5 märki, et ma peaksin siia kolima, 5 põhjust miks mitte ja 5 lahendust neile probleemidele

Istun praegu bussis, mis sõidab Aosta linnast St. Point-Martini (Püha Martini silla linna), et minna maha Verreses ja siis tagasi oma kallisse koduküla jõuda. Täna Aostas käies sain omale viimase vajaliku märgi kätte, nägin bussiaknast JYSKi poodi Aosta eeslinnas ning mu süda jättis löögi vahele. Aga siit minu loogilised ja mitteloogilised põhjused:

1. Siin külas ei ole muusikaõpetajat. 

Ma olen nii kaua mõelnud, et mida ma siin teeksin. Ma ei tahaks täiskohaga restoranis/baaris/hotellis töötada, mis on siin peamised võimalikud töökohad. Aga fakt, et siin külas reaalselt on puudus muusikaõpetajast, pani mind väga palju rohkem selle üle mõtlema. Ja noh - see, et siin mitte ühes, vaid mitmes kohvikus on Go Away Bird playlistides.. Kujutage nüüd ette, et joote rahulikult oma kohvi mäekohvikus ja järsku hakkab kõlaritest teie endi hääl kostuma. Ma olin nii segaduses esimene kord, teine kord juba meelitatud.. Kolmas kord jälle segaduses. Neljandal korral sain aru, et nii vist ongi. 

2. Siin on JYSK.

Okei - see võib tunduda maailma kõige mõtetum asi, aga minu kodu sisustus on umbes 70% Jyskist pärit (2 kappi, vannitoamööbel, vaibad, hoiukastid, diivanipadjad, tekk, magamise padjad, lõhnaküünlad, külaliste sussid, minu voodilinad, sööginõud jne.. Ma ei tea, kus see asi niiviisi lõppeb) ja selles poes olen ma vist kõige rohkem kulutanud Eestis.. Kohutav, aga tõsi. Samas, kodu peab sisustama, kapid peavad olemas olema ja JYSK müüb tihtilugu ilusad skandinaavialikke asju.

3. Mul oleks olemas elamine.

Mul on umbes neli varianti siin Ayase orus, kuhu ma võiksin kohe kolida. Korteri/toa/maja otsimine on siin väga keerukas, aga ma võiksin selle sammu lihtsalt vahele jätta. Võiksin elada nii Champolucis kui ka mõnes lähedalasuvas kõrvalkülas.

4. Mul on olemas juba sõprusringkond (ja kass!)

Ei ole nii, et mul on ainult üks, kaks või viis sõpra või et ma peaksin siia kolima suure armastuse pärast ja hiljem üksi mägionnis nutma. Mure korral võiksin ma pöörduda nii paljude inimeste poole, saaksin kindlasti oma mured lahendatud. Lisaks on mul siin minu enda kass. Ilmselgelt võtaksin ka oma Eesti Varese siia kaasa, aga kassi olemasolu teeb kõik nii palju paremaks. 

5. Ma olen kursis infrastruktuuri/piirkonna eripärade/hooajaliste erinevustega.

Ma saan aru, kuidas töötab ühistransport, kus on lähim pangakontor, kuidas saada telefoni lisainternetti, kes on külas kohal peamiselt suvel ja kes talvel, kust poest saada kõige paremat juustu/sinki/kartuleid/vetsupaberit, kust saada kontaktläätsi silmade jaoks, millal, miks ja kuidas tõstukid-kondid töötavad, kes on külas peamised tööandjad jne. Ma kindlasti ei tea veel üldsegi kõike, aga hea lähtepunkt on olemas.

Üldiselt mida rohkem ma siin käin, seda rohkem ma tahaksin siia kolida. Samas mulle nii väga meeldib Eesti ja minu elu Eestis, vahepeal on mul lausa kahju, et mul nii äge elu Eestis on ja raske oleks seda maha jätta. No nii ma siis olen segaduses ning muudkui kaalun, et mida teha. Tean, et umbes 1-1,5 aasta jooksul ma kindlasti ei koli, sest kui ma teen otsuse kolida, pean enne palju asju Eestis üle andma ning see võtab palju aega ja tarkust ning olen arvestanud, et kui ma peaksin otsustama kuhugi jäädavalt kolida, siis planeeriksin seda ette minimaalselt aasta. Lisaks tahaksin ma natuke paremini keelt osata, enne kui kolin. No muidugi, koha peal õpiksid selle kindlasti kiiremini ära, aga mul on tunne, et peaksin nüüd keeles õige pisut spetsialiseeruma, mitte keskenduma mineviku erinevate vormide moodustamisele vaid pigem laiendama sõnavara ning mul on juba päris hea plaan, kuidas kavatsen Eestis olles paremini ja kiiremini Itaalia keeles edasi jõuda. 

Ma olen sellel aastal siinkandis kokku veetnud juba peaaegu kaks kuud (wow) ning see aeg siin on alati hästi intensiivselt kasutatud aeg, mis tähendab seda, et tema väärtus on kindlasti suurem ajaliselt. Ja see aasta pole veel üldse läbi :D Mul on praegu tunne, et täitsa kolmandat kuud otsa ei tule, samas.. Mul on juba nii palju kuupäevi kirjas, kus võiksin-loodaksin-peaksin siin olema ja lennupiletid on naeruväärselt odavad, kui ma saan 2 korda Tartusse ja tagasi umbes sama hinnaga, mis maksab üks kord siia tulemine (mitte kogu aeg, aga mul on paar head pakkumist praegu ootel), siis.. Kus on loogika mitte tulla? Igatahes - lõpetan nüüd kirjutamise ja mõtlen elu üle järele.

Nonii, mõtlesin ja mõtlesin ja siin on 5 põhjust, miks ma ei saa kolida ja võimalikud lahendused sellele:

1. Mul on Eestis bänd.

- Ja meil tuleb album välja. Ja siis tõenäoliselt veel üks. Ja võib-olla veel üks.

+ Aga ma võin sõita iga natukese aja tagant Eestisse, et lindistada. Kõige halvem lahendus nendest kõikidest punktidest on see.

2. Mul on Eestis ideaalsed töökohad.

- Ma tõesti olen väga väga õnnelik, minu praegused töökohad ja projektid on sellised, mida ma teeksin ka siis, kui maailmakorraldus oleks säärane, et kõik asjad maailmas oleksid tasuta ja keegi ei saa palka.

+ Ma usun, et tegelikult mulle meeldib igasugust tööd teha ja ma naudin väga uusi väljakutseid ja saan hakkama.

3. Mul on Eestis maailma kõige parem perekond.

- Juba praegu igatsen ma eestikeelset suhtlust ja pean leppima ainult kirjutamisega. Ja mõningate telefonikõnedega.

+ Suur osa mu perest on selle aasta lõpuks siin käinud ja neile kindlasti meeldib siin ja nad saaksid mulle muudkui külla tulla!

4. Mul on Eestis maailma kõige paremad sõbrad.

- vt punkt 3

+ vt punkt 3

5. Mul ei ole autojuhilubasid.

- Siin on päris keeruline koju ja kodust ükskõik, kuhu saada. Bussid käivad, aga mitte tihti.

+ Mul on super planeerimisoskus ja palju sõpru siin, kellel on autod. 

Ja nii ma siin kaalun ja mõtlen ja ma arvan, et ühel päeval ma kas kolin või ei koli, nii on.

5 asja, mis ma oma reisist ei oodanud

Ma kirjutan nüüd natukene üldisemalt. Nimelt - ma olen nüüdseks kohe nädal aega siin olnud, iga päevaga saan seltskonnas rohkem aru, rääkida endiselt mitte midagi ei julge, peamiselt olen olnud siin Champolucis, aga paar korda ka eemal käinud. Aga mõned (minu jaoks) väga suured asjad on ikkagi juhtunud, mille üle mul hea meel on.

1) Ma saan minna mäkke Itaalia tüdrukuga.

Nimelt - nagu ma varasemalt kirjutanud olen (vist), siis siin külas on tüdrukute-poiste suhe täiesti paigast ära. Mulle tundub üldiselt pealt vaadates, et umbes 7 poisi kohta on 1 tüdruk. Täitsa lõpp, nii ongi. Ja see on muidugi tore, tähelepanulaviini alla jään ma iga päev ja ma olen juba välja mõelnud ka supereduka valemi, kuidas ikkagi normaalseks jääda siin. Aga mul õnnestus üks kohalik tüdruk Marta (Josephi parima sõbra girlfriend) endaga mäkke kaasa võtta (õigemini vastupidi) ning me käisime päris pikal matkal läbi kolme või nelja oru (ma ei saa aru, kuidas nende lugemine käib). Sain palju teada kohaliku elu nüanssidest tüdrukuna ning minu jaoks oli see väga, väga hariv kogemus.

2) Mul ei hakka Itaalia seltskonnas igav.

Okei - no see on natuke igav punkt, aga teate. Mul on olnud lõpmatuseni olukordi, kus olen toredas seltskonnas, kõik viskavad nalja ja teevad toredaid asju, aga mina lihtsalt olen segaduses, mitte midagi aru ei saa ning mõtlen, et kas mul on a) piinlik, b) igav võ c) ebamugav. Tavaliselt segu neist kolmest. Nüüd olen ma aga niikaugele arenenud, et võin vabalt mitu tundi olla seltskonnas, sest ma saan aru, millest räägitakse! Isegi kui tegu on spetsiifilisemate asjadega. Mulle jõudis kohale, et kui ma tahan siinse eluoluga paremini suhestuda, pean hakkama itaalia keele sõnavarra lisama sõnu nagu "lumi" (neid on siin mingi 10 erinevat sõna selle kohta), "liustik", "kondel", "mäemees" jne. Palju räägitakse sellistest asjadest.

3) Mind kutsuti tüdrukute õhtusöögile.

See on vist nendest kõigist asjadest üks suurimaid asju ÜLDSE. Mind kutsuti kohalike tüdrukute õhtusöögile. Niipalju kui neid siin on, igatahes. Alguses oli meil aperativo ning siis suundusime peenesse restorani, kus räägiti poistest, uuriti minu kohta päris palju, räägiti söögist ja joogist ning suhetest. Ja ausõna, see oli nii naljakalt pidulik kuidagi minu jaoks, et ma ei osanud kuidagi oma elevust varjata. Nad mitu korda tegid minu auks "teretulemast" toosti, nüüd on ma tunnen juba, et asi on lähemal sellele, et ma päriselt võiks siia kunagi sisse sulada.

4) Ma sain minna salajasse maamajasse mägedes.

Ohh, nii palju on räägitud-kutsutud mind erinevatesse kohtadesse ning olen siin-seal ka käinud, aga ma käisin reaalselt PARADIISIS. Aosta orus on üks piirkond, mille kliima on absoluutselt erinev kogu ülejäänud oru omast - seal on väga soe ent tuuline. Kui muidu kasvavad siinkandis peamiselt ainult kuusepuud, siis seal oli palju lehtpuid ning kell 21 õhtul veel väga soe. Temperatuur on seal 5-15 kraadi soojem kui kogu ülejäänud Aosta orus. Käisime seal matkamas ning see mägimaja oli vaimustav. See oli läbi kolme korruse, VALGETE seinadega, kõikide luksusega (see tähendab väga lux WC, mis on peamine) ning see oli sõna otseses mõttes lihtsalt ühe tee lõpus. Tee viis sinna ja siis oligi kõik. Mingil põhjusel mul paluti seal mitte ühtegi pilti teha (ma ei saanudki aru, miks) ja ühtlasi tehti itaallaslikult ettepanek sinna elama asuda soovi korral. Kahju ainult, et ma ise sinna kuidagi tagasi minna ei oskaks. Hakkan kahtlustama, kas see üldse olemas oli...

5) Käisin külas vanal klassikalisel Itaalia vanapaaril 

Käisime Josephiga tema tädi ja tädimehe juures külas ühel õhtul. Täiesti juhuslikult nad kutsusid meid ja siis ei olnud viisakas enam ära öelda. Pakuti veini, kohalikke juuste ning vorste, onu rääkis natukene ka inglise keelt ning nad olid selline klassikaline paar filmist - tädi näeb välja superhea, onu on selline suuremat sorti hea mõttes mühakas maamees, nad kasvatavad mäe peal tomateid-kurke ja teisi aedvilju ning peavad kukkesid-kanasid ning öösel jahivad metssigu ja kitsi. Istusime nendega mitu tundi ja lihtsalt jutustasime elust, olust, orust, Eestist, tulevikust ja minevikust ja see oli täiesti nagu filmis. 

Igatahes - mul on selline hästi kodune reis seekord olnud. Joseph on kogu aeg tööl nii et mina muudkui avastan siin uusi mägiradu ning -inimesi ning kui ma tahan üksi olla, siis lihtsalt pesen kodus pesu ja nõusid ja mängin kassiga :D Täitsa ideaalne. Naaberkrundil käib ehitus, Bergamo onud ehitavad sinna uut maja ning muidu on ka elu igati muhe. Olen läbi lugenud juba kolm raamatut, päris palju vastuseid välja mõelnud oma elu küsimuste suhtes ning saanud normaalseks oma magamise. Eestis ma viimased kuu aega ei suutnud korralikult järjest magada rohkem kui 3-4 tundi, aga nüüd siin olen juba 6-7 tunni peale saanud selle, mis on vapustav. Ühtlasi olen ma söönud mürgiseid mägimarju (sellest kunagi hiljem), mäkke vihmavangi jäänud ning otseloomulikult tutvunud rohkemate inimestega, kui mul mälu suudab talletada. Õnneks aga ei vaata keegi viltu, kui ma siin kohvikus oma iPadis klõbistan ja lauajalka asemel üksinda tahan olla. 

5 viisi kuidas nautida Itaalia reisi

Ükskõik, kas sind ootab ees Veneetsia biennaal, Rooma kultuuriväärtustega tutvumine, pikk nädalavahetus Milanos või minu isiklik lemmik - mäepuhkus, siis need viis tähelepanekut on abiks ja teevad reisi nauditavamaks.

1. Ära oma liiga kindlaid ootusi. On suur võimalus, et su reis läheb täpselt nii, nagu sa seda vaimusilmas ette kujutanud oled, kuid veel suurem tõenäosus on, et see läheb hoopis teistmoodi. Itaallased teevad ka plaane, aga nad on nii spontaansed, et võivad hakata streikima keset kõige rahulikumat aega, panna kinni oma suurima kaubanduskeskuse, sest ühel tundmatul pühakul selles linnas on surma-aastapäev või muuta ära kõik bussigraafikud üleöö, sest lihtsalt tuli selline mõte. Itaalias on lahe siis ka, kui kõik läheb teistmoodi!

2. Varu aega. See käib iga reisi kohta, aga mida lõuna poole Itaaliasse minna, seda suurema numbriga tuleb korrutada varutud minutid, et üldse umbeski arvestada enda aega. Alati on üllatusi ja suurlinnades käivad paljud asjad ainult 15 minutit siia-sinna, aga alates transpordist lõpetades poejärjekorra ja restoranis söömisega - varu aega. Ja kui keegi sind kohalikest külla kutsub, siis tasub.. Tasub järgmisele päevale ka igaks juhuks mitte plaane teha.

3. Itaallastele meeldib sularaha. See võib olla muutuv trend, kuid enamus kohtades saab asjad kiiremini aetud sularahas. Paljud kohad on varustatud pangaterminalidega ning vähemasti sularahaautomaatidega, aga nendega on tihti erroreid. Aga teisalt - tuleb olla väga väga super ettevaatlik, eriti suurlinnades, sest sularaha meeldib ka väikestele armsatele mustlastüdrukutele või veel ohtlikumatele pahalastele. 

4. Ole linnas jalakäijana ettevaatlik, aga enesekindel. Itaalia liiklusseadustik võib olla küll vastav Euroopa Liidu direktiividele, kuid päriselus tänavat ületades jõuab kätte reaalsus. Ei tasu igal suvalisel võimalusel auto ette tormata, aga kui tuleb otsus ületada tänav (eriti reguleerimata olukorras), on oluline enesekindlus. Seda hindavad nii autojuhid kui sinu kondid-luud. Samm olgu kiire ja ühesuunaline!

5. Arvesta kohalike tööharjumustega. Ehk siis - umbes 12st kuni 15ni (sõltub piirkonnast) ei ole mõtet minna poodi, panka ega postkontorisse. See on normaalne, et inimesed, kes seal töötavad, on parasjagu oma kodus ja teevad omale lõunasööki ja siis muidugi lasevad leiba luusse ning lähevad vanaonu juurest läbi, et ilmast rääkida ja vaatavad kuidas neil porgandid akna peal kasvavad... Tihti lõppeb tööpäev enne nädalavahetust (reedel või laupäeval) ka varem ning pühapäeval on lahti väga basic asjad, kui sedagi.

5 reeglit, mida jälgida itaallastega seltskonnas käitumises

Nonii.. Küll ma saan alles palju siin toimetatud täna. Nimelt jäin lõksu ühte kohvikusse vihmasaju ja tormi kätte ja olin joonud ära juba mitu kohvi ja raamatut lugenud kuni tuli meelde, et ma võtsin täna, jah just täna, iPadi kaasa matkama. Olen alles tark küll. Muideks, iPadi mobiilID ei tööta siin mäe peal ja ma ei tea, mis teha.

Aga - itaallased on väga sõbralik rahvas. Mina olen sattunud Aosta orgu, mis on segu kohalikest valdostaanlastest. Näitasin oma sõbrale koomiksit "30 märki, et oled soomlane", et natuke selgitada, missugused need Põhjala rahvad on, tuli välja, et väga paljudele neile kirjeldustele vastab ka keskmine kohalik. Siis on siin veel hulganisti inimesi, kes on itaallased, aga mujalt (peamiselt kesk-Itaaliast) tulnud siia töötama/oma armastatu juurde/sugulaste juurde jne. Ja siis on siin veel päris palju hooajalise inglasi ja päris palju rootslasi, kellel on oma kommuun peaaegu. Mõned reeglid ja minu jaoks imelikud tähelepanekud, mis kehtivad kõigi itaallastega:

1) See on pikem punkt, see on tervitamine. On kolme sorti suulist tarvitamist - ciao, buongiorno/buonasera/buon../ ning salve. Kuidas neid kasutada?

- Salve! 

Salve on kõige ametlikum neist kolmest ning seda võib kasutada umbes siis, kui sa kohtud Inglismaa kuningannaga, Itaalia peaministriga või 90-aastase kõige tähtsama tädiga külas. Eestikeelset vastet ma ei oska öelda, see on umbes nagu "tere väga-austatud" vms. Seda on soovitatav kasutada endast vanemate ja lugupeetud inimestega, ka siis, kui pole kindel, kui tähtsad need on. Samas kui keegi mulle siin "salve" ütleb (mida on juhtunud), siis ma satun väga segadusse alati.

- Buongiorno/buon...!

See on "head päeva/õhtut/lõunat/ööd". Kasutatakse "enda tasemel" inimestega. Matkates ma nüüd ütlen seda alati inimestele igaks juhuks. Seda on viisakas öelda inimestele, keda sa juba tead (näites nime ja kohta, kus ta töötab), aga ei ole isiklikult sõbrunenud. Kõige turvalisem neist kolmest kasutada (kui just ei ole kuningannal külas).

- Ciao!

Kasutatakse sõprade, pere ja lähedaste tuttavate puhul. Normaalne kasutada siis, kui sa tead vähemasti inimese nime ning oled temaga ka rohkem kui ainult paar sõna vahetanud. Näiteks - poemüüja kelle nimi on Mario ja kes elab Champolucist väljas ja on poes töötanud juba mitu aastat - talle ma ütlen Buongiorno ning Paolo, kes töötab seal samas poes, elab St. Jacques, teeb praegu suusainstruktori pabereid ja kelle lemmikvärv on roheline, talle ma ütleb ciao. 

2) Põsemusid. Oeh, järgmine jube raske punkt minu jaoks. Kõik kukkusid mind musutama seekord ja ma olin täitsa segaduses, sest varasemalt ei pannud ma seda niiväga tähele. Ehk siis, 

- siinkandis 2 põsemusi, põsed võivad lausa kokku puutuda ja eriti lähedaste sõprade puhul ka suu ja põsk võib kokku puutuda

- peamiselt tüdruk-tüdruk, lähedaste suhete puhul ka poiss-tüdruk, üldiselt poiss-poiss mitte

- ära ise ole kunagi esimene, kes arvab, et võiks põsemusitada - raske on hinnata, kui lähedased te olete. Näiteks mina ei oleks arvanud, et Josephi väga hea sõber Torinost (poiss), keda olen varem 2 korda näinud, on põsemusimaterjal. Aga on, vot kus. Üllatusi pidevalt. 

- üldiselt põsemusitamine käib kui esimest korda üle pika aja nähakse, edaspidi minnakse üle "ciaoooo"le.

3) ÄRA MINE MÄRGADE JUUSTEGA KODUST VÄLJA.

Nii on. Sellepärast on ka igal itaallasel kodus föön. See on ebaviisakas. Mul tekkis muidugi küsimus, et mis ma teen, kui ma siin mägiojas just ujusin ja mu juuksed märjad on? Selle peale olid nad kimbatuses - itaallased ei uju mägiojas. Ükskõik, kas tüdruk või poiss, ükskõik, kui kiire on tööle/kohtumisele/õhtusöögile - enne jää hiljaks kui mine välja märgade juustega.

4) Peale söömist ei tohi ujuda 2 tundi.

Minu jaoks täiesti absurd, aga itaallased on lausa pöördes ja absoluutselt enesekindlad, et inimesed upuvad ära, kui nad ujuma lähevad peale söömist. Vähemalt 2 tundi peale söömist ära basseini, järve või kõige hullem, merre, roni.

5) Näe alati välja, nagu sa tulid Milano moenädalalt.

Jube kurnav, aga nii on - koduuksest välja astudes oled sa põhimõtteliselt runawayl. Muidugi, kui sa matkad ja matkalt naastes salaja ühe väikse värskendava kohvi jood kohvikus ja välja näed nagu viimane kalts, siis antakse sulle andeks (juhul kui sul on jalas matkasaapad ning näed välja väsinud), aga siis kohe jooksuga koju, pessu, JUUKSED KUIVAKS, puhtad-ilusad riided selga ja võid taas seltskonda naasta. Mina ei saanud aru, et miks ma ei võiks samade riietega, millega ma päeval jalutanud olen (isegi mitte matkanud!!) õhtul restorani minna, aga selle peale lihtsalt pööritati silmi ja öeldi "oeh, Hannake, küll sa varsti selle eluga siin ära harjud". 

5 lihtsat tõlget itaallastega suhtlemiseks

Okei, esiteks - ma ei tohiks üldsegi siin kirjutada terve itaaliamaa nimel, sest ma olen väga väga erilises piirkonnas, millest ma kohe varsti ka kirjutan. Aga siin mõned näited elust enesest, samas peab rõhutama, et ma olen suutnud siin piisavalt eestlaslikult läheneda oma sõpradele ning mul neid probleeme seekord enam niiväga ei ole. Juhtub ikka, aga siis ma alati täpsustan, näiteks kellaaja puhul, et kas "Eesti 9 või Itaalia 9" ja siis nad saavad aru, et mis värk on

1) kas lähme kohe või tunni aja pärast = kas lähme varsti või vaatame mis kolme tunni pärast toimub

2) ma armastan sind = sa oled enamvähem aksepteeritav

3) fontina, mozzarella või formaggio di fosso (jne) = kas see, too või too kolmas juust (jne, kõik on tõenäoliselt head)

4) me peaksime kindlasti sinuga matkama minema sinna mäe otsa = seal on üks mägi, kus ma ise pole kunagi käinud ja pole kindel, kas sinna saab minna 

5) kas sa tahad kohvi = ma teen/ostan endale kohvi ja olen viisakas

Jällegi, pean rõhutama, et see ei kehti kõikide itaallaste kohta, küll aga kehtib see minu jaoks 90% võõraste itaallaste kohta. Täna on mulle juba kordi armastust avaldatud, matkama kutsutud ning "kokkuleppeid" tänaseks õhtuks tehtud. Lebo - eks näis. Vaatab, mis saab. 

5 põhjust, miks itaallase juures on hea elada

Tavaliselt elan ma Champolucis mõnes üürikorteris, kui ma siin käin, aga iga kord käivad sõbrad, peale, et miks ma seda üüri maksan kui ma võiksin kellegi kodus külaline olla. Ja no seekord olen ma pikemalt ja mõtlesin, et oleks mõistlik küll - pealegi elab Josephi juures minu Itaalia kiisu, nii et eriti tore. Joseph elab Champolucist natuke väljas, tal on kahetoaline korter, mis on üksinda elamiseks absoluutselt liiga suur ning olen siin end juba üsna koduselt sisse elanud. Ma pole küll kõigil itaallastel maailmas külas käinud, aga kui ma nüüd mõtlen, siis tegelikult on need üsna korduvad asjaolud. Alustame iseenesestmõistevast:

1) Ma ei ole veel kohanud itaallast, kes ei oska süüa teha. Ja see, kuidas on võimalik maailma kõige lihtsamatest toiduainetest kokku valmistada midagi uskumatult head - magica. Ja üldjuhul naudivad itaallased söögi tegemist kodus nii väga, et seda ikka juhtub. Nii mõnus!

2) Ühel itaallasel on vannitoas rohkem hügieeni- ning ilutarbeid kui tervel suurel Eesti perekonnal. See tähendab, et ei ole vaja minna poodi, et osta vatitikke, kehakreemi või.. Ükskõik, mida. Kõik on olemas!

3) No see on nüüd natukene imelik põhjus, aga - itaallased pesevad tihti pesu. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga magad T-särgiga - hommikul paned pessu, käid pükstega tööl, õhtul paned pessu. Siiamaani vist on Joseph IGA päev pesu pesnud. Ja kui ma nüüd mõtlen minevikust, siis enamjaolt pesevad inimesed pesu kodus.. Kogu aeg. Ja minu pesu on ka puhas.. Miks ma küll nii palju sokke kaasa pidin võtma??

4) Sa saad kogu aeg head kohvi juua. Ei ole varianti, et itaallasel ei oleks kodus olemas supermõnusat espressomasinat ja parimat kohvi. 

5) Vannituba on tüdrukute unistus. Okei - see on peaaegu sama, mis esimene punkt, aga - siiamaani on igal itaallasel olnud kodus föön ja SUPERvalgus vannitoas. Muidugi hommikul on siis kurb end selle supervalgusega peeglist vaadata, aga.. Vähemalt on teada, millega tegu.

Ja siis viis põhjust, mis teevad selle keeruliseks:

1) Sa kunagi ei tea, kes sulle külla võib tulla. Ükskõik, mis kell. Ükskõik, kas sa oled üksinda või mitte.

2) Sa saad palju suhelda naabritega. Kui nad sind aknast näevad, võivad nad seda pidada sooviks suhelda.

3) Itaalia köögid on väikesed. Võib-olla olen ma lihtsalt viimased liiga kaua elanud kas avatud köögiga või väga suure köögiga kohtades. Igatahes, köögid siin on umbes sellised, et 1,5 inimest mahub vaevu sisse.

4) Itaalia küttesüsteem on kuskilt teiselt planeedilt. Ma pole siiamaani aru saanud, mis värk sellega on. Vahepeal on talvel liiga palav, vahepeal on suvel liiga külm.

5) Siin. On. Kõik. Puidust. Ma olen käinud terve oma Itaalia-aja külas paljudel inimestel ja vist kolmes kodus ei olnud puidust seinasid. Mulle ikka meeldiks, kui seinad oleksid valged.. Või mingit normaalset värvi, mitte puidust. 

5 blogipostitust, mis on mul valmis, aga vajavad veel toimetamist

1. 5 näpunäidet, kuidas nautida oma Itaalia reisi

2. 5 põhjust, miks itaallase juures on hea elada

3. 5 tähelepanekut, mida jälgida üksi mägedesse matkama minnes

4. 5 lihtsat tõlgendust itaallaste kokkulepete mõistmiseks

5. 5 tähtsat reeglit, mida jälgida itaallastega suhtlemisel ja seltskonnas käitumisel

Lisaks on poolikud veel:

- 5 märki, et minu Itaalia mägikülas elavad Itaalia keelt kõnelevad eestlased

- 5 erinevust itaallasest ja eestlasest mägimatkaja vahel

Novot, nii on, need kõik ootavad siin, et ma neisse uuesti süveneksin ja üle loeksin, aga ma ei ole aega leidnud. Mis ma teinud olen?

- võtnud ette üksi mägimatka tundmatul ja tuntud radadel koos väga huvitavate lisaseiklustega (näiteks tundmatute marjade söömine ning ettearvamatud ilmastikuolud)

- tutvunud nüüdseks vist kõigi endaealiste tüdrukutega siin külas - selgus, et neid polegi eriti palju. Champoluc on täis poisse ja tüdrukuid on siin väga vähe. Ma ei tea, kust ma neid sõbrannasid siis leidma peaksin..

- käinud Martaga 4-oru matkal, sain pärast kiita, et ma olin väga tubli. Avastasin palju uusi kohti ja sain itaallaste ja kohaliku elu kohta nii mõndagi huvitavat teada (näiteks - neil ei ole siin külas muusikaõpetajalt..)

- käinud mitmel erineval õhtusöögil/aperativol ning saanud aru, et ma saan Itaalia keelest aru siis, kui minuga räägitakse nagu 2-aastase lapsega - aeglaselt ja lihtsa sõnavaraga.

- kasvatanud enda Itaalia kassi, pesu pesnud, raamatuid lugenud ja maganud

Täna õhtul sõidan ma nüüd oma kodukülast kuhugi ära, pole õrna aimugi kuhu - ühte maamajja kuskil mägedes, seda ma tean, aga laupäeval tulen jälle tagasi.