esimene tööpäev

UPDATE - ma pidin selle kohe peale postitamist maha võtma, sest vist juba kirjutasin liiga palju. Nüüd on kõik korras!


Esiteks - ma pean kohe ütlema, et tegelikult on lood nii, et ma väga täpselt ei saa siin avalikult kirjutada, et mida ma teen ja kuidas on ja kaugel asjad on ja missugune kõik välja näeb.

Minu tänane päev oli väga tore. Jõudsin hotelli ja olin tunnikese pikali. Mul tuli paar korda uni ka, aga ma ärkasin kogu aeg üles, sest mõtlesin, et kas ma pean juba tööle hakkama. Lõpuks vedasin end vaevaliselt voodist dušši alla ning kuna ma just juukseid värvisin, siis oli väga ilus helesinine šampoonivaht. Panin riidesse ja loivasin alla hommikusöögile. Tegin oma hommikusöögist isegi ühe ilusa kaadri:

Hommikusöögi valik oli tegelikult üsna lai (praetud munadest ja wokitud köögiviljadest kuni joguri ja värskete asjadeni), selline klassikaline hotelli värk. Minu uimase peaga ei suutnud ma muud genereerida kui juustuleib kurgiga, üks kapsapirukas (mis osutus üle ootuste heaks!) ja üks õun.

Küsisin hotelli vastuvõtust infot, et kuhu poole ma võiks suunduda, et osta endale sim-kaart. Erinevalt itaaliast, kus SIM kaarti müüakse koos internetiga ainult teatud kohtades, siis siin on igas keldripoes hunnik kaartidega letil ja vali millist tahad. Keldripoode on palju, SIM kaarte veel rohkem. Aga asi, mida keldripoodides ei ole, on pangaterminal. Mul õnnestus saada osa väga uhkest seiklusest, läksin Kasahstani PANKA! Ja veetsin seal 40 minutit, et raha vahetada. Sain järjekorranumbri 206 ning see, mille järgi seal pangas need numbrid jooksid, jäi mulle lõpuni saladuseks. 906, 324, 547, 305, 802, 509 jne. Aga minu number oli 206. Ja seda ma ootasin nii kaua, et lõpuks hakkas mul kiire ja üritasin segakeeles äärmiselt abivalmitele neiduele seletada, et ma ei saa oodata ja annan oma numbri neile tagasi, et äkki keegi teine saaks seda siis kasutada. Nad ütlesid (juba mitmendat korda), et ma olen kohe järgmine järjekorras, aga kuna aeg hakkas otsa saama, siis vabandasin veelkord ja lahkusin pangast. Kui olin juba pangast paarikümne meetri kaugusel, jooksis üks neist kahest neiust mulle järele, haaras käest ja tõi panka tagasi ja viis ühe teenindaja juurde ja sain raha 1 minutiga vahetatud. Lõppu veel armas "thank you very much and come again!". Tagasijooks hotelli oli väga tervislik, jooksin läbi parkide ja leidsin juba paar shotcutti ning kell 11.03 olin juba autos, et tööle sõita.

Siin kohapealsest elust ja tööst ma väga palju rääkida vist ei tohigi avalikult. Asjad näevad siin välja natuke hirmsamad, kui nad tegelikult on. Sõitsin kohale kahe väga toreda venelasest poisiga - Sergey ja Alexandr'iga, viimane neist oskab täitsa hästi inglise keelt ka. Tuleb välja, et nemad vastutavad teatud osa videotehnilise poole eest. Nad juhatasid mind ilusasti offici'sse, mis on siin ühtlasi ainus ruum, kus istuda saab veel :) ning siis kuna siin ühte tähtsat onu ei olnud, siis juhatati mind läbi maja selle tähtsa onuni ka. Onu hakkas end inglise keeles mulle tutvustama, aga ta lihtsalt oli niiiiiiii eestlase nägu, et ma ütlesin talle "Tere" ja siis ta natuke rääkis veel inglise keeles ja... ja... siis läks eesti keelele üle! Ja ta ei suutnud oma üllatust varjata, et ma eesti keelt oskan. Ta tegi mulle koha peal umbes pooletunnise ekskursiooni, kusjuures kohtusin veel ühe eestlasega! Ning kogu asi on niivõrd palju suurem kui pildi pealt tundus. Täitsa lõpp!

Ja kõik kohalikud on NIIIII sõbralikud! Alates sellest, kuidas pangatädi mulle järele jooksis lõpetades sellega, et minu kõrval töötav onu tõi mulle just šokolaadi.

/siiin oli pilt minu kaelakaardist/

Kõige uhkem kaelakaart, mis mul elus olnud on. Iroonia on see, et ma pidin selle jaoks saatma enda passi koopia ning passipildi suurtes mõõtmetes ja mida ma näen - nad on mind googeldanud ning esimese ettejuhtuva pildi pealt mu näo välja lõiganud. On alles lugu!

Täna kui ma autoga sõitsin, mõtlesin, et Astana on mikstuur kolmest asjast. Esiteks on see nagu Lasnamäe. Siin on palju väga kõrgeid korterelamuid, muudkui kõrguvad üksteise järel taevasse. Teiseks on see nagu Tornimäe - SEBi või Radissoni-laadseid ehitusi kerkib siin põhimõtteliselt vist igal tänavanurgal ning kui neid parasjagu pole kraanade poolt ümber piiratud, siis on nad juba valmis. Ja kolmandaks. Kolmandaks on siin nagu Raplamaal. Ma ei oska öelda, miks just Raplamaal, see on lihtsalt nii absurdne koht. Noh, et siin kasvavad kased ja männid ja on väga palju rohelist ka vahepeal.


Igatahes, just avastasin, et 3/4 office seltskonnast on momendil eestlased :) Magnus, Marek ja mina! Ja siis mingi huvitav onu veel ühes nurgas. Aga siin olen ma täna kuulnud brittide kurja kõnepruuki, sakslasi omavahel arutamas, venelasi muidugi ka. Ma peaksin saama umbes tunni aja pärast tagasi oma hotelli, aga ühte Annat, kellega ma kohtuma pidin, pole ma veel leidnud. Ma tean, et tema ei räägi üldse inglise keelt, nii et eks see kohtumine oleks natuke naljakas ka. Aga ma loodan, et ma ikkagi kohtun temaga, sest ma tahaks küll hotelli minna, teha omale see tore sim kaart ära ja siis hästi palju magada ja oma asjad veel paremini valmis panna seal toas, et oleks ekstra kodune. Kell ei ole veel isegi 14 ja ma olen juba 10000 sammu täis teinud. Mu uued ECCOd on ikka väga kasulikud, ainult kahju, et nad sellise tolmu sees siin saavad aega veeta.


lisan täna hommikul:
Eile ma sain endale kohaliku SIM kaardi ja ma ei oska enda Eesti numbrit kuidagi ümber suunata! See, kuidas kohalik kasahh mulle keldripoes SIM-kaardi noaga õigesse suurusesse nüsis, jäi kahjuks pildistamata, sest ma pole üldse harjunud veel pilte tegema, aga proovin nüüd kõigest väest seda ümber harjutada.

Lisaks ma midagi muud ei teinudki. Käisin hotelli restoranis söömas umbes kella 17 paiku, minu jaoks oli see lõuna/õhtusöök ja peale seda magasin kella 21ni ja siis umbes 23st kuni täna hommikul kella kuueni.

Panen siia hunniku pilte eilsest, peamiselt need, mis ma autoaknast tegin, kui Expo kohast koju sõitsin. NB, kuna ma praegu kasutan kõige algelisemat viisi, kuidas neid siia üles laadida, siis on nad ekstra halva kvaliteediga. Internet pole lihtsalt nii võimekas, et neid täissuuruses siia üles laadida. Ning kuna enamus pildid on udused, siis äkki parem ongi!

See on klassikaline tänavapilt - klaashooned vs. Lasnamäe.

Selle pildi mõtet ma kahjuks ei mäleta.

Selle pildi mõtet ka mitte.

Siin on väga palju noori puid. Selline tunne, nagu enamus puud olekski paar aastat tagasi istutatud. Arvestades fakti, et Astana sai pealinnaks 1997 aastal, on see väga tõenäoline!

vaz prokuratura!

Selliseid erinevaid arhitektuuripärleid on siin iga nurga peal. PS! Enamus autojuhid, kes mulle on saadetud, omavad suht VIP autosid. Alati nahksisu ning ekraanid tagaistmetel reisijale ja umbes 40 nuppu ukse küljes, millest mida midagi aru ei saa. 

Alland kommenteeris ka ja see tõesti tähendab, et "mul on naelkummid". Kohalikud seletasid, et "nuu.. metall ratta sees". Eile avastasin veel erinevaid sarnaseid kolmnurki autode peal, aga pilti ei saanud teha. Ju need teised tähendavad siis, et kumm on ratta sees või miskit..

Ja veel üks pilt sellest samast autost, noh, igaks juhuks või nii.

Siit pildi pealt poe kahjuks hästi näha, aga juba esimesel sõidul Astanasse sisse nägin seda "BIGNAMES" silti. Tegu on siis "business school for the youth", silt on ka kahes keeles. Siit need businessmanid tulevad!

Jälle noored puud ja uhked majad.

Sellest majast vist on üks pilt juba. Muideks, taevas EI ole tegelikult nii sinine, nagu piltidel! Kuna ma istusin tagaistmel ning autoklaasil on megagigatuuning, siis jääb taevas nii ilusat värvi :)

KASSA NOVA BANK. See on kohalik pank. Eile ma käisin ühes teises pangas (roheline pank), mis pidi olema vene pank ja väga halb. Edaspidi sularaha vajadusel pean ikkagi otsima üles pangaautomaadi, et sealt sularaha võtta. 

Ilus Lasnamäe.

Selle pildi point on tegelikult see, et näidata, kuidas on kaubaautodel suurelt numbrimärk taha kirjutatud. Igal suuremal autol on see kuidagiviisi ära lahendatud. 

siin on internetti!

Kirjutan seda esimest osa otse Moskvast! Olen juba lennukis, mis hakkab meid Astana poole viima, aga võtsin korraks arvuti välja. Tallinn-Moskva oli lühike lend, 1 tund ja 30 minutit. Lennu peal pakuti snäkikotti, mille sees oli mandariin (!), fruit band (see oli mingi puuviljabatoon) ja kotis oli ka kõige ehtsam butterbrod. Viimase jätsin ma vahele, kuna olin just midagi sarnast Tallinna lennujaamas sisse ajanud, aga mandariin oli täitsa hea. Tegin pilti ka sellest, äkki pärast näete. Lend oli tore, ma jõudsin vaadata ühe osa itaaliakeelset “Scrubs” sarja ning juba olimegi Moskva kohal. Taevast paistis Venemaa nii sümmeetriline! Ja tsivilisatsioonil ei olnud otsa ega äärt!

Pean hakkama harjutama pildistamist. Vähemalt on tõestus olemas, et olen aerofloti söögi lähedal olnud. Ja nüüd kui ma seda pilti vaatan, meenub mulle, et jõulude paiku oli mul kõva mandariini allergia. Aga praegu püsin veel ühes tükis. Igalt poolt nii või naa valutab ja on paha olla, nii et ega see väike allergia küll olemist kuidagi katastroofiliseks ei muuda.

Kui me Moskvas lennuki pealt maha saime, algas umbes 15-minutiline bussisõit mööda Moskva lennujaama. Õues oli nii pime, et vahepeal oli tunne, et me oleme tunnelis. Või siis absoluutsel tühermaal, kus aslfalti veel ei tunta. Lõpuks jõudsime aga lennujaama sisse ja siis, üllatus-üllatus, oli veel üks passikontroll. Ja minu taga oli EESTLANE, kes lendas ASTANASSE ja kelle nägu oli jube tuttav. Tegu oli Lauriga, kes… LÄHEB KA EXPOLE! Soome paviljoni videolahendusi timmima. Ja no siis tagatipuks liitus meiega Soome paviljoni tiimi vastutav audiovisuaalne kunstnik, kes nii muuseas teab, et mul on kass Vares ja et ma töötasin kunagi von Krahli baaris. Selgituseks on see, et ta jälgib mind Instagramis. Nii väike see maailm ongi! Nii et meie 1 tund ja 40 minutit ootamist läks väga ladusalt! Kahjuks ma ei tea, kas ma nendega veel aega veeta saan, aga igatahes on mul nüüd Astanas olemas Lauri ja Ville, Lauri lahkub 4. juuni ja Ville mai lõpus, aga igatahes kohe kuidagi… kodusem!

Lennuk, kus ma istun, on igati moderne. Mu kõrval istub vana kasahhi (vist) mees, kes ükshaaval sõnu inglise keelde tõlgib oma telefoniga (ma ei saa aru miks) ning kõrval üks korpolentne daam, kes oma Instagrami feedi kerib, kus peamiselt väga sädelevad küünte lakkimise videod näha on. Igal istmel oli valmis juba fliis ning umbes 3,5h pikkune lend võib alata. Mul on tõsine plaan magama jääda! Aga linnuke on kirjas, olen Venemaal käinud ning see polegi veel kõik! Panen nüüd arvuti kinni, aga enne veel - muideks lennuki kapteni perekonnanimi on sama, mis Kasahstani presidendil!

JA MA OLEN KASAHSTANIS!

Oma hotellis, ja nagu te võite aru saada, siis jah, täna siin Wifi töötab! Ja ma loodan, et edaspidi ka. 

Minu suur voodi. Ma veel pole proovinud, kas on pehme ka.

Lend Moskva-Astana möödus poolunes, sügavalt ma magada ei saanud, aga kindlasti natuke magasin, sest mäletan kuidas ma läbi une lennukitoidust keeldusin ja kuidas minu kõrval istuv naisterahvas pidevalt mulle peale hakkas vajuma.

Lennujaamas tuli täita migratsioonikaart ning piiriületus oli tore. Umbes neli erinevat armast kasahhi meest igal sammul pakkusid abi ja sain väga kiiresti kõik tehtud. Lennujaamas oli mul vastas autojuht, tundus kohalik, ning sõit kulges valutult. Ma ei oska eriti midagi veel Astana kohta öelda. Aga esimesed muljed on sellised, arvestage, et olen magamata ja pisut segaduses veel:

1) kõik on väga uus. Selline tunne, nagu kogu asfalt oleks eelmisel nädalal pandud.

2) kõik, mis on kole, on varjatud aedadega, mille peal on suured postrid

3) Aastana on expo-linn. Kõik on kaunistatud EXPO-vaimus

4) Bussidel ja kaubikutel on nende numbrimärk EKSTRA suurelt kirjutatud tagumisele küljele ka

5) paljudel autodel on valge kolmnurk, punase äärega, kus sees on vene täht “š” (no see mis oleks nagu kaks u-tähte kokku pandud, ma ei tea, mis selle tähe nimi on), aga mida see kolmnurk tähendab? Ma ei tea.

Olen maale sisse lubatud! Seda paberit peab vist nüüd ka kaasas kogu aeg kandma.

Hotelli fuajees oli tore noor tüdruk, kes oli minu arust väga ilus, oskas inglise keelt ja ütles, et soovi korral võin juba hommikusööki sööma minna. Hotelli restoran peaks 24/7 lahti olema, kui ma ta jutust õigesti aru sain. Hotell on võrdlemisi väike (2-korruseline), arvestades, et keskmine korruste arv tundub siin linnas ühe maja kohta olema mõni kahekohaline arv ikka, on olukord siin eriti nunnu. Mulle küll öeldi, et hotell on kesklinnas, aga selles ma väga kindel ei ole, sest me sõitsime kesklinna kandist siia ikka mõned minutid. Või kümme minutit? Ma ei mäletagi.

Teen nüüd väikese uinaku, siis lähen söön hommikusööki ning loodetavasti pakin natuke asju lahti ja siis proovin internetti telefoni saada ja siis lähen juba tööle.  

Minek!

Eile kirjutasin selle siia valmis juba:

Nonii, päev enne väljalendu sain pileti! Lendan homme õhtul Moskvasse ja sealt Astanasse - ööd Moskvas ei veeda, aga see-eest kaotan ühe öö täiesti ära, sest ajavahe tõttu jõuan sinna kohale varahommikul. Ehk siis terve ühe öö ma reisin, väga tore!

Majutusasutus, kus ma peaksin end sisse seadma on see.
Saan sõita Aerofloti ja Air Astanaga.

Kohvri ma pakin homme nagu ikka ja



___

Nagu näha, siis jäi postitus pooleli. Oli kiire päev. Nagu kõik päevad alates viimasest Eestisse saabumisest.

AGA NÜÜD MA OLEN LENNUJAAMAS!
Homne plaan on praegu selline:

- jõuan Astana lennujaama 6.15 hommikul, mulle tuleb vastu keegi härra Omarov (see on eesnimi) ning ta viib mind hotelli
- panen asjad ära ja puhkan natuke ja siis võtan ette retke, sest
- hotelli läheduses peaks olema üks pood, kust ma peaksin saama endale kohaliku SIM-kaardi, et mul oleks kohalik internet. Muideks, Kasahstanis on üks firma, Kcell, kellel tundub olevat sama logo, mis Telial. Kogu mu kaval info selle kohta, et ma tõesti võib-olla saan 4G internetti ka seal nautida, pärineb sellest vanast artiklist. Lisaks andis lootust üks kohalik neiu, et see on võimalik.
- kell 11 on mul hotellist transfeer koos Sergey ja Alexandr'iga EXPO aladele. Kes on Sergey ha Alexandr, pole õrna aimugi
- EXPO koha peal on mul meeting kellegi Annaga.
- kell 14 viib mind auto tagasi mu hotelli

Lennart Meri lennujaamas on mu lemmikala (Postimehe-lounge) remondis, nii et istun Telia lounges, joon puuviljakokteili ja sõin just Rukkipala juustuga. Check-inis kiitis üks tore vene onu mu uusi jalanõusid ja ma muudkui naeratasin ja vastasin "spasiba-spasiba", aga pärast ma avastasin, et mul on paelad natuke lahti, äkki ta hoopis hoiatas mind selle eest? No vot ei tea.. Ega ma ei kuulnud tegelikult, mida ta pobises, niipalju sain aru, et ilus ja jalanõud, aga äkki ta mõtles, et ilm on ilus ja jalanõude kohta käis teine jutt? No kes see seda teab..

Eks kui mu homne päev tõesti selline on, nagu ta praegu tundub olevat, siis mul on vist küll aega, et veel kirjutada. Ja kui kohale jõuan, siis panen pilte ka. Mis ma sellest remondis olevast Tallinna lennujaamast pilti ikka teen.

Kohvrid, muideks, on mul pooltühjad.. Ma võtsin kaasa kodust küll isikliku teejoomise tassi ning isegi teed, aga ikkagi kohvrit täis ei mahutanud. Olen vist harjunud juba väga vähesega reisima, ei tulnud pähe lihtsalt, et mida veel kaasa võtta. Loodame, et midagi elutähtsat koju ei jäänud!


__

ja lisaks:

1) Moskvasse lennates tuleb ju läbida PASSIKONTROLL! Esimest korda elus läbisin selle Tallinnas :)
2) Üks kuulus kirjanik, kes just õigeks mõisteti, on minuga samal lennul
3) Keegi mängib siin plants vs zombies mängu mu kõrval - kohe tekib tuttav tunne!

Kuidas Astanasse saada?

Eile lubati saata piletid, viimast korda uurisin piletite saatmise kohta umbes neli tundi peale seda, kui kolm tundi tagasi olevat lubatud saata piletid. See olukord võiks mind küll murelikuks teha, aga kuna kõigile laialisaadetud meililistis olnud PDFis on juba mu nimi uhkelt sees, siis kuidagi peavad nad mu ju kohale lennutama. Ning ma saan täiesti aru, et see ongi keeruline. Kui esimesest otsingumootorist kolmapäeva kohta aegasid otsida (mis peaks mu minemispäev olema) on vastused sellised, et lennu keskmine pikkus on umbes 12h, kuid öö tuleb veeta kas Kiievis, Moskvas, Istanbulis, Peterburis, Minskis või... No igatahes mõnes mulle uues kohas! Ning Astanasse kohale jõuaksin ma kohaliku aja järgi järgmise päeva varahommikul kell 4, nii et ma täpselt ei kujutagi ette, mida nad seal piletite koha pealt välja mõtlevad. Praeguses (avalikus) lennuplaanis on olemas ainult üks variant, kuidas Tallinn->Astana ühe päevaga ära teha ning teekond oleks kell 06:00 Tallinn-Riia, kell 07:20 Riia-Moskva ning kell 10:00 Moskva-Astana. Võib-olla peaks kasahhidele teada andma, et ma oskan jube hästi ka lennupileteid otsida.. Aga ma ikkagi jään ootama nendepoolset liigutust.

Olen kohe lõpetamas raamatut "Minu Kasahstan". Esiteks läks mul kaua aega, et üldse Kasahstan õigesti kirjutama õppida inglise ja eesti keeles, sest ega seda igapäevaselt ei ole vaja kasutada. Oma rahvusvaheliste sõpradega oleme kasutusele võtnud lühendi "kaz", aga eesti keeles kirjutan ikka kogemata "kasasthan" või "kasahstsan" või midagi sellist. Raamatu juurde tagasi tulles - sealne eesti perekond elab Almatõs (Kasahstani eelmine pealinn), üks kord terve oma sealoldud kolme aasta jooksul tegid nad visiidi ka Astanasse ja kui ma õigesti aru sain, juhtus see aastal 2010. Nende muljed linnas olid, et see oli küll ilus ja uhke, aga absoluutselt inimestest tühi ja kõle. Eks näis, mis meid ees ootab. Almatõ asub aga Astanast nii kaugel ja kuigi kasahhide üleüldisest meelelaadist ja töökultuurist sain ma päris palju teada, siis asun ma tööle rahvusvahelises tiimis ja ma loodan, et kohalikud, kellega koostööd teeme, on töökamad kui raamatus kirjeldatud kasahhid :)

Mõned ettevalmistused olen juba ka ära teinud, näiteks ostsin endale kaks kohvrit (neljarattalised!!!!), üks on 32'' ehk siis kõige suurem kohver, mida ma isiklikult omanud olen. Kõva ümbrise ja lukuga muidugi. Ja teine on käsipagasi mõõdus samast seeriast neljarattaline kohver. Kui sa natukenegi rohkem reisinud oled ja oma kohvreid endaga kaasas pead vedama, siis üsna ruttu on neljarattaline kohver ikkagi möödapääsmatu, sest kaherattalisega manööverdada ei ole kõige lihtsam. Üks suurem uuendus on veel mu 2016 aasta MacBook Pro, millel kirjutamine läheb nii ladusalt ja kuigi ma uskusin, et mu eelmine MacBook oli kõige kiirem ja kõige ilusama ekraaniga arvuti maamunal, siis mis teha, uus on veel parem. Ja ilusam. Esmaspäeval saan veel personaliseeritud täishoolduse sellele ka, et ta vastaks kõikidele mu imelikele vajadusetele seoses tööeluga, seepärast ma väga loodan, et mu lennupileteid juba homseks ei saadeta..

No seoses tööga - ma olen läbi vaadanud suure osa sellest, millega ma töötama hakkan, aga tõenäoliselt täna õhtul või homme päeval teen ühe ringi veel peale, sest see peaks mul kõik selge olema ideaalis. No seda otseselt ei oodata, et ma sinnaminnes juba peast kõiki sekundeid tean, aga mõtle kui tore oleks, kui teaksin! Lisaks varustasin enda garderoobi ainult mustade riietega. Õnneks mul on neid riidekapis palju, aga kuna Astanas on umbes 10-15 kraadi soojem kui meil, siis lisasin mõned õhulisemad esemed ka valikusse. Mustad riided on väga basic sellises valdkonnas, sest lavataguste jõudude eesmärk on jääda kõigile võimalikult märkamatuks. Ja lisasin enda kollektsiooni ka uue kõhukoti. See tundub alguses kõige mõtetum ja ebastiilsem aksessuaar, aga kõik oma elu kiired perioodid olen ma musta kõhukoti abiga saanud väga edukalt ära elada, sest käed on siis vabad, aga samas kõik olulised asjad on lähedal. Eelmise kõhukoti saatsin pensionile, ta on küll kõige parem kõhukott, mis mul olnud on (ainult üks ongi olnud), aga kuna ta on nii ära trööbatud, et sealt juba väiksemad esemed välja lendavad, pidin midagi ette võtma. Kasahstanis peab näiteks kogu aeg pass kaasas olema. Ja no seda taskusse ei topi. Kõhukotti aga küll!

Mõned asjad, mis ma veel tahan enne ära teha, on väga korralike kirjutusvahendite muretsemine. Mu kodu on pliiatsitest-pastakatest tulvil (õpetajana koguneb neid lihtsalt nii palju, sest neid läheb kogu aeg vaja!), aga mul oleks vaja highlighteritest markerite komplekti, paar lollikindlat ja väga head musta pastakat, erineva suurusega mustasid markereid, värvipliiatsite ja värviliste vildikate komplekti ning erinevaid harilikke pliiatseid ja kustutuskumme. Ei, ma ei lähe lastelaagrisse kunstiõpetajaks :) Lihtsalt paratamatult tuleb väga suur osa märkmetest esialgu teha käsitsi ning mida mõnusamad vahendid selle jaoks olemas on, seda parem on tööd teha. Proovin täna Ülemiste keskusest endale need hankida.

Ja no ega midagi muud väga polegi, kui ma ootan pileteid ja loodan südamest, et enne kolmapäeva ma ei lenda, sest siis peaks jälle natuke elu ümber korraldama. Keegi peab ju Eestis ka autol suvekummid alla panema ja töövestlejaid üle vaatama ja viimased solfiõpilased võlgadest vabastama ja.. No see nimekiri peab saama nüüd pooleteise päeva jooksul kõik linnukesed ülesannete taha, et saaks tehtuks märgitud ja uut tööd ilma segavate faktoriteta alustada.

Astana calling!

Olin just Linate lennujaama Leonardo lounge's ennast töölainele seadistanud ja enamuse hulga tööd ära teinud, kui nägin oma ekraanil küsimust "Kas sa oleksid valmis 17. mail sõitma Astanase?"

Ma enam ammu ei oodanud, et selline küsimus võiks üldse reaalsuseks saada, minevikus paaril korral on jutuks tulnud, et World Expo avashowga võib abi vaja minna, aga see tundus pigem kõik selline utoopiline teoreetiline võimalus. Ja nüüd siis täna hommikul vaatasin ma videoid, et mis riik see Kasasthan üldse on. Esimene asi muidugi, mis minul (ja enamustel mu tuttavatel) meelde tuleb on (kahjuks?) Borat. See kuulus onu oli ju sealt riigist ja oma kultuuritasemega tegi USAs palju nalja. Aga siis peale umbes kümmet youtube videot sain aru, et

- tegu on maailmas suuruselt 9nda riigiga
- pealinn Astana sai pealinnaks alles üsna hiljuti
- Astanas panustatakse väga palju modernsesse arhitektuuri (tahaks päriselus näha, kas on sama huvitav kui pildi peal)
- neil on olnud sama president aastast 1991 (peale Nõukogude Liidust vabandemist) ning poliitiline olukord on paar korda viimase 10 aasta jooksul seepärast väga tuliseks läinud
- neil ei ole maailmamerega ühendust
- ühe youtube video alapealkiri oli "Kes on need moslemitest hiinlased, kes räägivad vene keelt?"
- vaktsineerima ma ennast ei pea
- eestlastele on 2017 aastast alates viisavabadus (kuni 30 päeva)
- neil on väga sõbralikud suhted nii Hiina, Venemaa kui ka USAga
- neil on ilusad mäed (kus saab talvel ka suusatada) ja mitmekesine loodus (kanjonid ja järved ja kõik mis)
- seal on praegu palju soojem kui meil


Mõned pildid siis minu tulevasest ajutisest kodulinnast:

Rihanna, Õnne 13 ja kuidas ma osutusin ebaviisakaks

Ma lootsin, et jaksan täna kõik pooleliolevad postitused hommikul Verrése linnas ära teha, aga selle kahe vaba tunniga võtsin ette hoopis matka ühte mäekindlusesse, aga ma ei kahetse.



RIHANNA
Itaalia keeles on olemas selline eesliide nagu "ri" - selle saab panna tegusõna algusesse, kui on vaja märkida kordamist/uuesti tegemist või muud sarnast. Mõned näited:
comunicare = suhtlema / ricomunicare = üle kordama, taasinformeerima
dire = ütlema / ridire = kordama öeldut (norivas toonis pigem)
assestare = organiseerima või paika panema / riassestare = ümber organiseerima (väga palju kasutatud sõna)

Ehk siis - kui mina olen Hanna ja ma muudkui tulen tagasi Itaaliasse siis minust on saanud Rihanna nüüd. Kohalikel oli kaua aega võimalik seda oma salajase naljana hoida minu eest, aga seekord tuli see välja.



ÕNNE 13
Samamoodi võiks olla selle pealkiri "Kodu keset linna" või midagi taolist. Või pigem "Viimne võmm" või ma ei tea, mis need eestimaised krimisarjad on. Aga ma juhtusin vaatama ühte Lõuna-Itaalia igapäevasarja. Maffiast. Selle nimi on Gomorra ja siin on treiler, nõrganärvilised ei peaks seda vaatama.

Alguses ma ei saanud üldse aru, et tegu on kuidagi realistliku asjaga, vaatasin seda päiksepaistelise päevaga ning enamus ajast tundus lõuna-itaallaslik vendlus (romantika) nii naljakas ja kogu see inimeste tapmine lihtsalt absurdne. Aga siis mu sõbrad soovitasid mul Googeldada paari maffiat ning.. See on ikka JULM. Teel Milanosse googeldasin bussis hirmuga Põhja-Itaalia maffia olukorda, aga õnneks Põhjas tunduvad asjad natuke vähem vägivaldsed olevat.. Kreisi.

Kuidas öelda tere

Kolmas tänane lühike punkt on see, et kuidas öelda tere Itaalias, et mitte olla ebaviisakas. 

Tere tuleb alati öelda:

- kui sulle öeldakse tere (isegi, kui see on võõras)

- kui sinuga koos olevale inimesele öeldakse tere (ja sulle otseselt mitte - sina pead ikka ütlema)

- kõigile teenindavatele või avaliku heaolu eest seisvatele inimestele (bussijuht, poemüüja, politsei, ettekandja - viisakas on seda teha nii siis, kui nad on tööl kui siis kui nad ei täida töökohustusi. Ja ärge uurige, kuidas mittetöötavat hambaarsti ära tunda. No see on ju näost näha?!)

Kuidas öelda tere:

- kui oled teisena tere ütlev isik, siis kasuta sama leveli tervitust (ciao=ciao, salve=salve, buongiorno=buongiorno jne) 

- tuleb öelda kõlava ja selge häälega, et seda kuuleksid kõik osapooled

- kui sulle tuleb vastu seltskond inimesi (näiteks tänaval), tuleb neile kõigile eraldi seda öelda, ka siis, kui ainult seltskonnast esimene inimene teretas näiteks sinu tuttavat ja mitte otseselt sind

Ühesõnaga see tervitamise värk on jube keeruline, peab samal ajal naeratama ning hea oleks, kui tervitusele lisanduks ka inimese eesnimi, kui sa seda ükskord oma elus kuulnud oled jne.. Eestis on ikka väga lihtne. Kui juba tänaval inimesele naeratad, oled täitsa piiri peal. Itaalias ainult naeratusest ei piisa, isegi kui sul pole õrna aimu, kellega tegu on.

Bulgaariase suusareisile?

Istun Borovetsis toredas kämpingus ning kell 7 läks hommikul juba uni ära. Meil on täna viimane päev siin, aga kuna me oleme terve reisi vähemalt kell 7 juba üles ärganud, siis täna mul kauem maga lihtsalt ei õnnestunud. Jätkasin postituse kirjutamist lennul Münhen-Tallinn ja lisan veel vajalikud lingid kui olen jõudnud Eestisse, kus on äkki ka normaalset internetti. Bulgaaria reklaamib küll igal pool end tasuta WiFiga ning seda mitmes kohas ka on, aga üldjuhul on see niivõrd aeglane, et pidin esimest korda elus päris palju roamingut kasutama. Õnneks on see meil odav. 

Ei tea, kas minna Bulgaariasse suusareisile? Vasta neile kolmele küsimusele:

1) Kas see on su elu esimene suusareis?

2) Kas sa teed suusareise iga aasta ning see oleks sinu selle aasta ainus reis?

3) Kas sulle meeldib luksus?

Kui vastasid vähemalt ühele küsimusele JAH, siis vastus on EI, ära mine. Aga kui need küsimused sind ei heiduta, siis kohe kirjutan meie Bulgaaria reisist pikemalt.

Lühidalt:

Olime Bulgaarias nädal aega (reedest reedeni) ja käisime esimese kohana Banskos (Bulgaaria suurim suusakeskus), seal suusatasime 4 päeva (L, P, E, T), kolmapäeval sõitsime Borovetsi (Bulgaaria suuruselt teine keskus), neljapäeval suusatasime seal ja reedel tagasi Eestisse. Kokku siis viis suusapäeva (oleks saanud ka kuus teha) ja kolm reisipäeva. 

KOHALE SAAMINE EESTI->BULGAARIA

Tallinnast Sofiasse ühtegi otselendu ei lähe, kõige odavam-mõtekam on lennata Tallinn-Munich-Sofia. Tallinn-Munich LOTi või Lufthansaga ning Munich-Sofia LOTiga. Meie lennupiletid läksid maksma umbes 250 eurot/inimene (suur pagas hinnas, AGA mitte suusapagas), ostsime piletid reedestele päevadele ja umbes 3 kuud enne väljasõitu. Lennuajad olid väga meeldivad (hommikul vara Tallinnas minek ja kell 14:00 Sofias ning õhtul kell 19 umbes Sofiast tagasitulek ning kell 00 Tallinnas). Meil muidugi seekord väga vedas, 24.02, päeval, mil hakkasime lendama Sofia poole, oli erroris kogu Tallinna lennujaama arvutisüsteem, nii et kogu check-in ja pagasi äraandmine käis käsitsi… Meie Munichi lend hilines seetõttu, jäime ka jätkulennust maha. Peale suurt segadust ja pisikest passimist Munichis sai osa grupist (meie) piletid Varssavisse ja ülejäänud osa Viini ja sealt siis omakorda edasi Sofiasse. Lufthansa ja LOT hoolitsevad ilusasti oma klientide eest, aga see passimine nii paljudes lennujaamades oli väga väsitav.

KOHALE SAAMINE SOFIA->BANSKO

Meie esimene suusakuurort (hahahahhaaa, see sõna on küll… ülepakutud) oli Bansko. Enamus Bansko hotellidest pakuvad (tihti ka tasuta) transfeeri lennujaamast Banskosse, aga kuna üks osa meie grupist (meie) ööbisime eraldi korteris ja tahtsime ka lisaks Banskole Borovetsi külastada, siis otsustasime autorendi kasuks. Meie autorendi firma oli Autojet ning autoks oli Dacia Duster, täiesti uus auto sattus meile, ainult 20 000 sõitnud. Autorendi hind nädalaks oli umbes 280€, omavastutus 500€, oleks saanud osta 145€ eest lisakindlustuse, kus omavastutus on 0, aga me ei teinud seda. Bulgaaria autorendis on alati kummide lõhkemine/katkiminek oma kulu, mida kanda. Lihtsalt infoks. Sofias olid kella 18 ajal SUUUURED ummikud, me sõitsime lennujaamast ümber linna (a la Lasnamäe kanal) teise linna otsa umbes 1h20min. Ja Sofia äärelinn oli kole. Ja liiklus on hullem kui Põhja-Itaalias. Trügimine, ei kusagilt ilmuvad autod, nahhalitsemine, signaalid, autost välja ronimine keset tänavat - see kõik on absoluutselt tavaline. Kui suurest ummikust välja olime saanud, oli umbes 80km kiirteed (väga heas korras) ja siis umbes 30km natuke mäkketõusu (mitte serpentiin), mäetee oli juba pisut halvemas korras (palju löökauke), aga ei midagi liiga hullu. 

ÖÖBIMINE BANSKOS

Banskos on väga väga väga palju hotelle ja erinevaid majutusasutusi, kus ööbida. Üks osa meie grupist ööbis hotellis koos hommiku- ja õhtusöögi ning SPAga, meie ööbisime airBNB korteris. Hotellide hinnad on odavamad kui Alpides ja isegi odavamad kui Eestis, aga eks seal ole omad põhjused ka. Ehituskvaliteet on üldjuhul väga kesine, sisustamine on tihtipeale kuidagi pooleli jäetud  ning teenindus keskmine. Banskos on ka paar viie tärni hotelli, aga peaks arvestama, et tõenäoliselt on nad umbes kolme ja poole tärni väärilised. 

Hotell, kus meie grupp oli (ca 15 inimest grupp) - Green Life http://www.booking.com/hotel/bg/paradiso-verde.html

Plussid:
- hommikusöök oli mitmekesine

- õhtusöök oli mitmekesine

- hommikul ja õhtul käib buss kondlijaama

- hea soovi korral on võimalik rajalt koju sõita

Miinused:

- tubades ei olnud tihti normaalseid lampe (näiteks oli suvaline ehituse prožektor valgusallikaks)

- voodid olid tehtud vineerist

- SPA hoolitsuste hinnakiri erines reaalsetest hindadest

- pead ajakava bussigraafiku järgi sättima

airBNB korter, kus olime 4kesi - https://www.airbnb.com/rooms/14861945

Plussid:

- VÄGA abivalmis ja sõbralik omanik

- 4le väga avar ja mõnus korter

- puhas, kvaliteetselt sisustatud

- kesklinnale väga lähedal, aga samas rahulik tänav

- vastab täpselt kirjeldusele

Miinused:

- köögitarvikuid oli liiga vähe (ainult 1 pann ja 1 pott, oleks võinud rohkem olla)

- telekas oli väga vana ja näitas kahte kanalit ja neid ka väga uduselt

- kaminapuid ei olnud ja kamin vist ei töötanud

- asub kolmandal korrusel ja lifti pole (suurte kohvritega natuke raske)

SÖÖMINE BANSKOS

Kuna meil ei olnud ei hommiku- ega õhtusööki hinna sees, siis saime palju seikluslikuma söögikogemuse kui hotellis olijad. Hommikusöögiks tegime tavaliselt mune (mida müüakse poes tavalise läbipaistva kilekotiga!!!) ning lõunat sõime mäe peal (sellest hiljem pikemalt), aga õhtusöögi elamused olid ikka ägedad! Toon siin paar kohta välja, mida külastasime:

Euphoria

Asub täpselt kondlijaama juures peatänaval. Saime soovituse ühe mäerestorani ettekandja käest ning tõenäoliselt on tegu parima kohaga Banskos. See on suur, aga avar koht, samas ka hubane ja mõnus. Võib-olla hästi natuke meenutab sisekujunduselt Eesti Vapianosid, aga ta on kordades sumedam ja hubasem. Menüüsid on kaks - Euroopa/Bulgaaria menüü ja Hiina/Tai menüü. Me proovisime mõlemaid ning mõned soovitused:

Euroopa/Bulgaaria menüü - seabass (huntahven), lõhe avokaadopadjal

Tai/Hiina menüü - magushapus kastmes kala, sweet and sour supp

Üldjuhul on kõik toidud väga maitsvad ja head, teenindus tore, hinnaklass OK, aga pisut üle Bansko keskmise. Pearoad algavad 10 levist (ca 5€), aga on ka 35 lev’iseid toite (ca 17€), igaühele leidub kindlasti midagi. Õhtuti on neil seal väga kvaliteetne live-bänd ning peaaegu võiks ära unustada, et sa Bulgaarias oled. Isegi WC on ok! Sõime siin kokku neljal korral, nii et see peaks juba iseeenda eest rääkima!

Queens Pub

Väga väga suur pubi, asub natuke keskväljakult eemal, suures ALDO majas. Pubi ise on nagu pubi ikka - natuke tekitas küsimusi üks sisseviskaja (neid on seal iga nurga peal väga palju), kes nägi välja nagu prostituut, aga see oli vist ikka lihtsalt bulgaarialik tervitusviis. Söögimenüü on piltidega (enamus kohtades on see nii, ka Euphorias oli) ning üsna mitmekesine. Igasuguseid huvitavaid-häid roogasid on seal, võib-olla pisut Vahemere suunaga toidud. Seal saab teha ka vesipiipu ning õhtuti on erinevad show’d alates balletietendusest kuni mustkunstini. Kuna koht on suur ja peaaegu ühel tasapinnal, siis lavale me ei näinud, aga väga ilusa tämbriga onu laulis Red Hot Chilli Peppersi kavereid meie õhtul. Ainus miinus selle koha juures on see, et meie toidud jõudsid lauda ja nad olid… leiged. Mitte külmad, aga mitte ka kuumad. Toidud ise maitsesid väga hästi ja äkki oli see ainult üks eksimus, aga meile jäi natuke imelik maik suhu. Hinnaklass on väga väga odav, naiste WCs oli isegi kabiin, mis käis lukku (see on suur asi siin!) ning teenindus üle keskmise, Bansko üks parimatest teenindajatest.

HOUSE

See restoran jäi meile silma, kuna ta oli lihtsalt nii ägeda välimusega. Väga suurtest palkidest ehitatud palkmaja, mis sisse minnes oli nagu metsatare (aga avar jällegi - kuidas see võimalik on?). Söögid olid kohalikud, me sõime kala ja liha ja salatit ja juustu, kõik tundus täitsa mõnus. Teenindus oli natuke kõikuv - alguses oli väga hea ja kiire, aga kui me tahtsime ära hakata minema, siis oli korraks natuke keeruline teenindajat leida. Samas laabus kõik hästi ja üheks õhtusöögiks võiks sinna täitsa minna! Ja kui keegi on foie gras’i fänn, siis on õige aeg seda HOUSEs tellida!

Veel üleüldiselt söömisest Banskos:

Kõik tänavad on kiirtoidu putkasid täis, peamiselt kebab, aga ka pannkoogid ja friikartulid ja kõik muu mõeldav. Tänavatoit on väga odav (ühe suure varda liha saab kätte 6 lev’a eest) ning üldjuhul ka väga maitsev. Peatänaval on mitu “supermarketit”, mis on pigem väikesed poekesed, kust saab eluks vajalikku alates WC paberist ja lõpetades munadega (ikka läbipaistvas kilekotis). Toiduvalik on enam-vähem sama, mis Eesti poodides, sellessuhtes ei pea muretsema. Huvitavaid asju on ka, aga kõik normaalne on samuti valikus olemas. 

Sisseviskajaid on tänaval nii palju, et halb hakkab. Igaüks kutsub sind enda juurde sööma ning peab olema väga sihikindel, et mitte igale poole sisse astuda. See on normaalne, et sisseviskajad oskavad öelda “tere-tere”, kui kuulevad, et sa oled Eestist, mõned isegi oskasid öelda “Kuidas läheb” jne. Järelikult eestlasi ikka satub vahepeal Bulgaariasse.

Nüüd aga mäge puudutavad tehnilised küsimused:

VARUSTUSE RENT

Otsustasime, et võtame varustuse koha pealt rendist. Alpides on normaalne, et rendis on sama hooaja kõige uuemad spordiriistad ning need on korralikult hooldatud. Enamus grupist võttis Eestist asjad kaasa, aga meil olid kaasas enda lumelaua saapad ja kiivrid, koha pealt pidime saama niisiis kolm lumelauda ning ühe paari suuski koos saabastega. Banskos on suusarendi kohti päris palju, meie oma oli SkiMania . Kolm päeva lumelaua renti oli umbes 110 lev’at, suusakomplekti hind sama. Aga see, mis seisus need lauad olid… Esiteks oli neil peal Ichgli kleeps, mis tähendab, et nad olid oma eelneva elu ühes teises suusakeskuse rendibaasis juba ära elanud.. Ja siis toodi nad Bulgaariasse ja sõideti nendega mööda kivisid ja aslfalti ja laenutati meile. Hooldamata. Palusime hooldust, saime mingi väikse olematu kihi määret laua alla, aga asi tõsisemat paremat pööret ei võtnud. Tundus, et selline suund on Bulgaarias tavaline ja kümne palli skaalal saab varustus 2 punkti. Suusad olid Banskos Kairil okeid olnud, aga äkki oli see puhas juhus.

MÄEPILET, -KAART, RAJAD ja TÕSTUKID

Mäepilet on siin NIMELINE ja koos PILDIGA, mis tehakse sinust putkas esimesel päeval suvalise veebikaameraga. Kui maksad sularahas, siis kirjutab tädi oma suva järgi nime sinna kaardile, minu kaart oli näiteks Yanna Pargsmani nimeline, mõned eestlased tegid naltsi ning meiega suustas ka Schiim Kallaz’e nimeline noormees. Mäepileti edasimüümine on rangelt keelatud, aga siin tehakse seda ikka. Keegi ostab omale pileti ja siis müüb edasi kellelegi teisele. Need piletid blokeeritakse üldjuhul siiski väga kiiresti (sellepärast ka pildid kaardi peal). Mäepilet neljaks päevaks maksis 224 lev’at. Külast viib üles gondel (20min sõitu), sama maa saab ära sõita ka transfeer-taksoga (maksab 10 eurot). Kõik tõstukid töötavad kell 8:30 kuni 16:30, aga gondlijaama tasub kindlasti kohale tulla hiljemalt kell 8, sest kell 8:30 on järjekord juba ca 25 minutit ootamist, kell 9 kuni 50 minutit ootamist ja järjekorrad lähevad väiksemaks alles umbes 11:30 paiku. Seepärast kasutatakse ka taksoteenust, mis viib sind gondlijaama üles, aga kuna tee on mägine ja juhid julged, siis peab hea oksetaluvus olema, et seda välja kannatada.

Radasid on kokku 75 km ning peamiselt on need punased-sinised rajad. Kaks või kolm mustapoolsemat rada oli ka, aga ei midagi liiga hullu. Ma ei tea, kas asi oli meie ajastuses (veebruari viimane nädal) või milleski muus, aga radade kvaliteet oli üsnagi küsitav. Esimesel päeval tundus, et üldse ei oldud radasid hooldatud, teisel päeval oli enamvähem sama tunne, alles kolmandal päeval oli lõpuks aru saada, et tegelikult radasid ikkagi hooldatakse. Kui vähegi ilm lubab, siis tasub kõige kõrgematel radadel sõita, seal on lumi natuke kaua paremas seisukorras.

Mäekaart on loogiline, põhimõtteliselt saabki sõita ühe mäe ühel küljel, üks tooltõsuk ja rada on ka teisel küljel, aga seda näiteks sel hooajal lahti polegi tehtud, sest lund ei ole piisavalt. Kuna meie ajal oli lund nii vähe, siis ei oska ka öelda, kuidas rajaväline olukord puudri sõitmiseks on. Üks huvitav-hirmus laskumine on olemas, mille jaoks peab ca 20 minutit üles mäkke ronima kõige kõrgemast tipust.

Ma usun, et heade lumeoludega on Bansko keskmise tasemega sõitjale täitsa tore koht. Lohisteid ja buglasid on vähe, on erineva tasemega radu ning kuigi koht on väike, siis sõita natuke ikka on. Üldine sõitjate tase mäe peal on väga väga kesine, ma tundsin end tõeliselt profi lumelaudurina, kuigi ma seda ju ei ole. 

SÖÖK MÄEL

Lühidalt öeldes on kokku umbes 5-6 kohta ja ainult üks neist paistab välja oma kvaliteediga. See on kohvik-restoran “180” ning seal on kindlasti mäe kõige paremad söögid. Meie lemmik oli pasta primavera ning KINDLASTI tasub proovida sealset šokolaadi-juustukooki. Me vist sõime seda iga päev, see oli nii hea. Menüü on itaalia suunaga, aga toidud maitsesid lihtsalt normaalselt. Siis on veel paar puhvetit, aga enamus neist on väga vanaaegse hõnguga ning peale friikartulite ei julge eriti midagi muud süüa. The Goat restorani juures on mõnus südamekujuline puidust hängimispaik, kus päiksega on hea lebotada.

Veel Banskost üleüldiselt:

Bansko on ikka väga Ida-Euroopa atmosfääriga linn, palju mahajäätud majasid, pooleliolevaid ehitusi, nõukogudeaegset arhitektuuri. Kesklinn koosneb ühest peamisest suurest tänavast, kus on palju spordipoode (enamus hinnad samad, mis Eestis), väga palju suveniiripoode (seal on odavaid ja huvitavaid leide) ning söögikohtadest-putkadest. Peatänava ääres leiab ka paar ekstreemsust (tegime ära näiteks nn tagurpidi benji hüppe) ning suure kaubanduskeskuse kõrval on väike Tivoli (tundub väga ohtlik väljanägemise järgi). Tänavad on räpased ja kõnniteed hooldamata, sisseviskajaid on väga palju ning peamised inimesed tänaval on bulgaarlased ning inglased. Nädalavahetusteti käib seal ka palju kreeklasi. Õhtul eriti üksinda õue ei kipuks, kuigi tõenäoliselt ei ole see ohtlik koht. Üsna iseloomutu ning kuigi seal leidub ka palju ilusaid maju, siis kogu räpasus kahjuks varjutab selle. 

BANSKO -> BOROVETS

Umbes 2 tunni tee kaugusel on Borovets, mis asub Bulgaaria kõige kõrgema tipu lähedal ning on suuruselt teine suusa”kuurort” Bulgaarias. Ta on tuntud kui riigi kõige vanem mäespordikeskus ning läksime sinna suurte ootustega. 

Borovetsi küla on väga väga pisike küla metsa sees, Google Earthi vaadates tundus seal olevat ainult 100 maja. No umbes nii ongi, seal on neli suurt lahmakat koledat 80ndate alguses ehitatud hotelli ning hulgaliselt väikeseid majakesi. Borovetsil on iseloomu mõnusalt rohkem kui Banskol - tänaval on kõrvuti kollased taksod ning hobused ja ponid, stripiklubi on kaetud kohaliku babushka lapitekkidega, mida ta müüb jne. Meile tundus esimesel õhtul see küla nii armas, et me ei saanud aru, kuidas me juba varem siia ei tulnud.

SÖÖMINE BOROVETSIS

Erinevalt Banskost oli meil pigem väga raske valikut teha, kuhu sööma minna. Sisseviskajaid oli väga palju ning kuna oli hooaja lõpp, siis oli normaalne, et pakuti õhtusöögi kõrvale tasuta veini/-20% kogu menüüst/vms. Peatänava ääres on umbes 10 alguses erinevana tunduvat kohta, aga tegelikult on enamus kohad täpselt samasugused. Menüüd on piltidega ning valik on väga lai. On kohalikke toite ning välismaiseid toite, hinnaklass on pigem Eestist odavam. Ainus koht, mida tõenäoliselt soovitada oskaks, on The Green King, mis on ka Tripadvisoris kõrgel kohal, kohe gondlijaama vastas parklast üle tee. Me ei saanud esimeseks õhtuks sinna isegi lauda, see juba näitab ka midagi. Majaperemees Peter on väga armas ning söögid on pigem kohaliku suunitlusega ning väga head! Normaalne on see, et restoranid on üsna räpase olekuga, WCs ei ole paberit (ja tihti ka kütet), on ka erandeid (näiteks peatänava lõpus koht nimega Bar & Pizza & BBQ Katina on seest enamvähem puhas), aga ootused peaks pigem hoidma üsna madalal, muidu hakkab naljakas.

MÄEGA SEONDUV BOROVETSIS

Oeh… Varustuse renti läksime hommikul kell 7:45 (gondel pidi avatama kell 8:30), aga kella 8ni keegi meiega suhelda ei tahtnud. Lõpuks saime suure vaevaga oma asjad laenutatud (25 lev’at päev) ning lauad olid jällegi ikka väga väsinud välimusega. Mõtlesime siis, et okei, lähme üles.. Mäepilet üheks päevaks maksis 55 lev’at ning kuigi olime kohal väga varakult, pidime ootama ostmiseks järjekorras umbes 10 minutit. Siis gondlijärjekorras umbes 25 minutit.. Ja no siis hakkas vaikselt tõde selguma. Gondel ise oli tõenäoliselt umbes 50 aastat vana (vähemalt), ma ei tea, kui kaua ta konkreetselt Borovetsis üleval olnud olid, aga 25 minutiline sõit üles tippu oli huvitav. Midagi tapvat ei olnud, aga lihtsalt väga külm ja ebamugav. Tipus tahtsime hommikust süüa ja siis läks pilt eriti kibedaks - ma olen selliseid söögikohti ainult õudusfilmides näinud, nagu seal mäe otsas see esimene koht oli - laes oli ripplagi, iga plaat oli erinevat moodi kahjustatud saanud, paar lauda olid väga auguliste ja pleekinud vakstutega ning menüüs olid friikartulid erinevate lihalisanditega. WCs oli vesi musta värvi ning prill-laud on Bulgaarias üldse rohkem nagu luksus. Ja siis proovisime sõita… Eelmisel ööl oli umbes 30cm lund tulnud, nii et olud oleksid ideaalsed, kui ainult lumelaud all libiseks. Kahjuks ei libisenud. Ja rajad olid nagu nad olid, mitte kõige paremini hooldatud ning kuna Borovetsis on erakordselt palju lohisteid/buglasid, siis otsustasime end mitte väsitada ja ainult toolide all olevaid radu sõita. Ei miskit liiga head.

Rajad jaotuvad kaheks - ühed mis on gondli all (gondel viib üles ja sellel mäe poolel on veel 2 tooltõstukit, ülejäänud lohistid/bulgad, kõrgeim tipp ca 2500m) ning teised, mis on küla teises otsas kahe tooli all, kus ongi need 2 tooli ja siis veel paar lohistit/bulgat (kõrgem tipp ca 1700m). Kui gondlialust rada külla alla sõita, siis ootab seal hulganisti taksosid, tasuta shuttel kui ka hobukaarikud, kes sind kõige rõõmsama meelega küla teise otsa viivad, et saaksid tooliga teiste mägede otsa ka sõita. Gondlipoolsel osal on kõrgemal asuvad rajad ja seetõttu on seal ka parem sõita, toolipoolsel mäeküljel on madalamad rajad ning need ka ei olnud eriti heas korras. Meie suusapäev Borovetsis jäi väga lühikeseks. 

ÖÖBIMINE

Valikuid on mitu - suured hotellid Rila, Samokov ning Iceberg või siis midagi väiksemat ja keerukamat. Meie ööbisime GONDLIJAAMA juures peaväljakul väikses kämpingus, kus üleval oli kaks pisikest magamistuba (mõlemas 2 voodit), all elutuba, väike ja nigel köök ning pime ja soe WC/vannituba. Ei mingit luksust, aga väga nunnu oli. Siin ka link sellele - http://www.booking.com/hotel/bg/villa-four-seasons.et.html

+ väga hubane

+ väga lähedal gondlijaamale

+ kompaktne

- boiler on ainult 50 liitrit (4 inimest peale sporti korralikku pesu teha ei saa)

- majas oli VÄGA palav kogu aeg

- parkimisega oli keeruline

KOKKUVÕTTEKS:

Reisisime seltskonnaga, kes käib aastas üldjuhul mitmel suusareisil Alpides. Kuigi paljudes kohtades on kiitvad artiklid, et Bulgaaria suusatamine pakub konkurentsi Alpidele oma odavate hindade ja hea kvaliteediga, siis see ei ole päris nii. Bulgaaria ei ole üldse nii imeodav nagu tunduda võib (ta on kohati odavam, eriti ööbimine!), aga samas lõpuks kulub üsna palju raha ikkagi ka oma närvikava raviks, et reisi nautida. Noh, et võtad restorais igaks juhuks selle natuke kallima roa, sest odavam tundub kahtlane ja ostad alati koju vett, sest kraanist seda juua ei tohi. Bulgaaria pole midagi eluohtlikku või jube hirmsat, aga need kaks suusakohta (ja Sofia lennujaam) jätavad mulje nagu oleks astunud väga varastesse 90ndatesse. Ma olen väga väga õnnelik, et me selle reisi ära tegime, kuid pidevalt korrutasime üksteisele, et tegu on elamusreisiga väikse suusaboonusega, mitte klassikalise suusapuhkusega. Võib-olla mängis rolli ka see, et aastaaaeg oli täpselt selline, et lund (enam?) liiga palju ei olnud, aga muru roheline ka ei olnud, nii et mulje oli peamiselt hallikas-pruun. Ja Sofia lennujaamas ei ole mitte ühtegi päris söögikohta! Kõige parem, mis valikus oli, oli külmutatud pizza otse sinu silme all soojaks tehtud. Kuidas see võimalik on? Ja veel oluline asi - kuigi internetist leiab infot, et enamus kohtades Bulgaarias saab ka eurodes maksta, siis märts 2017 seisuga see tõele ei vasta! Väga palju on valuutavahetust (kusjuures kaks kõrvutiasetsevat vahetuspunkti võivad oma kursilt päris palju erineda) ning kaardiga saab ka üsna paljudes kohtades (aga kaugeltki mitte igal pool) maksta. Kohe mõnus on mõelda, et nüüd kolme päeva pärast olen juba Alpides ning sellel suusahooajal on vähemalt 2,5 nädalat ilusaid keskusi ja tõelist kvaliteeti võimalik nautida! Jeeeee!!! Kohe palju rohkem hakkab kõik nii hea tunduma!!