oh my

Oli alles raske valida, milliseid pilte siia üles laadida. Kui keskmiselt teen päevas siin maksimaalselt 30 pilti siis ainiti täna õhtuga kogunes neid üle saja! Kell 4.10 startisime Galesburgist New Windsori poole, kus toimub igaaastane rodeo. Kui käisime üleeile kalapüügi kohas õhtusöögil, rääkis pereisa ka sellele eelnevast paraadist, mis kell 5 hakkas. Niisiis olime kümme minutit enne kella viite ilusasti tee äärde rivistatud ja ootasime paraadi.

Joyce, tema 97-aastane ema Alice, minu tühi tool ning Lee.

Kaunid naised reas. Paraadil oli selline komme, et kui sa lehvitad autodele, siis sealt visatakse kommi välja. Minul on aga kommiuputus ja üritasin madalat profiili hoida, Lee aga seevastu nurjas kõik mu plaanid, lehvitas kahe käega mõlemale poole ning komme muudkui lendas.

No põhiasi on ikka veteranid. Täiesti uskumatu, kui palju erineb ameeriklaste mõtteviis ikkagi minu omast. See, kuidas nad räägivad kui tore on relva kasutada, et oma riigi vabadust kaitsta, kuigi ma ei saa täpselt aru, et kuidas need lähiaastakümnetel toimunud ameeriklastega seotud sõjad täpselt USA vabadust kaitsnud on.. 

Ülipalju oli highschool bände, kes trummide ja puhkpillide musitseerides mööda marssisid, neile järgnesid üldjuhul kaunid cheerleaderid. 

Autosid oli väga erinevat sorti - see oli üks lahedamatest. Üks asi, mis oli imelik, oli see, et väga palju autosid oli selliseid, kes esindasin mingi missivõistluse võitjat, kes lihtsalt istus seal autos üldjuhul kabrioletis, uhkelt väljas, ja lehvitas. Ja neid oli vähemalt 15 sellist autot, erinevad missid seal peal. 

Peale zombie autot tuli selline tüüp.

Ja kõik on siin kirikumeelsed. Lee ütles, et Galesburgi elanikest umbes 50% käib iga pühapäev kirikus. Paljud neist käivad sealt lihtsalt käimise pärast ega ole nii väga praktiseerivad kristlased, aga see, kuidas siin enne rodeot isegi palvetati ja kuidas kõigele õnnistust palutakse, tundub kohati nii võlts. Eriti kui sa oled nädala aega marineeritud saanud Willow Creeki sees. 

Üks lahe onu oli oma ratastooli ära tuuninud ja pritsis kommidele vahelduseks inimesi veega. 

Oli ka vanasid autosid. Tõesti, kõike oli ülemäära palju ja ma võtsin pilte siia üles laadimiseks üsnagi juhuslikult. Minu jaoks oli see väga huvitav kogemus, sest muidu ma olen ainult laulupeo rongkäiku näinud ja seda ka seespoolt, mitte kunagi vaataja poolel olnud. 

Ok millegipärast seda pilti siin mul ei kuva (äkki teil kuvab), aga kui te selle peale vajutate, siis peaks ilmuma kari hobuseid USA lippudega. 

Üks jube nunnu pisike traktor! Traktoreid on siin igast suuruses ja värvitoonis, enamus neist väga vanad - 60+ aastat vanad, renoveeritud John Deere traktorid, mõned teised fimad olid ka esindatud. Muidugi jälle - paljud traktoristid sõitsid oma girlfriendidega kahekesi traktori peal ja nii kui mõni üksik farmer sõitis mööda, tehti ettepanek, et ma peaksin traktori peale hüppama. 

Lõpuks hüppasingi, aga täitsa ise! Nimelt see sama härra, kes lubas lahkesti oma tiigis kalastada ning osales ka paraadil oma traktoriga, ilmus ei-tea-kust välja ja ütles, et nüüd on aeg õppida midagi päriselt. Muidugi ta ei teadnud, et ma isegi autoga sõita ei oska, aga tegin päris uhked tiirud seal karnevalialadel!

Lihtsalt sõitsingi niiviisi keset muruplatsi ringi!

Siin seda rodeot varustavad söögiga erinevad kirikud - igal erineval kirikul oma telk püsti, kust saab erinevat sorti süüa. No tõesti, see ei paista väljaspoolt kuidagi olevat kirikuga seotud üritus - purjus inimesed joovad, müüakse igast plinkivaid asju, ma tõesti ei vea veel neid otsi oma ajus kokku. Aga söök oli okei (ameeriklaste arvates AMAZING SUPER GREAT), ma võtsin juba ettenägelikult pool portsu, aga muidugi suudeti mulle ka üks triple berry pie sisse sööta, nii et kõht oli jällegi liiga täis. 

Mina ja Lee istusime kahekesi üleval pool, Alice ja Joyce all pool. Me saime mingid üüberspets kohad, sest Alice on nii vana ja peab asja rahulikult võtma. Mul tuli just meelde, et seal paraadil kohe peale veterane eksponeeriti ka kohaliku linna vanimaid elanikke. 

No rodeo kujutas endast siis järgmist:

- alguses märgiti ära kõik sponsorid - igale sponsorile üks lipuga hobune, mis kappas ühe uhke ringi üle terve rodeoala, sponsoreid oli paarikümne ringis, sh näiteks Pepsi, kellel oli ka vanaaegne lipp nagu teistel sponsoritel. Peale sponsoreid tutvustati eelmise aasta rodeomisse, kes pidasid KOHUTAVALT pikad kõned (tegelt kõned tulid kasseti pealt), aga tõesti, üks kõne kestis vist mingi 10 minutit ja 8 minutit sellest oli detailne parimate sõprade äramärkimine. Peale kogu seda asja, hakkas rodeo pihta. Kui mul oli juba paraadi vaadates hobustest kahju, siis ma oleks pidanud ette nägema seda hullust, mis seal peale hakkas. 

Alasid oli erinevaid - esimene oli härja peal püsima jäämise võistlus, kus härg kauboid maha raputada proovis. Seda pidi vist 6 sekundit suutma teha, et aeg kirja läheks. Teine, minu arust kõige hullem, oli lassovõistlus, kus kauboi ajab pisikest lehmakest taga, peab talle ümber kaela lasso heitma, siis hobuse seljast maha hüppama ise ning pisikese lehmakese 3 jalga kinni siduma vägivaldselt ja see lehmake peab siis seal maas lamama vähemalt 10 sekundit ilma oma jalgu lahti saamata. No oli alles jube, kõik ameeriklased muidugi juubeldasid ja see käis väga ruttu, aga minu jaoks oli see kurb. Järgmine ala oli palju leebekesem, seal võistlesid peamiselt cowgirlid, see oli väikse lehmakese taga ajamine ja talle lasso ümber kaela viskamine, aga ei midagi muud, lehmake sai vabalt lihtsalt rodeo teise otsa joosta. Siis oli veel ilma sadulata ja kontrollimata hobuse sõit ja sadulaga hobuse sõit, kus sul ei olnud võimalust hobust kontrollida. Väga hirmus ja vägivaldne oli seda vaadata. Ja viimane asi, mida me vaatasime oli midagi sellist, et 2 ratsanikku proovisid ühte väikest lehmakest kätte saada, aga see ei tundunud ka vägivaldne, võibolla muidugi lihtsalt me ei jäänud piisavalt kauaks seda vaatama.

USA level max UP. Õnneks aga olid Alice ja Joyce vahepeal ära kadunud ja me läksime neid otsima. Mina arvasin, et nad on juba autos ja ootavad, aga Lee arvas, et nad ei ole. Lõpuks tuli välja, et ikka on ja üsna pea läksime ka autosse ja tulime koju.

Väikesed kurvad lehmapojakesed, keda terve päeva ringi jooksutati.

Selline ülikirev välimus oli kogu sellel asjal, palju lõbustuspargi atraktsioone ning igasuguseid kioskeid erinevate uhkete söökidega. 

Lee arvas, et homme ma võiks autosõidu selgeks õppida. Ma natuke loodan, et ta tegi nalja. Tänaseks päevaks on meil juba täitsa naljakas pidevalt, sest minu ja Lee huumorisoon klapib väga hästi. Joyce on ukraina juurtega - tema ema isa emigreerus Ukrainast. Tema nii väga nalja ei mõista.

Üks huvitav asi, mida ma tahtsin kirjutada juba siis, kui ma Galesburgi saabusin, aga ma ei mäleta, kas kirjutasin (kui kirjutasin siis topelt ei kärise), on see, et inimesed Galesburgis räägivad palju aeglasemalt. Eriti Joyce, aga ka Lee. Ja ka kõik inimesed poes. Alguses ma arvasin, et nad üritavad minu vastu ekstraviisakad olla, et ma ikka keelest aru saaksin, aga nüüd kõrvalt vaadates räägivad nad üksteisega ka päris aeglaselt. Võibolla suurlinna tempo on Chicago eeslinnadesse ka nii intensiivselt jõudnud, et inimesed räägivad normaalselt, siin aga tundub, et igaüks võtab rahulikult aja maha, enne kui ta mõne lausega ühele poole saab. 

shop til you drop drop drop

No täna on olnud uskumatu päev. Tõesti ma olen pidanud mitu korda kaaluma, et kas ma äkki pean ostma ühe lisakohvri ning see ka päeva lõpuks juhtus.

Minu tavaline hommikusöök on sojapiim ja kaerahelbepuder, mis on 50% kaerahelbepuder ja 50% pähklivõi. Üldiselt ma ärkan siin 8-9 ajal üles ja lähen oma toast välja, aga täna olin juba kell 7 jalul. Johnsonid on väga tervislikud ja mõistlikud sööjad. 

Läksime umbes 7.40 Lee'ga linna peale, ühte värvipoodi, kust pidime ostma puiduviimistlusvahendit, sest me läksime mingeid uksi restaureerima. 

Selline värvipood. See värvimüüja mäletas mind 10 aasta tagusest ajast. Üldse tundub, et suurem osa linna on kursis minu siinolekuga. 

Siin on täitsa ilusad naabruskonnad, sellest majast oleme me mitu korda mööda sõitnud ja see näeb välja nagu väike loss. Muideks - ma olen juba nii ära harjunud konditsioneeriga, et käin täitsa pikkades pükstes ringi kui õues on 30 kraadi. Aga täna rodeole minnes ja ma küll olen targem ja panen teksapüksid varuks kotti, mitte jalga, sest ma tõenäoliselt sureksin palavuse kätte!

Lee ja Lauren (?) olid kohal, et kahte naiste WC ust putitada, mina aitasin neid üsna hoogsalt, selline asi nagu "sander", ehk siis laisa mehe liivapaber, millega saab lihvida ilusasti selle vineerilaadse puidu väga kauniks. Tegime seal oma poolteist tundi tööd, et kõigepealt lihvida, siis puhastada ja siis lakkida.

SEE ON SEE SAMA KIISU keda ma 10 aastat tagasi ka paitasin! Tookord elas ta veel Lee majas, aga nüüd elab tütre Debbie majas. Kass oli kõvasti kasvanud ja ma olen täitsa kindel, et ta mäletas mind. No vaadake seda igatsust ta silmis kui ta minu poole sammub. 

Mul on telefonis umbes 20 pilti sellest kassist nüüd. Lihtsalt nii nunnu ja mul on tõeline kassipuudus siin, nii et iga kontakt isegi jänest nähes tuletab mulle meelde, et mul on kodus üks kass Vares mind ootamas!

Ja no peale uksi ja kassi läksime leega Walmarti. Ütleks ainult ühe sõna - OEH! Täitsa hull kui palju asju ma ostsin, eile õhtul käisime Joycega Targetis ja Dollar Trees ja Lee'ga läksime peale Targetit veel Dollar Generali, ütleme nii, et peale Targetit oligi täitsa kindel, et mul ühte kohvrisse kogu stuff, peamiselt kingitused, küll ära ei mahu. 

See on EI OLE kogu icy hoti kogu, mida ma kaasa ostsin. Jah, seda on VEEL. Ja samamoodi kommidega. Neid on veel. Ja mitte vähe. Pluss kõik riided ja muu stuff, mis ma siit erinevatele inimestele olen hankinud. Kui sa praegu loed seda ja arvad, et sa ei saa minu käest kommi, siis sul tõenäoliselt pole õigus. Ja kui sa tõesti arvad, et sa ei saa, sest ma ei tea, et sa loed, aga sa tahaksid saada, siis jätkub. Jätkub kõigile. 

LÕPUKS SÕIME MAISI!!! Ma olin niiiii kaua seda oodanud ja kui Joyce nägi kuidas ma seda sõin siis tegi ta otsuse, et nüüd võime vist 3x päevas ainult maisi süüa. Noh, muidu ma nagunii ju midagi eriti ei söö nende arvates. Mis siis, et mul on ööpäevaringselt kõht liiga täis. 

MMMMMM MAIS! 

Ja nagu oleks shoppamisest vähe veel olnud. Joyce on vabatahtlik ühes kohas, kuhu annetatakse kõiki maailma asju ja siis nad müüvad seda väga väikse hinna eest ja jagavad ära neile, kellel seda vaja on. Seal oli mitu mitu suurt halli asju, kõike alates baleriini kingadest ja kiiktoolidest (ühe muideks ostsime ka - Fionale, Debbie tütrele, jube armas ilus must) kuni jõusaalivarustuse ning jõulukaunistuseni. Ei olnud otsa ega äärt valikul. Disainerkäekotid, nukumööbel, raamatud, vinüülid, ehted, riided, autovaruosad, printerid, arvutid, you name it. 

Siin tegelesid kaks toredat tädi riiete sorteerimisega. Neil on homsest pühapäevani "müügipäevad" a la garage sale stiilis ning kuna Joyce on seal vabatahtlik siis meie saime juba täna seal shopata. 

No lihtsalt väike vaade ühele saalidest. Ma ostsin Ruthile sealt ühe armsa asja, aga muidu ma olin juba üpriski väsinud kogu sellest shoppamisest, Joyce aga mitte, nii et ma aitasin tal otsida neid asju, mida tema tahaks osta või mis tal vaja võiks minna. 

AGA! Õnneks ma sain endale jube mõnusa ÕIGETES MÕÕTUDES musta väiksema kohvri, mida saan lisakäsipagasina kasutada. Muidu oli seal müügil igasuguseid ilusad kohvreid, aga suure kohvri mõõtu ühtegi kvaliteetset asja ma ei leidnud ja keskmist kohvrit ma ei saanud osta, sest mul on mu suur kohver vaja tagasi viia, kuhu ikka asjad ära mahuksid. Need kolm kotti, mis seal seisavad, on kõik paksult komme täis. Pluss lisaks on pildi pealt väljas kõik riided, mida ma igapäevaselt kannan ja arvuti ja muud asjad, mis peavad kuhugi mahtuma, mis praegu veel kasutuses on. Ma ei oleks elu sees arvanud, et mul nii palju asju koguneb siinse külastusega. Lausa piinlik vist.  

Ehk siis tervitused taas Kibuspuudele - ma ikkagi ei pea ühtegi raamatut siia jätma. Mitte, et ma oleks seda suutnud oma südametunnistusele lubada. Raamatud saan paigutada käsipagasisse. Mul on siin kaal ka ja täitsa peab arvutama, et kuidas kõik asjad ära mahuvad. Ja tegelikult ma pole endale suurt midagi ostnud, välja arvatud see, mis esimesel päeval kaltsukatest ehk mulle sobib ja siis ühed üliodavad jalanõud. Nipet-näpet ehk veel, aga peamise osa mu pagasist moodustavad raamatud, kommid, icy hot medikamendid ning muud kingitused, mida jagub tõenäoliselt jõuludeni välja. Eile õhtul andis Joyce VEEEEL kingitusi mida Eestisse saata ja oeh.. Ma ei tea. Ma nüüd enne rodeot üritan veidike reaalsusega kohtuda, et kui tõenäoline on, et ma peaks omal käe otsast raiuma ja selle asemel hoopis kohvri sinna monteerima. Aga loodame, et nii drastiliseks asjad ei lähe ning ma oma excelitarkust nüüd pakkimisse rakendada saan. 

oioioi kui tore!

Nonii, eile ma veetsingi enamus päeva väikeste tüdrukutega, kellega meil oli jube palju nalja. Charlotte aitas mul juuksevärvi värskendada, sest ta tahab saada hair stylistiks ning tegime moeshowd, ma olin "moenõustaja Euroopast", mis oli väga kõva sõna ja tüdrukud olid nõus minu näpunäidete järgi panema selga ka kõige jubedamad riided. Aga kuna meil oli nii lõbus, siis ma muidugi ei teinud ise eriti palju pilte.

Vaatasime Charlottega eelmiste aastate pilte, kui mu pere siin on käinud ja avastasime, et teda pole piisavalt palju piltide peal.

Niisiis tegime omajagu pilte temaga, et oleks järgmine kord, mida vaadata.

Nii muuseas ehitas Jeff, tüdrukute isa, ühe kauni pommi :D Ja lasime selle tagaaias õhku nii et plöga lendas ja mitte vähe. Mul on sellest tore video ka telefonis.

No eile õhtul ma mõtlesin, et mul on palju asju, mida pakkida... 

Kogu see hunnik seal laua peal vajas ka pakkimist ja eile ma arvasin, et see on liiga palju. Aga kui ma oleksin teadnud, mis mind täna ette ootab, siis.. Siis jah. 

kodupäev

Täna on olnud tõsiselt tore päev. Ma ärkasin hommikul 6.30, saatsin suure portsu e-maile ja mõtlesin erinevaid lahendusi erinevatele probleemidele, siis ärkasin üles ja teadsin, et varsti tulevad tüdrukud siia. 

Lee arvuti on pikemat aega hooldamata ja üle koormatud klassikalise pahnaga, mida ma lahti harutama hakates aina enam leidsin. Võin öelda, et sellest pildist on aega möödas hea 7 tundi, aga teha on veel palju. 

See on Chicagost pärit muusikaõpingumaterjal, mille ma siin välja printisin. Üks hea asi Macide puhul on see, et paned printeri taha (või lased läbi WiFi leida) ja ta prindib. Ei mingit jamamist. 

Meie esimene klaveritund. 

Mingi hetk aga otsustas terve lapsepere tulla minu voodisse, samal ajal kui mina üritasin Lee arvutit korda teha. 

Ja teine klvaeritund.

Lapsed, nagu ikka, väsivad väga ruttu ära. Niisiis ma õpetasin neile kuidas plastiliinist roose, pelmeene ja teisi peeneid nikerdisi teha. 

Päeva teise poole peal üritasin ma tüdrukud õue meelitada, sest nad eriti ei taha õues olla, kuna seal on nii soe (???!!!). Niisiis lõpuks sain nad ikkagi õue ja asi, millest nad peamiselt rääkida tahtsid, olid poisid. See oli väga armas, kuidas nad enda arvates on täitsa kindlad juba, kellega nad abielluvad ja missugused peavad olema õiget sorti boifriendid. 

Nüüd ma siin natuke tegelesin veel tööga ja Lee arvutiga, aga iga natukese aja tagant tulevad tüdrukud ja tahavad jälle minuga tegeleda. 

ma sain kala!

Eile õhtul olin ma nii väsinud, et laadisin pildid üles, aga ma ei jaksanud midagi siia juurde kirjutada. No nüüd hommikul, kui kell on seitse, on seda märksa mõistlikum teha. 

Käisime eile üliarmsas järveäärses majakeses õhtust söömas. See on ehitatud viimaste aastate jooksul valmis, ma tean, et kui mu vend siin käis, olid ainult postid püsti. Mul läheb tihtipeale selle nautimise sees pilditegemine meelest ära ning sellepärast tihti alles kodus tuleb meelde, et no kuidas ma küll sellest majast endast ei võinud pilti teha?

See on maja katusealune teine korrus, kus on jube armsalt kaks voodit, see tundus eriti mõnus. Pereema tegeleb siin palju lapitekkide tegemisega, üldse on see mingi tõsine ameerika rahvusvärk, lapitekid, et ikka oleks. Kui laps sünnib - lapitekk, kui laps läheb kooli - lapitekk, kui lapsel on köha - lapitekk. Jne. 

Lee muidugi sai kohe aru, et tegu on väga mõnusa asemega ning heitis sinna pisukeseks pikali. 

Selline ilus vaade oli siis järvekesele, kus kalad ujusid ringi nii tihedalt, et esmalt proovisin ma neid lihtsalt käega haarata. Päris nii hästi ei läinud. 

Mõnusad kiiktoolid ja pehmed toolid, et päikeseloojangut või -tõusu nautida. 

Minu esimene burksimeal, mis on normaalne. Esimene asi, kui ma uksest sisse astusin, oli küsimus, et "are you a vegeterian?". Burger oli aus, sõin kartulikrõpse õunamoosiga, sest lihtsalt kogu see üleküllus söögist on mu maitsemeeled ka segadusse ajanud. Ma olen praegu oma toas ja kuulsin just, kuidas Joyce telefonis minust rääkis "she eats so little, its amazing, she'll eat about half of what you'd expect" kuigi ma väga näen vaeva, endaarust ma kühveldan küll uskumatuid koguseid kurgust alla.

Need on siis kaunid peremees-naine, kes on väga huvitavad. Nad on tugevasti mõjutatud 50ndate mõttemallidest, kui pereema ütles, et ta läheb mingi päev Peoriasse, mis on üks linn siin kaunis lähedal, küsis pereisa et "kas sa luba küsisid". Pereisa muidugi oli jällegi väga huvitatud sellest, et kuidas ma juba abielus ei ole ning hakkas oma sugulus- ja tutvusringkonnast mulle erinevaid variante otsima. 

Mul on siin üldse väga huvitav seltskond, ma peamiselt chillin pensionäridega, kelle tuttavad-sõbrad juba vaikselt surevad. See, kuidas nad üritavad lõpuks olla õnnelikud, sest nad "surevad niikuinii võibolla homme" on armas, aga samas ma mõtlen, et mida nad siis kogu oma ülejäänud elu tegid, kas tõesti oli neil nii nõme ja raske?

Nagu klassikaks on kujunenud, siis muidugi on vaja ka kalastada. Kell oli juba kalastamiseks "vale" ning kuna ilmad ei ole kõige vihmasemad olnud, oli ka kartus, et vihmausse ei pruugi olla, aga ikka õnneks mõned leiti mu jaoks, et saaksin kala püüda. 

Väga jube on mõelda, et mõned meist on ka vihmaussi oma elus söönud, mõned lausa mitu korda..

Sain päris mitmeid väikseid kalu, isegi ilma vihmaussita kätte. No see näitab nende kalade meeleheitlikkust, catfishi seekord ära ei tulnud, aga samas kutsusid nad mind väga intensiivselt tagasi külla, et ma mõnel hommikul ka kalastada prooviks.

No nõnda ilus oli see järv, selle vesi oli ka nii umbes 25 kraadi või rohkem, hea meelega oleks isegi ujuma läinud, aga seal vist väga ujumas ei käida, rohkem võibolla kanuuga sõitmas ja kala püüdmas.

See oli päriselus veelgi ilusam. 

Kui me koju jõudsime, oli mulle üks suur ümbrik tulnud! Nimelt pereema, kus ma 10 aastat tagasi ka külas olin, oli Walgreenis lasknud välja printida meie pildi 10 aastat tagasi ja praegu. Väga nunnu. 

Ja mis me kodus tegime... SÕIME JÄÄTIS ROOTBEERIGA. Ma arvasin alguses, et nad teevad nalja, et sööme veel jäätist kah nüüd. Aga oo ei, päriselt toodigi jäätis välja ja no kuidas ma rootbeeri jäätisest saaksin ära öelda. 

MMMMMMMMMMMMMM

Tänase päeva plaanid on säärased, et mingi hetk tulevad siia Charlotte ja Natalie külla, kellele ma natuke klaverit hakkan õpetama. Ma vist olen jälle kutsutud ka kuhugi külla, seda ma ei teagi, et mis õhtul saab. Homme aga lähme me rodeole!! Päris cowboy värk ja mul on nüüd jube kahju, et ma Salvation Armyst ühtesid eriti koledaid kauboisaapaid ei ostnud lihtsalt selleks puhuks.