belvedere 2293m

EIle õhtul käisime Mattia uues kohas õhtusöögil, see on inglaste hotelli kõrvale tehtud brasserie, mis just eelmisel nädalal avati. Olime Anniga täisasvanud itaallaste seltskonnas, kes rääkisid maast-ilmast ning meie siis üritasime midagi aru saada. Sõime kohalikku juustuvalikut, mis oli väga.. huvitav. Peale üsna fancyt õhtusööki suundusime Jaques’i lokaali, kus umbes tund aega istusime kohalikega ning mingi hetk liitus meiega ka Joseph. Kohalikud Paolo ja Pietro tegid ettepaneku minna hommikul ühele pikemale matkale Belvederesse. Belvedere on üks kohvik/baar/öömaja koht, kus me alati suusapäeva lõpus enne kodumäge viimase pausi tegime. Või no mitte alati, aga põhiline lause oli suusapäeval et “kohtume kell 15.30 Belvederes” (või Ostafas, need olid need kaks kohta).

Hommikul kell 9.50 kohtusime kondlijaama vastas Pietro ning Paologa, Pietrol oli kaasas mäesõiduks mõeldud jalgratas ning läksimegi neljakesi koos rattaga kondliga üles. Ja siis hakkas alles matk! Kõndisime ainult ühe suusamäe üles, aga see oli päris raske. Samas vaated olid imelised ning me leidsime kolm uut järve, mis talvel lume all peidus on. 

Belvederes oli tõeline luksus. Sinna ehitatakse praegu väikest basseini (mis avatakse reedel, nii et ma arvan, et ma veel sellel suvel saan seal sulistada!!) ning Paolo ja Pietro olid tõelised dzentelmenid. Nad on mõlemad umbes 25-aastased, Paolo töötab kohalikus poes Crais ning Pietro kohalikus inglise suunitlusega Lake Bar’is. Belvederes kostitasime end Aperol Spritziga ning väga äge oli näha seda suur orgu, mida üleeile avastamas käisime, nüüd aga hoopis teise nurga alt. Vaated olid enam kui maalilised ning meil oli väga tore, rääkisime segamini eesti, inglise ning itaalia keeles. Sõime seal ka lõunat, poisid sõid värskelt kütitud hirveliha (mis oli väga hea!) ning meie Anniga pastat. Rääkisime kultuuride erinevusest, elust ja mägedest. Paolo on talvel suusainstruktor (sai sellel aastal just paberid tehtud, aga peab nüüd veel kohaliku eksami ka tegema, et siin mägedes töötama, selle jaoks on vaja prantsuse keelt ja ajalugu teada väga täpselt). Nad rääkisid, et väga keeruline ja ebastabiilne on tegelikult siinkandis elada - enamus töötajaid töötab hooajalise lepinguga ning hooajad on siis suvi (mai-september) ning talv (november-märts) ning kindlustunnet on praegusel ajal vähestel. Aga Belvederes istuda ja nautida oli tõesti nagu paradiisis. Täiesti uskumatult mõnus.

Pärast jalutasime alla külla (Belvedere on 2239 ja küla 1500 umbes), see oli ka üsna raske matk, aga nii ilus, et täitsa hull kohe. Peamiselt läksime üle haljendavate õites aasade, mis talvel on suusarajad. Matkamine ei ole mitte kuidagi kerge. Sa tead, et sa ei saa enam tagasi minna, sest see oleks mõtetu ning üles minek on nii raske, et peaaegu paha hakkab. Aga siis korraks peatud, võtad lonksu vett, vaatad neid mägesid ja saad aru, et tegelikult on see kõik enam kui väärt seda raskust. Alla tulla on ka raske, jalad on väga suure koormuse all, aga see on KÕIGE parem ajupuhkus, mis üldse maailmas saab olla - ei ole võimalik mõelda eestimaiseid muremõtteid või üldse mingeid asjalikke mõtteid, sest ainsad mõtted on, et 1) appi kui ilus siin on 2) appi kui valus mul on 3) appi kui ilus siin on. 

Kui me lõpuks alla jõudsime, läksime Sayocci (Josephi baar), meie Anniga muidugi esimese asjana hüppasime ojja, mida kohalikud ikka veel normaalselt mõista ei suuda, aga see oli väga mõnus ja värskendav. Istusime Sayocis umbes tunnikese ning siis tulime koju, pesime end päikesekreemist puhtaks, pesime oma riided päikesekreemist ja mustusest puhtaks ning kreemitasime põlenud kohti aloe veraga. Õpime nüüd natuke aega itaalia keelt (anni oma telefonis duolingos ja mina teen eriti keerulisi grammatikaülesandeid paberi peal töövihikus). 

Täna õhtuks meil otseselt plaane pole, kui just see bussijuht end ei ilmuta. Homme hommikul proovin ma office’sse minna ja bossidega läbirääkimisi pidada kõigi enda tulevate külaskäikude osas. Leidsin täna siin ka ühe uue transfeerifirma, kes võib-olla talvisel reisil abiks oleks. Me Anniga otsustasime, et järgmise suvereisi teeme me nn avatud reisi ja kutsume kaasa inimesi, kes tahavad tulla, sest nüüd me tõesti enam ei suuda seda kogu ilu ja headust, mis siin on, ainult enda kanda võtta. Tõesti, see, mis siin külas toimub, on kirjeldamatu. Inimesed on lihtsalt niiiiiii head, toredad ja abivalmid ning kui see veel kõik toimub maailma kõige ilusamas kohas, siis…. Tõesti. 

Homme lähme Fracheysse ning sealt rongiga üles mäkke 1992m peale ning vaatame, kas seal saab ka ringi jalutada. Kuna meie jalad on homme suure tõenäosusega pisut pirtsakad, siis võib-olla võtame natuke rahulikumalt. Meie ülitore korter on tõesti ka seekord nii õnnestunud, ainuke asi, mis pisut kripeldab on see, et siin pole internetti. No on, kui ronida rõdule ja sealt katusele ja kaldus ääre peal olla, aga see pole maailma kõige mugavam variant. Nad iga päev arvavad, et kohe saab korda, aga internetiparandajamees on kuskil mujal tööd tegemas, nii et eks me ootame. Samas on see ka mõnus, et telefon püsib üsna vakka ning saab rahulikult olla. Lahendame rubiku kuubikuid, õpime itaalia keelt ja teeme süüa ilma internetita ka täitsa hästi. 

Nüüd ma kirjutain kogu selle teksti toas valmis ja ronin kohe õue, et tekst ja pildid üles laadida ja siis jälle rahulikult ilma internetita edasi olla. 

Läbi kondliakna paistab pisike Champoluc

LE MUCCHE

Pietro olemas lahe oma ratttaga

Paolo üritamas ka rattasõitu teostada

No see mägi oli... väga suure tõusuga!

Lahedad matkasellid.

Klassikaline vaade

veel üks järv

See sama järv nüüd kõrgemalt

BELVEDERE!

Selline lahe koht, et sealt nägi otse alla, võis lausa paha hakata kõrgusest.

Vot vaatad üle ääre ja seal on kaugel maa..

Meie tänane awesome gäng.

tsikid ja Paolo

Anni ja mäed

Mäed ja Anni

Anni jalutab üle aasa

Seal taamal on näha selle basseinilaadse asja ehitust

Talvel on see suusarada!

Klassikaline Anni mägedes

No vot täpselt nii ilus kogu aeg ongi.. Mis sa oskad öelda.

Oooooo roheline aas

ehe näide miks armastada Champolucci

Neid näiteid võiks tuua siia umbes 10000000 tükki, aga täna oli meil eriti tore juhus. Just olime suure kose juurest alla tulnud, vihma eest pagedes natuke ühes pizzabaaris konutanud ning jalutasime linna ääre poole, kui sõitis meist mööda kõige tavalisem liinibuss (Verres-St. Jaques) ning bussijuht avab akna ja hüüab täiesti kõrist "CIIAAAAOOOOO ESTOOOONIIIIAAAAA", meie lehvitame rõõmsalt vastu ning kõnnime edasi. Siis aga jätab bussijuht bussi seisma (reisijatega), tuleb bussist välja ning hakkab meiega itaalia keeles rääkima :) Mina purssisin kuidas ma jaksasin, linna peal on läinud jutt käima, et ma saan ka pisut prantsuse keeles aru ning segapudikeeles leppisime kokku, et homme peale tema tööd saame kokku ühes linnaäärses kohvikus ja joome ühe joogi. No võib-olla. Võib-olla leppisin ma temaga midagi hoopis muud kokku, aga jah :D Vot selline on see armas Champoluc.

Lihtsmaid asju, sööki-jooki, võin ma juba vabalt itaalia keeles tellida, saan ka aru, kui palju miski maksab, aga kui närv tuleb sisse, siis on raskusi ka kõige lihtsamate asjadega. "Palun pool kilo sinki" või "veerand sellest juustust" on okei, aga kui proovida selgitada täpsemaid detaile, läheb naljakaks. Poemüüjaid teame nimepidi, enamus lokaalide omanikud on sõbrad, küla koerad juba armastavad meid.

Siin üks stiilinäide sellest, kuidas ma mäest alla üleväsimusest jooksen, mingi hetk mõtlesin, et kus Anni on, tema filmis.

õhtu ja hommik

Eilne ideaalne päev läks edasi väga toredasti, peale pisikest pesu ja kosumist läksime ühte Champolucci “käsitööõlle baari” ehk siis kohta, kus õllevalik on natuke suurem kui keskmises kohas, aga lähemalt uurides selgub, et enamus joogivalik on ikkagi otsa saanud või ära kadunud. See-eest on koht tuntud ka küla parimate burgerite poolest. Tutvusime seal ühe väga huvitava noormehe Mickyga, kes on elanud Uus-Meremaast kuni Poolani erinevates riikides. Rääkisime elust ja olust ja maailmast päris pikalt, nii pikalt kuni tundus, et burgerikoht tahetakse kinni panna. Naljakas on see, et paljud mitte kohalikud hooajatöölised on täiesti kindlad, et me oleme siit pärit või oleme siin kaua elanud ja see versioon pakutakse välja juba peale paari lauset. Tore.

Käisime eile ka ühes hotelli köögis vaatamas, kuidas seal läheb ning lõpuks lõpetasime enda kodubaaris Golosones. Väga äge oli see, et LÕPUKS ma tutvusin “Payoula”mehega, kellest ma varem ka rääkisin. Payoula mees oskab itaalia, prantsuse ja hispaania keelt ning kohalikku dialekti. Ja inglise keelt mitte sõnagi. Aga me rääkisime pikad jutud maha pudikeeles, väga tore oli.

Mingi hetk aga läks eilne õhtu väga kurvaks - nimelt umbes kella ühe paiku tuli Joseph sinna meie juurde baari ja palus mul korraks välja tulla, et mingi tõsine jutt on. Ja jutt oli väga tõsine - tema halli kassiga oli juhtunud suur õnnetus. Ma pikemalt siin ei hakka kirjutama, sest muidu ma jälle nutan pool päeva, aga igatahes kulmineerus õhtu loomaarsti visiidiga ning umbes pool kolm öösel pargis kiisu matustega. See oli väga-väga kurb minu jaoks ja ma nutsin teist korda oma elus Champolucis (esimest korda nutsin eelmine nädal aga siis puhtast ilust kiskus pisara silma), seekord oli lihtsalt nii jube kurb, ma ei saa aru, kuidas sellised asjad juhtuvad. Öösel mul ka und ei tulnud enne kui kell üheksa hommikul ja nii olen ma täpselt tunni maganud.

Mõtlesime täna minna kas rongiga üles või kondlitega üles, kuid kuna meie jalad on täiesti surnud, siis otsustasime, et täna teeme rahuliku päeva, teeme kodus süüa ning lähme ainult lühikesele matkale. Hommikul käisin kohalikus raamatupoes ja ostsin kaks kohalikku korralikku kaarti ka, et enam ei peaks ära eksima. Jällegi suutsin seda kõike teha itaalia keeles :D Sain allahindlust ka! Ostsin mingi Monte Rosa ajakirja ka, millest kahjuks eriti aru ei saa ja siinsest piirkonnas räägib see ikkagi vähe. 

Selgus, et internetti me ikkagi siia korterisse ei saa, nimelt terves Champolucis on internetiikaldus ning tehnik tuleb alles kunagi tulevikus. Meie aknalaua peal kõõludes võib natukene internetti leida (nii ma ka neid postitusi teen - kirjutan valmis ja paigutan arvuti eriti ebamugavalt väga kaugele rõdu ääre peale asju üles laadima..). Aga võib-olla ongi parem, mõnus ajupuhkus. Täna ainult hommikust saati on Eestist igasuguseid kõnesid tulnud, aga nüüdseks on kõnelaviin vaibunud ja jälle tore rahulik olla.

seekordne Itaalia

1) ütlen kohe ära et nett on nii aeglane, et ma isegi ei hakka hellitama lootust sellest, et ma saaks mõne pildi üles panna

Igatahes! Momendil istun ma kõige suvalisema hotelli (jep, hotelli, mis on tõenäoliselt mingi miinus kolme tärni hotell) voodis, akna taga on trammitee, seinad on papist ning kraade on nelikümmend. Konditsioneeri pole ning tekid, mis kapist leidsime, on täiesti mõtetud. ÕNNEKS on siin üks ventikas, Anni ei olnud nõus sellega magama, aga kuna ta tegelikult on ka juba üleval, siis sain selle nüüd sisse panna ja see üürgab mõnusasti, puhudes hästi natuke jahedamat õhku meie poole.

Eilne päev oli mul Eesti full-on tööpäev, ärkasin kell kaheksa hommikul ja umbes kella kahe-kolmeni tegin tööd. Vahepeal ka parandati mu sõrm ära (ehk siis tehti selle sisse umbes 20 väikest auku) ning nüüd anti juhtnöörid, kuidas ma seda ise pean tegema, kui sõrm jälle paiste hakkab minema. Umbes kella viie paiku tuli Anni minu juurde, et pakkida. Seekord oli meil kahe peale üks 15kg kohver kah olemas, mida alla panna. Mina sisustasin kohvri umbes 10 eestimaise käsitööõllega ja ütleme, et ega neid kilosid siis väga palju üle ei jäänudki, kallasime igasuguseid vedelikke veel ümbe väiksematesse anumatesse ja õppetund on see, et kui juba võtta kohver, et reaalselt asju transportida, siis rohkem kui 15kg.

Lennujaama saime toreda taksojuhiga, enne sõitsime Vabalavast läbi, sest Margus sai printida välja meile bussipiletid, mida täna (ja tagasisõidul) kasutame Verresesse sõitmiseks. Tallinna lennujaam on ikkagi parim lennujaam üldse. Nii hubane, mugav, väike, PUHAS, normaalne jne. Subway oli eile kinni, see oli ainus miinus. Aga istusime Anniga umbes terve aja Postimehe lounges kotttoolidel ja õppisime itaalia keelt.

Lend Ryanairiga oli nagu ikka - jube ebamugav. Külm, siis palav, terve lennuk ÜLIjutukaid itaallasi täis. Meie kõrval istus aga hoopiski Nigeeriast päris poiss, kes käis Eestis oma sõbral külas. Ta ei teadnud, kuidas välk tekib tormihoos. Ega me kumbki talle seletada ka ei osnud. Itaala piiri ületades lennukiga hakkas akna taga hull torm pihta, väga lahe oli läbi selle lennata.

Kohale jõudsime Itaaliasse täpselt siis, kui Saksamaa-Itaalia mängu lisaminutid käisid. Põhimõtteliselt terve lennujaama töö seisis :D Iga inimese iPadis, telefonis või raadios käis jalka (erinevatelt kanalitelt ofkoors) ning ime läbi saime me oma pagasi lindilt kohe kätte, aga bussi juurde jõudes selgus, et ikka mitte midagi muud peale pagasi jalgpalli ajal siin riigis ei liigu. Ja no nii me siis pidime ootama, et mäng läbi saaks, kusjuures itaallased karjuvad sama palju õnne ja kurbuse puhul, nii et Anni oli pidevalt telefoniga ühendises ka ühe eesti jalgpallispetsialistiga, et oleks olukord arusaadavam. Ja no Itaalia kaotas. Aga raadiost oli tore kuulata, kuidas kommentaatorid ikka väga tänasid Itaalia jalgpallimeeskonda ja kiitsid hea mängu eest.

Bussiga Milanosse sõit läks ka kohutavalt, Annil oli paha olla ja mina oli nii väsinud. Centrales maha tulles teadsime, et nüüd on ohtlik värk, sest meid oli hoiatatud umbes 10 erinevast kohast, et ükskõik, mis te teete, mitte ainult öösel ärge minge Centralesse.  No  neile inimestele olen ma alati rahustuseks öelnud, et olen oma elu jooksul öösel Centrales veetnud tunde küll ja ikka elus, aga siis nad vastavad selle peale umbes nii, et - no muidugi, sul on kindlasti tegelikult kotis ju Kalashnikov.

Centrales OLID sõjaväelased lausa väljas kuigi see ei olnud üldse ohtlik. Meie "hotell" oli vähem kui kilomeetri kaugusel turvalisemas rajoonis ning jõudsime üsna ruttu kohale. Hotelli lift oli umbes 90x50cm suur :D Kuidas mina, Anni ja meie suur pagas sinna peale ära mahtusime, on siiamaani müsteerium. Neljandale korrusele päris keertrepist vabatahtlikult ei jaluta.

Magama jäime me mõlemad ikkagi ruttu, arvestades seda, kui väsinud me olime, aga no... Mina ärkasin kell 4, kell 5, kell 6 ja lõpuks päriselt kell 7 üles, sest siin on niiiiii palav ning võimatu magada. Ime läbi on meil oma duširuum (broneerides oli selgelt öeldud, et ei ole), nii et see on tõeline ime. Ma arvan, et kui me oleme mõlemad paar minutit külma duši all elustanud ennast, võib asja saada. No muidugi õues on 45 kraadi vähemalt täna siin Milanos,  oleme VÄGA õnnelikud, et siit ruttu minema saame. Hiliseim check-out on kell 11 ja meie buss Verrese poole Milano äärest läheb kell 13 nii et täpselt saame süüa kuskil korraks ja siis Lampugnanosse sõita.

Seekord itaallased teavad, et me tuleme, eile öösel mitu korda kontrollisid, et kas me ikka saame iseseisvalt Milanos hakkama ning kinnitasid, et korter ootab meid ja kõik on tore.

Mina nüüd varsti kohe lähen dušši alla, mõtlen, mis on vähimad riided millega saab siit uksest välja astuda, ilma et ma carabinieri käest trahvi saaks liigse paljastuse eest ning siis teen need kõik riided läbimärjaks, panen selga ja astume kuuma Milanosse.

Hiljem äkki lisan pilte ka, kui saan interneti, mis on kiirem.

veel korraks peale reisi

Mul on umbes 4 blogipostitust veel siin valmis kirjutatud, peamiselt teemal et kui ilus ikka mägedes on, miks on nii lahe mägedes, siis veel üks pikk postitus, et kuidas iseseisvalt Champolucci saada, mis on väga detailne ja õpetab ka seda, et kus on kõige parem lennuki pealt tulles riideid vahetada ning missuguseid näojooni bussijuhtide juures oluliseks peab pidama.

Ma istun nüüd oma Tallinna kodus, peale pikka-pikka reisi siia tagasi on päris julm olla. Nägi see välja umbes ajakululiselt nii:
- 1h Champoluc-Verres autoga
- 2h Verreses passimist
- 2h Verres-Milano Lampugnano bussiga
- 30min Lampugnano-Centrale FS metrooga
- 1h15min Cetrale FS-Orio del Serio (Bergamo lennujaam) bussiga
- 1h30min Bergamos passimist
- 30min lennukis passimist (mingi takistus oli ja me olime juba lennukis kui pandi väljalennu keeld)
- 2h30min lennukis sõitmist
- 15min lennujaamas passimist
- 15min kojusõit taksoga

kokku siis ikkagi natuke alla 12 tunni, aga kui hommikused seiklused ka juurde lugeda bussi oodates, siis ikka annab tunda, et ma olen nii väsinud, et kui ma praegu voodisse läheksin, siis ma kukuksin sinna magama ja magaksin homme õhtuni.

Aga mina teen homme tööd, mul on homme proov, kaks kokkusaamist, saan oma Leedu-Läti reisi asjad tagasi, mis minuga Itaaliasse kaasa ei lennanud ja pesen palju pesu. Nüüd tuleb nädal väga kiiret aega, et juba järgmisel laupäeval lennukisse astuda ja tagasi Itaalia poole lennata. Muideks, meid ootab ees väga põnev seiklus (jälle :D) sest me jõuame Bergamosse peaaegu südaööl ja sealt ei ole võimalik eriti kuhugi saada, keegi meile vastu ka tulla ei saa ja pole veel õrna aimugi, mis meist saab. Oleme kõik hostelid-korterirendid-autorendid-lennujaamas magamised läbi vaadanud ja ühtegi ideaalset varianti pole. Loodetavasti juhtub itaalia ime (milles ma üldse ei kahtle, et juhtub).

nb - https://www.instagram.com/sssinine/ siin on vahepeal ka mõned lahedad pildid, kui muidu internetti pole, siis instagrami jaoks ikka leidub kuskil aeglast wifit, et pilt üles riputada. Või video.

12h et saada Eestisse

Läksime hommikul Anniga bussipeatusesse 15 minutit enne kui buss pidi tulema. Olime internetist ajad järgi vaadanud ning leidsime ideaalse bussi, et alla Verresesse sõita. Bussipeatusesse jõudes vaatasime IGAKS juhuks ka aegu bussipeatuses. Need olid absoluutselt teised ajad kui internetis. Samas internetist leitud ajad on alati varem tõele vastanud (nii eelnevatel reisidel kui ka kolmapäeval siia tulles) siis me väga ei muretsenud, aga igaks juhuks helistasime Josephile ja küsisime, et kas on ikka kõik ok. Ta ütles, et on okei, kell 8.20 hakkab buss St Jaquesist tulema ja peaks olema 8.30 hiljemalt Champolucis. Ehk siis tegelikult 8.25 on õige aeg, mis kell buss pidi minema..

Kell on 8.30. Normaalne, et bussi ei tule, pole üldse mingit paanikat.

Kell on 8.35. Endiselt okei, aga pisut kahtlane.

Kell on 8.45. No helistasime Josephile uuesti, et ei tea, mis teha, natuke kahtlane.

Kell on 8.50. Joseph helistab tagasi ja ütleb, et jep, üleöö muudeti vist bussiaegu aga ta ka ei tea, aga ta tuleb meile järgi bussipeatusesse ja viib Verresesse.

Kell on 9.05. Saabub Joseph ja viib meid Verresesse ja bussi ei tulegi.

No vot :D Aga isegi kulm ei kerkinud selle peale. Verreses läksime poodi ja kohvikusse. 

 Mille järgi valida mägedes kohvikut/baari/restorani?

KÕIGE olulisem asi on WC. Saate te aru, isegi kõige uhkema hotelli WCs võib oodata sind ees AUK. Lihtsalt auk põrandas. Seepärast oleme kõik heade WCdega lokaalid väga hoolikalt meelde jätnud. Verreses teame me ainult ühte normaalse WCdega kohta :D Aga no sellest piisab õnneks.

Reis tagais oli väga väsitav, sest me ikkagi ei olnud piisavalt maganud, aga Verresest võttis meid peale sama bussijuht, kes meid Milanost sinna tulles tõi, ta mäletas meid ja oli väga lõbus. Ma ei raatsinud magama jääda bussis mägede vahel, kuigi uni oli väga hull, ma lihtsalt pingutasin niikaua üleval olla, kuni mägede vahelt välja sõitsime, et nautida veel viimaseid hetki mägede vahel… enne järgmist nädalat! Täna oli lahkumine väga lihtne, sest nädala aja pärast tuleme juba tagasi. Ja see on absoluutselt 101% vajalik, sest no niiiii tore oli.

Milanos seiklemine läks valutult, metroojaamad on meil juba absoluutselt peas ja peatuste ja liinide vahetamine läheb sujuvamalt kui ühistranspordiga Õismäele sõit. Bergamo lennujaama minnes oli küll tüütu ummik, aga meil oli vene keelt kõnelev bussijuht, nii et oli ikkagi tore. 

Naljakas asi kogu meie reisi jooksul on see, et meie käest ei küsitud KORDAGI ID-kaarti. Me oleksime need võinud vabalt koju jätta. Mitte üheski lennujaamas või kontrollpunktis või mitte kuskil. Ja meil oli kokku 4 lennujaamakülastust (Riia lennujaam, Malpensa lennujaam, Bergamo lennujaam ja Tallinna lennujaam).

lätis

(lisan pildid hiljem)

Istume praegu Anniga rongis Sigulda-Riia. Tänane päev algas üsna toredalt, ärkasime alles kell 10, pesime-koristasime-sõime ja lahkusime oma üliarmsast Leedu kodumajakesest. Sellel aastal me ei teinud sauna ega nautinud isegi grillimisvõimalusi, sest meil oli lihtsalt nii tore. Ilm oli terve Leedu ülihea ning seltskond oli parajalt mõnusalt väike, et jutt muudkui jooksis. Leidsime IKIst normaaset sööki-jooki ka ja õhtuti saime magama natuke peale keskööd. 

Igatahes, täna sõitsime ca 500km läbi Vilniuse Siguldasse. Meil olid erinevad mõtted (käia Vilniuses suures wakepargis, minna hoopis Riiasse exit roomi vms), aga kuna me olime saanud Sigulda benjihüppe komando nõusse, et nad teevad ekstra meile täna benji lahti ja nii me siis võtsime suuna Sigulda peale. Umbes iga 130 kilomeetri tagant tegime väikese pausi, et puhata. Eriti naljakas oli umbes 100 kilomeetrit Vilniusest Läti poole üks Hesburger, kus oli umbes 10 inimest, kui me sisse astusime ja nad kõik olid eestlased.

Sigulda poole sõites hakkas ilmnema, et ilm on ikka päris kohutav. Vihm oli vahepeal nii kõva, et nähtavus oli peaaegu olematu. Esimene peatus oli meil Aerodium, mis on vertikaalne õhutunnel, mis on vabalangemise simolaator. Täna tegid seda Anni ja Margus, sest meie Marinaga olime seda juba eelmisel aastal teinud ning kuna ilm oli väga külm, siis ei kutsunud väga. Aga lahe oli ikka!

Peale seda kimasime otse benji hüppese. Pikka juttu polegi. Hüppasime kõik. Väga hull. Vihm oli suur ja tuul ka. Otse kondlist.

Siis aga panid Margus ja Marina meid Sigulda rongijaamas maha, me ostsime piletid Riiga, rongini oli 1,5h aega ja üritasime otsida söögikohta Siguldas. Nope. Süüa rongijaama lähedal ei saa Siguldas, kui kell on 20 või rohkem. Sigulda natuke meenutab Elvat enda rongijaama ja muuga, kuid ta on ikka palju suurem. Nüüd istume Anniga rongis, mis on 100% koopia vanast Edelaraudtee rongist, peatused on iga 10 mintsa tagant ning max kiirus rongil on vist 50km/h. Õpime siin itaalia keelt, ruubiku kuubikut ning võrdleme Leedut-Lätit ja Eestit. Eesti on ikka jube hea riik võrreldes meie lõunanaabritega. Rongid on kiiremad, R kiosk on pikemalt lahti ning inimesed oskavad inglise keelt.