kaasa ja kuna tähelepanu oli niigi palju, siis see üks selfie enam asja hullemaks ei tee. 

Minust möödus väga lähedalt üks jubedasti üürgav tuletõrjeauto, tegin sellest video ka, kohe täitsa valus oli kõrvadel.

Ja koolibuss, mis oli väga palju igavam, aga kuna ma pidin ootama, siis mis seal ikka.

See oli meie Blue Sky lõuna, tuleb välja et Blue Sky 1 ja Blue Sky 2 on hoopis ühed suured ruumid Willowis :D

Väikses (vanas) saalis (mis oli ikkagi umbes nii suur nagu äkki Nordea kontserdimaja) testiti premier host site'de ülekannet täna. GLSi kantakse otseülekandega üle erinevatesse kohtadesse, kus ajavöönd sobib.

Nu ja kuna meil oli paus ja Craig oli väga julge siis me läksime suurde saali, mis oli täitsa tühi. See peaks olema USA kõige suurem "private hall" ehk siis sellessuhtes private, et teda ei ole ehitatud välja rentimiseks vaid ainult ühe konkreetse eesmärgiga.

Kõik, kes on natukenegi kursis mõne saali näitajatega, siis tšekkige siia. Saaks teha tsirkust, saaks teha teatrit, saaks teha põhimõtteliselt ikka selliseid asju, et vähe pole. Ja tehakse ka!

Seekord on siis selline lavakujundus. Üsna lihtne lahendus, kui välja arvata need ruudukujulised ekraanid, mis asuvad erinevatel tasanditel.

Saime peaaegu et lavale ronida, keegi meid takistama ei tulnud. 

Reena ja Craigi modelligeenid löövad nii tugevalt välja, et miskit pole parata. Ja no näete, et see saal ei ole mingi urgas.

Vasakul on näha Hybelsi reserveeritud istmed, pildi keskel on üks pult, tõenöoliselt valguspult mingi osa jaoks. See suur asi ei ole projektsioon, see on LEDekraan. Ja neid on seal saalis kaks. Ja majas kordades rohkem.

Ok.. See on nüüd halb pilt võibolla teie arvates, aga ma tahaksin tähelepanu juhtida sellele inimpeale - justnimelt nii panevad nad paika valguseid ning sätteid, et inimesed näeksid välja nagu inimesed. Kõik värvitemperatuurid ning seaded on ülitäpselt paika pandud, et otseülekandes enam värvikorrektsiooni tegema ei peaks ning mujal vaatajatele ekraanile ikka inimesed, mitte ufohakatised ilmuksid.

!!!!!!!!!!!!!!!!!! Okei siin pildil ei ole aru saada, millega tegu on, aga see on World Cafe, mis on esimest korda GLS partner meetingu'te programmis. Tegu on suure saaliga, kus üle terve saali on lauad, kus iga laua peal on erineva regiooni/riigi söök. Mõned tähelepanuväärsemad palad olid näiteks prantsusepärased bruchettad, iisraelist pärit hummus, guacamole koos tacodega, ŠOKOLAADIFONDÜÜ PALJUDE ERINEVATE VÄRSKETE PUUVILJADEGA (SH MAASIKAD, MANGOD, ANANASSID, MELONID JNE), aafrikast riisi ja maapähklipada, rootsi lihapallid seenekastmes jne jne jne jne, sinna olekski võinud sööma jääda, mida paraku ma ka tegin ning sõin oma kõhu nii täis, et ma lubasin endale, et ma enam kunagi ei söö (aga sellest üsna pea, murdsin lubadust juba tunni aja pärast ja kahetsen ja ei kahetse umbes sama palju).

Niisiis võtsime reisi ette mööda teid, et minna filipiini restorani sööma filipiini abielupaariga. Nad olid kunagi professionaalsed muusikud, aga nüüd töötavad misjonäride koolitajana (?) ning mees on ka Moody Churchi pastor. Minul oli kõht paraku täiesti täis ja ma tõesti ei saanud aru, kuidas ma suutsin omale veel midagi kurgust alla ajada.

Karita demostreerib oma sealihasöömisoskusi.

See on meie laud PEALE seda kui kõik, mis vähegi jaksasime, oli ära söödud. Võite vaid ette kujutada, missugune nägi see välja alguses. Real family feast.

No minu lemmikasi seal filipiinikohas oli siiski kookosejook, mis oli umbes selline, nagu kookosevesi Eestimaal, ainult et kookosetükkidega :)

nonii.. et mis siis võiks ühe normaalse magustoidu sees olla?

purustatud jääd, marmelaad, lilla tundmatu plöga, jäätis, punased oad ja veel tundmatuid komponente. Kõik see tuli ära segada ning siis ära süüa. Mina seda ei suutnud isegi maitsta, välja arvatud üks punane uba, et saada kinnitust, et tegu on tõepoolest oaga. Oli uba mis uba. Teised sõid ja kiitsid. Mis ma oskan kosta.

Ma nüüd jään unne, ma olen tõesti väsinud ja homme on äratus kell 6, sest pean umbes 7.15 majast lahkuma, aga ma ei taha hommikuti liigselt kiirustada, sest siin on liiga mõnus ja hommik on ainus aeg, kus ma natuke saan pererahvaga suhelda ja seda kodu nautida. Nii et head und mulle ja tere hommikust teile ja homseni!