25.06 - vanematega mägedes

Võib-olla olen ma nüüd väga vanaks saanud, aga minu arust ei ole paremat reisiseltskonda kui vanemad. Eriti siis, kui muidu nendega igapäevaselt koos aega veeta ei saa. Kõik jutud saab räägitud, kõik on normaalsed, ei ole mingit moonutamist ega draamat.

Kuna Alland teeb palju pilte, siis on erakordne võimalus jagada teiega pilte, kus olen mina ka peal. Imeline!

Ma ärkasin peale viite tundi und hommikul Tallinnas, et oma armsa autoga Kehrasse sõita, sest ma ei taha oma armast autot Tallinna tänavatele jätta kui ma iga päev ei saa teda paitamas käia ja temaga sõita, nii et tulin Kehrasse ja võtsime Kehrast rongi Ülemistele. Nii mugav kui üldse saab olla - rongijaama Kehra kodust 2 minutit, Ülemiste rongijaamast lennujaama JALGSI 10 minutit ja kohal olemegi. Missugune luksus on elada Eestis ja lennata Tallinnast! Ainuke jama on see, et Eestisse ja Eestist lennata on palju kallim kui enamus suurematest ja kesksematest Euroopa linnadest. Aga vähemalt on meil Schengen. Rääkisin just oma ühe Moskva sõbraga, kuidas ta on kade, et me saame siin lihtsalt ringi reisiga, ei pea igaks käiguks viisat tegema. 

Easyjetiga ma polnud päris ammu lennanud, aga läks täitsa viisakalt. 

Tallinna lennujaam on absoluutselt mu lemmik lennujaam. Väike, armas, asjalik ja normaalne.

Ja siin saab pinksi mängida!!!

Väga täpne dokumentatsioon meie reisist.

Ja lähme lennuki peale.

Need emotsioonid näitavad päris hästi seda, kui elevil ma olen ja kui elevil Airin ei ole lendamisest. Mis siis, et sel aastal olen üle kolmekümne lennu teinud ja mul pole üldse probleem silmi sulgeda ja magama jääda juba enne seda, kui inimestele turvameetmeid tutvustatakse. Aga meie lõbusus oli see, et kui kõik reisijad olid lennukisse paigutatud, siis algas meil 40-minutiline ootamine, sest Itaalia õhuruum oli lennukitest pingul ja sinna siseneda ei saanud sellel ajal, nagu oleks muidu planeeritud olnud.

Kui me lõpuks Malpensasse jõudsime ning natukese (ja väga palava) ootamise järel Autoclicki bussiga Autoclikki sõtsime, selgus see, et peab veel ootama umbes nii 5 minutit (mis osutus umbes pooleks tunniks) enne kui auto kätte saame. Alland oli broneerinud auto "Mercedes Benz or something similar" ja juba enne kui me auto parklasse jõudsime, ütlesin talle, et raudselt saame Fiati. Parkas eriti Fiatte polnud, nii et mõtlesin, et no mis seal ikka, äkki seekord ei saa..

No võite umbes 0,5 korda arvata, et kas see on meie rendiauto või mitte :) 

Käisime bensiinijaamas diisliga autot täitmas ning kas teie usaldaksite seesugust automaati? Sees paistsid seal toredad ämbikuvõrgud. Tõenäoliselt kasutavad ämbikud ka raha asjalikult, aga me leidsime natuke parema koha, kus tankida.

Te küsite, et kas ma vaatasin youtubest videot "How to tank Fiat car?"... Hea, et Alland kaasas oli, kes tankida oskas :) 

Autoraadio otsimisega läks omajagu aega. Väga levi ei olnud kõikidel jaamadel ja neil jaamadel, mis olid levialas, olid üldjuhul väga paljud reklaamid ka. Nii et leidsime evangelo kanali, aga paraku sealt tuli jutlus, nii et seda me ka kuulama ei jäänud.

See on tore vaade enne mägede vahele sisenemist.

Jõudsime õnnelikult mägedesse. Päris tore oli vahelduseks bussile (ja rongile ja metroole ja nii edasi) autoga lennujaamast siia saada. Airinil oli vist natuke hirmutav see mäest ülestulek, aga Alland roolis oli väga vapper. 

Mina poes. Väga õnnelik šokolaadiriiuli ees. Mis siis, et ma šoksi tegelt väga ei söö. Tore on siin poes käia, see on mul palju selgem kui näiteks Balti jaama Selver. Eile õhtul Balti jaama Selveris otsisin oma hea 5 minutit, et kus vesi asub. Siin poes tean ma üsna pimesi, kust rosmariini, makaroni või kohvi leida. Või kuivatatud draakonipuu vilju või sukapükse või kassiliiva.

Ja siis kui me olime poes ära käinud ja asjad korterisse pannud ja natuke niisama olnud, siis läksime sööma Sans Soucisse, mis on mu lemmikkoht siin linnas. Esiteks sellepärast, et kõik töötajad on mu sõpsud ja mul on väga tore alati, teiseks sellepärast, et ma alati söön ravioole nagu ka seekord ja need on nii head.

Vahepeal ma teen ka pilte ja meil on uhkelt ühine Google Photos album, kuhu me Allandiga võidu siis pilte üles laeme. Praegune trend küll näitab, et ta on minust palju kõvem pildistaja, aga eks ma katsun talle järgi jõuda.

Peale söömist väga õnnelikult Sans Souci ees. 

Ja tänava peal.

Klassikaline esimese päeva jalutuskäik joakese juurde.

Ja selfie tõestamaks, et tegelikult me oleme kolmekesi tõesti siin!

Ma nüüd suurima heameelega läheks magama, kell on 22:58 ning vähesed unetunnid eilsel ööl annavad tunda, aga kuna ma enne natuke siin küla peal ringi patseerisin ja inimesed mu kohalolekut märkasid, lubasin pärast jutustama tulla. Niisiis lähen teen väikse tiiru küla peal, et sõpradele tere öelda ja ringi vaadata ja loodan, et ma tegelikult varsti ka unekanalile end lülitada saan. 

eksklusiivne Eesti (ja natuke Lätit)

Ma tahtsin tegelikult juba natuke aega teha ühte postitust, sest kui mul hiljaaegu oli päev, kus väga paljud kõned algasid lausega "tsau Hanna, sa oled Eestis?!" sain ma aru, et äkki on tõesti Eestis olemine päris eriline. Ja ongi!

Kuna kell on palju, homme ma lähen jälle lennuki peale (aga enne seda tuleb auto ja rongiga sõita) ning ma pean veel täna oma juukseid sinisemaks tegema, siis ma panen siia pilte meie toredast kahepäeavsest reisist marsuudil Tallinn-Kehra-Tartu-Elva-Võru-Läti-Krabi-Tartu-Kehra-Tallinn. Pildid on üsna suvalises järjekorras vist, sest mu arvuti ei oska väga hästi sorteerida neid.

Mina esimest korda elus mootorsaagi katsetamas. Kusjuures enne seda pilti oskasin ma veel üksinda poes (suure abiga muidugi) mootorsae uue keti osta.

Ilmselgelt väga elevil.

Oma hea neli puud sain saagida pooleks.

Ma olen äärmiselt poosetaja, aga selline näen ma välja siis, kui ma ei tea, et pilti tehakse. 

Lihtsalt üks tore pilt mu isast Allandist, mida ma ei raatsinud üles panemata jääta.

Ma olen tagaplaanil parasjagu otsimas sellest logudikust hoonest omale puuoksa, et vahukomme grillima hakata. Oksa ma leidsin ja oksa otsas valmisid nii sibulad kui vahukommid kui mõlemad korraga.

Kui te mõtlete, et miks ma nii rõõmus olen, siis eks ikka sellepärast, et mul on oma auto ja juhiload ja saan ringi sõita, lausa Võrru, täitsa iseseisvalt.

Leidsin õhupalli, olin jälle nii rõõmus selle üle.

Mu õde leidis purskkaevu, mida ei saanud jätta pildistamata.

Kuna muidu minust ei ole palju pilte siin, siis panen hästi palju. 

Tõeline turist.

Ning tõsi, teie silmad näevad õigesti, me jõudsime Lätti. Ma olen väga uhke, et sain oma auto välisriiki viia (koos iseendaga).

Ilusad Läti aasad.

Leidsin metsast pärja (valmis punutud) ja olin hästi armas keset metsa. 

See on nüüd preview homsele-ülehomsele ja mõnele järgnevale päevale veel. Homme sõidan koos oma ema ja isaga mägedesse, et natuke kõrgemale kui ainult künka otsa ronida.

Pakun välja auhinna pool grillvorsti inimesele, kes leiab pildilt minu ja mu õe Elisabethi.

Ma kartsin väga puuke, seda on mu silmist näha.

Ja lõpetuseks üks pilt surnuaialt, et näha, et ma olen vajadusel tõsine ka.

Ma lihtsalt panin need pildid siia, et endal oleks pärast tore vaadata ja nüüd hakkan ma oma juukseid sinisemaks värvima, proovin mõned asjad ära pakkida, akud elektroonikaseadmetel täis laadida ning pisut enne homset puhata, sest sõidame Allandi ja Airiniga Itaaliasse, et natuke mägedes ringi sõita ja hea ilma korral isegi jalutada. Kui me enne kella 18 külla jõuame, ei peagi korterivõtit baarist üles korjama nagu tavaliselt, aga eks näis!

mõnikord lihtsalt.. veab

No uskumatu lugu!!! Tulin Linate lennujaama ja eelmine kord siin istudes tuli küsimus, et kas ma võiksin sõita Kasahstani, nii et tegin business-classi loungest kõnesid, et oma otsusele jõuda ja õnneks oli õhkkond lounges hea, nii et otsustasin minna ja veetsin Eestis toreda nädala enne kui Kasahhimaale põrutasin.

Täna aga, täiesti läbi, sest õues on nii palav, jõudsin oma boarding passi sisse skännida ja siis turvamees sõbralikult ütles, et business classi turvajärjekord on seal teises kohas. Sky Priority ei pea teistega koos ootama. Ma olin väga väga segaduses, aga no kui nii siis nii. Läksin businessklassi järjekorda, mida polnudki, sain turvakontrollist 20 sekundiga läbi ja siis kuidagi selgus, et mul on tõesti Alitalia esimese klassi pilet! Kuidas? Miks? Ma ei tea. Koht on 2A, pilet ütleb ka nii...

Nüüd istun Linate lennujaama teises ärilounges, sest Alitalial on siin oma longe, libistan õrnalt valget veini ja mõtlen, et kuidas küll elu selline saab olla. Sõidan Frankfurti ja homme õhtul olen juba Eestis! Aga praegu ei suuda ma oma imestust varjata ja lihtsalt mõtlen, et kui huvitav elu on.

NB! Väga hea leid oli ka see, et ma leidsin Milano kesklinna suvalisest poest, mida meil Eestis ei ole, sellise lõikega väga lihtsa kleidi, nagu mulle meeldib ja selle hind oli vist umbes 7 eurot, nii et ostsin omale varuga, musta, valge ja ühe... peaaegu roosa. Ise ka ei suuda ära uskuda.

Paar pilti tänasest ka:

Kuna ma jõudsin Verresesse nii vara, et mul oli vaja 2,5h laiaks lüüa, tahtsin poest osta värvipliiatseid ja värviraamatut, aga mida ma ei leidnud, oli värviraamat. Niisiis ostsin vesivärid ja paberit ja sokerdasin bussijaamas kaks tundi vesivärvidega kuumuse käes. Täisa lõbus oli, ainult natuke liiga palju sipelgaid oli.

No see temperatuur oli küll varjus 32, päikese käes oli see ikka midagi muud. Ning jah - ma usun, et ma sain päikest! Jalad ja käed valutavad kuumusest.

Ilus valge vein siin businessklassi lounges. Ma olen ikka nii õnnelik! Ja ei suuda ära uskuda, kuidas nii juhtus!

esimene vaba päev

Täna hommikul ärkasin ma üles kell 6, sest ma lihtsalt ei suutnud kuidagi edasi magada, sest mul oli vastupandamatu soov tööd teha. Aga eile ma ei teinud mitte midagi, tõesti, ühelegi e-mailile ei vastanud ja suurt midagi asjalikku ei teinud. iPhone arvab, et tegin umbes 16000 sammu (mis pole üldse palju, mägedes olen teinud ka 40000 sammu ühe päevaga), nii et väga lebo. Siin on nüüd üks suur kogus pilte eilsest:

Alles algus. Larice puud.

Pian di Verra, ilm oli matkamiseks ideaalne. Pilves, aga soe.

Klassikaline mägioja.

Üsna metsapiiri lõpus. 

Lago blu.

Lago blu kõrgemalt.

Metsapiir sai otsa. Ca 2500m peal käisin lõpuks.

Lago blu veel kõrgemalt.

See tee läks aina järsemaks ja kuna mina käisin ringi oma ECCOdega, siis mingil hetkel ei saanud enam edasi minna, sest allatulek oleks liiga ohtlik olnud. Üles on alati turvalisem minna, sest tempo on vaiksem ning rahulkum. Alla tormata on aga ohtlik.

See oli kuristik. Otse alla vaatamine sellise oja peale. Pildi pealt on raske aru saada, aga mina olin väga kõrgel ja oja oli väga madalal.

Tee alla.

Lehmad!

Veel üks lago blu pilt. Täitsa suvalises järjekorras tulevad need pildid siia.

Kivil istus väike konn. 

Üks modellipilt ka.

Ja eilsed degustatsioonid, kõik uued õlled, mis siin külas on, maitsesin ära. Neid oli kolm. Silly Sour oli hapukas, aga väga kerge juua. Kui kohalikud arvasid, et võiks kuhugi sinna gueuze-kanti kvalifitseeruda, siis minu arust mitte.

Longboard Island Lager oli täiesti tavaline õlu, nagu Saku Rock.

Champoluc IPA oli tavaline IPA, ma teda rohkem ei jooks, ei olnud nii eriline. Aga kohalik ikkagi, nii et pidi ära proovima. 

la bella vita

Kuna õues on 30 kraadi sooja ja mu aju vaikselt küpseb üle sellest, et olen pidanud siin igas keeles suhtlema ja kuidagi hakkama saama, siis pole õrna aimugi, kas need järgnevad laused moodustavad loogilise komplekti või mitte.

"Hanna, sa elad vist ikka unistuste elu."

No peaaegu! Muidugi elan! Aga elasin peaaegu oma unistuste elu ka 10 aastat tagasi, kui oli 14 ja alustasin esimese bändiga. Ma elasin peaaegu oma unistuste elu siis, kui 9-aastaselt üksi Lätti paadimatkale suundusin. Ma elasin peaaegu oma unistuste elu siis, kui sain oma esimese töökoha lillepoes. Ma elasin peaaegu oma unistuste elu siis, kui sain Otsakooli või EKAsse sisse. Ma olen kogu aeg peaaegu unistuste elu elanud!

Ma arvan, et päris unistuste elu oleks igav elada. Siis poleks enam kuhugi minna või midagi teha. Sellepärast peabki olema kogu aeg peaaegu unistuste elu. Noh, et oleks ikka veel unistusi täita ning kuhugi edasi vaadata.

"Hanna, ime pole, et sa kogu aeg nii õnnelik oled, kui sul selline elu on."

Esiteks, ma ei ole kogu aeg õnnelik. Ma rääkisin just üleeile oma parima sõbrannaga sellest, kuidas vahepeal on mitu kuud nii raske, et midagi teha ei suuda ja ei oska. Ja no ikka tuleb ju teha, isegi kui see pole üldse tore. Aga õnnelik olla on otsus, kohati väga raske otsus ja ma hiljuti mõtlesin selle peale, et tegelikult on igaühe elu täpselt sama keeruline. Väikesel lapsel on nii keeruline, kui tal lutt maha kukub ja ta seda enam tagasi ei saa. Elu kõige suurem probleem. Suuremal lapsel on kõige hirmsam asi see, kui ta võib-olla rongist maha jääb (minu õudusunenägu siiamaani). Võib-olla täiskasvanud inimesed on keeruline see, et ta kaotas mõne investeeringu. Väga suur probleem. Kõigil on väga suured probleemid, aga ma ei usu, et mõne inimese elu lõpuks on nii palju kergem kui kõigi teiste oma. Sellepärast tulekski otsustada, et parem on olla rõõmus.


Täna on mu kontoriks üks väga tiheda liiklusega Milano kesklinna kohvik. Hommikul tegin siin asjalikke asju ja nüüd hakkab kell kaks saama ja võtsin ühe värske apelsinimahla ja suure jäävee ning teen ettevalmistusi homseks. Ma ei maganud täna öösel peaaegu üldse, sest nägin Putinit unes ja ärkasin selle peale kohe üles, niisiis läksin otse lennujaama, sõitsin Riiga, jooksin järgmise lennuki peale ja enne kümmet olin juba Milanos. Siin on 30 kraadi sooja ja reisin üle väga pika aja nii, et mul on kleit seljas.

Ja siis avastasin veel mitte eriti uue asja, aga Excelite vaatamine teeb nind nii rõõmsaks. Eriti, kui ma neist alguses midagi aru ei saa. Uurisin siin paari saksakeelset excelit ja lihtsalt vaimustav! Lihtsalt vaimustav! Ma ei peakski arvutimänge mängima enam, kui keegi võiks mind excelitega varustada.

12. juuni

Leia pildilt end. Mina end ei leidnud. Päris suur osa inimestest, kes sellega seotud olid.

Igapäevane seltskond ehk produktsioonimeeskond, mitte täies hiilguses küll paraku. Igatsen siit pildilt vist peaaegu igat inimest juba!

Eestlased + üks venelane, kes kogemata pildile sattus. Vasakult siis - venelane, Toomas, Tarmo, mina, Magnus, Marek, Eilika ja Alo.