5 kohta, kust osta parimaid lennupileteid

Paljud on minu käest küsinud, et kuidas ma saan endale pidevat lendamist lubada. Vastuseid on kaks:
a) ma lendan enamjaolt väga väga soodsate lendudega
b) mida rohkem lendad, seda odavamaks see läheb

Ja mul on vedanud - kuna ma ei osta lennupileteid ainult endale - ainuüksi selle aastanumbri sees olen lennupileteid ostnud rohkem kui 5000 euro eest ja umbes 30 erinevale inimesele - saan ma tihti pakkumisi otse lennufirmadelt või piletivahendajatelt, millest on raske keelduda. No 13€ Milanosse. Hmmm... No okei, ma siis lähen. Aga siit mõned lehed, kust täiesti nullist otsimist alustada, et leida kõige odavamaid lende:

1) momondo
Üldjuhul alustan ma alati siit - kõige mugavam otsingumootor (saab kõiki asju sätestada alates reisi pikkusest lõpetades sihtkohta jõudmise kellaajaga), võrdleb ilusasti päevi ning saad kohe näha, kas päev varem või hiljem lendamine oleks ehk odavam. Huvitav trikk - kui otsida momondo.it lehelt, annab ta mõnikord odavamaid vasteid.

2) skyscanner
Üldjuhul momondole väga sarnane, kuid pakub tihti mõndasid variante, mida momondo ei paku. Kuid üldjuhul leiab momondo ikkagi odavamad lennud-pakkumised.

3) airfinder
Peamiselt olen leidnud sealt reise, mis on alguse Itaaliast (ehk siis üldjuhul minu jaoks kojutuleku-reisid), kuid paar korda olen sattunud ka päris heade pakkumiste otsa Euroopasiseste lendude puhul.

4) Go To Gate
Jällegi, siin olen peamiselt leidnud odavaid lende inimestele, kes soovivad sõita üle ookeani kaugemale, nii et kui plaan Ameerikat avastama minna on või Austraaliasse kängurudele külla, siis tasub vaadata siit.

5) tickets.ee
Üldjuhul leiab siit algusega Tallinnast reise kõige odavama hinnaga ning peamiselt Adrian Airways'i ning Nordica pileteid. Pole kummagi lennufirmaga veel lennanud, aga paari nädala pärast olen juba targem, sest saan paari kogemuse võrra rikkamaks.



Ja siis mõned kasulikud lingid, mida ma ise reisimisel kasutan:
1) booking.com - peamiselt öömaja leidmiseks, töötab jällegi põhimõttel, et mida rohkem bookid, seda rohkem soodustusi saad. Minu puhul on tavaline, et paljud asjad on 50-60% odavamad kui muidu.
2) airbnb.com - võimalus rentida teiste inimeste kortereid lühiajaliselt, paljud korterid ongi seal mõeldud ainult lühiajaliseks üüriks. Olen kasutanud erinevates riikides ja alati väga hästi toiminud.
3) reisidiilid - ma ei ole täpselt aru saanud, et mis põhimõttel see lehekülg töötab, kes seda haldab, aga tegu on lehega, kus on superpakkumised juba kokku pandud reisidega, üldjuhul väga mõnusad pakkumised, olen selle kaudu leidnud ka eraldi sooduspakkumisi, ostnud pileteid 30€ga Lõuna-Prantsusmaale jne.

Mõned nipid:
- ära bloki ära tüütuid lennufirmade ja lennuvahendajate uudiskirju. Jah, nad saadavad neid võib-olla paar tükki nädalas, aga tihtipeale on seal pakkumised, mis kestavadki 2-3 päeva ning võimalus saada üliodavaid pileteid võib sõrmede vahelt läbi lipsata
- kui hakkad osta lennupiletite kombot mõnelt pakkujalt (a la skyscannerist) siis kontrolli eraldi üle, mis hind tuleks, kui sa ostaksid need lennupiletid kõik otse lennufirma lehelt. Üldjuhul tuleb nii hind kallim, aga on ka erandeid
- minu isiklik lemmik - paljud kalendrid algavad pühapäevaga ning ära osta endale majutust/lennupiletit valeks päevaks.



Suht basic knowledge kõik tegelikult, aga panin kirja, et järgmine kord lihtsalt selle väikse artikli koopia saata, kui keegi jälle küsib, et kuidas see võimalik on.

5 imelikku muutust minu elus ja viis kalendrit, mille järgi ma sügisel oma aega planeerin

Mul on siin ootel suurem hunnik "5..." blogipostitust, kus enamjaolt on puudu kas viimane punkt või ma lihtsalt olen leidnud, et need pole piisavalt huvitavad või piisavalt valmis. Aga täna helistati mulle pangast ja nii sai jällegi üks huvitav viiega algav blogipostitus valmis.

1. Mulle meeldib koristada. Noh, mulle on peaaegu kogu aeg meeldinud nõusid pesta, aga mingi periood mu elus oli selline, kus ma lihtsalt ei näinud põhjust, miks peaks iga nädal tegema suurpuhastust oma eluruumides. Nüüd aga on see normaalne, et ma vähemasti üks kord nädalas teen ma tõesti korralikult kogu oma kodu korda. Kõik kolm korrust.

2. Mulle meeldib vähem asju (v.a. raamatuid). Ma olen viimaste kuude jooksul ära andnud nii palju riideid ja asju, et mul on riidekapis väga palju ruumi. Huvitav nähtus. Kunagi elus ei ole veel nii vähe riideid olnud, võib-olla väga varajases lapsepõlves.. äkki.

3. Ma olen rahulik. No see on selline pikem muutus, aga põhimõtteliselt ei lähe ma enam kergesti närvi. Ahsoo, lend lükatakse edasi ja ma jään ka oma teisest lennust maha? Põnev! Ahsoo, kedagi ei ilmunud tööle kohale ning 20 minuti pärast on ukse taga 150 inimest, kes soovivad toredasti aega veeta. Ahsoo, huvitav, lahendame ära. Ahsoo, et te helistate laupäeva hommikul kell 8, et mu nägu täis sõimata, sest lihtsalt on tuju? No ikka juhtub, ma saan aru, et teil on keerulised ajad elus. Ma ei teagi, mis mind võiks ebameeldivalt närviliseks teha. Hea närvilisus on ikka alles (mul ei ole veel neljaks ööks ööbimist erinevates Euroopa linnades ja nii edasi.. see on põnev kõik!).

4. Autojuhiload. Jah, ma lähen autokooli. Mina, kes ma ei oleks kunagi arvanud, et ma seda teen. Aga pühapäeval ütles mu isa, et "mulle tuli selgus, et sa peaksid autokooli minema" ja sellest piisas. Pühapäeval tuli selgus, kolmapäeval hakkab autokool.

5. Ja viimane - täna helistas mulle pangast võõras number. Tean juba, et Swedbanki numbrid hakkabad 888'ga ja olin kindel, et jälle on mõni error mõne pangaterminaliga või midagi taolist. Aga ei. Telefoni teises otsas oli meeldiv noormees, kes vihjas väga delikaatselt "muutunud majanduslikule olukorrale" ja et "kas te olete mõelnud invensteerimisvõimalustele" ning "soovitaksime tungivalt tulla meie nõustamisele". Ehk siis pank põhimõtteliselt helistas mulle, sest mul on kaardi peal palju rohkem liiklust ja suuremates summades sisse- ja väljaminekuid, kui varem ja nüüd nad arvavad, et kõik see raha, mis konto peale tiksuma on jäänud, ei peaks seal mitte tiksuma, vaid võiks mõnes nende toredas fondis rahulikult kasvada. Eks näis, esmaspäeval lähen mingile vip-kohtumisele Liivalaia kontorisse. Äkki saan kah American Expressi või mingi sellise uhke kaardi nüüd.

Novot, sellised lood. Lähen nüüd kohe Fahle majja mingitele peenetele läbirääkimistele (sisust pole mul siiamaani aimugi, nii et natuke imelik on), siis lähen õpetan enda suurt hulka solfiõpilasi, näitan Kelmi ruume ning õhtul saan kokku tehnilise tiimiga seoses novembris toimuvate üritustega. Mul on nüüd isiklikuks tarbeks kokku viis erinevat kalendrit, millele lisanduvad umbes 3-4 kalendrit, millest mu igapäevane rütm samuti mõjutatud on. Aga kuna neid isiklikke kalendreid on ka viis, siis on nad sellised:

1) CASA (isiklikud asjad - näiteks "osta WC paberit" või "pane Varesele arstiaeg" või "helista korteriühistu esinaisele" ja siin on ka autokool kirjas näiteks)
2) LAVORO (Kelmi töö - kõige tihedam kalender üldse kõigist, enamus mu päevast on neid väikseid ülesandeid täis)
3) GLS 16 (GLS 2016 korraldamisega seotud asjad, mida tuleb juurde aina rohkem)
4) Otsakool 16/17 (otsakooli tunnid, kohtumised, koosolekud koolis ja ka eraõpilaste tunnid)
5) hanna.parman (kalender, kuhu ma panen kõik muud mitte-isiklikud asjad - ntks bändi kontserdite korraldamine, väikeste muude tööprojektide tegemine, erinevad koolitused-kutsed-üritused, mis puudutavad mõnda projekti, kus osalen jne)


Vot, nüüd on teil mu kalendrid ka silme ees ja nüüd on paras aeg mul end valmis panna selle jaoks, et minna Fahle majja (pole õrna aimugi, kas sinna botastega võib sisse astuda üldse?)

5 raamatut, mis ma reisi jooksul läbi lugesin

Vahelduseks üks teistmoodi postitus. Okei, tegelikult mitte. Kirjutan seda postitust, sest mul on jälle ärevus sees, kuna oktoobrikuus ootab mind ees.... tamtamtaaaaa.. jälle reisimine. Tegelikult ei midagi suurt ja kõik on väiksed otsad ja seekord mitte ainult Itaaliasse, aga sellest kunagi hiljem. Praegu olen juba karget Eestimaa õhku hinganud rohkem kui 18 tundi ning tunne on endiselt hea. Mu koju oleks hädasti vaja normaalsemat raamatupaigutussüsteemi, sest nad lihtsalt enam ei mahu ära riiulisse ja mingi enda tekitatud pseudoriiulisse. Aga siit tulevad siis raamatud:

1) Mehis Heinsaar - Unistuste tappev kasvamine
Mehis Heinsaar on üks nendest eestlastest, kellega ma nii kaua olen tahtnud tutvuda, aga päriselt seda juhtunud veel pole. Me oleme lava jaganud samal ajal, me oleme samas seltskonnas olnud ja samadel üritustel peaaegu rääkimagi jäänud, aga päriselt tuttavaks veel saanud ei ole. Aga see juhtub varsti, ma tean. Raamat on nagu Mehis Heinsaare raamatud ikka, mulle väga meeldis. Seekord oli tegu kogumikuga ehk raamatu sees oli mitu raamatut, minu lemmik neist oli "Kui öökull huikab meid" (ühtlasi ka kõige pikem lugu raamatus). Lugesin selle raamatu nii kiiresti läbi, et kahju hakkas.

2) Mathura - Guatemala, Maa hing
Tellisin ühest e-raamatupoest suurema hulga raamatuid ning nad saatsid mulle kurva kirja vastu, et kahjuks ei olnud kõiki mu tellitud raamatuid võimalik mulle komplekteerida, mis teha. Vastasin neile, et nad paneksid midagi enda soovi järgi, sest mu raamatutellimus oli suur (ca 10 raamatut) ja nende järgi peaks päris hästi mu eelistustest aru saama. Nii saabus see raamat minuni. Raamat on põhimõtteliselt reisikiri Guatemalas ringi käimisest. Mõtlesin küll, et tore oleks mägede vahel teistest mägedest ka lugeda. Kahjuks mulle ei meeldinud see raamat eriti, sest ma ei olnud üldse vaimustuses autori mõttekäikude ebaselgusest ja mõtiskluste iseenesestmõistetavusest. Samas.. Guatemalasse tahaks küll nüüd minna.

3) Vadim Šefner - Viie veaga noormees ehk ühe lihtsameelse pihtimus
Šefner on natuke nagu Heinsaar. Olin seda raamatut ülikoolis kohustusliku kirjanduse (??) raames lugenud ning ma mäletasin ainult seda, et mulle see raamat nii väga meeldis. Jutustav lugu viie veaga noormehest, kes satub Venemaal imetabastesse seiklustesse ning üldiselt on see kerge ja hea heinsaarelik lugemine. Lugesin läbi ühe päeva jooksul matkates. Jälle oli kahju, et raamat läbi sai.

4) Olev Remsu - Kuidas rikkuda piiri?
Tegu on reisikirjade kogumikuga, paar intervjuud ka sees. Olev Remsu seikles Nõukogude ajal nii palju liidumaades, et kohe kade meel hakkab, et enam selliseid asju teha ei saa. Nõukogude Liit oli suur ja lai ja nii on ka Remsu seiklused, kuumaveeallikatest laplasteni, Hiinast Ukrainani. Kindlasti tahan seda raamatut veel lugeda varsti, enne pean natuke paremini Nõukogude Liidu kaarti uurima.

5) Federico Fenu - Ayas
Jaa, minu itaaliakeelne lugemine terve reisi jooksul samuti ei piirdunud ainult kahe lasteraamatuga (mis oleksid siis kuues ja seitsmes raamat - Una storia in 5 minuti (Il mago dei colori) ja Una storia in 15 minuti (I mattoncini Di Gianni)). Ayase raamat on ilus mõndade piltidega raamat, mis räägib oru erinevatest paikadest, ajaloost, kliimast, loodusest ja inimestest, see on üsna keerulises keeles kirjutatud, nii et ma tegelikult ei tohiks vist öelda, et ma täiesti selle läbi lugenud ja aru saanud olen, küll aga ma reaalselt lugesin selle läbi, kõigest aru saamata, ja muidugi tõlkisin seda pidevalt.


Raamatuarvustajat minust ilmselgelt (täna) ei saa, sest ma pean nüüd oma Eesti eluga tegemist tegema, mul on täna esimesed Otsakooli tunnid uute õpilastega ning kalender on nii pungil täis, et kerge pearinglus juba peale kipub. Aga sellest pole üldse hullu, sest tööd mulle meeldib teha ja enamus kalendrikirjed tekitavad ainult ootusärevust ja rõõmu. Ning tegelikult olen ma vist ikkagi natuke elevil nüüd oma oktoobri pärast ka, terve postkast on täis kirju paljudelt erinevalt lennufirmadelt, kinnitamaks, et kõik töötab ja on korras - tundub, et oktoobris külastan ma vähemalt viite erinevat lennujaama viies erinevas riigis :D

5 märki, et ma peaksin siia kolima, 5 põhjust miks mitte ja 5 lahendust neile probleemidele

Istun praegu bussis, mis sõidab Aosta linnast St. Point-Martini (Püha Martini silla linna), et minna maha Verreses ja siis tagasi oma kallisse koduküla jõuda. Täna Aostas käies sain omale viimase vajaliku märgi kätte, nägin bussiaknast JYSKi poodi Aosta eeslinnas ning mu süda jättis löögi vahele. Aga siit minu loogilised ja mitteloogilised põhjused:

1. Siin külas ei ole muusikaõpetajat. 

Ma olen nii kaua mõelnud, et mida ma siin teeksin. Ma ei tahaks täiskohaga restoranis/baaris/hotellis töötada, mis on siin peamised võimalikud töökohad. Aga fakt, et siin külas reaalselt on puudus muusikaõpetajast, pani mind väga palju rohkem selle üle mõtlema. Ja noh - see, et siin mitte ühes, vaid mitmes kohvikus on Go Away Bird playlistides.. Kujutage nüüd ette, et joote rahulikult oma kohvi mäekohvikus ja järsku hakkab kõlaritest teie endi hääl kostuma. Ma olin nii segaduses esimene kord, teine kord juba meelitatud.. Kolmas kord jälle segaduses. Neljandal korral sain aru, et nii vist ongi. 

2. Siin on JYSK.

Okei - see võib tunduda maailma kõige mõtetum asi, aga minu kodu sisustus on umbes 70% Jyskist pärit (2 kappi, vannitoamööbel, vaibad, hoiukastid, diivanipadjad, tekk, magamise padjad, lõhnaküünlad, külaliste sussid, minu voodilinad, sööginõud jne.. Ma ei tea, kus see asi niiviisi lõppeb) ja selles poes olen ma vist kõige rohkem kulutanud Eestis.. Kohutav, aga tõsi. Samas, kodu peab sisustama, kapid peavad olemas olema ja JYSK müüb tihtilugu ilusad skandinaavialikke asju.

3. Mul oleks olemas elamine.

Mul on umbes neli varianti siin Ayase orus, kuhu ma võiksin kohe kolida. Korteri/toa/maja otsimine on siin väga keerukas, aga ma võiksin selle sammu lihtsalt vahele jätta. Võiksin elada nii Champolucis kui ka mõnes lähedalasuvas kõrvalkülas.

4. Mul on olemas juba sõprusringkond (ja kass!)

Ei ole nii, et mul on ainult üks, kaks või viis sõpra või et ma peaksin siia kolima suure armastuse pärast ja hiljem üksi mägionnis nutma. Mure korral võiksin ma pöörduda nii paljude inimeste poole, saaksin kindlasti oma mured lahendatud. Lisaks on mul siin minu enda kass. Ilmselgelt võtaksin ka oma Eesti Varese siia kaasa, aga kassi olemasolu teeb kõik nii palju paremaks. 

5. Ma olen kursis infrastruktuuri/piirkonna eripärade/hooajaliste erinevustega.

Ma saan aru, kuidas töötab ühistransport, kus on lähim pangakontor, kuidas saada telefoni lisainternetti, kes on külas kohal peamiselt suvel ja kes talvel, kust poest saada kõige paremat juustu/sinki/kartuleid/vetsupaberit, kust saada kontaktläätsi silmade jaoks, millal, miks ja kuidas tõstukid-kondid töötavad, kes on külas peamised tööandjad jne. Ma kindlasti ei tea veel üldsegi kõike, aga hea lähtepunkt on olemas.

Üldiselt mida rohkem ma siin käin, seda rohkem ma tahaksin siia kolida. Samas mulle nii väga meeldib Eesti ja minu elu Eestis, vahepeal on mul lausa kahju, et mul nii äge elu Eestis on ja raske oleks seda maha jätta. No nii ma siis olen segaduses ning muudkui kaalun, et mida teha. Tean, et umbes 1-1,5 aasta jooksul ma kindlasti ei koli, sest kui ma teen otsuse kolida, pean enne palju asju Eestis üle andma ning see võtab palju aega ja tarkust ning olen arvestanud, et kui ma peaksin otsustama kuhugi jäädavalt kolida, siis planeeriksin seda ette minimaalselt aasta. Lisaks tahaksin ma natuke paremini keelt osata, enne kui kolin. No muidugi, koha peal õpiksid selle kindlasti kiiremini ära, aga mul on tunne, et peaksin nüüd keeles õige pisut spetsialiseeruma, mitte keskenduma mineviku erinevate vormide moodustamisele vaid pigem laiendama sõnavara ning mul on juba päris hea plaan, kuidas kavatsen Eestis olles paremini ja kiiremini Itaalia keeles edasi jõuda. 

Ma olen sellel aastal siinkandis kokku veetnud juba peaaegu kaks kuud (wow) ning see aeg siin on alati hästi intensiivselt kasutatud aeg, mis tähendab seda, et tema väärtus on kindlasti suurem ajaliselt. Ja see aasta pole veel üldse läbi :D Mul on praegu tunne, et täitsa kolmandat kuud otsa ei tule, samas.. Mul on juba nii palju kuupäevi kirjas, kus võiksin-loodaksin-peaksin siin olema ja lennupiletid on naeruväärselt odavad, kui ma saan 2 korda Tartusse ja tagasi umbes sama hinnaga, mis maksab üks kord siia tulemine (mitte kogu aeg, aga mul on paar head pakkumist praegu ootel), siis.. Kus on loogika mitte tulla? Igatahes - lõpetan nüüd kirjutamise ja mõtlen elu üle järele.

Nonii, mõtlesin ja mõtlesin ja siin on 5 põhjust, miks ma ei saa kolida ja võimalikud lahendused sellele:

1. Mul on Eestis bänd.

- Ja meil tuleb album välja. Ja siis tõenäoliselt veel üks. Ja võib-olla veel üks.

+ Aga ma võin sõita iga natukese aja tagant Eestisse, et lindistada. Kõige halvem lahendus nendest kõikidest punktidest on see.

2. Mul on Eestis ideaalsed töökohad.

- Ma tõesti olen väga väga õnnelik, minu praegused töökohad ja projektid on sellised, mida ma teeksin ka siis, kui maailmakorraldus oleks säärane, et kõik asjad maailmas oleksid tasuta ja keegi ei saa palka.

+ Ma usun, et tegelikult mulle meeldib igasugust tööd teha ja ma naudin väga uusi väljakutseid ja saan hakkama.

3. Mul on Eestis maailma kõige parem perekond.

- Juba praegu igatsen ma eestikeelset suhtlust ja pean leppima ainult kirjutamisega. Ja mõningate telefonikõnedega.

+ Suur osa mu perest on selle aasta lõpuks siin käinud ja neile kindlasti meeldib siin ja nad saaksid mulle muudkui külla tulla!

4. Mul on Eestis maailma kõige paremad sõbrad.

- vt punkt 3

+ vt punkt 3

5. Mul ei ole autojuhilubasid.

- Siin on päris keeruline koju ja kodust ükskõik, kuhu saada. Bussid käivad, aga mitte tihti.

+ Mul on super planeerimisoskus ja palju sõpru siin, kellel on autod. 

Ja nii ma siin kaalun ja mõtlen ja ma arvan, et ühel päeval ma kas kolin või ei koli, nii on.

5 asja, mis ma oma reisist ei oodanud

Ma kirjutan nüüd natukene üldisemalt. Nimelt - ma olen nüüdseks kohe nädal aega siin olnud, iga päevaga saan seltskonnas rohkem aru, rääkida endiselt mitte midagi ei julge, peamiselt olen olnud siin Champolucis, aga paar korda ka eemal käinud. Aga mõned (minu jaoks) väga suured asjad on ikkagi juhtunud, mille üle mul hea meel on.

1) Ma saan minna mäkke Itaalia tüdrukuga.

Nimelt - nagu ma varasemalt kirjutanud olen (vist), siis siin külas on tüdrukute-poiste suhe täiesti paigast ära. Mulle tundub üldiselt pealt vaadates, et umbes 7 poisi kohta on 1 tüdruk. Täitsa lõpp, nii ongi. Ja see on muidugi tore, tähelepanulaviini alla jään ma iga päev ja ma olen juba välja mõelnud ka supereduka valemi, kuidas ikkagi normaalseks jääda siin. Aga mul õnnestus üks kohalik tüdruk Marta (Josephi parima sõbra girlfriend) endaga mäkke kaasa võtta (õigemini vastupidi) ning me käisime päris pikal matkal läbi kolme või nelja oru (ma ei saa aru, kuidas nende lugemine käib). Sain palju teada kohaliku elu nüanssidest tüdrukuna ning minu jaoks oli see väga, väga hariv kogemus.

2) Mul ei hakka Itaalia seltskonnas igav.

Okei - no see on natuke igav punkt, aga teate. Mul on olnud lõpmatuseni olukordi, kus olen toredas seltskonnas, kõik viskavad nalja ja teevad toredaid asju, aga mina lihtsalt olen segaduses, mitte midagi aru ei saa ning mõtlen, et kas mul on a) piinlik, b) igav võ c) ebamugav. Tavaliselt segu neist kolmest. Nüüd olen ma aga niikaugele arenenud, et võin vabalt mitu tundi olla seltskonnas, sest ma saan aru, millest räägitakse! Isegi kui tegu on spetsiifilisemate asjadega. Mulle jõudis kohale, et kui ma tahan siinse eluoluga paremini suhestuda, pean hakkama itaalia keele sõnavarra lisama sõnu nagu "lumi" (neid on siin mingi 10 erinevat sõna selle kohta), "liustik", "kondel", "mäemees" jne. Palju räägitakse sellistest asjadest.

3) Mind kutsuti tüdrukute õhtusöögile.

See on vist nendest kõigist asjadest üks suurimaid asju ÜLDSE. Mind kutsuti kohalike tüdrukute õhtusöögile. Niipalju kui neid siin on, igatahes. Alguses oli meil aperativo ning siis suundusime peenesse restorani, kus räägiti poistest, uuriti minu kohta päris palju, räägiti söögist ja joogist ning suhetest. Ja ausõna, see oli nii naljakalt pidulik kuidagi minu jaoks, et ma ei osanud kuidagi oma elevust varjata. Nad mitu korda tegid minu auks "teretulemast" toosti, nüüd on ma tunnen juba, et asi on lähemal sellele, et ma päriselt võiks siia kunagi sisse sulada.

4) Ma sain minna salajasse maamajasse mägedes.

Ohh, nii palju on räägitud-kutsutud mind erinevatesse kohtadesse ning olen siin-seal ka käinud, aga ma käisin reaalselt PARADIISIS. Aosta orus on üks piirkond, mille kliima on absoluutselt erinev kogu ülejäänud oru omast - seal on väga soe ent tuuline. Kui muidu kasvavad siinkandis peamiselt ainult kuusepuud, siis seal oli palju lehtpuid ning kell 21 õhtul veel väga soe. Temperatuur on seal 5-15 kraadi soojem kui kogu ülejäänud Aosta orus. Käisime seal matkamas ning see mägimaja oli vaimustav. See oli läbi kolme korruse, VALGETE seinadega, kõikide luksusega (see tähendab väga lux WC, mis on peamine) ning see oli sõna otseses mõttes lihtsalt ühe tee lõpus. Tee viis sinna ja siis oligi kõik. Mingil põhjusel mul paluti seal mitte ühtegi pilti teha (ma ei saanudki aru, miks) ja ühtlasi tehti itaallaslikult ettepanek sinna elama asuda soovi korral. Kahju ainult, et ma ise sinna kuidagi tagasi minna ei oskaks. Hakkan kahtlustama, kas see üldse olemas oli...

5) Käisin külas vanal klassikalisel Itaalia vanapaaril 

Käisime Josephiga tema tädi ja tädimehe juures külas ühel õhtul. Täiesti juhuslikult nad kutsusid meid ja siis ei olnud viisakas enam ära öelda. Pakuti veini, kohalikke juuste ning vorste, onu rääkis natukene ka inglise keelt ning nad olid selline klassikaline paar filmist - tädi näeb välja superhea, onu on selline suuremat sorti hea mõttes mühakas maamees, nad kasvatavad mäe peal tomateid-kurke ja teisi aedvilju ning peavad kukkesid-kanasid ning öösel jahivad metssigu ja kitsi. Istusime nendega mitu tundi ja lihtsalt jutustasime elust, olust, orust, Eestist, tulevikust ja minevikust ja see oli täiesti nagu filmis. 

Igatahes - mul on selline hästi kodune reis seekord olnud. Joseph on kogu aeg tööl nii et mina muudkui avastan siin uusi mägiradu ning -inimesi ning kui ma tahan üksi olla, siis lihtsalt pesen kodus pesu ja nõusid ja mängin kassiga :D Täitsa ideaalne. Naaberkrundil käib ehitus, Bergamo onud ehitavad sinna uut maja ning muidu on ka elu igati muhe. Olen läbi lugenud juba kolm raamatut, päris palju vastuseid välja mõelnud oma elu küsimuste suhtes ning saanud normaalseks oma magamise. Eestis ma viimased kuu aega ei suutnud korralikult järjest magada rohkem kui 3-4 tundi, aga nüüd siin olen juba 6-7 tunni peale saanud selle, mis on vapustav. Ühtlasi olen ma söönud mürgiseid mägimarju (sellest kunagi hiljem), mäkke vihmavangi jäänud ning otseloomulikult tutvunud rohkemate inimestega, kui mul mälu suudab talletada. Õnneks aga ei vaata keegi viltu, kui ma siin kohvikus oma iPadis klõbistan ja lauajalka asemel üksinda tahan olla. 

5 viisi kuidas nautida Itaalia reisi

Ükskõik, kas sind ootab ees Veneetsia biennaal, Rooma kultuuriväärtustega tutvumine, pikk nädalavahetus Milanos või minu isiklik lemmik - mäepuhkus, siis need viis tähelepanekut on abiks ja teevad reisi nauditavamaks.

1. Ära oma liiga kindlaid ootusi. On suur võimalus, et su reis läheb täpselt nii, nagu sa seda vaimusilmas ette kujutanud oled, kuid veel suurem tõenäosus on, et see läheb hoopis teistmoodi. Itaallased teevad ka plaane, aga nad on nii spontaansed, et võivad hakata streikima keset kõige rahulikumat aega, panna kinni oma suurima kaubanduskeskuse, sest ühel tundmatul pühakul selles linnas on surma-aastapäev või muuta ära kõik bussigraafikud üleöö, sest lihtsalt tuli selline mõte. Itaalias on lahe siis ka, kui kõik läheb teistmoodi!

2. Varu aega. See käib iga reisi kohta, aga mida lõuna poole Itaaliasse minna, seda suurema numbriga tuleb korrutada varutud minutid, et üldse umbeski arvestada enda aega. Alati on üllatusi ja suurlinnades käivad paljud asjad ainult 15 minutit siia-sinna, aga alates transpordist lõpetades poejärjekorra ja restoranis söömisega - varu aega. Ja kui keegi sind kohalikest külla kutsub, siis tasub.. Tasub järgmisele päevale ka igaks juhuks mitte plaane teha.

3. Itaallastele meeldib sularaha. See võib olla muutuv trend, kuid enamus kohtades saab asjad kiiremini aetud sularahas. Paljud kohad on varustatud pangaterminalidega ning vähemasti sularahaautomaatidega, aga nendega on tihti erroreid. Aga teisalt - tuleb olla väga väga super ettevaatlik, eriti suurlinnades, sest sularaha meeldib ka väikestele armsatele mustlastüdrukutele või veel ohtlikumatele pahalastele. 

4. Ole linnas jalakäijana ettevaatlik, aga enesekindel. Itaalia liiklusseadustik võib olla küll vastav Euroopa Liidu direktiividele, kuid päriselus tänavat ületades jõuab kätte reaalsus. Ei tasu igal suvalisel võimalusel auto ette tormata, aga kui tuleb otsus ületada tänav (eriti reguleerimata olukorras), on oluline enesekindlus. Seda hindavad nii autojuhid kui sinu kondid-luud. Samm olgu kiire ja ühesuunaline!

5. Arvesta kohalike tööharjumustega. Ehk siis - umbes 12st kuni 15ni (sõltub piirkonnast) ei ole mõtet minna poodi, panka ega postkontorisse. See on normaalne, et inimesed, kes seal töötavad, on parasjagu oma kodus ja teevad omale lõunasööki ja siis muidugi lasevad leiba luusse ning lähevad vanaonu juurest läbi, et ilmast rääkida ja vaatavad kuidas neil porgandid akna peal kasvavad... Tihti lõppeb tööpäev enne nädalavahetust (reedel või laupäeval) ka varem ning pühapäeval on lahti väga basic asjad, kui sedagi.

5 reeglit, mida jälgida itaallastega seltskonnas käitumises

Nonii.. Küll ma saan alles palju siin toimetatud täna. Nimelt jäin lõksu ühte kohvikusse vihmasaju ja tormi kätte ja olin joonud ära juba mitu kohvi ja raamatut lugenud kuni tuli meelde, et ma võtsin täna, jah just täna, iPadi kaasa matkama. Olen alles tark küll. Muideks, iPadi mobiilID ei tööta siin mäe peal ja ma ei tea, mis teha.

Aga - itaallased on väga sõbralik rahvas. Mina olen sattunud Aosta orgu, mis on segu kohalikest valdostaanlastest. Näitasin oma sõbrale koomiksit "30 märki, et oled soomlane", et natuke selgitada, missugused need Põhjala rahvad on, tuli välja, et väga paljudele neile kirjeldustele vastab ka keskmine kohalik. Siis on siin veel hulganisti inimesi, kes on itaallased, aga mujalt (peamiselt kesk-Itaaliast) tulnud siia töötama/oma armastatu juurde/sugulaste juurde jne. Ja siis on siin veel päris palju hooajalise inglasi ja päris palju rootslasi, kellel on oma kommuun peaaegu. Mõned reeglid ja minu jaoks imelikud tähelepanekud, mis kehtivad kõigi itaallastega:

1) See on pikem punkt, see on tervitamine. On kolme sorti suulist tarvitamist - ciao, buongiorno/buonasera/buon../ ning salve. Kuidas neid kasutada?

- Salve! 

Salve on kõige ametlikum neist kolmest ning seda võib kasutada umbes siis, kui sa kohtud Inglismaa kuningannaga, Itaalia peaministriga või 90-aastase kõige tähtsama tädiga külas. Eestikeelset vastet ma ei oska öelda, see on umbes nagu "tere väga-austatud" vms. Seda on soovitatav kasutada endast vanemate ja lugupeetud inimestega, ka siis, kui pole kindel, kui tähtsad need on. Samas kui keegi mulle siin "salve" ütleb (mida on juhtunud), siis ma satun väga segadusse alati.

- Buongiorno/buon...!

See on "head päeva/õhtut/lõunat/ööd". Kasutatakse "enda tasemel" inimestega. Matkates ma nüüd ütlen seda alati inimestele igaks juhuks. Seda on viisakas öelda inimestele, keda sa juba tead (näites nime ja kohta, kus ta töötab), aga ei ole isiklikult sõbrunenud. Kõige turvalisem neist kolmest kasutada (kui just ei ole kuningannal külas).

- Ciao!

Kasutatakse sõprade, pere ja lähedaste tuttavate puhul. Normaalne kasutada siis, kui sa tead vähemasti inimese nime ning oled temaga ka rohkem kui ainult paar sõna vahetanud. Näiteks - poemüüja kelle nimi on Mario ja kes elab Champolucist väljas ja on poes töötanud juba mitu aastat - talle ma ütlen Buongiorno ning Paolo, kes töötab seal samas poes, elab St. Jacques, teeb praegu suusainstruktori pabereid ja kelle lemmikvärv on roheline, talle ma ütleb ciao. 

2) Põsemusid. Oeh, järgmine jube raske punkt minu jaoks. Kõik kukkusid mind musutama seekord ja ma olin täitsa segaduses, sest varasemalt ei pannud ma seda niiväga tähele. Ehk siis, 

- siinkandis 2 põsemusi, põsed võivad lausa kokku puutuda ja eriti lähedaste sõprade puhul ka suu ja põsk võib kokku puutuda

- peamiselt tüdruk-tüdruk, lähedaste suhete puhul ka poiss-tüdruk, üldiselt poiss-poiss mitte

- ära ise ole kunagi esimene, kes arvab, et võiks põsemusitada - raske on hinnata, kui lähedased te olete. Näiteks mina ei oleks arvanud, et Josephi väga hea sõber Torinost (poiss), keda olen varem 2 korda näinud, on põsemusimaterjal. Aga on, vot kus. Üllatusi pidevalt. 

- üldiselt põsemusitamine käib kui esimest korda üle pika aja nähakse, edaspidi minnakse üle "ciaoooo"le.

3) ÄRA MINE MÄRGADE JUUSTEGA KODUST VÄLJA.

Nii on. Sellepärast on ka igal itaallasel kodus föön. See on ebaviisakas. Mul tekkis muidugi küsimus, et mis ma teen, kui ma siin mägiojas just ujusin ja mu juuksed märjad on? Selle peale olid nad kimbatuses - itaallased ei uju mägiojas. Ükskõik, kas tüdruk või poiss, ükskõik, kui kiire on tööle/kohtumisele/õhtusöögile - enne jää hiljaks kui mine välja märgade juustega.

4) Peale söömist ei tohi ujuda 2 tundi.

Minu jaoks täiesti absurd, aga itaallased on lausa pöördes ja absoluutselt enesekindlad, et inimesed upuvad ära, kui nad ujuma lähevad peale söömist. Vähemalt 2 tundi peale söömist ära basseini, järve või kõige hullem, merre, roni.

5) Näe alati välja, nagu sa tulid Milano moenädalalt.

Jube kurnav, aga nii on - koduuksest välja astudes oled sa põhimõtteliselt runawayl. Muidugi, kui sa matkad ja matkalt naastes salaja ühe väikse värskendava kohvi jood kohvikus ja välja näed nagu viimane kalts, siis antakse sulle andeks (juhul kui sul on jalas matkasaapad ning näed välja väsinud), aga siis kohe jooksuga koju, pessu, JUUKSED KUIVAKS, puhtad-ilusad riided selga ja võid taas seltskonda naasta. Mina ei saanud aru, et miks ma ei võiks samade riietega, millega ma päeval jalutanud olen (isegi mitte matkanud!!) õhtul restorani minna, aga selle peale lihtsalt pööritati silmi ja öeldi "oeh, Hannake, küll sa varsti selle eluga siin ära harjud".