CARE CENTER TOUR

Care Center on Willowi kompleksi üks suur majaosa, mis pakub abi abivajajatele. See sai alguse umbes 30 aastat tagasi sellest, kui hakati esimest korda toitu jagama. Aga see ei ole puhtakt söögikampaania, Care Center on palju enamat kui tavaline humanitaarabi, see on terve üksus, mis aitab raskustes inimestel taas jalule saada. 

 Esiteks, mul kindlasti ei ole kõik meeles, mida räägiti. Seetõttu soovitan nii faktide kontrollimiseks kui suurema info saamiseks vaadata Care Centeri koduleheküljele. Täna käisime peale GLSi sessioone mina ja Reena vaatamas, mis see endast kujutab. Tuur oli lühike ja konkreetne, aga väga inspireeriv.

Kogunenud rahvast oli kaunis palju, nii et meid jagati tähtede järgi gruppidesse, ühes grupis umbes 20 inimest. B tähte muideks ei olnudki. 

See on Care Centeri Willowipoolse osa kaunistus. Care Center aitab umbes 22000 inimest kuus erinevate programmidega, mida meile näidati. 

Pildil on näha Michaelit, kes oli meie grupi taltsutaja, et me ühest kohast teise 

See on söögipood, kus on valik üsna sarnane tavapoega - puuviljad, juurviljad, munad, lihatooted, konservid, kuivained, kastmed, isegi šokolaadi oli. 

Ei ütleks, et tegu võiks olla tasuta asjade poega, mis on mõeldud neile, kes endale toidukorvi lubada ei saa. 

Willow Creek Care Centerisse koguneb kuus kokku umbes 2,2 miljoni poundi (umbes 1 tonn) sööki. 45% sellest tuleb Chicago food depositoryst, millest omakorda 15% nad ostavad ja ülejäänud saavad tasuta. Ülejäänud söök tuleb otsesemaid kanaleid pidi - neil on eraldi tiim, kes käib ettevõtjate juures söögiülejääke ning abi selle programmi jaoks küsimas. Nad lisaks sorteerivad prügi ning saavad selle maha müüa ning selle raha eest ostetakse ka süüa. 

Meie grupijuht Michael oli rollis meid lihtsalt ühest punktist teise viia, igas punktis oli vastava teenistusharu juht, kes täpsemalt seletas, et kuidas tema allüksus Care Centeris funktsioneerib. 

Toidupoes selgitati, et kui sa tuled poodi, saad sa "passporti" - seda on kolme värvi sõltuvalt sellest, kui suur su pere on. Toidupoes töötab 10 vahetust inimesi ning see on lahti igal päeval, väljaarvatud reedel. Poodi jõudvast toidust on 90% tasuta saadud (vaata eelmist protsentidega teksti, mis ma ülevalpool kirjutasin, sealt see tuleneb). Igaüks saab selles poes käia 1x kuus ning neil on kuus 4000 külastajat. Keskmise külastaja toidukorv, mida siin tasuta shopatakse, läheks poes maksma 300 dollarit.

Mõndadele kaupadele on ka koguseline piirang peal, kui mitu ühikut ühe pere kohta käib. Neil on üsna karmid piirangud selles suhtes, et kes siia "ostlema" tulla saab, see tähendab et sa pead tõesti seda abi vajama, et sulle seda antaks. 

Reena mõtisklemas riisi üle. 

Lisaks kiireloomulistele lahendustele on neil ka "long term solutions", kuhu alla kuuluvad erinevad ministryd, mis aitavad suuremaid probleeme lahendada. Siin pakutakse inimestele tervishoiuteenuseid - vererõhumõõtmisest ning vaktsiinidest kuni silma- ja hambaarstini, siin on juristid ning teadusetundjad, kes aitavad legaalsete küsimustega ning samuti finantsmuredega. Ainiti eelmise aasta jooksul aidati inimestel teha siin 11000 tax refundi, mis tegi kokku 1 miljon dollarit, mida muidu inimesed kunagi kätte saanud ei oleks. 

Siin seinade peal on kunsti. Üks tädi tuli siia Care Centerisse sellel aastal, kes oli oma töö kaotanud ning kellel oli vähk, keemiaravi tõttu olid tema hambad niivõrd kahjustunud, et tal oli igasugune enesekindlus kadunud. Ta oli küll vähist paranemas, kuid hambad olid välja kukkumas. Niisiis tehti talle siin 5-6 arstilkäigu korraga hambad korda, mis andis talle omakorda enesekindlust, et taas tööd otsima hakata. 

See on laste riietepood. Siia saabuvad kõik riided annetuste näol. Umbes 100 vabatahtliku töötab selle nimel, et valida välja riided, mis tänapäeva lapsi õnnelikuks teevad, siis nad pesevad neid ja panevad nad ilusasti valmis. 

Riided siin poes ei ole tasuta vaid iga asi maksab 50 senti. See tundus neile alguses raske otsus, kuid tegelikult annab see just juurde - kui uhke on isal oma tütrele anda ENDA ostetud kleit. Muidugi on olemas peresid, kes ei saa isegi seda endale lubada ning nemad saavad asju tasuta. 

Neiu, kes riieteosakonna eest vastutas, oli eriliselt energiline ning rõõmus. Kõik riided, mida nad ei saa müügiks anda, sest lihtsalt ei mahu poodi ära või ei sobi nende kontseptsiooniga, panevad nad konteineritesse ja müüvad väga soodsa hinnaga Mehhikosse, kus need omakorda edasi müüakse. Saadud raha eest ostavad nad kulumaterjale nagu pesuvahendid jne. 

See on tuba, kus riideid sorteeritakse. 

Need on hiljuti soetatud pesumasinad. Esialgu ei olnud neil riiete pesemisvõimalust, kuid puhtad ja hästi lõhnavad riided on veel kergemini segi minevad uute ja uhkete riietega. 

Keerulised juhendid.

Ja niiii.. Olemegi CARS ministryni jõudnud.

CARS ministry on 25 aastat vana ning on täiesti sõltumatu Willowi toetusest, nad majandavad end ise. USAs on seadus, et kui sa annetad oma vana auto ära, saad sa parema maksudediili, nii et paljud inimesed teevad seda hea meelega. 

Ühe osa autodest nad müüvad edasi, et teenida raha, et autosid paremini hooldada ja remontida, aga mingi osa autodest nad annavad ära neile, kellel on auto järgi suur vajadus. Alles täna andsid nad võtmed üle ühele tädile, kes on üksikema ja kellel on kaks keskkooliealist last ning kelle töö on kodude koristamine - ta sõitsin oma autoga erinevate inimeste juurde ja koristas nende kodusid. Aga tema auto suri natuke aega tagasi ära ning seda parandada oleks olnud mõtetu. Niisiis sai Willowi autoteenistus talle uue auto kinkida. 

Siin on kokku 150 vabatahtlikku mehhaanikut, kui on nende kord tulla, töötavad umbes 2-tunnistes vahetustes, mille jooksul saab üle vaadata 7-8 autot. Üldjuhul ostavad inimesed autoosad ise ning saavad tasuta remonditeenuse, kuid kitsikuses olevad pered saavad ka autoosad tasuta. 

Sellel aastal on parandatud ära 3105 autot ning kingitud 44 autot. 

Vot nii! ma nüüd küll lähen pesen oma hambad ära ja jään magama!

GLS day1, päev

Ma teen vist kõige hullemat asja, mida üks eestlane saaks USAs teha. Ma istun vaikselt oma toas oma voodis, arvutis ja söön sushit. Jah, ma söön voodis sushit. Meil oli täna väga pikk päev, mis kulmineerus mingi ökopoega-supermarketiga, kus mina, Reena ja Craig endale süüa ostsime. Mina ostsin kergelt röstitud ja soolatud norilehtesid ning avokaado-lõhe sushit pruuni riisiga. No tõesti, see oli normaalne pood, natuke nagu biomarket, kui see oleks ainult toidupood. Ülimõnus, normaalsed hinnad, head tooted. Aga jah, ma jõudsin koju ning olen nüüd nii väsinud, et lihtsalt peitusin siia oma tuppa ja hoian madalat profiili.

Sain täna ühendust TELEFONI TEEL Galesburgiga, mul on nüüd USA number millelt uhkelt smsida ning helistada, leppisime kokku, et nad tulevad mulle järgi pühapäeva päevaks siia. Kuna minu pere käib kirikus laupäeva õhtul siis ma otsutasin, et ma tahaks nendega koos minna, sest muidu meil ei olegi eriti aega koos olemiseks. Nii et pühapäev on vaba ja siis saangi Galesburgi poole hakata sõitma. Nii naljakas on see, et ma juba vestlustes eestlastega, näiteks facebookis, tihtipeale vahetan keele inglise keele peale ning siin kirjutades tulevad igasugused lollid vead sisse ja alati pean enne preview'ima ja eemaldama kõik inglisekeelsed väljendid (haha, seda preview'i ma ei eemalda).

Muideks, sellel aatal on GLSi sotsiaalvõrgustiku tiim eriliselt tugev. Nende facebook on asjalik ja asjakohane ning lisaks on Instagrammis ja Twitteris #gls15 - kes vähegi tahab, saab sealt ütleme nii 15-20% melu vabalt kätte ilma kohale tulemata. Ehk isegi rohkem.

Aga siin tänane päev ka piltides. Teen eraldi CARE CENTERi postituse hiljem.

Kuna see peegel nii ahvatelevalt seal igal hommikul mind ootab, siis miks mitte jäädvustada, kui stiilselt ja pintsakuga ma esimese GLSi päeva Eestit esindasin.

See on ilus tii,, mis jääb mu tee peale, kui kõnnin hommikuti eestlastega kohtumispaika.

Nagu mind oli hoiatatud, siis korraldas liiklust politsei. Samamoodi ka pühapäeviti - Willow on lihtsalt nii suur haldusüksus, et sealt läbikäivaid masse on vaja üsna tugevasti suunata, et errorit ei tekiks.

Kahjuks limusiini pildile ei saanud, aga uhkeid autosid oli hiiglaslikus parklas palju. 

Hommikul juhtus selline asi, et Meelis ja Karita läksid istuma alumisele korrusele, aga meie teiste eestlastega olime planeerinud rõdu hõivata. Kahjuks aga ei leidnud ma ühtegi eestlast üles ning olles 7500 inimese sees üksi, tekkis korraks täitsa imelik tunne, et kas ma nüüd peangi terve päeva kahe suure ameerika onu vahel istuma. Mul ei olnud teiste eestlaste telefoninumbreid ka, niisiis istusin maha ja ootasin oma saatust. ÕNNEKS aga märkasin silmanurgast Craigi ja Reenat, kes olid minust umbes 30 meeterit eemal, nendeni saamiseks kulus hea paar minutit, aga sain istuma. Selle pildi tegin Meelisele saatmiseks, sest enne olin ta käest just murelikult teiste eestlaste kontakte küsinud, tahtsin näidata, et leidsin nad üles. 

Sellise vaatega koht siis. JAH, need kaks suurt ekraani on ekraanid, mitte projektsioonid. HD ekraanid.

Siin pildil ei ole küll hästi näha, aga kolmanda korruse ääre kohtadele on lisa kaks EKRAANI (mitte projektsiooni!), et vaade ikka superluks oleks. Projektoreid on siin majas ka, ärge selle pärast muretsege.

Siin on sellel aastal see social media eriti moes, ehk siis pidevalt reklaamitakse GLSi appi, hashtage ja kõike muud võimalikku. Aga no kui sul õnnestub enne esimest breaki näha instagramis seda, mis sind ees ootab, siis pole paha.. 

Udune, aga saingi oma paki ka kätte! Ülimõnus on see, et kõik on kompaktne - külmkapist sai endale pepsit kah võtta, aga snäkid olid ühes posus koos, mitte iga laua peal ei olnud erinevat snackbari. 

Sisu oli siis selline. 

PANIN OMA EESTI NUMBRI KINNI TÄNA, see oli viimane SMS mis veel Eesti numbrilt saatsin. Nii mõnus :)

No ma oletasin et fruit snacks on rosinad või kuivatatud puuviljad, aga need olid kõige ehtsamad kummikommid. 

See on Ed Catmull, kes on Disney ja Pixari suur boss ja rääkis loovusest juhtimises. Ma olin väga-väga-väga tubli summitikülastaja, mul on iga kõne kohta hulgaliselt märkemeid ja tähelepanekuid ja isegi juba ideid, et kuidas mõnda väljendit või nalja tõlkida võiks eesti keelde. 

See on siis tagasihoidlik rahvamass korraks enne lõunat. JAH SIIN ON LIIKUVAD TREPID. Mina pole kordagi kasutanud, aga naljakas. See on lihtsalt juba #absurd. 

Panera on siin meie kõigi hea sõber. Oli valida kas "turkey sandwitch" või "classic" ehk siis salat. Igale regioonile, vähemalt minule tundus, olid erinevat sorti lõunad - asiaate nägin riisi söömas ning aafriklasi mingit kahtlast jogurtit.

See on meie üliarmas eestlaste piknik.

Minu lunchbox sisaldas täitsa head salatit, potato chipse, vett, chocolatechip cookiet ning nuga-kahvlit-lusikat.

OMNOMNOMNOM. Ei saa kurta, see oli hea. Ainult, et mingid putukad sõid mind natuke ja ma loodan südamest, et need ei ole kirbud.

Selline kaunis vaade oli meie piknikukohast Willowile.

Ja veel - Keiti, Craig, Lehari ja Meelis. 

Kuna täna õhtul oli Meelisel ja Karital, kes mind siin sõidutavad, mingi peenemate inimeste õhtusöök, siis Craig ja Reena võtsid mind oma hoolde. Nad elavad ka samas kohas kus Meelis ja Karita, minust mitte eriti kaugel. 

Peamine tegevus siin vaheaegadel on ikkagi WC järjekord ning selliseid pilte on mu telefonis mitmeid. 

Michael Junior, kes on täitsa naljakas koomik, esines eile ja esines täna ka. Kirjutasin ühe ta nalja välja kah:

Heels are like drugs

You do them to get high

And when you're high you feel good

And when you get down it hurts and you regret it 

And then you do it again 

No ainuke asi, mis Willowi juures nõrk on, on WCd. Need on USAs üldse nõrgad (samas, võrreldes Itaaliaga on ikkagi luksus), lihtsalt igav on WCs käia. Järjekord on pikk ja kabiin on igav jne. Muidu on kõik nagu nii superluks aga lihtsalt igav on. 

Niii.. Õhtul läksime Reena ja Craigiga Targetisse. Ma sain oma telefonikaardi (see oli palju keerulisem, Craig lõpuks pidi T-Mobile teenidnusse helistama, et mu telefoni tööle saaks), aga sain tööle. Ostsin juba esimesed kingitused ära ning ma ausalt öeldes olin nii nõrk juba seal autos, et hea meelega olekski sinna magama jäänud. Aga ei, tuli veel koju tulla, sushit süüa ja kaks blogipostitust teha. 

See on siis sushi, lisaks ostsin omale täna akupanga! Minu iPhonega on see lausa hädavajalik, et oleks laadija kogu aeg kaasas, aga kui pistikut pole, pole ka laadijast kasu. Nüüd on mul aga nunnu pisike akupank ning saan oma telefoni mugavalt laadida!

See pilt on pühendusega Elisabeth Parmanile. See on üks vähestest failidest, mida võin siia postitada, ilma, et liiga piinlik oleks. Nimelt, mul on nüüd selline option, et ma saan inglise keeles rääkida ja telefon saadab sõnumi. Kuna ma Meelisele millegipärast sõnumit saata ei saanud ja ma ei saanud keelt ka eesti keele peale panna, pidin Craigile saatma dialed message'i. Välja tuli, mis tuli.