http://www.catsuthecat.com/blogs/comics
Thursday, October 27, 2016
Sunday, October 9, 2016
5 märki, et sa reisid koos itaallasega
Nonii, olen saanud nüüd viis päeva koos itaallasega maailma avastada ning mis ma oskan öelda:
1) KOHV. Kui kuskil Itaaliast väljas leidub head kohvi, siis itaallane on valmis seda ostma mitu-mitu tassi, lihtsalt seepärast, sest lõpuks ta leidis hea kohvi. Üldiselt muidugi on kõik espressod absoluutselt allapoole igasugust arvestust, olgu tegu kuitahes peene kohvikuga. Veetsime ühel hommikul Brüsselis ühes nurgapealses kohvikus väga kaua aega, sest lihtsalt oli vaja kõik kohvivajadus järgi juua, mis eelnevatel päevadel joomata oli jäänud. Ja oli tõesti hea tegelikult.
2) PANE. Ehk leib itaalia keeles. Itaallaste seedimissüsteem on nii ehitatud, et see ei võimalda toitu süüa, kui kõrval ei ole leiba (või saia). Sööd salatit? Sul on VAJA saia. Sööd friteeritud kala? Leib on elutähtis. Ma ei saa aru, kuidas veel toidule ruumi kõhtu üldse veel jääb, aga leib (või sai) käib toidu alla ja peale.
3) TEISED ITAALLASED. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga palju Itaalias käinud ja arvasin, et kõik itaallased on Itaalias, aga tegelikult on neid igal pool. Nii palju. Ja kui nad tunnevad kuskil ära kaasmaalase, siis tihtipeale jätkub juttu kauemaks. Kui nad just muuseumis väga lärmakad ei ole ja kõva häälega telefonis oma sõbraga ei räägi - siis on itaallastel teiste itaallaste pärast piinlik, vähemalt mõnikord.
4) APERATIVO. See, et me ei ole itaalias, ei tähenda ühestki otsast, et aperativo enam kohustuslik osa päevast ei ole. Ehk siis päeva söögikorra on üldjuhul hommikusöök, lõuna, aaapppeeeeraaaattiiivoooo (kõige tähtsam neist) ja siis veel õhtusöök. Esimestel päevadel ma sõin hommikusöögiks paar ampsu ja paar ampsu aperativol, sest ma ei suutnud endasse rohkem toitu mahutada, aga eile sõin hommikusööki, kiire väikse lõuna, aperatiiivooo ja lisaks teise aperativo ja õhtusöögi ka takkapihta :D Muidugi kõik portsjonid on palju väiksemad kui Eestis normaalne söögikogus on, lihtsalt süüa tuleb tihedamini.
5) FÖÖN. No sellest olen ma juba rääkinud siin. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et juuksed ei tohi isegi natu-natukene niisked olla, et välja minna. Ehk siis ma valisin hoolikalt kõik ööbimiskohad selle järgi, et oleks kindlasti olemas föön ja need föönid leidsid väga palju kasutust.
Aga üldiselt on täitsa lebo, eriti tore on see, et kuna Joseph räägib prantsuse keelt, siis terve reisi on olnud nii sigri-migri suhtlus igas keeles. Normaalne on see, et jutt algab itaalia keeles, siis läheb üle inglise keelele ja siis vahepeal on mingid väljendid prantsuse keeles. Ja no minu suurim isiklik õnnestumine on see, et ma suutsin Josephile selgeks õpetada lause "Tere, mina olen Joseph, kosmoseteadlane" täiesti eesti keeles. No ta tegelikult ei ole kosmoseteadlane, aga oleks ju igav muud moodi.
1) KOHV. Kui kuskil Itaaliast väljas leidub head kohvi, siis itaallane on valmis seda ostma mitu-mitu tassi, lihtsalt seepärast, sest lõpuks ta leidis hea kohvi. Üldiselt muidugi on kõik espressod absoluutselt allapoole igasugust arvestust, olgu tegu kuitahes peene kohvikuga. Veetsime ühel hommikul Brüsselis ühes nurgapealses kohvikus väga kaua aega, sest lihtsalt oli vaja kõik kohvivajadus järgi juua, mis eelnevatel päevadel joomata oli jäänud. Ja oli tõesti hea tegelikult.
2) PANE. Ehk leib itaalia keeles. Itaallaste seedimissüsteem on nii ehitatud, et see ei võimalda toitu süüa, kui kõrval ei ole leiba (või saia). Sööd salatit? Sul on VAJA saia. Sööd friteeritud kala? Leib on elutähtis. Ma ei saa aru, kuidas veel toidule ruumi kõhtu üldse veel jääb, aga leib (või sai) käib toidu alla ja peale.
3) TEISED ITAALLASED. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga palju Itaalias käinud ja arvasin, et kõik itaallased on Itaalias, aga tegelikult on neid igal pool. Nii palju. Ja kui nad tunnevad kuskil ära kaasmaalase, siis tihtipeale jätkub juttu kauemaks. Kui nad just muuseumis väga lärmakad ei ole ja kõva häälega telefonis oma sõbraga ei räägi - siis on itaallastel teiste itaallaste pärast piinlik, vähemalt mõnikord.
4) APERATIVO. See, et me ei ole itaalias, ei tähenda ühestki otsast, et aperativo enam kohustuslik osa päevast ei ole. Ehk siis päeva söögikorra on üldjuhul hommikusöök, lõuna, aaapppeeeeraaaattiiivoooo (kõige tähtsam neist) ja siis veel õhtusöök. Esimestel päevadel ma sõin hommikusöögiks paar ampsu ja paar ampsu aperativol, sest ma ei suutnud endasse rohkem toitu mahutada, aga eile sõin hommikusööki, kiire väikse lõuna, aperatiiivooo ja lisaks teise aperativo ja õhtusöögi ka takkapihta :D Muidugi kõik portsjonid on palju väiksemad kui Eestis normaalne söögikogus on, lihtsalt süüa tuleb tihedamini.
5) FÖÖN. No sellest olen ma juba rääkinud siin. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et juuksed ei tohi isegi natu-natukene niisked olla, et välja minna. Ehk siis ma valisin hoolikalt kõik ööbimiskohad selle järgi, et oleks kindlasti olemas föön ja need föönid leidsid väga palju kasutust.
Aga üldiselt on täitsa lebo, eriti tore on see, et kuna Joseph räägib prantsuse keelt, siis terve reisi on olnud nii sigri-migri suhtlus igas keeles. Normaalne on see, et jutt algab itaalia keeles, siis läheb üle inglise keelele ja siis vahepeal on mingid väljendid prantsuse keeles. Ja no minu suurim isiklik õnnestumine on see, et ma suutsin Josephile selgeks õpetada lause "Tere, mina olen Joseph, kosmoseteadlane" täiesti eesti keeles. No ta tegelikult ei ole kosmoseteadlane, aga oleks ju igav muud moodi.
Paar märkust Brugge, Brüsseli ja Amsterdami kohta
Istume praegu siin Amsterdami lennujaamas, et lõpuks Eestisse lennata. Kuna piltide lisamine iPadiga siia on endiselt natuke tüütu, siis praegu veel ei tule neid, võib-olla hiljem lisan.
Brugge
Brugge on nagu Tallinn, ainult et vanalinn on tal 3xsuurem ja majad on 7xuhkemad. Tegime Brugges mõned kohustuslikud asjad (ronisime toomkiriku torni, käisime paaris kunstimuuseumis) ja siis mõned vähem kohustuslikud asjad (eksimine vanalinnas umbes 200 korda ära). Üldiselt võiks öelda seda, et Belgias on kõik väga kallis, välja arvatud õlu. Ja kõike praetakse kohutavas koguses õlis. Brugge on väga ilus, palju kanaleid ja keskaegne tunne, aga kuna turiste oli veel palju korda rohkem kui kanaleid (või näiteks kauneid luikesid, kes seal ujusid), siis ma ei teagi, tagasi ei läheks. Samas võibolla kui ma nüüd oskaks paremini seda reisi planeerida, siis paariks päevaks ikka, sest mõned asjad jäid vaatamata. Ütleme 6/10 skooriks talle.
Brüssel
Brüsselis tegime samuti kohustuslikke turistitegemisi (Magritte muuseum, õllepruulikoja tuur, vanalinna kõikide kirikute vaatamine jne) ja mitte nii turisti asju (käisime söömas ühes immigrantide kalarestoranis, mis osutus nii heaks, et läksime sinna veel tagasi ka, et istuda kohutavalt haisevas, kitsas ja lärmakas ruumis, aga kala oli nii hea, et mis teha..). Brüsselis ma sain aru, et mulle vist ikka suurlinnad nii väga ei meeldi. Või no ma ei tea - Berliinil on nagu mingi oma tunne, Pariisis on ka selline mingi aimatav õhustik, aga Brüssel? No ma ei tea, mulle tundus lihtsalt, et see on täis väga rikkaid ja ilusasti riides inimesi. Aga see mind üldse ei häirinud, sest me leidsime üles Brüsseli kõige lahedamad kohad, nii et no problemo. Saime ühe klassikalise "kohalike" tehtud kaardi, aga seekord oli tegu tõesti väga laheda kaardiga, mis kirjeldas ausalt, et kuhu minna ja kuhu mitte ja kõik õhtud veetsime me vähemalt sama lahedates kohtades nagu tallinnas oleks Tops või F-hoone. Ütleks et 5/10 skooriks Brüsselile.
Amsterdam
Noo kuna enamuse ajast me veedame siin lennujaamas, siis kõik mis ma oskan öelda on see, et kindlasti ei ole tegu eriti laheda lennujaamaga. Brüsseli oma on palju parem :D Meil on veel 3h aega meie lennuni ja oleme kaks tundi juba siin oodanud ja enam väga ei jaksa.
Kuigi tegu peaks olema mingil määral mu puhkusega, aga pigem olen täielikus unevõlas, sest mu unereziim oli Eestis umbes selline, et ärkan üles kell 6 hommikul ja lähen magama kesköö paiku, aga siis kui võiks magada nagu kauem ja üleval olla kauem, siis üleval ma suudan kauem olla, aga magada kauem - keeruline. Nüüd loodan, et see tore lend Tallinnasse äkki annab mulle kaks lisaboonusunetundi, et asjad rohkem tasakaalu saaks.
Tuesday, October 4, 2016
silma laseroperatsioonieelne uuring
See teema ei kvalifitseeru küll ühestki otsast siia blogisse (kui välja arvata see, et asjad mis on "kaugel-kaugel" on minu palja silma jaoks udused..), kuid kuna ma väga googeldasin seda teemat enne tänast hommikut ja ühtegi head vastust ei saanud, siis kergendan ma tulevaste googeldajate elu.
Mina käisin uuringul Laservisioonis. Miks just seal? Vot ei tea, lihtsalt vaatasin erinevaid pakkumisi, mis Tallinnas oleks ja tahtsin kuskil justnimelt eeluuringul ära käia, et teada, kas üldse on võimalik operatsiooni teha minu silmapaarile ja nemad olid esimesed, kellel oli uuringu hind kohe hinnakirjas ka ära toodud. 30 eurot.
Panin aja kinni ja sain instruktsioonid - nädal aega enne uuringut ei tohi läätsi kanda. No tore tore, ma kannan igapäevaselt läätsi ja see oli minu jaoks väga keeruline, aga ma sain hakkama. Miks ma üldse otsustasin laseroperatsiooni võimalusi uurida, ongi selles, et tegin väiksed arvutused - kui ma kannan edaspidi samamoodi läätsesid (peamiselt väga kvaliteetseid ühepäeva-läätsi), siis tasub see operatsioon end juba majanduslikult ära 3 aasta pärast. Suur investeering esialgu küll, aga kui mõelda, et selle mõju on pikaajaline, siis ma usun, et on seda igati väärt.
Niisiis, täna kell 10.23 astusin Admirali majja sisse, kell 10.30 pidi algama uuring. Esimese asjana võeti mu raha (loogiline), isikuandmed (haigekassa jaoks) ja siis võeti ära ka mu prillid, et need üle mõõta. Prillid anti tagasi, siis mõõdeti ära silmarõhk (tuult puhus silma natukene) ning veel midagi pidin aparaadist sisse vaatama. See kõik toimus veel seal avalikus ooteruumis, kus see masin keset saali püsti oli pandud. Peale seda juhatati mind kohe järgmistesse ruumidesse, kus tehti siis sarvkesta pilt. See tähendas, et pidi natuke aega silma mitte pilgutama ja punast täppi vaatama masinas, aga polnud üldse hullu. Tõesti absoluutselt valutu ja tore asi. Siiamaani on kulunud mul Laservisioonis umbes 10 minutit - kõik läks väga kiiresti ja sujuvalt.
Peale seda juhatati mind arstikabinetti, mis on klassikaline nn optometristi kabinet. Seal võttis vastu mind üks onu, keda ma juba natukene kartsin, aga tegelikult polnud vist põhjust.. Küsis küsimusi nagu "Millal sa oma esimesed prillid said?" ja no mina muidugi ei mäletanud. Küsimused, millele tasuks enne vastus välja mõelda, on:
- millal sa oma esimesed prillid said?
- kui tugevad need siis olid?
- millal sa viimati silmaarsti/optometristi juures käisid? kus?
- millal su silmanägemine stabiliseerus?
- kas sa kannad läätsesid? kui jah, siis kui tihti ja alates mis ajast?
- milliseid erinevaid läätsesid sa oma elu jooksul kandnud oled?
- kas sul on olnud läätsede kandmisest tulenevaid silmajamasid?
- mis tööd sa teed?
- kas sa sõidad autoga?
- miks sa otsustasid just nüüd laseroperatsiooni teha?
Rohkem mul küsimusi meelde ei tule, aga umbes sellise valikuga see piirduski. Seal oli klassikaline optometristi kontroll (pidid vaatama tähti, mis lähevad aina väiksemaks - alguses enda prillidega ja pärast ilma ja siis nende naljakate prillidega, kuhu saab ise klaase ette panna) ja vaatama, et kumb paremini paistab, kas punase taustaga tähed või rohelisega. Siis mõõdeti pisaravoolavust, mis oli esimene natuke ebamugav asi - pandi väike paberilipakas lau vahele ja siis pead silmad kinni ootama paar minutit, paberilipakas otse silmas. Aga see polnud ka veel nii hull. Peale seda pannakse silmadesse tilku, mis peaksid siis nägemise uduseks tegema (sellest hiljem pikemalt) ja sai tagasi minna ooteruumi istuma, et tilgad mõjuma hakkaksid.
Nii ma siis tsillisin ja lugesin seal Kodukirja ja umbes 30 minuti pärast kutsuti siis kirurgi juurde. Seal küsiti jälle samasid küsimusi, mida eelmises toas ning siis tuli kõige ebameeldivam osa, milleks oli siis silma ülevaatus kirurgi poolt. Üli ere valgus otse sinu suurenenud pupilli peale ja see oli nii ebamugav, et ma nutsin seal pisaraid rohkem kui kurba filmi vaadates (mida ma tegelikult nagunii ei vaataks). Pidin vaatama paremale, alla, üles, vasakule ja samal ajal paistis reaalne laser mulle eredalt silma ja jube ebamugav oli. Aga no siis sai lõpuks see ebamugavus läbi, paar küsimust veel ja leppisingi operatsiooni aja kokku.
Astsusin siis Laservisioonist välja ja mis ilmnes - need silmatilgad tegid mu silmad nii valgustundlikuks, et ma ei suutnud silmi lahti hoida. Päikeseprille mul kaasas ei olnud, sest mul olid tavalised prillid peas, aga ma ei suutnud üldse silmi lahti hoida, sest kõik tundus jube ere. Niisiis ma panin omale salli silme ette ja nägin välja nagu tõeliselt ehtne pätt ja proovisin kuidagi kodu poole kõndida, samal ajal silmad jooksid vett. Ehk siis soovitus - võtke kindlasti kaasa päikseprillid, muidu on pärast väga ebamugav.
Ja no vot, nüüd mul on toredad kaks nädalat ringi reisimist ja veel väga ohtrat läätsekandmist ning siis kui viimane lend Eestisse tagasi tuleb, pean juba prille kandma, sest siis hakkab tiksuma aeg, mil saabub mu operatsioonikuupäev väga lähedale! Üldjoontes tundus kirurg Tiina Pakosta väga usaldusväärne ja ei hakka ma Lätti või Leetu sõitma, et seal natuke odavamalt seda lõbu nautida, kui Eestis ja Tallinnas kiiresti ja kvaliteetselt ära saab tehtud. Valisin femto-LASIK operatsiooni (variantidest kõige uuem tehnoloogia, turvaliseim meetod ning kõige vähem silma kahjustav-kurnav), hommikul on operatsioon ja kirurg arvas, et ma õhtul saan täitsa autokooli teooria loengusse minna ilma probleemideta :)
Eks ma usun, et kirjutan sellest operatsioonist ka siia lühidalt, sest operatsiooni-blogipostitusi olen rohkem leidnud, aga enamus neist on dr. Solomatini silmakliinikust Riiast, minu silmakliinik asub aga mu kodust 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et siis saate oktoobri lõpus kõik omale sinna aegu kinni panema hakata, et mu kogemust jagada.
Mina käisin uuringul Laservisioonis. Miks just seal? Vot ei tea, lihtsalt vaatasin erinevaid pakkumisi, mis Tallinnas oleks ja tahtsin kuskil justnimelt eeluuringul ära käia, et teada, kas üldse on võimalik operatsiooni teha minu silmapaarile ja nemad olid esimesed, kellel oli uuringu hind kohe hinnakirjas ka ära toodud. 30 eurot.
Panin aja kinni ja sain instruktsioonid - nädal aega enne uuringut ei tohi läätsi kanda. No tore tore, ma kannan igapäevaselt läätsi ja see oli minu jaoks väga keeruline, aga ma sain hakkama. Miks ma üldse otsustasin laseroperatsiooni võimalusi uurida, ongi selles, et tegin väiksed arvutused - kui ma kannan edaspidi samamoodi läätsesid (peamiselt väga kvaliteetseid ühepäeva-läätsi), siis tasub see operatsioon end juba majanduslikult ära 3 aasta pärast. Suur investeering esialgu küll, aga kui mõelda, et selle mõju on pikaajaline, siis ma usun, et on seda igati väärt.
Niisiis, täna kell 10.23 astusin Admirali majja sisse, kell 10.30 pidi algama uuring. Esimese asjana võeti mu raha (loogiline), isikuandmed (haigekassa jaoks) ja siis võeti ära ka mu prillid, et need üle mõõta. Prillid anti tagasi, siis mõõdeti ära silmarõhk (tuult puhus silma natukene) ning veel midagi pidin aparaadist sisse vaatama. See kõik toimus veel seal avalikus ooteruumis, kus see masin keset saali püsti oli pandud. Peale seda juhatati mind kohe järgmistesse ruumidesse, kus tehti siis sarvkesta pilt. See tähendas, et pidi natuke aega silma mitte pilgutama ja punast täppi vaatama masinas, aga polnud üldse hullu. Tõesti absoluutselt valutu ja tore asi. Siiamaani on kulunud mul Laservisioonis umbes 10 minutit - kõik läks väga kiiresti ja sujuvalt.
Peale seda juhatati mind arstikabinetti, mis on klassikaline nn optometristi kabinet. Seal võttis vastu mind üks onu, keda ma juba natukene kartsin, aga tegelikult polnud vist põhjust.. Küsis küsimusi nagu "Millal sa oma esimesed prillid said?" ja no mina muidugi ei mäletanud. Küsimused, millele tasuks enne vastus välja mõelda, on:
- millal sa oma esimesed prillid said?
- kui tugevad need siis olid?
- millal sa viimati silmaarsti/optometristi juures käisid? kus?
- millal su silmanägemine stabiliseerus?
- kas sa kannad läätsesid? kui jah, siis kui tihti ja alates mis ajast?
- milliseid erinevaid läätsesid sa oma elu jooksul kandnud oled?
- kas sul on olnud läätsede kandmisest tulenevaid silmajamasid?
- mis tööd sa teed?
- kas sa sõidad autoga?
- miks sa otsustasid just nüüd laseroperatsiooni teha?
Rohkem mul küsimusi meelde ei tule, aga umbes sellise valikuga see piirduski. Seal oli klassikaline optometristi kontroll (pidid vaatama tähti, mis lähevad aina väiksemaks - alguses enda prillidega ja pärast ilma ja siis nende naljakate prillidega, kuhu saab ise klaase ette panna) ja vaatama, et kumb paremini paistab, kas punase taustaga tähed või rohelisega. Siis mõõdeti pisaravoolavust, mis oli esimene natuke ebamugav asi - pandi väike paberilipakas lau vahele ja siis pead silmad kinni ootama paar minutit, paberilipakas otse silmas. Aga see polnud ka veel nii hull. Peale seda pannakse silmadesse tilku, mis peaksid siis nägemise uduseks tegema (sellest hiljem pikemalt) ja sai tagasi minna ooteruumi istuma, et tilgad mõjuma hakkaksid.
Nii ma siis tsillisin ja lugesin seal Kodukirja ja umbes 30 minuti pärast kutsuti siis kirurgi juurde. Seal küsiti jälle samasid küsimusi, mida eelmises toas ning siis tuli kõige ebameeldivam osa, milleks oli siis silma ülevaatus kirurgi poolt. Üli ere valgus otse sinu suurenenud pupilli peale ja see oli nii ebamugav, et ma nutsin seal pisaraid rohkem kui kurba filmi vaadates (mida ma tegelikult nagunii ei vaataks). Pidin vaatama paremale, alla, üles, vasakule ja samal ajal paistis reaalne laser mulle eredalt silma ja jube ebamugav oli. Aga no siis sai lõpuks see ebamugavus läbi, paar küsimust veel ja leppisingi operatsiooni aja kokku.
Astsusin siis Laservisioonist välja ja mis ilmnes - need silmatilgad tegid mu silmad nii valgustundlikuks, et ma ei suutnud silmi lahti hoida. Päikeseprille mul kaasas ei olnud, sest mul olid tavalised prillid peas, aga ma ei suutnud üldse silmi lahti hoida, sest kõik tundus jube ere. Niisiis ma panin omale salli silme ette ja nägin välja nagu tõeliselt ehtne pätt ja proovisin kuidagi kodu poole kõndida, samal ajal silmad jooksid vett. Ehk siis soovitus - võtke kindlasti kaasa päikseprillid, muidu on pärast väga ebamugav.
Ja no vot, nüüd mul on toredad kaks nädalat ringi reisimist ja veel väga ohtrat läätsekandmist ning siis kui viimane lend Eestisse tagasi tuleb, pean juba prille kandma, sest siis hakkab tiksuma aeg, mil saabub mu operatsioonikuupäev väga lähedale! Üldjoontes tundus kirurg Tiina Pakosta väga usaldusväärne ja ei hakka ma Lätti või Leetu sõitma, et seal natuke odavamalt seda lõbu nautida, kui Eestis ja Tallinnas kiiresti ja kvaliteetselt ära saab tehtud. Valisin femto-LASIK operatsiooni (variantidest kõige uuem tehnoloogia, turvaliseim meetod ning kõige vähem silma kahjustav-kurnav), hommikul on operatsioon ja kirurg arvas, et ma õhtul saan täitsa autokooli teooria loengusse minna ilma probleemideta :)
Eks ma usun, et kirjutan sellest operatsioonist ka siia lühidalt, sest operatsiooni-blogipostitusi olen rohkem leidnud, aga enamus neist on dr. Solomatini silmakliinikust Riiast, minu silmakliinik asub aga mu kodust 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et siis saate oktoobri lõpus kõik omale sinna aegu kinni panema hakata, et mu kogemust jagada.
Sunday, October 2, 2016
sapevahte che...
...L’Italia occupa lo 0,5% della Terra, e ci vive lo 0,83% dell’umanità.
Le condizioni bio climatiche sono uniche al mondo, permette alla penisola di essere la prima nazione al mondo per biodiversità:
▪ 7.000 differenti vegetali, segue il Brasile con 3.000
▪ 58.000 specie di animali, segue la Cina con 20.000
▪ 1.800 vitigni spontanei da uva, segue la Francia con 200
▪ 997 tipi di mele, in tutto il mondo ne esistono 1.227
▪ 140 tipi di grano, seguono gli USA con 6
L’Italia possiede il 70% del patrimonio artistico e umano, il rimanente 30% è sparso in tutto il resto del pianeta.
Le condizioni bio climatiche sono uniche al mondo, permette alla penisola di essere la prima nazione al mondo per biodiversità:
▪ 7.000 differenti vegetali, segue il Brasile con 3.000
▪ 58.000 specie di animali, segue la Cina con 20.000
▪ 1.800 vitigni spontanei da uva, segue la Francia con 200
▪ 997 tipi di mele, in tutto il mondo ne esistono 1.227
▪ 140 tipi di grano, seguono gli USA con 6
L’Italia possiede il 70% del patrimonio artistico e umano, il rimanente 30% è sparso in tutto il resto del pianeta.
Subscribe to:
Posts (Atom)