11. juuni

Kuna mul oli täna aega, et pilte üles laadida, siis kasutain esimest korda airdrop'i, failid olid seetõttu palju suuremad. Muidu ma tõesti saadan lihtsalt Facebookis endale pilte ja salvestan need arvutisse.. Kõige kiirem pilditöötlus, mis teeb piltide kvaliteedi üldiselt väiksemaks. Hommikul aga panid pildid airdropiga arvutisse laadima, see läks kiirelt, ja siis panin nad siia laadima ja ma ei teagi, kui kaua aega läks. iPhone järgi kõndisin eile 34237 sammu. Mida ikka peale ühte suurt tantsuööd ja paari tundi und teha! 

foto: Malte Joergens

Kui mina Astanasse jõudsin, oli olukord juba natuke parem, aga ütleme nii, et annab päris hästi pildi kätte, mis siin lähiajal juhtus ja missugustes oludes me tööd tegime. 

Eile käisime Aloga EXPOl ka, aga kuna me mõlemad olime üsna väsinud, siis külastasime Soome paviljoni (pildil), sest meie sõbrad ehitasid seda, Itaalia paviljoni (noh, et oleks käidud ja  pealegi oli see üsna Soome paviljoni kõrval) ja otseloomuloikult Kasahstani paviljoni (mis on see suur kera). 

Tõestus, et ma olen tegelikilt ka siin, tagaplaanil Kasahstani paviljon. Kogu see asi keerleb siin sfääri või orbi või.. Noh igatahes ühe palli ümber. 

Kasahstani paviljon seest. 

Ja veel. 

Käisime MEGA Silk Ways söömas ja shoppamas (mu kohver on täiega ülekilodes, lennujaamas saab nalja!). See oli üks pood, kust ma midagi ei ostnud. Näeb välja nagu uhke palee.

Ja siis algas turisti-tuur. See on nüüd kera Astana kesklinnas, kahjuks (või õnneks) oli see remondis ja me sinna üles ei läinud.

Ilus ja puhas ja tore! Vaatasime lõpuks ka seda poolt Astanast, mida tegelikult välismaalastele näidata tahetakse. 

Muidugi on natuke kahju, et Kasahstanist ainult väga ühekülgne pilt jääb, aga Astana on tõesti selline SIM-city linn. Kõik vajalik on olemas inimeste jaoks, kõik on ilus, kõik on väga lihtne ja loogiline.

Selline suur väljak, kus olid kõik osalevad riigid saanud omale kuju.

See on kuulus telk-shopping center seest. See oli vist viiekorruseline - 1 korrusel on avar olla ja palju poode, teisel korrusel on veel rohkem poode, kolmandal korrusel on söögikohad, neljandal korrusel on LÕBUSTUSPARK (kus me ka ühe asjaga sõidu tegime) ja üllatus-üllatus! viiendal korrusel on veekeskus..

Mina ja 2/3 maskottidest. See sinine tilk on täitsa nagu mina!

Veelkord see shoppingu/meelelahutuse keskus seestpoolt.

Vahepeal sadas väga palju vihma, õnneks vihma kätte me ei jäänud.

Siin on üks suur kera pooleks tehtud.

Väga uhke ja ilus, aga sisse me ei proovinud minna, sest Alol olid lühikesed püksid. Kuigi Wikipedia ütleb, et enamus populatsioonist on moslemid, siis kaetuid päid nägin ma ainult õige natukene rohkem kui Eestis (ehk siis väga vähe). Ehitusel oli üks ruum, kus inimesed said palvetamas käia ja seal nägin täpselt ühte meest alati.

Veel vaateid suurlinnale. 

Ühe uhke hotelli esine. 

Kui Kasahstanile valiti uut pealinna, oli presidendi üheks tingimuseks, et sealt voolaks läbi jõgi, nagu kõigist uhketest suurlinnadest voolab. Jõgi on olemas!

Mina olen ka olemas. Selleks ajaks olime juba kõndinud 15 kilomeetrit umbes.

Selline sild.

Ja siis üks täpselt samasugune pilt heledama taevaga. Kuna ta juba laadis selle siia üles, siis ma ei raatsi ära kustutada ka.

Vaadake kui hoolikalt on jõgi voolama pandud, voolab täpselt seal, kus ta koht on.

Jõel tehti ka paadisõite, aga seda lõbu me proovima ei läinud.

No mad! Siin on sellist inglise keelt kohati, et ei saa aru, kas naerda või nutta. 

See on pilt hotellist, mille katusele me eile varahommikul sakslastega kinni jäime.

Ilus suur tass koos kunstlilledega (EXPO teemaline muidugi).

Ilus kortermaja, EXPO teemaline. Igale poole on EXPO temaatika juurde kleebitud. Umbes nagu meil oli Tallinn, kultuuripealinn 2011, aga siin on tõesti kohvi ka "EXPO kohvi" ja mu telefonioperaator on telefonis end ümber muutnud "Beeline KZ" to "Beeline EXPO"ks end.. 

Kesklinnas üldjuhul veerevad tänavatel uhked autod, aga ei ole väga eriline näha mõnda peaaegu vanarauaks tembeldatavat masinat. 

Minu ainuke peaaegu suveniir endale! Enne kui ma sain akreditsiooni või üldse aru, et mis toimub, anti mulle esimesel päeval kiiver ja helkurvest. Helkurvesti võtan endaga mälestuseks kaasa. Mul on üks suveniir veel, aga see ei mahu mu kohvrisse ja mul on kahtlus, et turvakontroll ei luba mul sellega Euroopa poole lennata. Aga ma kavatsen proovida. 

Mul on väga hea meel, et see EXPO Kasahstanis toimus. Või peaks ütlema, et Astanas, sest muul Kasahstanil ja pealinnal väga palju ühist vist ei ole. Õnneks pole riigist lahkuda eriti kurb, ma igatsen jätkusuutlikku elektrit ja internetti ja kuigi enam iga päev ei ole nii tolmune, nagu veel nädal aega tagasi oli, siis värsket õhku igatsen ka. Aga juba praegu igatsen ma juba meie nii toredat tiimi ja olen oma reisinimekirja lisanud nüüd päris õige Moskva, mitte lihtsalt lennujaamas passimise, Melbourne (Austraalisse võiks ikkagi ka jõuda oma elus) ja mitmeid sihtkohti üle Saksamaa. Lisaks jään ma igatsema Tarmot, Toomast, Magnust, Marekut ja Eilikat, kes veel siia jäävad, tegelemaks load-offi ja muude tagajärgedega ning kuigi mul oli Facebookis pikka aega poliitika, et ma proovin oma sõbralisti hoida alla 1000 inimese, siis nüüd ei saanud ma enam seda lubada, sest ei olnud enam kedagi ära kustutada ja juurde oli tulemas liiga palju toredaid inimesi! Selliseid suuri produktsioone teevad päris paljud inimesed, aga väga tihti need inimesed ikkagi korduvad ning ma olen üpris veendunud, et see projekt ei jäänud viimaseks.. 

Nüüd aga pakin veel väga viimased asjad kohvrisse ja kotti, varsti tuleb autojuht järgi ja siis saabki juba vaikselt Euroopa poole lennata. Kõigepealt on tore Poola (oeh.. ma olen juba sellel aastal Varsavisse kogemata sattunud, täpselt samamoodi lennujaama, täpselt samal põhjusel - õigele lennule ei saanud), peale seda Vilniusesse (ma vist polegi selles lennujaamas käinud.. väga imelik!) ja siis lõpuks Tallinnasse! Pikka passimist kuskil ei ole, ma loodan, et meie kohvrid jõuavad õnnelikult meiega koos Eestisse ning kuna unetunde on viimastel nädalatel ikkagi alla igasugust arvestust, siis äkki tuleb lennukis uni ka!

10. juuni

Ma olen nii-ii õnnelik! Ja natuke kurb ka!

Meie avatseremoonia läks hästi. Tseremoonia ajal tuli mulle kõrva umbes 50 erineva inimese raadiod/paneelid ning arvestades seda, missuguse hulga huvitavustega selle tseremoonia ajal tegeleti, siis on väga tore, et kõik läks nii nagu läks. Omavahel naljatleme, et noh, keegi ei lähegi vangi, loodetevasti. Ja mina ei ole meie tiimis üldse ainus, kes täitsa kindlalt usub, et see oli Jumala ime, et orbid lendasid nii nagu nad lendasid.

SIIT saab seda järgi vaadata. Iseasi on muidugi see, et telekas kogu asja ei näe, aga noh, lendavaid orbe ikka.

Eile oli meil ka suurejooneline afterparty, kus kõik jõid ja sõid end peaaegu oimetuks, see pidu algas alles pisut peale südaööd ning mina jõudsin koju kell seitse hommikul. Kuna ma olin nii väsinud ja nii õnnelik, et saab veel ühe õhtu koos selle toreda tiimiga veeta, siis ma lihtsalt mõtlesin, et mis seal ikka ja läksin ÖÖKLUBISSE, kuhu ma vabatahtlikult vist ühelgi teisel juhul ei läheks. Seal ma reaalselt tantsisin umbes kaks-kolm tundi järjest, kaks korda käisin vetsus vahepeal. Aga tõeline trenn oli see! Ja nii lõbus on Kasahstani DJ taktikepi jägi tantsu vihtuda.

Peale seda tegin ma ettepaneku ühele eesti tüdrukule, et ma tahaks ühe hotelli katusele minna, sest olin kuulnud, et sinna saab. Ja sai. Ja me jäime sinna kinni, aga saime õnneks ka alla.

Selline ilus hommik!

Nüüd peale nelja tundi und pidin kahjuks end üles ajama, sest täna lähme Aloga linna peale vaatama, mis Astanas peale expo veel võib näha. No võibolla lähme expot ka vaatama, aga see on nüüd avatud, nii et tõenäoliselt on see üsna ülerahvastatud. 

9. mai.. ei JUUNI

Alland tõi eile oma kommentaaris välja, et tegelikult oleme juba juunikuusse jõudnud. Ilmselgelt mina oma mõtetega ei oska kalendrikuust momendil suurt lugu pidada, aga nüüd vaikselt vist on selgeks saanud, et tõesti on juuni ja täna õhtul on EXPO 2017 avatseremoonia ja ülehomme õhtul olen juba Eestis tagasi. Seda screenshotti laadis üles oma hea viis minutit. Võib-olla mõistate, miks mul siin pilte enam eriti pole. No peamine põhjus on tegelikult ikkagi see, et ma ei tohi lihtsalt jagada kõiki neid lahedaid pilte. 

Täna hommikul peale üsnagi vaevalist sisenemist siia, kus avatseremoonia toimub, läksin officisse, et final cuelist välja printida. Ilmnes tõsiasi, et meil on umbes viimased 100 lehekülge puhast A4 paberit alles siin. Turvakaalutlustel on kõik lähedalolevad poed tehtud väga keeruliseks kättesaadavaks ning ega keegi siit varsti välja ei saagi. Arvestades nimekirja inimestest, kes meile siia kohale jõuavad õhtul, pole ime ka. Aga peamine on hoopis see, et keegi tore inimene oli postkaarte jätnud laua peale! Paraku oli seal alles ainult paar viimast, aga võtsin nad endale ja proovin nad enne enda äralendu siit posti panna. Irooniline on see, et kõik need postkaardid on väga uhkest ja ilusast loodusest, aga kõik mida minu silmad on viimased kolm nädalat näinud, on lihtsalt Astana. Mis on ka väga uhke ja ilus, aga teistmoodi. 

8. mai

"We think that you're a spy actually, you know."

Selline lause tuli täna ühe mu toreda töökaaslase käest peale seda, kui ta venekeelses jutus ühe teise inimesega arutas, et kus Magnus võiks olla ja ma vahele ütlesin, et Magnus on offices. No nii palju ma ikka saan teiste vestlusest aru ja tegelikult salamisi tundub, et vene keel on mul paremaks siin läinud küll. Täna hommikul kui McDonaldsi töötaja inglise keeles oskas rääkida, sattusin ma nii segadusse, et hakkasin temaga hoopis eesti keeles rääkima. Aga sujuvalt on minu kätte kogunenud väga suur hulk informatsiooni küll... Hmm. Äkki olen salaagent enda teadmata?

Meil on üks päev veel showni ning olenevalt inimtüübist on inimesed kas hüsteeriliselt õnnelikud, mis tuleneb üleväsimusest või siis rusuvalt väsinud, mis peegeldub igas sõnas, pilgus ja sammus. Mina kuulun nende hüsteeriliselt õnnelike hulka juba tegelikult vist kaks nädalat vähemalt, sest mul on tõesti kogu aeg väga hea tuju. Isegi siis, kui toit sees ei püsi ja elektrit ei ole või söögipausid kavast ära võetakse ja unenäod jäävad poolikuks.

Vahepeal ikka arutame siin erinevate inimestega, et huvitav, millal me jälle kohtume. Kui sa oled kolm nädalat ninapidi koos läbi läinud ehitusplatsist kuni avatseremooniani, ajanud taga WC võtit, lasknud heal maitsta sojalatel, mille keegi lihtsalt oma initsiatiivil sulle poest tõi, veetnud pikki päevi teadmatuses, et kas mingi keeruline asi saab teoks või mitte jne - see kõik ühendab ja meil on siin ikkagi valdavalt väga väga toredad inimesed koos. Kui ma vene keelt natuke konkreetsemalt rääkida oskaks, siis oleks mul Moskvas tegemist küllaga, aga no Moskva pole ju ainus linn, kus asjad juhtuvad..

Eile tuli info, et Aerofloti lend, mis meid Moskvast Tallinnasse pidi tooma, tühistati ära. Nonii. Suure tõenäosusega on 11. juuni marsuut hoopis Astana-Warsaw-Vilnius-Tallinn, kusjuures minema peaks hakkama kuus tundi hiljem ja kohale jõuaks enam-vähem samal ajal. Kuus tundi rohkem und tundub praegu nagu absoluutne absurd, aga kes teab. Äkki saab tõeks. Sõidan tagasi Aloga, aga meist jääb siia veel neli eestlast, kes tegelevad ka kogu tehnika mahavõtuga. Meil käib siin palju huumorit juba selle EXPO lõputseremoonia ümber. Me nüüd teame, kes on selle peaprodutsent ning see peaprodutsent siin masseerib osa meie tiimist ka septembris siia tulema, aga.. Eks näis.

Täna õhtul lõpetame päeva varem, lausa kell 16:30, sest öösel värvitakse 2x lava ja kuna homme on showpäev ning siia koguneb kokku maailma koorekiht ning turvameetmed on igahommikuselt aina tugevamad, siis homme majja sisse saamine saab olema omaette põnevus. See-eest aga on plaan minna inimestega, kes õhtupooliku natuke vabamaks saavad, sööma. Mu trajektoor terve siinolemise aeg on väga piiratud - hotell -> expo -> hotell. Paar korda olen kuskil mujal koosolekul käinud ja no siin expo ala sees on kaubanduskeskus ja söökla, mida söögi eesmärgil olen tarvitanud. Aga väga ühekülgne. Mul ja Alol on 10ndal juunil terve päev siis aega, et Astanale tiir peale teha.

6. mai

11:44


Ma tunnen, et mul pole mitte millestki olulisest kirjutada. Iga päev on üsna samasugune - ma ärkan kell 07:30 (või 07:50 kui ma otsustan mitte süüa), hommikul loen kähku meilid ära ja vastan kiiretele asjadele, panen riidesse, pakin koti ja kell 09:00 on auto maja ees.

Kell 09:00 algab sõit hotellist EXPO poole. Sõltub päevast, nüüd viimasel ajal on ummikuid vähem ja umbes 30 minutiga oleme MEGA Silk Way kaubanduskeskuse kõrval. Sealt lähemale enam tavalise autoga ei saa - ehitusautod ja erilubadega autod saavad ka EXPO alale, aga tavalised autod mitte. Umbes 10 minutit kõndimist ning oleme Congress Hallis, kus toimub avatseremoonia. Üldjuhul hommikul prindin ma uued cuesheetid ja mõned päeva kavad välja ja algab proov. Tavaliselt on esimene proovitsükkel alates 10st ja kestab olenevalt päevast 2-4 tundi. Peale seda on lõunasöök. Lõunasöögil käime kas EXPO sööklas, mis on mõeldud vabatahtlikele, aga kus meid teenindatakse eelisjärjekorras. Iga päev antakse selleks talongid. Mõnikord aga talonge ei ole või meie lõunapausi aeg ei klapi ajaga, mil sööklas lõunat pakutakse, siis jalutame 10 minutit Silk Waysse, kus ostame supermarketist midagi või proovime mõnest kiirtoiduketist kiirelt kaasa haarata sööki. EXPO sööklas söömine on aga privileeg, mida saavad kõik artistid ja millegipärast ka kogu stage managemet ja mina ja Alo, tehniline kollektiiv käib ainult Silk Ways. Lõunapausi ajal läheb proov edasi, aga ainult tehniline, kus parandatakse/katsetatakse meie imevidinaid, mida siin näha võib.

Peale lõunapausi hakkab teine session - nüüd viimastel päevadel on selleks esimene läbimäng. Sellele eelneb pisut tehnilist aega ja siis algab läbimäng. Mõnikord on enne läbimängu veel mõni spetsiifiline proov mõne tehnilise elemendiga. Peale läbimängu on kõik tavaliselt väga väga kurnatud ja väsinud ning sellele järgneb väike tagasisidekoosolek ja siis järgmine paus - õhtusöök. Üldjuhul umbes 18 paiku, mõnikord hiljem, mõnikord varem. Õhtusöögi ajal lähevad proovid laval edasi, aga jällegi on tegu tehniliste proovidega.

Peale õhtusööki on üldjuhul teine läbimäng ning peale seda suurem koosolek, kus on koos kogu produktsioonitiim ning suured bossid ka. Seal annan alati infot järgmise päeva kohta, et kuidas see välja näeb ja mis juhtuma hakkab. Üldjuhul kestab suur koosolek ainult 30-40 minutit ja peale seda on tavaliselt paar väiksemat koosolekut, kus arutatakse, kuidas erinevaid probleeme lahendada. Headel päevadel läheb ainult tund aega, mõndadel päevadel 3-4 tundi, et asju lahendada.

Kui tundub, et hakkab lõpp lähenema, saadan autojuhile sõnumi "15min ok?" ja siis ta vastab et "ok" ja siis tuleb Silk Way juurde vastu. Kell on sellel ajal üldjuhul umbes 23 või rohkem ning hotelli jõuame parematel päevadel natuke enne südaööd. Siis on veel tund-poolteist paberitööd ja telefonikõnesid ja siis tuleb väga hea uni.


Nii, aga mida ma siis teen üldse siin?
Meil on siin kaks suurt osakonda - creative (lavastajad, disainerid, koreograafid jne) ja technical (valgus, video, muusika, lendavad asjad jne). Mina olen ametlikult "creative team"i all, aga tegelikult olen täpselt nende kahe osakonna vahel ning ametlikult alajaotuses "Stage management" (kusjuures stage managerid on kõik technical osakonnas tegelikult).

Mõned minu ülesanded:
- proofigraafikute ja tehniliste tööde graafikute koostamine
Ma ei liialda, kui ütlen, et selleks kulub päevas umbes kolm tundi. See näeb välja nii - mul on üks pikk list inimeste palvetega, kus on kirjas soovid (palun 3 tundi valgusele selle segmendi jaoks, palun 30 minutit selle harjutamiseks, palun 2 tundi selle programmeerimiseks, palun 4 tundi selle koreograafia jaoks, palun 7 tundi nende asjade parandamiseks, palun, palun, palun). Neid on palju ja see list on väga pikk. Umbes lõuna ajal analüüsin päeva ning vaatan, et mis osad meie avatseremoonia puhul kõige kriitilisemas seisus on ja koostan selle põhjal esialgse kava järgmiseks päevaks. Siis käin läbi kõik kriitilised tehnilised bossid, et uurida, kas kellelgi on vaja teha väga kriitilisi (parandus)töid lava peal mõne elemendiga seoses. Selle info põhjal koostan esialgse kava, kuhu mahub umbes 20% sellest, mida tegelikult soovitakse teha. Lasen selle pealavastajal ja tehnilisel produtsendil ära kinnitada. Siis pean läbirääkimisi castingu ja kostüümidega, et kas midagi on selles väga ebareaalset (erinevad lepingud/kokkulepped, näiteks lapsi ei saa hoida terve päeva siin, mõned tantsijad peavad kindlal kellaajal sööma jne) ja edastan plaanid tagumistele jõududele (casting/kostüümid/rekvisiidid/protokoll jne) ning saadan graafiku välja. Üldjuhul peale seda tuleb umbes 10 pahast inimest minu juurde ja kurdab, et nad ei saa tööd teha, kui neile graafikus aega ei ole. No nii see käib.. Lisaks proovigraafikule planeerin ka seda, et mis töid öösel tehakse (kui on vaja mõni truss alla lasta laval või installida uusi andureid või kalibreerida kaameraid jne jne jne). Tehnilsies plaanis olen ma väga väga väga väga väga palju targemaks saanud alates sellest, et mis sagedustel saavad lahedad asjad lennata, mis on blacktrax süsteem, kust tuleb ekraan, mis oleks 100% läbipaistev, aga millele oleks võimalik projetseerida kvaliteetset pilti, kuni selleni, et mis on infrapunakiirgurid sünkroontõlke jaoks, missugused erinevused on sakslaste ja venelaste inimeste lennutamise reeglite vahel või mitu tundi võtab aega mitmesaja punkti kalibreerimine projektsioonil. Ja no see on kõik alles väga väike osa sellest.
- kõik info seoses timekoodi ja cue sheetidega
Oeh, timecode on meie kõigi suurim sõber ja siin käisid külas isegi onud, kes suurepärase timecode programmi valmis on teinud. Kõik operaatorid ja stage management ja muidugi ka timecodi masin peab olema kursis kõige uuemate muudatustega, kui midagi tehakse ja minu ülesanne on see, et neil oleks see info kõik olemas. Ma ostsin kohalikust poest mälupulkasid, sest neid kulub siin küll palju. Õnneks oli Toomasel kleepsumasin kaasas, nii et kleepisin kõik oma nimesid täis, äkki kunagi saan tagasi (või siis jääb hea mälestus kellelegi). Muideks see mälupulkade ostmine vääriks omaette postitust, mul läks selle jaoks aega 1h. Kujutate ette, et Euronicsis kulub mälupulkade ostuks 1h? No ma ka ei arvanud, et nii läheb. Kusjuures mälupulgad leidsin poest üles umbes minutiga, aga mis sealt edasi sai.. Vot see oli naljakas. Kreisi Kasahstan.
- proovide sujuvuse eest vastutamine
Seda teeme koos stage managemendiga. Kui mul on võimalus, siis olen lavastajatega sama koha peal ja annan neile operatiivselt infot, et kuidas proovidega läheb, mis on keerukused, miks me mingeid asju teha ei saa või miks midagi valesti läheb. Lisaks suhtlen vajadusel kõigi operaatoritega, et lavastaja soove edastada, kui selleks vajadus on. Üldjuhul aga kui kõik venekeelne on, siis teeb seda stage management, kes on Venemaalt ning saab asjaga kiiremini hakkama.
- läbimängul olen üldjuhul kas lavastaje juures või siis showcalli (Alo) juures, tulevikus hakkan olema showcalli juures, kui enam pisikesi muudatusi teha ei tule. Teen märkmeid kõikide asjade kohta, mis on valesti ning olen ka backup showcall (kui midagi peaks juhtuma) ning link stage managemendiga suhtlemiseks, kui vaja midagi on.

No ja siis muidugi kõik muu, mis on erinev igal päeval, sest kuna seda asja tehakse siin maailmas esimest (ja viimast) korda, siis iga päev peab midagi esimest (ja üldjuhul mitte viimast korda) lahendama.



Aga siit ka natuke pilte (sest praegu on internetti korraks!):

Tõestus, et ma olen päriselt siin ja olemas ja teen tööd :D Väga keskendunud pilgul vaatan midagi.

Siin avati paar päeva tagasi McDonalds ning kuna ma sööklas söömisest üleeile sain väga väga ebameeldiva enesetunde, läksin järgmine päev McDonaldsisse ja võtsin Big Mac eine koos BBQ kastmega ja nii. Klassika. Maitses nagu McDonalds. 

Näide sööklatoidust. Tegelikult on toit väga maitsev! Üldjuhul on 1-2 salatit valikus, 1-2 suppi valikus, 1-2 riisi/makaroni/kartulit vms asja valikus ja 1-2 liha/kala/kana valikus. Siis üldjuhul on 1 saiake (soolane või magus) ja kissell (vaadake seda roosat kisselli, see oli väga imelik). Kõrvale on leiba ja saia ja vett ja musta teed. 

Minu jope ja arvuti ja tähtsad paberid ja ECCO jalanõud. 

Üks tüdruk käis poes minu eest, sest mul ei olnud ühel päeval ühtegi pausi ning saatis pildi, et mida ma tahan. Tahtsin datleid, aprikoose ja ploome ja need olid kõik väga head. Siin müüakse ka värskeid kirsse, mis on täitsa head. Kahjuks ainult alati poes on väga vähe aega ja peab tuhisedes haarama kaasa, mis juhtub. 

5. mai

08:12

Esimese asjana ütlen kohe, et ma pean vist oma arvuti mingile suurpuhastusele Eesti saatma. Nagu kõik siinsed inimesed peavad tõelise SPA-päeva oma tehnikale (ja endale) tegema, sest tolmu hulk, mille sees me töötasime ja töötame, ületab ikkagi kõik ootused.

Teise asjana sain eile mingi laheda toidumürgituse, mis tähendab seda, et olin terve öö vannitoas põrandal peaaegu. Ma tean ka, et see oli ühest salatist, mis meile lõunasöögil pakuti, sest peale lõunasööki oli mul olemine juba kohutav. Õnneks on mul erinevaid ravimeid ja loodan, et möödub kiiresti.

Kolmandaks - eile oli meil esimene avatseremoonia läbimäng ning asi on nagu päris. Unetunnid muutuvad iga päevaga aina hinnalisemaks ning igal uuel päeval on olukord jälle närvilisem.

Neljandaks. Inimesed, kes on koha pela rohkem kui 30 päeva, teevad viisa-run'e. See tähendab seda, et üheks päevaks peab sõitma kuhugi välismaale. Mõned siin on käinud Bangkokis või Istanbulis, aga eile näiteks võtsid kaks venelast autosõidu Vene piiri äärde ette (ca 6h). Idee on selles, et kuupäev peab muutuma. Näiteks kui jõuad 23:59 Venemaale, siis võid 00:01 juba järgmisel päeval jälle Kasahstani siseneda. Õnneks mina ei ole siin nii kaua.

Meil ei ole tubades külmkappi, nii et kuidagi ei ole võimalik oma paistes silmi millegi külmaga leevendada, aga eks see väsimus ja magamatus paistab kõigi näolt üsna teravalt välja juba. Samas on mõned päevad, kus saab lausa 7-8 tundi magada, aga kui nädalas on ainult üks selline päev, siis see lõplikult ei aita.

Minu tagasilend pühapäeval on eriti tüütu - kell 7 hommikul hakkan siit minema (lennujaamas peaks siis olema kell 5) ning sõidan 3h Moskvasse. Siis on umbes 10 tundi Moskva lennujaamas passimist ja siis öösel Eestisse. Aga vähemalt saan juba pühapäeval tagasi lennata, mõned peavad siin veel pikemalt olema, et tehnika mahavõtuga tegeleda.

3. mai

00:26
08:32

00:26

Haha, tegin omale vKontakte (venemaa Facebook) profiili, et kogu suhtlust kuidagi natuke veel paremini hallata. Enamus kiire suhtlus käib siin läbi WhatsAppi või iMessage, aga mingi osa venelastest kasutab VK chatti ning oleks abiks, kui kohati saaks mõnda neist veel kiiremini kätte, helistada alati ei saa ja kõik ei ole raadiosides ka kogu aeg.

Muidu läheb väga hästi, nagu postituste vähesusest aru võib saada, siis tööd veel vähemaks kuidagi ei jää ja 9. juuni õhtul saab Kasahstani pealinnas näha nii mõndagi maailmas esmakordselt nähtud (tehnika)imet laval. Kuna ma endiselt ei ole allkirjastanud ühte väga tähtsat lepingut (lepingulisa?), mida lihtsalt keegi vene keelest tõlkida ei suuda, siis ma täpselt ei ole vist veel andnud kolme tilka verd, et ma mitte midagi ei räägi enne 9. juunit, küll aga ei tohi ma ka vaatamata sellele mitte midagi rääkida või näidata. Nii, et ainus mis ma teha saan, on anda link sellele artiklile, kus Borislav natuke räägib, et mis saama hakkab. Meil näiteks on iga päev siin fotograaf, kes teeb videoid ja pilte (loodetavasti saame kunagi midagi näha ka), aga iga päeva lõpus peab andma ta mälukaardi ühele onule, kes kõik info sealt pealt võtab ja siis kaardi ära formatib ja tagasi fotograafile annab.

Tänaseks olen näinud oma silmaga ka Kasahstani presidenti, aga see kindlasti ei jäänud ainsaks korraks. Kasahstan on tegelikult üsna stiilne riik, täna kui korraks kaubanduskeskuses lõunapausil käisin, vaatasin, et palju ilusam kaubanduskeskus ja palju ilusamad poed kui Eestis. Siin on nii palju ruumi ja avarust, et kohe nagu mõnus oli seal ringi käia (ok, tegelikult ringi joosta, sest ega söömiseks ülemäära palju aega ei ole).

Ma nii väga sooviksin tegelikult kirjutada iga päev huvitavatest seikadest ja keerulistest olukordadest ja imelistest situatsioonidest kasvõi endale, et pärast hea meenutada oleks, aga tõesti, lihtsalt ei ole aega. Ükspäev panin kirja Malte (vastutab paljude tehniliste asjade eest) ütluse, ta komistas ühe päeva jooksul üsna mitu korda ja siis kommenteeris seda nii:
Ma arvan lihtsalt, et mu jalad pole veel aru saanud, et ma tõesti suutsin täna ka end voodist välja vedada.

Umbes selline see elu siin on, kuna mina teen ka igaks järgnevaks päevaks üldiseid kavasid, et mis kell midagi juhtub, siis proovin omalt poolt anda kõigile nii palju uneaega kui võimalik, aga kahjuks pole Hiinas ühtegi ajatehast, kust aega juurde tellida, et vajadusel seda laiali jagada ja magamiseks kasutada.

Kell on nüüd 00:37 ja kuna mu äratus on homme alles 7:15 siis ma ei tunnegi end nii halvasti, et ma kümmekond minutit siin veetsin ja midagi kirja panin!


Ja lõpetuseks, mõned asjad, mille üle ma tõenäoliselt Eestis oskan nüüd supertänulik olla:
- järjepidev elektrivool, normaalne internetiühendus, tohutu tolmu puudumine ja normaalne kliima

Naerge palju tahate, aga siin on mõnipäev 5 kraadi ja torm ja järgmine päev 35 kraadi ja tuulevaikus ja siis järgmisel päeval 15 kraadi ja liiva-tolmutorm ja siis järgmine päev normaalne ilm. Olgu Eestis kuidas on, aga vähemalt ei ole ühe nädala sees nii palju ekstreemsusi kui siin. Jah, seal vist on praegu külmem kui meil siin, aga ilm on siin karm. Astana on maailma pealinnades teisel kohal selle poolest, et siin on talvel kõige külmem. Kuni -40 kraadi vabalt.


08:32

Tahtsin veel seda lisada, et ma olen vahepeal terveks ka saanud! Väga vähe nohu on veel alles, aga enesetunne on täiesti suurepärane ja hääl on küll iga õhtu lõpuks kähe, aga see on normaalne ka. Kõige suurem rõõm on mul seepärast, et mul jäid paar nohutabletti alles selleks puhuks, kui enne lennukile minekut peaks midagi nohusarnast mind ründama. Peale jaanuarikuist piinapäeva, kus kõrgused vaheldusid hommikust õhtuni ekstreemsustesse ja pisarad voolasid mitte kurbusest vaid kohutavast valust, olen ma väga hirmul nohu ja lennusõidu kombo suhtes. Aga loodame, et seda ei pea enam juhtuma.

Muideks, täna on selline päev, kus õues on 30 kraadi sooja juba kell 8 hommikul. Õnneks me töötame sees, kus on jahedam. Aga huvitav, kui kõrgele kraadiklaas tõuseb kui päev edasi läheb..