beetlers, 10 aastat tagasi ja nüüd

Tänaseks õhtusöök-grilliks-peoks oli meid kutsutud Beetlerite juurde. Kui ma 10 aastat tagasi siin samas Galesburgis käisin, ööbisin ja elasin ma just nimelt nende peres umbes nädalakese. Kõik, mida ma nende perest enda peaga mäletada suutsin:

- neil oli taga aias zipline

- neil olid elektrilised hambaharjad

Väiekse interneti abiga tuletasin meelde, et neil on kaks Venemaalt lapsendatud last. Nad on Novosibirskist õde-vend, kes lapsendati USAsse kui nad olid 4- ja 2-aastane. Lisaks on sellel perel veel kaks bioloogilist last - Danielle ning Tim. 

Sõitsime sinna läbi maisi- ja sojapõldude. Täna oli väga edukas päev loomade nägemise suhtes. Ma nägin kitsekest, ma nägin racoone, ma nägin koera ja mis peamine - ma nägin kassi!

See vaade oli mul isegi meeles, aga tuli välja, et tegelikult ei saanud mul see vaade üldse meeles olla, sest 10 aastat tagasi oleks seal olnud peamiselt võsa ja mets. 

Nad olid arvutist välja otsinud pildi, kus mina neil 10 aastat tagasi külas olin. 

Kõige paremal on Anastassia, siis on Danielle ja siis on Timi girlfriend Michelle. 

Kohe mitte ei tea, mis pilt see on, tõenäoliselt ma üritasin teha kassist pilti, aga kogemata oli esikaamera peale jäänud. 

See on kass "Kushhka", kes peaks siis olema venepärane nimi. Kusjuures selle kassi tütar, üks hall kass, on Johnsonite tütre kass, üks vähestest asjadest mida ma eelmisest korrast mäletan. Beetlersite pere aga mäletas väga hästi, et ka 10 aastat tagasi olin ma Kushhka parim sõber. 

See on Tim ja tema girlfriend Michelle, Timi süles on parasjagu minu parim sõber kass. 

Kõige paremal on pereema Anita, siis on Danielle, siis on pereisa, kes minu arust võiks hästi sobida mõnda õudusfilmi näitlema, tema nimi mul ei ole meeles, siis tuleb Lee ja siis Nick. 

No see on nüüd ka mitte-arvuti-ekraanil meie 10 aasta tagune pilt. Olin siis 12 ja ma ei mäletanud, kas ma üldse inglise keelt rääkisin, aga tuli välja, et ma rääkisin väga hästi ja nagu ikka, ameeriklased olid väga üllatunud, et kuidas ma jaksan täiskasvanutega nii kaua rääkida. Ka täna vajusid lapsed kõik mingil hetkel lõket tegema ja kutsusid ka mind, aga nendega on väga raske suhelda, kui vanemaid inimesi on veel võimalik austada tänu nende elukogemusele, siis ameerika noored - nendega on väga raske. Mul kuidagi nii kripeldab ja põletab see, et kuidas inimesed saavad nii teistsugused (loe: rumalad) olla. Võibolla lihtsalt on see nii suur kultuuriline erinevus, aga ühist keelt peale "kus-eesti-on-mis-keel-teil-on-kas-teil-on-elekter" on päris keeruline leida. Mina ei ole nende kultuuriruumiga kursis ning nemad pole minu omaga. 

JA 10 aastat hiljem!! 

Nu Kushhka tõesti sai minuga väga hästi läbi ja suure osa ajast ma pühendasin talle. 

See on s'more dip, see kujutab endast sulanud šokolaadi, mille peal on sulanud vahukommid ja siis sa võtad sellise natuke kõvemat sorti küpsise ja dippid sinna sisse. Kuna söögiga siin ei koonerdata siis ma tõesti väga kahetsen, et ma seda proovisin. Mul on praegu kõht nii jube täis, et ma kardan, et ma kunagi enam ei söö.

Kushhkaaa!

Noored küll kutsusid mind, et ma jääks nendega lõket tegema, aga ma ei tea, ma olin täitsa väsinud ja tulin hoopis Johnsonitega ikka koju. Homme lähen vist väikeste lastega ujuma (kui mu trikood mulle selga lähevad - pole veel proovinud), siis ma lähen Lee'ga ehituspoodi kive ostma ning eks näis, mis elu veel toob. 

Galesburg pt 1 - shop til you drop, for realz

Uus kodu, uus peegel. Nali on selles, et ilmad on siin supersoojad (väga palav) ja toas on konditsioneer (väga külm), mis teeb riiete valimise väga raskeks. Tänane plaan oli siis selline, et üks Amy tuleb korjab mu üles ning lahutab mu meelt terve päeva. Amy on ämmaemand, kes on umbes 50-60ndtes, tal on 2-aastane lapselaps Reese.

Hommikul aga tegi Joyce mulle oma aiatuuri. Tal on köögiviljaaed (tomatid, kurgid, basiilik, mõned taimed veel, mis väga hästi ei ole vilja veel kandnud). Siin on väga suur küsimus see putukate hävitamine - ühelt poolt on neil nagu jube palju linde, kes neid putukaid sööksid ning neile meeldivad linnud, teisalt oleks aga palju lihtsam neid putukaid lihtsalt mürgitada. Rääkisime hommikul kartulisalatit ettevalmistades üsna pikalt GMO seadustest ning ameeriklased on ikka üsna naiivsed. Võib-olla muidugi on eurooplased liiga paranoilised. 

Lee ostis keldrisse vanninurga, mille ma aitasin tal auto pealt maha tõsta koos teistega, aga siis tuli välja, et see on natuke katki ja peab poodi tagasi viima, nii et siis aitasime selle jälle tagasi auto peale :D

KOLLANE PÕRNIKAS!!! See on siis Amy - ta käib paar korda aastas vabatahtlikuna kolmanda maailma riikides esmaabi andmas. KOLLANE PÕRNIKAS!!!

Mina ja mac'n'cheese. Käisime mingis hipster kohas einestamas ja ma sõin elus esimest korda macncheese, see oli väga naljakas, maitses nagu kook pealt ja juustune makaron seest. 

Siis läksime mingisse hipster retro poodi, mis oli suht igav, nagu keskmine eesti pood, aga seal oli 50ndatest päris ajakirju, need olid lahedad.

No ma shoppasin nagu hull. Täiesti lõpp. Ma ei teinudki pilte, sest ma olin nii põnevil. Mul on lausa piinlik, kui palju asju ma ostsin. Ostsin mõned kleidid oma õdedele, siis ostsin omale mustasid, hallisid ja valgeid riideid, siis ma ostsin veel mingeid asju lihtsalt sellepärast et kõik oli nii odav. Me käisime Salvation Armys, siis mingis kaltsukas kus kõik oli -50% ja hinnad muidu olid 1-3 dollarit nii et siis olid nad 0,5-1,5 dollarit, siis käisime Goodwillis ja oeh.. Igatahes ma ostsin igast stuffi ja kohutavalt palju. Ma pole Eestis ka kunagi nii palju ostnud. Ja raha ei kulunud üldse palju! Mis on eriti jube! Naljakas on see, et üks poemüüja juba üritas mulle oma poega maha müüa :D Ma ei saa aru, mis toimub. 

Aga siis tegi Amy mulle üllatuse! Läksime salongi ja sain valida, mis treatmenti ma tahan. Valisin kõige tavalisema maniküüri, sest see tundus kõige turvalisem. 

Mulle tegi maniküüri Jason, kes on Vietnamist pärit. Üldse oli seal mitmeid mehi tööl. Ta elab 1 tund Galesburgist eemal ja töötab USAs, sest talle meeldib raha. Tema ka juba uuris, et äkki ma tahaksin ööklubisse minna. 

OEH! No läks veel piinlikumaks, sest ma otsisin IcyHoti, mida ma kohe ei leidnud, natuke ostsin seda juba, aga pean mingi päev kuhugi poodi veel minema, et seda leida. Ostsin igast Wintergreeni maitselisi asju. 

See on see kodu, kus ma praegu olen. Neil on kokku kolm kaminat. Nad kolisid siia vist 3 aastat tagasi ning praegu on neil terve alumine korrus remondis. 

Trepp, mis tulevikus viib luksuslikku alumisse korrusesse.

Lee ja plumber Justin on täna terve päeva kõvat tööd teinud. Lee hobi on ehitamine ning Joyce hobi on aiandus nii et nad on üliõnnelikud, et saavad säärast pensionipõlve pidada. 

Klassikaline ameerika mood - imelikud lühikesed püksid, imelik maikalaadne asi ja imelikud kingad. Paremal on Joyce, kes teeb Amyle majatuuri. Nagu näha, siis kelder on ehitusasju täis. 

See püha külmkapp on täidetud dr Pepperiga, mida ma võin sealt juua nii palju kui jaksan. Ka momendil joon seda. 

Lee ja Justin ei poseerinud, aga nii naljakas oli nende juttu pealt kuulata-vaadata, sest nad muudkui vehkisid kätega ja rääkisid erinevatest torudest. Ja nii 15 minutit järjest. 

Siin tagaaias on kaunis palav, erinevad kiiged lastelaste jaoks ning tohutu suur niidetud muruplats. Siin on hummingbirdid, kes muudkui ringi lendavad ja väiksed jänkud, kes ringi hüppavad. Pole neid veel pildile püüdnud, aga jube armsad on nad mõlemad. 

Selline ilus aed. Ruumi on siin tõesti palju, aga päeval on nii palav, et ma ei suuda kuidagi seal aega veeta. Ma arvan, et mõni päev aitan Joycel mingeid aiatoiminguid teha, kuigi nüüd, kui mul on peenelt küüned lakitud, ei tea, kas üldse saan sellist tööd teha.. 

Justin the Plumber

ja minu tagasihoidlikud shopingusaagid.. Väga, väga, väga piinlik. Nii palju asju.. 

Niisiis.. Umbes 70 euro eest sain ma:

- kübar

- päikseprillid

- 21 paari sokke

- 1 kiisudega kott

- 3 kleiti

- 2 seelikut

- 4 t-särki

- 1 lühikesed püksid

- 1 tuulekas/jope

- 2 trikood

- 3 kampsunit

- 1 sametist jumpsuit

- 2 lauvärvikomplekti

- 1 kulmuvärvikompelkt

- 1 cocoa butter stick

- 1 veekindel ripsmetušš

- 1 leave-in conditioner

- 1 eye makeup remover

- pakk 30tk meigieemaldus salvrätikud

- 3 sudokuraamatut

- 2 icyhot patchi

- 1 icyhot väike kreem

- 1 icyhotiga lõhnaga suur kreem

- 2 hambapastat

- 1 pakk wintergreen minte

- 9 pakki komme

Ja ma olin kõikides poodides tagasihoidlik. Lahedaid asju oleks veel rohkem olnud. 

Mulle on Chicagost juba paar sõnumit tulnud, et kus ma kadusin ja kas ma ikka tulen tagasi ja mõned kutsed mõndadele BBQdele, nii et tunne on üsna mõnus. Lisaks muidugi see, et nädala sees olen ma ka siin vist päris mitmele lõuna-, õhtu- ja muusöögile kutsutud. Free food, why not. Kuna ma eesti keeles nüüd ainult kirjutan, siis oma postitusi üle lugedes on kohati täitsa piinlik, aga samas no mis seal ikka. Pildid ongi olulisemad, kuigi need on ka üsna tihti natuke udused või nii. See on kõik sellest suurest rõõmust. Ma nüüd vaikselt hakkan ennast sättima õhtuse peo jaoks, mis hakkab tunni aja pärast. Johnsonid on õnneks väga kella armastav rahvas ning seda ma naudin üliväga. Mõtlen, et kas panna selga mõni oma uus kleit või pluus või kampsun või kübar või.. No valida on palju!

Galesburg 1

Kuigi West Dundeest oli raske lahkuda, kadus see raskus kohe kui ma Lee'd ja Joyce nägin. 

Kuna Johnsonitel oli kõht tühi, otsustasime minna hiinakasse. Hiinakas aga oli suletud nii et me läksime järgmisesse kõige lähimasse kohta - Mehhiko restorani. Jutustasime palju elust, kõiki natuke intelligentsemaid ameeriklasi huvitab väga Eesti poliitiline olukord, nii et rääkisime Venemaa ja pagulaste teemal ka. 

MMMMMM see oli väga hea avokaadoga wrap, millest ma jõudsin ära süüa täpselt poole. 

See on Crysleri tehas, millest me mööda sõitsime. Meie sõit kestis natuke üle kolme tunni, sest ühel kiirteel oli tee-ehitus. 

Tegime ühe hädavajliku gaasi- ja pissipeatuse umbes tunnike enne Galesburgi. Galesburgi saabudes ei võtnud ma mitu tundi telefoni välja, et pilti teha. Siin oli nende kaks tütart ja kolm tütretütart ning Joyce'i ema, kes siin praegu elab ja me rääkisime juttu paar tundi, nende elust ja natuke ka minu elust. 

Minu uus voodi! Nende kogu alumine korrus on remondis, neil on hiiglaslik alumine korrus, kuhu tuleb 2 või 3 magamistuba, 2 WCd, lisaks köök ja igast asjad, no ütleme et Eesti normaalne elumaja on ka sama suur kui mitte väiksem kui nende tulevane alumine korrus. 

Siin ameerikas on üks asi terve nädal mind naljatanud. Vestlus on üldjuhul selline:

"Are you married?" - No

"Are you engaged?" - Nope.

"Well, you know, I have this really cool friend who has a son and would love to.."

Ja kui ma üritan väga viisakalt ära öelda ja selgitada, et ma tõesti ei ole huvitatud, siis nad ei kipu sellest välja tegemagi. Nad on "Oh it's nothing it would just be a fun thing to do.." Siiamaani olen suutnud tänu oma tihedale graafikule kõik plaanid juba eos canceldada, aga nüüd kui mul terve vaba nädal ees on ja juba kuulsin jutte kellegi pojast, kellel on dirtbike ning kindlasti ma tahaks sellega sõita.. 

Nagu ma aru sain, siis homme on plaanis mingil tädil, keda ma ei ole oma elus veel näinud, aga kes on vist ämmaemand (võibolla) viia mind lõunatama ja shoppama. Kuhu ja mida, sellest ma aru ei saanud. Aga kuna minu shoping on piirnenud Targetis 2x käimisega siis why not. Õhtusöögile lähen ma sinna samsase perre, kus ma 10 aastat tagasi nädalakese külas olin, nii et mul saab tõenäoliselt üsna piinlik olema, kuna suurt ma sellest perest ei mäleta.. Ma mäletan, et nende lastel oli zipline tagaaias ning et kõigil lastel olid elektrilised hambaharjad.. Aga rohkem ei midagi. Nagu ma aru olen saanud, siis igaks õhtuks on mind kuhugi juba kutsutud ja mina olen lahkelt kõigega nõus, samuti on siin varutud dr. Pepperit ja homme vist kavatsetakse varuda suurem varu sojapiima ning Rootbeeri, see saab olema lõbus. 

farewell West Dundee.. for now

Ok, tänase seisuga ma olen 90% kindel, et ma tulen siia enne Eestisse minekut tagasi. Täiesti võimatu - alles eile sain ma pererahvaga natuke rohkem koos aega veeta, täna hommikul tuli välja veel igasuguseid põnevaid asju ja meil jäi nii palju juttu pooleli kõige huvitavamate kohtade peal. 

Pakkisin hommikul oma kohvri uuesi ära. Vasak jalg varjab kingitusi, mida võiks juba pildi pealt muidu varem näha olla, aga nii ei näe miskit. Mu kohvri alaosas on raamatud ja DVDd (kõik ei ole veel pildi peal kohvirsse pandud), siis keskmine osa moodustab Eestist toodud kingitused ning parempoolne osa moodustab riided. Nagu näha, olen väga monokroomne ja mu riided on kas valged, mustad või hallid. Üks sinakas kleit on ka, aga seda ma polegi kandnud veel siin. Ja sinised jalanõud. Pakkimine läks lihtsalt ja mul on ikka veel kohvris palju ruumi. Ärge seda Kibuspuudele öelge, muidu saan veel paar kilo raamatuid juurde. Juhul kui te Kibuspuud seda loete, siis tegelt mul on kohver ikka päris täis.. 

Hommikul käisin kohalikus supertoidupoes Mary Jo'ga. No see on umbes nagu Mustamäe Kaupmees x10, hinnad on madalamad kui Kaupmehes, kaubavalik on 10-15 korda suurem. No ainuüksi hapukurgi sorte lugesin välja 43.. Ja ma olen suht kindel, et ma jätsin mõned vahele. Kommiriiulivahesid oli 4 (need olid ikka päris pikad riiulivahed, mille ühest otsast teise jalutamiseks kuluks äkki mingi 30 sekundit kui tempokalt kõndida). Igatahes kõike oli jube palju ja nagu ikka, kõik on väga suurtes pakendites. Kui sa tahad osta mune, siis kõige väiksem kogus mune, mida sa saad osta, on 18. 

Mary Jo ja tema siblingud tegid eelmisel jõuludel oma emale kingituse, "soup of the month" - keegi tegi iga kuu supi, viis selle emale ja ema juures kõik lapsed kohtusid ja sõid suppi. Uskumatu, et nii tervislik. Kevadel aga nende ema suri ja nad otsustasid seda traditsiooni ikkagi jätkata. Kuna praegu on siin väga-väga palav, siis augustis on "salad of the month" ning Mary Jo valmistas mehhikopärast salatit. Ma aitasin tal hakkida paprika, mingi imeliku rohelise mehhiko ürdi ja salatilehed. 

Mary Jo on mööblirestauraator/sisekujundaja, niisiis siin on üks värvinäidiste pakett, kust üks klient peab valima sobiva värvi. Klient valis liiga heleda värvi, mis Mary Jo arvates hästi tegelikult tema kitchen islandile ei lähe ning siis me arutasime, et kuidas talle teisi värve huvitavaks teha. 

See valge tükk seal all on ka üks näidis ning siis natuke käsitööasju. 

OK AGA SIIT TULEB KÕIGE SUUREM UUDIS! Nimelt Mary Jo õpetab ka algajatele klaverit (nagu mul on praegu mõned täitsa tupsud klaveriõpilased) ning tema õpetamismeetod on SILMIAVAV. Me tegime miniloengu mulle selle meetodiga ning ma juba oskasin mängida paremini kui kunagi varem! Täiesti uskumatu, see on süsteem, mis õpetab igast helistikust mängima väga lihtsate vahenditega ja ilma noodist lugemiseta. Ma olin nii amazed et ma ei saanud sõnakestki suust ning tema tütar ise mõtles selle süsteemi välja! Igatahes me jutustasime tund aega intensiivselt selle pluss- ja miinuspoolte üle NING ma sain kaasa tema käest esialgsed õppematerjalid! See on üks suur põhjus, mis ma ka tagasi tahan tulla, sest Eestis oleks see revolutsiooniline. See on nii lihtne, et kuueaastane tüdruk suudab mängida juba täiesti imelisi asju. Ja see ei ole noodilugemise põhine vaid väga intuitiivne. Lihtsalt uskumatu!

Süsteem seisneb selles, et kohe alustatakse sõrmedest - parema ja vasaku käe 5-sõrme süsteem ning kõik lood on sõrmepõhiselt üles ehitatud, mida esialgu õpitakse. Ning laps õpib ära esimesed viis nooti absoluutselt igast helisikust. See on küll süsteem, mis sobib kõige paremini neile, kes alles tulevad klaveri juurde, kui samas see arendab nii palju aju, et isegi proffidel oleks tõenäoliselt sealt midagi õppida. Mary Jo saadab mulle e-maili peale need raamatud, aga andis mulle füüsilisel kujul kaasa mängukaardid ja õppekaardid, mida ma saan kohe kasutama hakata. Ma olen praegu nii vaimustuses (ja nii palju kohvi joonud), et mul on täitsa uskumatu olla. 

Kinkisin Mary Jo'le ja Jackile veel Airini tehtud käsitööd ning muidugi nad ei suutnud uskuda, et mu ema millegi sellisega on suuteline hakkama saama peale viie lapse kasvatamist. Mary Jo teeb ise ka kindaid, aga tema meetod on teistsugune - ta teeb vanadest kampsunitest välja lõigatud tükkidest ja fliisist jne asjadest peamiselt õmmeldes. Igatahes sain omale ühe mega mega giga sooja paari käpikuid kaasa. 

Umbes 40 minuti pärast peaksid Lee ja Joyce mulle järgi tulema ja siis me lähme lõunat sööma nendega. Ma ei tea kas see on sellest suurest tassist kohvist mis ma ära jõin või sellest suuremast unest mis ma sain (haha, tegelt ärkasin kell 7 ja tegin voodis 2 tundi Eesti tööd lihtsalt, aga sain vähemalt lebotada), igatahes mul on niiii põnev olla. 

Ma lugesin hommikul oma venna blogi kui ta oli USAs ja üritasin leida üles Kehra Koguduse vanalt lehelt seda blogi, mida mu isa pidas siis, kui mina eelmine kord Galesburgis olin, aga leidsin ainult natukene. Igatahes, Galesburg peaks olema pisut väiksem linn kui Pärnu, USA mõttes muidugi täielik kolgas, kuid vähemalt on sealt pärit George Washington Gale Ferris Jr, kes leiutas Ferris Wheeli, lisaks Whitcomb L. Judson, kes leiutas tõmbluku, president Ronald Reagan õppis Galesburgis ühes algkoolis 1917-1918.. Ja no mõned tähelepanuväärsed asjad veel, ntks see sama räppar Common, kes GLSil ka esines, tema üks muusikavideo on seal filmitud ja Walgreensi asutaja on sealt. 

Mida aeg edasi seda rohkem mulle tundub, et ma tahan juba järgmine suvi tulla tagasi GLSile ja tagasi siia ja ma ei oskaks kuidagi õnnelikum olla kui praegu. 

viimane õhtu West Dundees.. praeguseks

1. On suurepärane tunne olla voodis, kui mu äratuskell ei ole seatud kella kuue peale. Või kella seitsme peale. Vaid kella üheksa peale. Ooo missugune õnnis uni mul tuleb!

2. Kui siiamaani olen ma päeval siiski eestlastega võrdlemisi palju suhelnud, siis tänasest alates, umbes kella 14st, kui Meelis ja Karita sõitsid shoppama, it's all in english! Ja täna kirikus mu käest küsiti et millal ma emigreerusin siia, et kas ma juba sündisin siin või et kas ma tulin titana, sest nad ei suutnud uskuda, et ida-eurooplane (peale seda muidugi kui olin andnud lühikursuse Euroopa geogaafias) nendega niiviisi vadistab. Ja ma ütlen, rakse on eesti keeles kirjutada praegu. Ma istun ja võtan aja maha ja kuulan taustaks Tõnis Mäge või Toe Tagi või Ursulat enne kui ma hakkan kirjutama, et kuidagi saada oma mõtteid normaliseerida. 

Nagu te võite arvata, siis ma olen siiski oma voodis, minu võtmelugu sai õnneliku lahenduse ning nüüd on minu viimane öö siin kodus. Vähemalt praeguseks. Gallawayd väga tahavad, et ma enne äralendu veel nende juurde tuleks ning ütleme nii, et kiusatus on suur. Aga eks näis. 

See on kreeklane Manny, kellega ma Eesti geograafiat õppisin koos. Tema on selle matkabussi omanik ja basseiniboss ja ta on käinud üks kord Eestis, ta on geograafias jube kõva käsi, lisaks ka reisimises, naljategemises ja kreeka keeles. Täna tuli ta minu juurde ja rääkis puhtas kreeka keeles, mina rääkisin talle vastu eesti keeles ning täiesti normaalne oli. Kui ma olin Manny ja Carolin Likou juures tunde veetnud, tuli mulle lõpuks mu pere vastu ja me läksime Willowisse. ENNE aga ma tahaks teiega jagada ühte positiivset kleinditeeninduskogemust, mis mulle osaks sai. Nimelt ma ostsin omale T-mobile prepaid telefonikaardi ja kõik oli tore, see töötas. Ainus kurbus oli see, et 4G ei töötanud, või noh, täpsemalt cellular data. Aga teadupoolest USAs peab igale poole helistama, et abi saada. Customer Care, nagu t-Mobile seda kutsub, on aga peamiselt robotitega rääkimine, kes reaalselt ongi robotid teisel pool telefonitoru, püüdes aru saada, mis sa neile ütled. Niisiis, läksin t-Mobile kodulehele ja sain laupäeval kell 4.40 pealelõunal ONLINE CHATi, kus üks tore onu mind aitas ja nüüd mul on 4G. No muidugi tuli välja, et ma oleks pidanud ise selle aktiveerima kuidagi ja ma olin rumal, et ma seda internetis lihtsalt ära ei teinud, AGA see onu hoopis vabandas, et ma ootama pidin ja kohe oma telefonikaardis 4Gd kasutada ei saanud. Peale GLSi oli selline kogemus eriti tore, sest meil oli üks lahe loeng klienditeeninduse kohta seal ka, Horst Schulze rääkis nii hästi, et no hoia ja keela. Ma arvan, et ma hoian.

Õhtul käisin siis Willowi kuulsal jumalateenistusel. Ütleme nii, et ärevus ja uudishimu oli nii suur, et ega ma suurt kuulata ja keskenduda ei saanud. Ja segasin ka oma hoste, kes mind sinna sõidutasid ja ise koosolekut üritasid kogeda, mina samal ajal kogu aeg küsimas "kas teil on kogu aeg selline kaamera varustus seal", "kas see number tähendab seda, et mõne lapsega on midagi valesti" jne jne

Huvitav fakt Willowi kohta on see, et Willow Creek on klassikaline "valge mehe kirik". Keskmine kirikukülastaja on kõrgem keskklass, kuid mõned inimesed tulevad ka limusiiniga kirikusse. Mingi hetk aga hakkas Willow väga konkreetselt ajama poliitikat, et saada sellisest imagost lahti ning laval on olnud kogu aeg bändis mustanahalisi, samuti GLSil oli nii naisi kui mustanahalisi laval. Nad on läinud 10% vähemuste pealt paari aastaga 34% vähemuste osakaaluni kirikus. 

Nagu näha, siis vaskpoolse ekraani parem ülemine serv endiselt jamab. Suurema osa ekraanist on nad ära parandanud, aga seal paremas nurgas valitseb vist fataalne error. 

Nuuuuuuu... Bänd oli küll selline, et jah. Eestiga on seda kole keeruline võrrelda, sest siin on põimunud nii palju erinevaid positiivseid külgi - siin on tipptasemel ja huvitavad arranžeeringud, näiteks üks neegritädi ja klahvimängija tegid unisonis üsna hämmastava soolo, bassisoolo oli üldse ajaliselt kõige pikem soolo, mis täna kuulda oli. 

Nad tegid siin sellise huvitava creative music osa ka, kus oli üks väga hipster kristlik lugu, mida isegi eestlased ei ole ära tõlkinud, põimitud ühe vana kristliku hümniga, keelpillikvartett ning käsikellad, multikas taustaks jooksmas. Täiskomplekt, mida oli huvitav vaadata ja kuulata. 

AGA!!!!! Kitarrimängijal on noodid põrandal. Mul on tänasest jumalateenistusest terve märkmiku lehekülg täis kirjutatud viide tulpa - 

1) lahedad asjad

2) lahedad asjad, mida saaks proovida meil

3) nõmedad asjad

4) jutlus

5) muud tähelepanekud

See number seal all paremas nurgas on selline number, mis annab lastevanematele märku, kui nende lapsega midagi valesti on, et nad saavad checkima minna, mis jama on. Ahjaa, ja Henry Cloud. 

Ütleme nii et saal oli täna umbes 70% täis, mis on ikkagi jube palju rahvast. 

Peale kirikut selgus, et Hanna ei ole kunagi Chicago hot dogi söönud (vähemalt ma ei mäleta, et oleks), niisis sõitsime siin Chicago eeslinnades ringi ja mind viidi mingisse kohta, kus pidi saama maailma parimat Chicago hot-dogi. No kui ma nüüd ausalt ütlen, siis see oli suht tavaline, kuid otseloomulikult keset seda söömist tundus see tõesti maailma parim. 

Jack ja Mary Jo said kristlaseks kui nad olid umbes 30-aastased, neil oli juba kaks last. Mary Jo on katoliiklikus peres üles kasvanud. No siin ameerikas on kõik kuidagitmoodi mingi kristliku kasvatusega, sellepärast ongi naljakas sellest kontseptsioonist aru saada - nad käisid nagu kirikus juba pikka aega ja siis lõpuks said alles kristlaseks. Eestis peab ikka olema mingi äärmiselt tugev põhjus, et sa ükski kord kirikusse mittekristlasena lähed. Aga nemad käisid, käisid pikka aega. 

Mina ja hot dog. 

See on Mary Jo ja Jacki garaaž. Mary Jo tegeleb täitsa tõsiselt mööbli restaureerimisega ning siin on tema workshop. Ta näitas igasuguseid retro asju mulle, mis kohati olid täitsa kiftid.

Nii, täna ma õppisin veel, et

1) nende koera tõug on labradoodle = labrador + puudel

2) ameeriklased ise ka ei tea oma sõnavara, näiteks sõna "põlevkivi" ei suutnud keegi mulle selgeks teha, kui ma selgitasin mis see on. Kõik olid et "jaa, ma tean küll mida sa mõtled, aga ma ei tea, mis sõna see on". Google translate ütleb, et see on "oil shale".

3) ameeriklased on nii armsalt lollid. Ma rääkisin Likoude juures juttu ühe nende sugulasega ning tema poeg elab Jaapanis. Niisiis üritas see tädi mulle selgitada, kus Jaapan on. Ma ütlesin talle, et ma tean, kus Jaapan on, aga ta arvas et ma ei tea. Selgitas, et see on seal kus on Hiina ja Austraalia ja nii. Ma ütlesin, et ma tean täitsa täpselt, kus Jaapan on. Ta otsis gloobuse ja kukkus Jaapanit otsima. Näitasin, kus Jaapan on. Ta ütles, et "i guess you had a lucky guess". Ja no mult on küsitud ka, et kas Eesti asub Aasias või Aafrikas. Kui ma seletan, et Euroopas ja et tegelikult meie maalt on Skype tegijad pärit ning et meil on palju WiFit siis nad tavaliselt küsivad, et kas metsades jooksevad ükssarvikud ning inimesed on kõik sinise peaga.