19. mai

tänased postitused:
09:10
10:29
16:42
20:08 (hästi palju pilte)
21:31

kell 09:10

Nii, kuna esialgu tundub, et mul on praegu PISUT rohkem aega, siis mõtlesin, et ei lase end puhata ja tegelen siis oma vaba ajaga nii, et kirjutan blogi. Õues on nii tuuline, et hommikul kell 9 nagunii jooksma minna ei saa. Ja no olgem ausad, kas ma lähekski? Proovin blogi pidada siis rohkem kui 1x päevas täna, äkki isegi õnnestub!

Täna ärkasin üles umbes kella kuue ajal, proovisin venitada oma und veel kella seitsmeni, see väga ei õnnestunud, aga vähemalt loiberdasin voodis ja ei astunud sealt sammugi välja. Kui meil on kell kuus, on Eestis kell 3 öösel! Toas oli temperatuur üsna jahe, sest jätsin ööseks akna lahti, kuna vahepeal hingasin kogu õhu oma toast ära. Siin aga on selline kõrbekliima natuke. Päeval on hästi soe ja öösel hästi külm. Ja siin on TUUL. Mitte lihtsalt selline tuul, et oh, natuke tuuleiilike külmetab, vaid tuul, mis sasib ära su soengu (ehk siis pole mõtet juukseid ilusasti sättida, sest muidu ma ju iga päev teen seda), viib ära su lendleva salli ning paneb õhtuks pea valutama, kui sul enam salli pole. Õnneks see sall, mis ära kadus, ei olnud minu kaelast, mul lihtsalt ei olnudki salli eile ja seetõttu tean, et see tuul ajab pea valutama. Ja päikseprillid kaitsevad küll päikese eest, aga palju olulisem on see, et tänu neile ei satu NIIII palju tolmu/liiva silma. Ühel eestlasel on juba silmapõletik.

Eile õhtul sain kaks kutset õhtusöögile ning ühe kutse linna avastama, aga kuna olin pühendunud enda välja puhkamisele, ei võtnud ma ühtegi kutset vastu. Küll aga on armas see, et tundub et Kasahstani üksindlus (?) mind vist siin tabada ei saagi.

Tänane plaan on selline, et kell 11 saan jälle Sergey ja Alexandr'iga venue'le, täna on mul juba akrediteering ka olemas, mis tähendab, et nad ei peagi mind sinna sisse smuugeldama nagu eile. Lisaks on mu varustusse lisandunud kiiver ja neoonvest. Superstiilne, ma tean. Täna on mul mitu kohtumist, mitte ilmtingimata sellises järjekorras:
- kohtumine lavastaja, et arutada läbi proovide kulg ning nende toimumise kord
- kohtumine tehnilise produktsiooniga, et arutada läbi proovide võimalik edasilükkamine, kui selleks peaks vajadus tekkima ning võimalused tehniliste proovide toimumiseks alternatiivsel ajal
- kohtumine kohaliku timecode manageriga, et arutada läbi, millal saame lukku panna timecode'i vundamendi
- kohtumine ühe inimesega, kes saatis ühe meili peale (mitte minu saadetud, aga sisaldas minu tööks väga olulist informatsiooni) sellise vastuse :
"think is not true

we should discuss this!!"

Ja siis asjad, mida ma ise tahaksin teha:
- minna külla Soome paviljonile, et Villet ja Laurit näha, kellega ma lennujaamas kohtusin
- minna superkaubanduskesksuesse "MEGA SILK WAY", mis pidi olema väga mega. Seal on mitte üks, vaid lausa KAKS Starbucksi. Lisaks soovitati mulle osta sealt endale kummikud ja tõukeratas (?). See koht on meie töökohale päris lähedal ning kuna esmaspäevani on mul pigem paindlik graafik, proovin end ümbrusega kurssi viia, et kui juba kiire on, saan vajadusel MEGA SILK WAYsse kedagi saata, kui ma tean, et sealt saab näiteks teipi või joogikõrsi või kes teab, mida vaja võib minna. Muideks seoses EXPOga on Astanast ära ostetud viimane värviprinter, viimane ruuter ning KÕIK neoonvestid ja kiivrid! Nii et neid asju ei saa isegi MEGA SILKY WAYst. See tõesti on nii mega, et lausa kutsub caps lockiga kirjutama!


Ja nüüd lõpetuseks teile mõned pildid hommikust:

Täna sõin täpselt sama asja, mis eile, ainult et võtsin ka rohelist teed ja võtsin ühe õuna endaga pärast veel kaasa. See pirukas on mingi huvitav pirukas, täna polnud pirukate laua juures silte, aga pirukaid oli 10 erinevat sorti, võtsin sama, mis eile. Kapsa ja umbes kolme asjaga veel. Väga maitsev. 

Minu vannituba. Väga mõnus tüdruku jaoks! Hommikul on seal täielik segadus, kui ma kõik oma asjad laiali laotan, et end peeglist vaatamise kõlbulikuks sättida. Muideks - siin on umbes 90% inimestest mehed, nii et see on natuke ebaaus, ma juba tunnetan, kuidas ma 1) hakkan iga päev 15 minutit varem üles tõusma, et end ilusamaks teha 2) või veel tõenäolisemalt -  mul hakkab täiesti suva olema sellest, kuidas ma välja näen

Mu töölaud on praegu selline, väga segadus valitseb seal veel, sest ma tegin pilti täpselt nii, nagu see oli eile minust jäänud. Nagu näha, siis võtsin kodust kaasa enda megahipster kõrrega teejoomispurgi ja paar raamatut.

Need kolm asja (+ pass) on kohustuslikud aksessuaarid, et ma oma töökohale sisse saaksin. Muideks, passi küsitakse siin peaaegu kogu aeg. Tahad raha vahetada? Palun passi. Tahad sim kaarti osta? Palun passi! Tahad tänavat ületada? A kus pass on? No päris nii hull pole, ma olen üksjagu tänavaid ilma passi näitamata ka juba ületanud.

No siin on umbes 130 eurot. Kohe väga rikas tunne tekib. Hotelli restoranis on hinnad natuke odavamad kui Eestis, eile sõin suure portsu koos väikse eelroaga ning pokaali veini ning pudeli veega 4362 kohaliku raha eest. Ehk siis umbes 12 euro eest. Juba on planeeritud üks õhtusöök fancy's restoranis "Fushion", kuhu peab ette helistama, et oleks soov hobuseliha süüa. No ma ei tea...

10:29

Nonii! Ma ei saanudki hakkama enda telefoni ümbersuunamisega, aga õnneks on mul alati ka plaan B olemas, seekord siis läheb vanakooli moodi käiku 2 telefoni (muidugi mul on igaks juhuks 2 telefoni kaasas!). Hommik läks e-mailide tähe all, olen saatnud vist 20 e-maili ning pakkinud tänaseks päevaks endale töövahendid kaasa, joonud ära natuke teed ning käinud umbes 5 korda WCs, sest praegu on meil koha peal tööd tehes ainult 1 WC ning see on päris kaugel. Kui ma uurisin, et kuidas inimesed hakkama saavad, siis vastus on see, et kõik on väga kaua sellisel alal töötanud ning nende organism on harjunud 2x päevas WCs käima. Pean kähku harjutama hakkama! Samas Aadama passiooni ajal oli üsnagi sama värk, hea kui üldse päeva jooksul leidsid minuti, et WCsse ja tagasi joosta. ÕNNEKS käin ma WCs üle keskmise kiiresti. Väga oluline jutt teile lugeda!

Pool tundi on veel väljasõiduni aega ja ma koristasin natuke oma tuba ja mõtlen, et kas jätta toas aken lahti või mitte.. Mul on nii suur hea voodi, et iga kord kui ma sellele pilgu viskan, mõtlen, et äkki peaks hoopis pikali viskama. Ma tean, et tõenäoliselt varsti mul enam sellist luksust ei ole, et võiksin mõelda magamisele vaid kui hetk tekib, siis vajun lihtsalt voodisse, aga praegu võin oma peas neid mõtteid hellitada nii palju kui kulub :)

No ja internet jookseb siin pidevalt kinni, AGA kui ta olemas on, laeb ta ära isegi youtube videoid (mis on luksus!), nii et ma ei oska hotelli kohta mitte ühte halba sõna veel öelda! Vaikselt hakkan juba toredate hotelliteenindajate nägusid ka eristama, kuigi nag on ikka väga ühte nägu. Nimedeni pole veel jõudnud, sest esialgu pean oma töökaaslaste nimed selgeks õppima. Ja no kui sul on 5 Sergeyd, paar Slavat, mõned Alexandrid ja siis veel hunnik nimesid, mille olemasolust eesnimena ma esimest korda kuulen, on päris keeruline. Aga õnneks on mõned Phillid, üks Toomas ja üks Tarmo ka!



16:42

Tänane tööpäev hakkas nii, et jõudsin umbes 11:40 siia officisse ja kohe libistasin end ühele koosolekule, mis väga asjalikuks osutus. Siis oli veel üks pikk koosolek ja siis oli kell juba kolm ja minul kõht päris tühi. Käisin kohalikus SILK WAYs ja sõin Kentucky Fried Chickenit, aga söögivalik on seal suur, sest otsides 10 minutit WC'd leidsin ma umbes 10 sushikohta, mida ka katsetada tahaks. Peale seda käisin korraks külas Soome paviljonil, et sealt ära tuua natuke teipi, mis eestalsed eestlastele saatsid ja nüüd istun tagasi oma tööpostil, üks koosolek lükati homsesse ja teen tasakesi tööd. Ja noh, kirjutan teile, sest mul praegu veel on see võimalus. Aina enam tundub, et varsti enam ei ole, sest töömahud on suured ning ma olen, nagu alati, oma lemmikpositsioonil - ühendan kõiki loovisikuid tehnilise tiimiga. Ametlikult olen kirjas nn loovinimeste tiimis, aga pean suhtlema mõlema poolega ning pidevalt üritama selgeks teha, kas need absoluutselt kreisid ideed on võimalikud või mitte. Ja ühtlasi pean vaatama, et keegi pahakseks ei saa, et peab olema liiga kaua üleval, et mingit uut liigutust programmeerida või valgust sättida või et pahameel ei tuleneks sellest, et mõni kontseptuaalselt oluline (ja ääääärmiselt kulukas) eriefekt ära ei jääks.

Ühtlasi on tänu minu algatusele nüüd kuskil kõrgematel kanalitel arutelu, et kui palju sotsiaalmeediasse postitada võib, sest avastati, et see on probleem. Kuigi meie lepingud on üsna konfidentsiaalsust nõudvad, on osad mehed instagrammi juba lavast pilte pannud. Aga seda ei tohi kindlasti teha. Ja muideks, mu rahvusvaheline perekonnanimi lööb siin täiega laineid, sakslased on sillas, venelastel on kerge. Ja just praegu anti mulle uus kohalik number, aga õnneks ma sain neile viisakalt ära öelda ja nad olid natuke hämmingus, et kuidas ma juba oskasin endale ise teha selle. Amazing magic, I know.

Ja nüüd pildiralli ka. Siin offices on meil ekstra-aeglane internet nii et pidin ootama, et enamus inimesed siit lahkuksid. Paraku täiesti vales järjekorras on need pildid. Ja siis veel - lahe on see, et kõigile on väga teatavaks tehtud, et ma sõnagi vene keelt ei oska (mis on väga õige!), aga samas ma saan ikkagi natuke aru, et millest räägitakse ja mis plaane tehakse, nii et mul on sakslaste ja inglastega üsnagi edumaa!

See on see kohalik suur muna. Tegu on 8-korruselise hoonega, mis võib-olla on ka Kasahstani paviljon (ma lihtsalt pole aru saanud sellest veel) ja see on 8-kordne, seal sees peaks toimima sinna loodud kliima, mis jahutab seda seest päikeenergiaga. 

Lauri ja Ville Soome paviljonis. 

See on see SILK WAY sealt seest. Umbes 1/4 inimestest on kas valvurid/politseinikud või koristajad. Puhas oli seal küll! Ja turvaline tundus ka!

Kohalikud tublid mehed teevad tööd. 

See on mingi väike lava. Päriselt.

See on teekond minu office'isse igal hommikul :)

Kohalik KFC. Täitsa sai aru menüüst. Maitses keskpäraselt, aga ma usun, et see maitsebki keskpäraselt. Homme söön sushit. 

Soome paviljoni bossid mehed. Nii tore, et ma oskan öelda "tosi kiva" ja "midäs mennüt" ja "Muuuuuumimammmaaa". Ja no nemad oskavad ilusasti inglise keelt ka :) Aga tõenäoliselt on see viimane kohtumine meil, sest ma ei saa vist tulevikus lihtsalt neile külla minna, kuigi nad täitsa siin lähedal töötavad. Samas kes teab, äkki õnnestub!

20:08

Kuna ma pean jõudma sööma enne kella 21, siis ma ei tea, kas reaalsuses ma ka õigel ajal selle postituse suudan ära postitada, sest pilte on enam kui küll!

Selline on osa aatriumist. Lavast ma pilte ei pane, aga kas see annab natuke aimu?

Minu tee kontorist välja. Onud teevad suitsu seal. 

Ma olen väga hämmelduses, kuidas iga päevaga on asi jälle väga palju kaugemal!

Võimatu võimalikuks:

Kas selline asi tõesti mahub sellest väiksest aiast välja? Tegu on kraanaautoga.

Kohalik mees juhendab.

Poole peal juba!

Ja väljas!!! Uskumatu.

Ülipõnevad pildid. Ootasime autojuhti päris kaua täna, sest linnas olid väga suured ummikud. See oli aga hea, sest siis sain sõita teist kaudu koju ning teile umbes 30 uut pilti teha.

Minu varustus.

Joseph ütles väga õigesti, et justkui oleks mõnele inimesele elu-suuruses legod kätte antud ja öeldud - ehita! Fantaasiat siin jätkub! Sellised copy-paste korterelamud näiteks.

Klassikaline vaatepilt on väga uhke auto keset ehitusplatsi :)

Oeh, kui ma vaid teaks, mille jaoks need kõik uhked majad ehitatud on.

Jälle ilus copy-paste.

See on nüüd natuke madalamate majadega rajoon. Kesklinn oli täiesti umbes, nii et sõitsime vist pool eeslinnadest läbi.

Kaks õde.

Väga palju ja igal pool käib ehitus.

See on 100 korda suurem, kui ta pildil tundub.

Püramiid? Neid ma olen siin mitu tükki näinud.

See on täiesti agul. Nii madalad majad!

Põhiline värk, igal pool on EXPO!

See on ka üks äärelinna kaader, paremal on täiesti tühi maja veel. 

Kas sõidurida ja -rada on sama mõiste? Ruth?

Sain mingi hea äpi, mis peaks oskama mind siin linnas ringi juhatada.

Muna? Kosmosetaldrik? Suur silm?

On tõesti nagu välismaal.

Mis? Mis maja see on? 

Või see maja?

Või need majad?

Või need kõik majad?

Minu töökoht on selle valge noole peal, mis sinises ringis on ja elukoht on selle teise sinise asja peal. Iga päev saan läbi linna ekskursiooni!

See on üks maja, mis on mu töökoha kõrval.

Ja see on üks maja, mis lihtsalt jälle oli väga suur ja uhke.

Ja kui maja (veel) ei ole, siis on aed ja aia taga on näha kraanad.

See on kohalik Uber. Nimelt pole siin vaja mingit Taxifyd või taksonumbrit (kuigi neid mul on), siin on vaja pöial püsti tee ääres panna ja küll sa auto peale saad! Näiteks EXPOst minu koduni peaks maksma sellise sõiduviisiga umbes 700 kohalikku raha ehk umbes 2 eurot. 

Jällegi on numbrimärk teistkordselt ka auto peal. Üldjuhul on nad ikka suuremalt seal demostreeritud.

Ka üks agul, vähemalt vasakul pool teed.

Mingi täiega uhke hoone jälle.

Ja no muidugi on väga hea mõte liikuvas autos max zoomiga pilti teha. Selle pildiga tahtsin ma näidata seda, et punase valgusfoori kõrval on väike foor (1 tulega), kus sees käib number, et 1) kui kaua on vaja rohelise tuleni oodata või 2) kui kaua veel roheline tuli põleb.

Aga nüüd lähen ma kiiresti sööma ja õhtul kirjutan veel natuke naljakaid asju, sest ma panin omale ummikus istumise ajal kirja mõned toredad asjad, millest teile pajataksin!

21:31

Õhtusöök söödud. www.dreamlaser.ru tüübid tegid selle mulle välja ja kui ma viisakalt lõpus ütlesin, et järgmine kord on õhtusöök minu kulul, ei olnud nad nõus. No jah..

Aga mõned asjad, millest ma rääkida tahtsin:

1) Meie restoranis lõppeb peakokal kell 21 tööpäev nii et õhtusööki peab jõudma enne seda sööma! Poisid teadsid rääkida. Söök on siin üsna keskpärane, ei ole mingi superfancy, aga samas ka mitte nõme.

Värske salat. Üle kallatud mingi kastmega, mis oli täitsa okei.

Väike õlu, mida serveeriti kõrrega.

BAURSAK! Ehk siis põhimõtteliselt pontšik ilma suhkruta :) Nii hea, et söö või pooleks ennast sellest. 

2) Meie töökoht on väga turvaline ning office käib lukku, nii et sinna võib enda varanduse jätta küll, aga mõned teisel rindel töötajad on rääkinud, et päris palju varastatakse. Kõige naljakam oli see, kuidas üks mees ostis hunniku tabalukke, et asju kaitsta, aga need varastati ära :)

3) Liiklus on siin normaalsem kui Bulgaarias, aga halvem kui Põhja-Itaalias. Tuututamine on tavaline ja paraku ka vajalik tähelepanu äratamiseks. 

4) Kõik valgusfoorid linnas ei tööta. Mõnes kohas on reguleerijad, teisal on aga nii, nagu on. Muideks mõned mittetöötavad valgusfoorid on jõupaberi ja tavalise pakketeibiga ära kaetud ka.

5) Autojuhtid ei kasuta GPSi! Linn on tõenäoliselt nii loogiline ja sümmeetriline, et seda lihtsalt ei olegi vaja, kui siin juba natuke ringi sõitnud oled. Vat kus lugu!

Ma just avastasin, et kuna ma nii palju läbi tolmu käin, siis pihustataks mulle justkui kuivšampooni ühtlaselt juustesse. Nii et pead ma veel pesema ei hakka täna õhtul. Ja homme hommikul ka vist mitte! Minu (ja mitte ainult minu) silmad on väga väga väsinud samas sellistest oludest ning normaalne on silmatilku kaasas kanda. Imeline on see, et ma seda ette nägin ja Eestist kaasa ostsin! Ehitajad on suures osas nende nn gripimaskide või lausa terve näo maskidega, sest kohati on see liiga hull. Mul on kaasas buff, mida saan maskina kasutada, kui väga raskeks läheb. 

Homne päev on täis mõningaid kohtumisi ning kohale peaks jõudma ka suur osa stage managemendi tiimist, kellega väga tihedalt koos töötama hakkame. Kuna ka kõik lavamärgistusteip on Astanast otsas, siis ma loodan südamest, et see homme Moskvast siia jõuab. 

Ma proovin täna natuke kauem üleval olla, et homme mitte kell seitse äragata, aga ma olen juba nii väsinud, et peaksin päris tõsiselt pingutama, et see juhtuks. Õnneks on mul hunnik tööd veel teha, nii et paar tundi vast ehk pean vastu. 

esimene tööpäev

UPDATE - ma pidin selle kohe peale postitamist maha võtma, sest vist juba kirjutasin liiga palju. Nüüd on kõik korras!


Esiteks - ma pean kohe ütlema, et tegelikult on lood nii, et ma väga täpselt ei saa siin avalikult kirjutada, et mida ma teen ja kuidas on ja kaugel asjad on ja missugune kõik välja näeb.

Minu tänane päev oli väga tore. Jõudsin hotelli ja olin tunnikese pikali. Mul tuli paar korda uni ka, aga ma ärkasin kogu aeg üles, sest mõtlesin, et kas ma pean juba tööle hakkama. Lõpuks vedasin end vaevaliselt voodist dušši alla ning kuna ma just juukseid värvisin, siis oli väga ilus helesinine šampoonivaht. Panin riidesse ja loivasin alla hommikusöögile. Tegin oma hommikusöögist isegi ühe ilusa kaadri:

Hommikusöögi valik oli tegelikult üsna lai (praetud munadest ja wokitud köögiviljadest kuni joguri ja värskete asjadeni), selline klassikaline hotelli värk. Minu uimase peaga ei suutnud ma muud genereerida kui juustuleib kurgiga, üks kapsapirukas (mis osutus üle ootuste heaks!) ja üks õun.

Küsisin hotelli vastuvõtust infot, et kuhu poole ma võiks suunduda, et osta endale sim-kaart. Erinevalt itaaliast, kus SIM kaarti müüakse koos internetiga ainult teatud kohtades, siis siin on igas keldripoes hunnik kaartidega letil ja vali millist tahad. Keldripoode on palju, SIM kaarte veel rohkem. Aga asi, mida keldripoodides ei ole, on pangaterminal. Mul õnnestus saada osa väga uhkest seiklusest, läksin Kasahstani PANKA! Ja veetsin seal 40 minutit, et raha vahetada. Sain järjekorranumbri 206 ning see, mille järgi seal pangas need numbrid jooksid, jäi mulle lõpuni saladuseks. 906, 324, 547, 305, 802, 509 jne. Aga minu number oli 206. Ja seda ma ootasin nii kaua, et lõpuks hakkas mul kiire ja üritasin segakeeles äärmiselt abivalmitele neiduele seletada, et ma ei saa oodata ja annan oma numbri neile tagasi, et äkki keegi teine saaks seda siis kasutada. Nad ütlesid (juba mitmendat korda), et ma olen kohe järgmine järjekorras, aga kuna aeg hakkas otsa saama, siis vabandasin veelkord ja lahkusin pangast. Kui olin juba pangast paarikümne meetri kaugusel, jooksis üks neist kahest neiust mulle järele, haaras käest ja tõi panka tagasi ja viis ühe teenindaja juurde ja sain raha 1 minutiga vahetatud. Lõppu veel armas "thank you very much and come again!". Tagasijooks hotelli oli väga tervislik, jooksin läbi parkide ja leidsin juba paar shotcutti ning kell 11.03 olin juba autos, et tööle sõita.

Siin kohapealsest elust ja tööst ma väga palju rääkida vist ei tohigi avalikult. Asjad näevad siin välja natuke hirmsamad, kui nad tegelikult on. Sõitsin kohale kahe väga toreda venelasest poisiga - Sergey ja Alexandr'iga, viimane neist oskab täitsa hästi inglise keelt ka. Tuleb välja, et nemad vastutavad teatud osa videotehnilise poole eest. Nad juhatasid mind ilusasti offici'sse, mis on siin ühtlasi ainus ruum, kus istuda saab veel :) ning siis kuna siin ühte tähtsat onu ei olnud, siis juhatati mind läbi maja selle tähtsa onuni ka. Onu hakkas end inglise keeles mulle tutvustama, aga ta lihtsalt oli niiiiiiii eestlase nägu, et ma ütlesin talle "Tere" ja siis ta natuke rääkis veel inglise keeles ja... ja... siis läks eesti keelele üle! Ja ta ei suutnud oma üllatust varjata, et ma eesti keelt oskan. Ta tegi mulle koha peal umbes pooletunnise ekskursiooni, kusjuures kohtusin veel ühe eestlasega! Ning kogu asi on niivõrd palju suurem kui pildi pealt tundus. Täitsa lõpp!

Ja kõik kohalikud on NIIIII sõbralikud! Alates sellest, kuidas pangatädi mulle järele jooksis lõpetades sellega, et minu kõrval töötav onu tõi mulle just šokolaadi.

/siiin oli pilt minu kaelakaardist/

Kõige uhkem kaelakaart, mis mul elus olnud on. Iroonia on see, et ma pidin selle jaoks saatma enda passi koopia ning passipildi suurtes mõõtmetes ja mida ma näen - nad on mind googeldanud ning esimese ettejuhtuva pildi pealt mu näo välja lõiganud. On alles lugu!

Täna kui ma autoga sõitsin, mõtlesin, et Astana on mikstuur kolmest asjast. Esiteks on see nagu Lasnamäe. Siin on palju väga kõrgeid korterelamuid, muudkui kõrguvad üksteise järel taevasse. Teiseks on see nagu Tornimäe - SEBi või Radissoni-laadseid ehitusi kerkib siin põhimõtteliselt vist igal tänavanurgal ning kui neid parasjagu pole kraanade poolt ümber piiratud, siis on nad juba valmis. Ja kolmandaks. Kolmandaks on siin nagu Raplamaal. Ma ei oska öelda, miks just Raplamaal, see on lihtsalt nii absurdne koht. Noh, et siin kasvavad kased ja männid ja on väga palju rohelist ka vahepeal.


Igatahes, just avastasin, et 3/4 office seltskonnast on momendil eestlased :) Magnus, Marek ja mina! Ja siis mingi huvitav onu veel ühes nurgas. Aga siin olen ma täna kuulnud brittide kurja kõnepruuki, sakslasi omavahel arutamas, venelasi muidugi ka. Ma peaksin saama umbes tunni aja pärast tagasi oma hotelli, aga ühte Annat, kellega ma kohtuma pidin, pole ma veel leidnud. Ma tean, et tema ei räägi üldse inglise keelt, nii et eks see kohtumine oleks natuke naljakas ka. Aga ma loodan, et ma ikkagi kohtun temaga, sest ma tahaks küll hotelli minna, teha omale see tore sim kaart ära ja siis hästi palju magada ja oma asjad veel paremini valmis panna seal toas, et oleks ekstra kodune. Kell ei ole veel isegi 14 ja ma olen juba 10000 sammu täis teinud. Mu uued ECCOd on ikka väga kasulikud, ainult kahju, et nad sellise tolmu sees siin saavad aega veeta.


lisan täna hommikul:
Eile ma sain endale kohaliku SIM kaardi ja ma ei oska enda Eesti numbrit kuidagi ümber suunata! See, kuidas kohalik kasahh mulle keldripoes SIM-kaardi noaga õigesse suurusesse nüsis, jäi kahjuks pildistamata, sest ma pole üldse harjunud veel pilte tegema, aga proovin nüüd kõigest väest seda ümber harjutada.

Lisaks ma midagi muud ei teinudki. Käisin hotelli restoranis söömas umbes kella 17 paiku, minu jaoks oli see lõuna/õhtusöök ja peale seda magasin kella 21ni ja siis umbes 23st kuni täna hommikul kella kuueni.

Panen siia hunniku pilte eilsest, peamiselt need, mis ma autoaknast tegin, kui Expo kohast koju sõitsin. NB, kuna ma praegu kasutan kõige algelisemat viisi, kuidas neid siia üles laadida, siis on nad ekstra halva kvaliteediga. Internet pole lihtsalt nii võimekas, et neid täissuuruses siia üles laadida. Ning kuna enamus pildid on udused, siis äkki parem ongi!

See on klassikaline tänavapilt - klaashooned vs. Lasnamäe.

Selle pildi mõtet ma kahjuks ei mäleta.

Selle pildi mõtet ka mitte.

Siin on väga palju noori puid. Selline tunne, nagu enamus puud olekski paar aastat tagasi istutatud. Arvestades fakti, et Astana sai pealinnaks 1997 aastal, on see väga tõenäoline!

vaz prokuratura!

Selliseid erinevaid arhitektuuripärleid on siin iga nurga peal. PS! Enamus autojuhid, kes mulle on saadetud, omavad suht VIP autosid. Alati nahksisu ning ekraanid tagaistmetel reisijale ja umbes 40 nuppu ukse küljes, millest mida midagi aru ei saa. 

Alland kommenteeris ka ja see tõesti tähendab, et "mul on naelkummid". Kohalikud seletasid, et "nuu.. metall ratta sees". Eile avastasin veel erinevaid sarnaseid kolmnurki autode peal, aga pilti ei saanud teha. Ju need teised tähendavad siis, et kumm on ratta sees või miskit..

Ja veel üks pilt sellest samast autost, noh, igaks juhuks või nii.

Siit pildi pealt poe kahjuks hästi näha, aga juba esimesel sõidul Astanasse sisse nägin seda "BIGNAMES" silti. Tegu on siis "business school for the youth", silt on ka kahes keeles. Siit need businessmanid tulevad!

Jälle noored puud ja uhked majad.

Sellest majast vist on üks pilt juba. Muideks, taevas EI ole tegelikult nii sinine, nagu piltidel! Kuna ma istusin tagaistmel ning autoklaasil on megagigatuuning, siis jääb taevas nii ilusat värvi :)

KASSA NOVA BANK. See on kohalik pank. Eile ma käisin ühes teises pangas (roheline pank), mis pidi olema vene pank ja väga halb. Edaspidi sularaha vajadusel pean ikkagi otsima üles pangaautomaadi, et sealt sularaha võtta. 

Ilus Lasnamäe.

Selle pildi point on tegelikult see, et näidata, kuidas on kaubaautodel suurelt numbrimärk taha kirjutatud. Igal suuremal autol on see kuidagiviisi ära lahendatud. 

siin on internetti!

Kirjutan seda esimest osa otse Moskvast! Olen juba lennukis, mis hakkab meid Astana poole viima, aga võtsin korraks arvuti välja. Tallinn-Moskva oli lühike lend, 1 tund ja 30 minutit. Lennu peal pakuti snäkikotti, mille sees oli mandariin (!), fruit band (see oli mingi puuviljabatoon) ja kotis oli ka kõige ehtsam butterbrod. Viimase jätsin ma vahele, kuna olin just midagi sarnast Tallinna lennujaamas sisse ajanud, aga mandariin oli täitsa hea. Tegin pilti ka sellest, äkki pärast näete. Lend oli tore, ma jõudsin vaadata ühe osa itaaliakeelset “Scrubs” sarja ning juba olimegi Moskva kohal. Taevast paistis Venemaa nii sümmeetriline! Ja tsivilisatsioonil ei olnud otsa ega äärt!

Pean hakkama harjutama pildistamist. Vähemalt on tõestus olemas, et olen aerofloti söögi lähedal olnud. Ja nüüd kui ma seda pilti vaatan, meenub mulle, et jõulude paiku oli mul kõva mandariini allergia. Aga praegu püsin veel ühes tükis. Igalt poolt nii või naa valutab ja on paha olla, nii et ega see väike allergia küll olemist kuidagi katastroofiliseks ei muuda.

Kui me Moskvas lennuki pealt maha saime, algas umbes 15-minutiline bussisõit mööda Moskva lennujaama. Õues oli nii pime, et vahepeal oli tunne, et me oleme tunnelis. Või siis absoluutsel tühermaal, kus aslfalti veel ei tunta. Lõpuks jõudsime aga lennujaama sisse ja siis, üllatus-üllatus, oli veel üks passikontroll. Ja minu taga oli EESTLANE, kes lendas ASTANASSE ja kelle nägu oli jube tuttav. Tegu oli Lauriga, kes… LÄHEB KA EXPOLE! Soome paviljoni videolahendusi timmima. Ja no siis tagatipuks liitus meiega Soome paviljoni tiimi vastutav audiovisuaalne kunstnik, kes nii muuseas teab, et mul on kass Vares ja et ma töötasin kunagi von Krahli baaris. Selgituseks on see, et ta jälgib mind Instagramis. Nii väike see maailm ongi! Nii et meie 1 tund ja 40 minutit ootamist läks väga ladusalt! Kahjuks ma ei tea, kas ma nendega veel aega veeta saan, aga igatahes on mul nüüd Astanas olemas Lauri ja Ville, Lauri lahkub 4. juuni ja Ville mai lõpus, aga igatahes kohe kuidagi… kodusem!

Lennuk, kus ma istun, on igati moderne. Mu kõrval istub vana kasahhi (vist) mees, kes ükshaaval sõnu inglise keelde tõlgib oma telefoniga (ma ei saa aru miks) ning kõrval üks korpolentne daam, kes oma Instagrami feedi kerib, kus peamiselt väga sädelevad küünte lakkimise videod näha on. Igal istmel oli valmis juba fliis ning umbes 3,5h pikkune lend võib alata. Mul on tõsine plaan magama jääda! Aga linnuke on kirjas, olen Venemaal käinud ning see polegi veel kõik! Panen nüüd arvuti kinni, aga enne veel - muideks lennuki kapteni perekonnanimi on sama, mis Kasahstani presidendil!

JA MA OLEN KASAHSTANIS!

Oma hotellis, ja nagu te võite aru saada, siis jah, täna siin Wifi töötab! Ja ma loodan, et edaspidi ka. 

Minu suur voodi. Ma veel pole proovinud, kas on pehme ka.

Lend Moskva-Astana möödus poolunes, sügavalt ma magada ei saanud, aga kindlasti natuke magasin, sest mäletan kuidas ma läbi une lennukitoidust keeldusin ja kuidas minu kõrval istuv naisterahvas pidevalt mulle peale hakkas vajuma.

Lennujaamas tuli täita migratsioonikaart ning piiriületus oli tore. Umbes neli erinevat armast kasahhi meest igal sammul pakkusid abi ja sain väga kiiresti kõik tehtud. Lennujaamas oli mul vastas autojuht, tundus kohalik, ning sõit kulges valutult. Ma ei oska eriti midagi veel Astana kohta öelda. Aga esimesed muljed on sellised, arvestage, et olen magamata ja pisut segaduses veel:

1) kõik on väga uus. Selline tunne, nagu kogu asfalt oleks eelmisel nädalal pandud.

2) kõik, mis on kole, on varjatud aedadega, mille peal on suured postrid

3) Aastana on expo-linn. Kõik on kaunistatud EXPO-vaimus

4) Bussidel ja kaubikutel on nende numbrimärk EKSTRA suurelt kirjutatud tagumisele küljele ka

5) paljudel autodel on valge kolmnurk, punase äärega, kus sees on vene täht “š” (no see mis oleks nagu kaks u-tähte kokku pandud, ma ei tea, mis selle tähe nimi on), aga mida see kolmnurk tähendab? Ma ei tea.

Olen maale sisse lubatud! Seda paberit peab vist nüüd ka kaasas kogu aeg kandma.

Hotelli fuajees oli tore noor tüdruk, kes oli minu arust väga ilus, oskas inglise keelt ja ütles, et soovi korral võin juba hommikusööki sööma minna. Hotelli restoran peaks 24/7 lahti olema, kui ma ta jutust õigesti aru sain. Hotell on võrdlemisi väike (2-korruseline), arvestades, et keskmine korruste arv tundub siin linnas ühe maja kohta olema mõni kahekohaline arv ikka, on olukord siin eriti nunnu. Mulle küll öeldi, et hotell on kesklinnas, aga selles ma väga kindel ei ole, sest me sõitsime kesklinna kandist siia ikka mõned minutid. Või kümme minutit? Ma ei mäletagi.

Teen nüüd väikese uinaku, siis lähen söön hommikusööki ning loodetavasti pakin natuke asju lahti ja siis proovin internetti telefoni saada ja siis lähen juba tööle.  

Minek!

Eile kirjutasin selle siia valmis juba:

Nonii, päev enne väljalendu sain pileti! Lendan homme õhtul Moskvasse ja sealt Astanasse - ööd Moskvas ei veeda, aga see-eest kaotan ühe öö täiesti ära, sest ajavahe tõttu jõuan sinna kohale varahommikul. Ehk siis terve ühe öö ma reisin, väga tore!

Majutusasutus, kus ma peaksin end sisse seadma on see.
Saan sõita Aerofloti ja Air Astanaga.

Kohvri ma pakin homme nagu ikka ja



___

Nagu näha, siis jäi postitus pooleli. Oli kiire päev. Nagu kõik päevad alates viimasest Eestisse saabumisest.

AGA NÜÜD MA OLEN LENNUJAAMAS!
Homne plaan on praegu selline:

- jõuan Astana lennujaama 6.15 hommikul, mulle tuleb vastu keegi härra Omarov (see on eesnimi) ning ta viib mind hotelli
- panen asjad ära ja puhkan natuke ja siis võtan ette retke, sest
- hotelli läheduses peaks olema üks pood, kust ma peaksin saama endale kohaliku SIM-kaardi, et mul oleks kohalik internet. Muideks, Kasahstanis on üks firma, Kcell, kellel tundub olevat sama logo, mis Telial. Kogu mu kaval info selle kohta, et ma tõesti võib-olla saan 4G internetti ka seal nautida, pärineb sellest vanast artiklist. Lisaks andis lootust üks kohalik neiu, et see on võimalik.
- kell 11 on mul hotellist transfeer koos Sergey ja Alexandr'iga EXPO aladele. Kes on Sergey ha Alexandr, pole õrna aimugi
- EXPO koha peal on mul meeting kellegi Annaga.
- kell 14 viib mind auto tagasi mu hotelli

Lennart Meri lennujaamas on mu lemmikala (Postimehe-lounge) remondis, nii et istun Telia lounges, joon puuviljakokteili ja sõin just Rukkipala juustuga. Check-inis kiitis üks tore vene onu mu uusi jalanõusid ja ma muudkui naeratasin ja vastasin "spasiba-spasiba", aga pärast ma avastasin, et mul on paelad natuke lahti, äkki ta hoopis hoiatas mind selle eest? No vot ei tea.. Ega ma ei kuulnud tegelikult, mida ta pobises, niipalju sain aru, et ilus ja jalanõud, aga äkki ta mõtles, et ilm on ilus ja jalanõude kohta käis teine jutt? No kes see seda teab..

Eks kui mu homne päev tõesti selline on, nagu ta praegu tundub olevat, siis mul on vist küll aega, et veel kirjutada. Ja kui kohale jõuan, siis panen pilte ka. Mis ma sellest remondis olevast Tallinna lennujaamast pilti ikka teen.

Kohvrid, muideks, on mul pooltühjad.. Ma võtsin kaasa kodust küll isikliku teejoomise tassi ning isegi teed, aga ikkagi kohvrit täis ei mahutanud. Olen vist harjunud juba väga vähesega reisima, ei tulnud pähe lihtsalt, et mida veel kaasa võtta. Loodame, et midagi elutähtsat koju ei jäänud!


__

ja lisaks:

1) Moskvasse lennates tuleb ju läbida PASSIKONTROLL! Esimest korda elus läbisin selle Tallinnas :)
2) Üks kuulus kirjanik, kes just õigeks mõisteti, on minuga samal lennul
3) Keegi mängib siin plants vs zombies mängu mu kõrval - kohe tekib tuttav tunne!

Kuidas Astanasse saada?

Eile lubati saata piletid, viimast korda uurisin piletite saatmise kohta umbes neli tundi peale seda, kui kolm tundi tagasi olevat lubatud saata piletid. See olukord võiks mind küll murelikuks teha, aga kuna kõigile laialisaadetud meililistis olnud PDFis on juba mu nimi uhkelt sees, siis kuidagi peavad nad mu ju kohale lennutama. Ning ma saan täiesti aru, et see ongi keeruline. Kui esimesest otsingumootorist kolmapäeva kohta aegasid otsida (mis peaks mu minemispäev olema) on vastused sellised, et lennu keskmine pikkus on umbes 12h, kuid öö tuleb veeta kas Kiievis, Moskvas, Istanbulis, Peterburis, Minskis või... No igatahes mõnes mulle uues kohas! Ning Astanasse kohale jõuaksin ma kohaliku aja järgi järgmise päeva varahommikul kell 4, nii et ma täpselt ei kujutagi ette, mida nad seal piletite koha pealt välja mõtlevad. Praeguses (avalikus) lennuplaanis on olemas ainult üks variant, kuidas Tallinn->Astana ühe päevaga ära teha ning teekond oleks kell 06:00 Tallinn-Riia, kell 07:20 Riia-Moskva ning kell 10:00 Moskva-Astana. Võib-olla peaks kasahhidele teada andma, et ma oskan jube hästi ka lennupileteid otsida.. Aga ma ikkagi jään ootama nendepoolset liigutust.

Olen kohe lõpetamas raamatut "Minu Kasahstan". Esiteks läks mul kaua aega, et üldse Kasahstan õigesti kirjutama õppida inglise ja eesti keeles, sest ega seda igapäevaselt ei ole vaja kasutada. Oma rahvusvaheliste sõpradega oleme kasutusele võtnud lühendi "kaz", aga eesti keeles kirjutan ikka kogemata "kasasthan" või "kasahstsan" või midagi sellist. Raamatu juurde tagasi tulles - sealne eesti perekond elab Almatõs (Kasahstani eelmine pealinn), üks kord terve oma sealoldud kolme aasta jooksul tegid nad visiidi ka Astanasse ja kui ma õigesti aru sain, juhtus see aastal 2010. Nende muljed linnas olid, et see oli küll ilus ja uhke, aga absoluutselt inimestest tühi ja kõle. Eks näis, mis meid ees ootab. Almatõ asub aga Astanast nii kaugel ja kuigi kasahhide üleüldisest meelelaadist ja töökultuurist sain ma päris palju teada, siis asun ma tööle rahvusvahelises tiimis ja ma loodan, et kohalikud, kellega koostööd teeme, on töökamad kui raamatus kirjeldatud kasahhid :)

Mõned ettevalmistused olen juba ka ära teinud, näiteks ostsin endale kaks kohvrit (neljarattalised!!!!), üks on 32'' ehk siis kõige suurem kohver, mida ma isiklikult omanud olen. Kõva ümbrise ja lukuga muidugi. Ja teine on käsipagasi mõõdus samast seeriast neljarattaline kohver. Kui sa natukenegi rohkem reisinud oled ja oma kohvreid endaga kaasas pead vedama, siis üsna ruttu on neljarattaline kohver ikkagi möödapääsmatu, sest kaherattalisega manööverdada ei ole kõige lihtsam. Üks suurem uuendus on veel mu 2016 aasta MacBook Pro, millel kirjutamine läheb nii ladusalt ja kuigi ma uskusin, et mu eelmine MacBook oli kõige kiirem ja kõige ilusama ekraaniga arvuti maamunal, siis mis teha, uus on veel parem. Ja ilusam. Esmaspäeval saan veel personaliseeritud täishoolduse sellele ka, et ta vastaks kõikidele mu imelikele vajadusetele seoses tööeluga, seepärast ma väga loodan, et mu lennupileteid juba homseks ei saadeta..

No seoses tööga - ma olen läbi vaadanud suure osa sellest, millega ma töötama hakkan, aga tõenäoliselt täna õhtul või homme päeval teen ühe ringi veel peale, sest see peaks mul kõik selge olema ideaalis. No seda otseselt ei oodata, et ma sinnaminnes juba peast kõiki sekundeid tean, aga mõtle kui tore oleks, kui teaksin! Lisaks varustasin enda garderoobi ainult mustade riietega. Õnneks mul on neid riidekapis palju, aga kuna Astanas on umbes 10-15 kraadi soojem kui meil, siis lisasin mõned õhulisemad esemed ka valikusse. Mustad riided on väga basic sellises valdkonnas, sest lavataguste jõudude eesmärk on jääda kõigile võimalikult märkamatuks. Ja lisasin enda kollektsiooni ka uue kõhukoti. See tundub alguses kõige mõtetum ja ebastiilsem aksessuaar, aga kõik oma elu kiired perioodid olen ma musta kõhukoti abiga saanud väga edukalt ära elada, sest käed on siis vabad, aga samas kõik olulised asjad on lähedal. Eelmise kõhukoti saatsin pensionile, ta on küll kõige parem kõhukott, mis mul olnud on (ainult üks ongi olnud), aga kuna ta on nii ära trööbatud, et sealt juba väiksemad esemed välja lendavad, pidin midagi ette võtma. Kasahstanis peab näiteks kogu aeg pass kaasas olema. Ja no seda taskusse ei topi. Kõhukotti aga küll!

Mõned asjad, mis ma veel tahan enne ära teha, on väga korralike kirjutusvahendite muretsemine. Mu kodu on pliiatsitest-pastakatest tulvil (õpetajana koguneb neid lihtsalt nii palju, sest neid läheb kogu aeg vaja!), aga mul oleks vaja highlighteritest markerite komplekti, paar lollikindlat ja väga head musta pastakat, erineva suurusega mustasid markereid, värvipliiatsite ja värviliste vildikate komplekti ning erinevaid harilikke pliiatseid ja kustutuskumme. Ei, ma ei lähe lastelaagrisse kunstiõpetajaks :) Lihtsalt paratamatult tuleb väga suur osa märkmetest esialgu teha käsitsi ning mida mõnusamad vahendid selle jaoks olemas on, seda parem on tööd teha. Proovin täna Ülemiste keskusest endale need hankida.

Ja no ega midagi muud väga polegi, kui ma ootan pileteid ja loodan südamest, et enne kolmapäeva ma ei lenda, sest siis peaks jälle natuke elu ümber korraldama. Keegi peab ju Eestis ka autol suvekummid alla panema ja töövestlejaid üle vaatama ja viimased solfiõpilased võlgadest vabastama ja.. No see nimekiri peab saama nüüd pooleteise päeva jooksul kõik linnukesed ülesannete taha, et saaks tehtuks märgitud ja uut tööd ilma segavate faktoriteta alustada.

Astana calling!

Olin just Linate lennujaama Leonardo lounge's ennast töölainele seadistanud ja enamuse hulga tööd ära teinud, kui nägin oma ekraanil küsimust "Kas sa oleksid valmis 17. mail sõitma Astanase?"

Ma enam ammu ei oodanud, et selline küsimus võiks üldse reaalsuseks saada, minevikus paaril korral on jutuks tulnud, et World Expo avashowga võib abi vaja minna, aga see tundus pigem kõik selline utoopiline teoreetiline võimalus. Ja nüüd siis täna hommikul vaatasin ma videoid, et mis riik see Kasasthan üldse on. Esimene asi muidugi, mis minul (ja enamustel mu tuttavatel) meelde tuleb on (kahjuks?) Borat. See kuulus onu oli ju sealt riigist ja oma kultuuritasemega tegi USAs palju nalja. Aga siis peale umbes kümmet youtube videot sain aru, et

- tegu on maailmas suuruselt 9nda riigiga
- pealinn Astana sai pealinnaks alles üsna hiljuti
- Astanas panustatakse väga palju modernsesse arhitektuuri (tahaks päriselus näha, kas on sama huvitav kui pildi peal)
- neil on olnud sama president aastast 1991 (peale Nõukogude Liidust vabandemist) ning poliitiline olukord on paar korda viimase 10 aasta jooksul seepärast väga tuliseks läinud
- neil ei ole maailmamerega ühendust
- ühe youtube video alapealkiri oli "Kes on need moslemitest hiinlased, kes räägivad vene keelt?"
- vaktsineerima ma ennast ei pea
- eestlastele on 2017 aastast alates viisavabadus (kuni 30 päeva)
- neil on väga sõbralikud suhted nii Hiina, Venemaa kui ka USAga
- neil on ilusad mäed (kus saab talvel ka suusatada) ja mitmekesine loodus (kanjonid ja järved ja kõik mis)
- seal on praegu palju soojem kui meil


Mõned pildid siis minu tulevasest ajutisest kodulinnast: