Eile õhtust veel nii palju, et Anni väsis päris varakult ära ja kuna õhtu oli külm, kibeles ruttu koju. Läksime Sayoci baari õhtust focacchiat sööma, mida tegi meile see kord Didi(er) ning see oli vist parim siiamaani. Peale seda aga läks Anni koju ja mina läksin Jaques'i lokaali (nime ei suuda meenutada, mingit sorti brasserie kah - tuletasin meelde Birreria Brasserie), kus degusteeriti veel viimast kahte allesjäänud Eestist tulnud õlut. Kõik väga asjalikult ja osavõtlikult kommenteerisid, mis tundeid neis tekitab Põhjala ÖÖ ja Õllevõluri Retro õlu ning maitsta pakuti seda peaaegu igaühele, kes uksest sisse astus.
Peale degustatsiooni läksin korraks Josephiga kaasa, et näha enda pisikest kiisut, ta oli täpselt sama armas nagu ma mäletasin ja ta sõi isukalt mozzarellat.. Tõeline Itaalia kass.
Jõudsin lõpuks koju umbes kella poole kahe paiku öösel ja olin väga väsinud, aga täna öösel kuidagi ei olnud kõige parem uni, hommikul olin ma täitsa hullult väsinud kohe. Aga täna pidi olema minu business päev ning helitasin hommikul Sandrole, et kas ta on kontoris tööl. No ma oleks võinud ka seda temaga varem kokku leppida, et ma täna tulen, aga see oleks olnud täiesti mõtetu, sest mitte kunagi ei või teada, mis itaallane kahe päeva pärast teeb. Aga Sandro kinnitas telefonis, et ta on office's ja tulgu ma muidugi.
Seadsin sammud siis ta kontori poole, kus ma olen varemgi pikalt jutustamas käinud ning kohale jõudes oli uks ootavalt pärani lahti, tema töölaud raha-võtmeid-pudi-padi täis, aga härra boss Sandrot ei kuskil. Samas seal kontoris oli internet, nii et ma kohe paanitsema ei hakanud, vaid saatsin kirja Saku õlletehasele, Tankeri pruulikojale ja vastasin paarile kiirele asjale. Kui aga kümne minuti pärast endiselt Sandrost kõppu ega kippu polnud ning tagaruum oli kah tühi, helistasin talle. Teises telefoni otsas muidugi ülevoolavalt rõõmus Sandro kinnitas et "faaaaiiiv miniiitz, yeez i will bi teeer in faaaiv miniiitz".
Üsna pea saabus Sandro, me puhusime pikalt juttu, arutasime erinevaid diile talveks, ta tegi meie jutuajamise jooksul umbes 10 telefonikõnet, kogu aeg kasutades "la ragazza blu", mis on siis nende kohalik kõnepruuk minust rääkides. Sain Sandrolt nii head diilid kui veel saada võib ning ta keelitas väga, et juhul kui ma suudaksin panna detsembriks kasvõi väga pisike grupi kokku, siis ootavad mind ees ikkagi piimajõed ja pudrumäed, kui mitte midagi veel eksklusiivsemat.
Sain hunniku pabereid ja soovitusi ja hinnakirju ja oh-mida-kõike-veel ning lõpuks endalegi üllatuseks avastasin end ühest uhkest hotelli- ja korterikompleksist, kus Sandro tore abikaasa Fransesca mind juba mööda tubasid jooksutas ja näitas, kus kõige pehmemad voodid on, missugustesse tubadesse saab lisada lapsevoodi ja kuidas basseinivesi on alati ideaalse temperatuuriga. Lisaks muidugi proovisid absoluutselt kõik, kellega oma business-tripi kohtusin, pakkuda mulle kohvi ning siis kohe ka absoluutselt kõike muud, mida mu hing ihaldab.
Eestis ma teen väiksed arvutused lennupiletite osas ja siis ma usun, et augusti alguseks on üsna täpselt kindel, mis hinnaga reisid sel talvel tulevad, aga hinna-kvaliteedi suhe on täitsa kindlalt Eesti parim.
Peale suurt ringkäiku Champolucis (käisin uhkelt märkmikuga ringi ja muudkui kirjutasin kõike üles, mis mulle pähe üritati määrida) läksin korterisse tagasi ja Anni oli ka juba virgunud ning tegime hommikusöögiks suppi. Me sööme siin igal hommikul suppi, mõnikord ka Actimeli või jogurtit või õuna või banaani lisaks. Pakkisime seljakotid ja läksime hommikukohvile Sayoci. Anni, nagu ikka, võttis jääkohvi piimaga (mis kohalike silmis on väga harjumatu), mina espresso nagu ikka.
Tänane plaan oli rongiga üles minna ning siis edasi otsustada, mis plaan on või kuhu me lähme.
Rongiga ülesminekust on tore ja lahe video. Rong sõidab 2min33sek ja umbes 400m mäest ülesse lipukohvikusse. Lipukohvik on kohvik, kus me tihti oma suusapäeval esimese kohtumise grupiga teeme - mingid inimesed lähevad kondlitega üles ja sõidavad päris pikalt alla-üles ja algajad lähevad rongiga üles ja jõuavad kohe lipukohvikusse. Rongisõit on ise väga lahe, kaks rongi sõidab sellel raudteel ja asi on ajastatud nii, et keset raudteed hargneb tee väga korraks kaheks, alati on tunne, et juhtub rongiõnnetus, aga tegelikult ei juhtu. Raudtee on VÄGA järsk.
Lipukohvik on saanud oma nime lippude järgi, mis seal lehvivad. Eesti lippu ei ole kahjuks :( Alati mõtleme, et viime, aga pole veel jõudnud selleni..
Me ei läinud sööma lipukohvikusse vaid natuke allpool olevasse armsasse kohta. Eelmisel aastal sain ma päriselt sõbraks selles kohvikus Robiniga, kes on lumelauainstruktor, suusalaenutuse töötaja ja tegelikult pärit Inglismaalt. Momendil on ta kahjuks Inglismaal, aga paar korda jõuan teda sellel aastal veel kindlasti näha. Anni demostreerib õlut, mis pidi olema pärit Cerviniast, kuid tegelikult oli tehtud Saksamaal. Milline pettumus.
Me sööme siin tegelikult väga palju, aga see on vist essa söögipilt :D Käsitsi tehtud tagiatelle tomatikastme ja parmesaniga. Kõige lihtsam asi maailmas, aga nii hea. Kõrvale pakutakse siin üldjuhul saia-sepikut ja kuivikulaadset pikka asjandust.
Chillisime veel seal kandis päris kaua, võtsime päikest ja panime kirja suusareisi jaoks vajalikke asju. Umbes kella poole kolme ajal tegime oma viimase WC peatuse (väga oluline - seal on hea WC!), täitsime pudelid värske allikaveega ning läksime rongiga alla, et hakata matkama.
Tänane plaan kujunes selliseks, et tahtsime mäest üles umbes 400m minna ning siis mööda sirget rada paar kilomeetrit kõndida kõrgel ja siis alla tulla. Ütleks teile niipalju, et Teletorn on 170m (see osa, kuhu saab liftiga sõita) ning ta ise on umbes 300m kõrge. Nii et... 400m mäkke kõndida on surm. Meie raja tegi keeruliseks see, et seal oli VÄGA tihedalt kurjasid tigedaid mäesipelgaid, kes kohe, kui sa kasvõi 1 sekundi seisid, su jala peale ronisid ja nii haiget tegid, et see valu oli talumatu. Niisiis ei saanud me ka selle 400m ülesronimise jooksul ka puhata. Ja no see ei olnud 400 meetrit pikk rada, vaid 400 meetrit tõusu, rada ise oli palju pikem. Me mitu korda lootsime juba, et nüüd on kõik, keeruline oli enda kõrgust ka hinnata (läksime umbes 1600 pealt 2000 peale), aga kui me LÕÕÕPUUUKS jõudsime ühte kohta, mis tundus nagu õige rada (no päris õige ei olnud, aga enam-vähem), oli meie õnn ja rõõm käes.
Vot selline vaade oli siis, kui olime mäest kogu oma jõuvarudega üles saanud. Metsapiiri me ei ületanud (see on olenevalt piirkonnast 2200 ja 2500 vahel, siinakandis 2400-2500), aga vaated olid lummavad.
Sealt rajalt oli eriti ilusasti näha ka Monte Rosat (pole õrna aimugi milline neist mägedest seal, mis lumine on). Kes ei usu, lugege järgmise pildi teksti:
Muideks, kui minna teisele poole mäkke, on ka näha Monte Cerviniat ehk Matterhorni. Tundub lähedal, aga tegelikult on väga kaugel. Me Anniga mõtlesime, et kui me nüüd iga aasta sellise trenni osaliseks saame, siis viie aasta pärast jaksame äkki Cerviniasse kah kõndida.
Klassikaline mäevaade ilusale aasale. Me olime päris pikka aega käinud peaaegu õigel rajal, vahepeal sattusime olukorda, kus rada takistas üks aialaadne asi ning selle aialaadse asja tagant olid näha ja kuulda haukuvad koerad. Ei julgenud minna. Samas üles ronida ei julgenud ka, sest terve võimalik teekond oli kaetud kõrvenõgestega. Ja alla ka ei tahtnud minna, sest oleksime pidanud siis jälle väga palju üles ronima. Valisime kõrvenõgesed ja pääsesime valutult.
Imede ime, me leidsime keset mägesid ühe täiesti viisaka koha, mis oli nii lehmalaut, hotell, restoran kui ka jäätisevabrik. Ja siin juhtus Hanna selle päeva kõige suurem viga. "Solo latte delle nostre mucche" tähendab siis "piim ainult meie enda lehmadelt" ja müüdi jäätist. JA NO KES on selline idioot, et seda jäätist sööma hakkab, endal laktoositalumatus???? Kes???? Mina..
Valisime šokolaadijäätise, mis oli taevalik! No nii hea, et täitsa hull! Muidugi võin kohe öelda etterutates, et kuidagi pidasin ma meie koduni vastu ja siis tuli absoluutselt kogu täna (ja võibolla eile) manustatud kraam välja. Eriti hea muidugi ka mulle, kes ma hommikul umbes 10 espressot kõigi businessonude ja -tädidega.
Seal oli ka selline kalatiik keset mägesid. See kohvik oli vist üks ilusamate vaadetega kohti, kus me käinud oleme.
Tahaks küll olla kala selles tiigis, hüppaks vahepeal ja vaataks mägesid ja siis ajaks oma kala-asju edasi.
Raske on aru saada, kui massiivne see vaatepilt on. Need puud annavad märku, kui SUUR see mägi tegelikult on. Need puud on suured puud ja nad on väga kaugel. Kui siin pildil peaks mõni inimene olema (võib vabalt olla, sest mööda seda mäge läksid ka rajad üles), siis tõenäoliselt ei oleks teda näha.
Anni jäädvustamas 360-kraadist dokumentaalteost meie olemisest.
Lõpuks leidsime ka õige raja üles, mida pidi hakkasime vaikselt alla tulema.
Hahahahaaa... No siin pildil on juba aru saada, et tegemist ei ole valge kivimüüriga, meie Anniga mõtlesime et ohh jess, mingi huvitav kivimüür paistab, ju meie rada on õige. Aga see kivimüür helises kahtlaselt palju..
Ja kivimüür osutus maailma kõige imelikumaks loomakarjaks. Alguses tundus, et seal on hobused. Siis tundus, et ei - ikka lambad. Jõudsime lähemale - ohhoo, kitsed. Jõudsime veel lähemalt - polegi hobuseid, hoopis eeslid.
Absoluutselt kirju kari, kes oli väga väikse ala peale kokku pandud. See oli niii veider, et me päris kaua imestasime selle vaatepildi üle.
Ja muidugi ei puudunud ka karjakoerad - siin üks eriti nunnu ekspemlar, nägime seal kahte karjakoera, aga neid võis selles kirjus seltskonnas olla veelgi.
Vaade orule, kus on siis külad.
Üks eriti pisike küla (umbes 10 maja võib-olla) ei saa eksisteerida ilma kirikuta. Neid on siin nii palju, et peaks vist siia kirikuõpetajaks tulema. Aga no need on katoliku kirikud, mis avatakse üldjuhul paar-kolm korda aastas ning siis üks tore preester jookseb kõik oru kirikud läbi - jõulud, ülestõusmispühad ning olenevalt kirikust kas taevaminemispüha, kohaliku pühaku sünnipäev, pulmad, matused ja laste ristimised.
Kodutee oli eriti ilus, läbi kaunite heinamaade ning see tee läks sõna otseses mõttes inimeste hoovidest, tagaaedadest ning elamistest läbi.
Nüüd pesime kodus end puhtaks ning oma eelviimase õhtu puhul otsustasime, et lähme välja sööma. Meie peamine söök on siis pasta, teisel kohal on sai (ehk siis kas panini või focaccia) ning me oleme tervislikud ja sööme tomateid, banaane ja õunasid kah.
