Istun Borovetsis toredas kämpingus ning kell 7 läks hommikul juba uni ära. Meil on täna viimane päev siin, aga kuna me oleme terve reisi vähemalt kell 7 juba üles ärganud, siis täna mul kauem maga lihtsalt ei õnnestunud. Jätkasin postituse kirjutamist lennul Münhen-Tallinn ja lisan veel vajalikud lingid kui olen jõudnud Eestisse, kus on äkki ka normaalset internetti. Bulgaaria reklaamib küll igal pool end tasuta WiFiga ning seda mitmes kohas ka on, aga üldjuhul on see niivõrd aeglane, et pidin esimest korda elus päris palju roamingut kasutama. Õnneks on see meil odav.
Ei tea, kas minna Bulgaariasse suusareisile? Vasta neile kolmele küsimusele:
1) Kas see on su elu esimene suusareis?
2) Kas sa teed suusareise iga aasta ning see oleks sinu selle aasta ainus reis?
3) Kas sulle meeldib luksus?
Kui vastasid vähemalt ühele küsimusele JAH, siis vastus on EI, ära mine. Aga kui need küsimused sind ei heiduta, siis kohe kirjutan meie Bulgaaria reisist pikemalt.
Lühidalt:
Olime Bulgaarias nädal aega (reedest reedeni) ja käisime esimese kohana Banskos (Bulgaaria suurim suusakeskus), seal suusatasime 4 päeva (L, P, E, T), kolmapäeval sõitsime Borovetsi (Bulgaaria suuruselt teine keskus), neljapäeval suusatasime seal ja reedel tagasi Eestisse. Kokku siis viis suusapäeva (oleks saanud ka kuus teha) ja kolm reisipäeva.
KOHALE SAAMINE EESTI->BULGAARIA
Tallinnast Sofiasse ühtegi otselendu ei lähe, kõige odavam-mõtekam on lennata Tallinn-Munich-Sofia. Tallinn-Munich LOTi või Lufthansaga ning Munich-Sofia LOTiga. Meie lennupiletid läksid maksma umbes 250 eurot/inimene (suur pagas hinnas, AGA mitte suusapagas), ostsime piletid reedestele päevadele ja umbes 3 kuud enne väljasõitu. Lennuajad olid väga meeldivad (hommikul vara Tallinnas minek ja kell 14:00 Sofias ning õhtul kell 19 umbes Sofiast tagasitulek ning kell 00 Tallinnas). Meil muidugi seekord väga vedas, 24.02, päeval, mil hakkasime lendama Sofia poole, oli erroris kogu Tallinna lennujaama arvutisüsteem, nii et kogu check-in ja pagasi äraandmine käis käsitsi… Meie Munichi lend hilines seetõttu, jäime ka jätkulennust maha. Peale suurt segadust ja pisikest passimist Munichis sai osa grupist (meie) piletid Varssavisse ja ülejäänud osa Viini ja sealt siis omakorda edasi Sofiasse. Lufthansa ja LOT hoolitsevad ilusasti oma klientide eest, aga see passimine nii paljudes lennujaamades oli väga väsitav.
KOHALE SAAMINE SOFIA->BANSKO
Meie esimene suusakuurort (hahahahhaaa, see sõna on küll… ülepakutud) oli Bansko. Enamus Bansko hotellidest pakuvad (tihti ka tasuta) transfeeri lennujaamast Banskosse, aga kuna üks osa meie grupist (meie) ööbisime eraldi korteris ja tahtsime ka lisaks Banskole Borovetsi külastada, siis otsustasime autorendi kasuks. Meie autorendi firma oli Autojet ning autoks oli Dacia Duster, täiesti uus auto sattus meile, ainult 20 000 sõitnud. Autorendi hind nädalaks oli umbes 280€, omavastutus 500€, oleks saanud osta 145€ eest lisakindlustuse, kus omavastutus on 0, aga me ei teinud seda. Bulgaaria autorendis on alati kummide lõhkemine/katkiminek oma kulu, mida kanda. Lihtsalt infoks. Sofias olid kella 18 ajal SUUUURED ummikud, me sõitsime lennujaamast ümber linna (a la Lasnamäe kanal) teise linna otsa umbes 1h20min. Ja Sofia äärelinn oli kole. Ja liiklus on hullem kui Põhja-Itaalias. Trügimine, ei kusagilt ilmuvad autod, nahhalitsemine, signaalid, autost välja ronimine keset tänavat - see kõik on absoluutselt tavaline. Kui suurest ummikust välja olime saanud, oli umbes 80km kiirteed (väga heas korras) ja siis umbes 30km natuke mäkketõusu (mitte serpentiin), mäetee oli juba pisut halvemas korras (palju löökauke), aga ei midagi liiga hullu.
ÖÖBIMINE BANSKOS
Banskos on väga väga väga palju hotelle ja erinevaid majutusasutusi, kus ööbida. Üks osa meie grupist ööbis hotellis koos hommiku- ja õhtusöögi ning SPAga, meie ööbisime airBNB korteris. Hotellide hinnad on odavamad kui Alpides ja isegi odavamad kui Eestis, aga eks seal ole omad põhjused ka. Ehituskvaliteet on üldjuhul väga kesine, sisustamine on tihtipeale kuidagi pooleli jäetud ning teenindus keskmine. Banskos on ka paar viie tärni hotelli, aga peaks arvestama, et tõenäoliselt on nad umbes kolme ja poole tärni väärilised.
Hotell, kus meie grupp oli (ca 15 inimest grupp) - Green Life http://www.booking.com/hotel/bg/paradiso-verde.html
Plussid:
- hommikusöök oli mitmekesine
- õhtusöök oli mitmekesine
- hommikul ja õhtul käib buss kondlijaama
- hea soovi korral on võimalik rajalt koju sõita
Miinused:
- tubades ei olnud tihti normaalseid lampe (näiteks oli suvaline ehituse prožektor valgusallikaks)
- voodid olid tehtud vineerist
- SPA hoolitsuste hinnakiri erines reaalsetest hindadest
- pead ajakava bussigraafiku järgi sättima
airBNB korter, kus olime 4kesi - https://www.airbnb.com/rooms/14861945
Plussid:
- VÄGA abivalmis ja sõbralik omanik
- 4le väga avar ja mõnus korter
- puhas, kvaliteetselt sisustatud
- kesklinnale väga lähedal, aga samas rahulik tänav
- vastab täpselt kirjeldusele
Miinused:
- köögitarvikuid oli liiga vähe (ainult 1 pann ja 1 pott, oleks võinud rohkem olla)
- telekas oli väga vana ja näitas kahte kanalit ja neid ka väga uduselt
- kaminapuid ei olnud ja kamin vist ei töötanud
- asub kolmandal korrusel ja lifti pole (suurte kohvritega natuke raske)
SÖÖMINE BANSKOS
Kuna meil ei olnud ei hommiku- ega õhtusööki hinna sees, siis saime palju seikluslikuma söögikogemuse kui hotellis olijad. Hommikusöögiks tegime tavaliselt mune (mida müüakse poes tavalise läbipaistva kilekotiga!!!) ning lõunat sõime mäe peal (sellest hiljem pikemalt), aga õhtusöögi elamused olid ikka ägedad! Toon siin paar kohta välja, mida külastasime:
Euphoria
Asub täpselt kondlijaama juures peatänaval. Saime soovituse ühe mäerestorani ettekandja käest ning tõenäoliselt on tegu parima kohaga Banskos. See on suur, aga avar koht, samas ka hubane ja mõnus. Võib-olla hästi natuke meenutab sisekujunduselt Eesti Vapianosid, aga ta on kordades sumedam ja hubasem. Menüüsid on kaks - Euroopa/Bulgaaria menüü ja Hiina/Tai menüü. Me proovisime mõlemaid ning mõned soovitused:
Euroopa/Bulgaaria menüü - seabass (huntahven), lõhe avokaadopadjal
Tai/Hiina menüü - magushapus kastmes kala, sweet and sour supp
Üldjuhul on kõik toidud väga maitsvad ja head, teenindus tore, hinnaklass OK, aga pisut üle Bansko keskmise. Pearoad algavad 10 levist (ca 5€), aga on ka 35 lev’iseid toite (ca 17€), igaühele leidub kindlasti midagi. Õhtuti on neil seal väga kvaliteetne live-bänd ning peaaegu võiks ära unustada, et sa Bulgaarias oled. Isegi WC on ok! Sõime siin kokku neljal korral, nii et see peaks juba iseeenda eest rääkima!
Queens Pub
Väga väga suur pubi, asub natuke keskväljakult eemal, suures ALDO majas. Pubi ise on nagu pubi ikka - natuke tekitas küsimusi üks sisseviskaja (neid on seal iga nurga peal väga palju), kes nägi välja nagu prostituut, aga see oli vist ikka lihtsalt bulgaarialik tervitusviis. Söögimenüü on piltidega (enamus kohtades on see nii, ka Euphorias oli) ning üsna mitmekesine. Igasuguseid huvitavaid-häid roogasid on seal, võib-olla pisut Vahemere suunaga toidud. Seal saab teha ka vesipiipu ning õhtuti on erinevad show’d alates balletietendusest kuni mustkunstini. Kuna koht on suur ja peaaegu ühel tasapinnal, siis lavale me ei näinud, aga väga ilusa tämbriga onu laulis Red Hot Chilli Peppersi kavereid meie õhtul. Ainus miinus selle koha juures on see, et meie toidud jõudsid lauda ja nad olid… leiged. Mitte külmad, aga mitte ka kuumad. Toidud ise maitsesid väga hästi ja äkki oli see ainult üks eksimus, aga meile jäi natuke imelik maik suhu. Hinnaklass on väga väga odav, naiste WCs oli isegi kabiin, mis käis lukku (see on suur asi siin!) ning teenindus üle keskmise, Bansko üks parimatest teenindajatest.
HOUSE
See restoran jäi meile silma, kuna ta oli lihtsalt nii ägeda välimusega. Väga suurtest palkidest ehitatud palkmaja, mis sisse minnes oli nagu metsatare (aga avar jällegi - kuidas see võimalik on?). Söögid olid kohalikud, me sõime kala ja liha ja salatit ja juustu, kõik tundus täitsa mõnus. Teenindus oli natuke kõikuv - alguses oli väga hea ja kiire, aga kui me tahtsime ära hakata minema, siis oli korraks natuke keeruline teenindajat leida. Samas laabus kõik hästi ja üheks õhtusöögiks võiks sinna täitsa minna! Ja kui keegi on foie gras’i fänn, siis on õige aeg seda HOUSEs tellida!
Veel üleüldiselt söömisest Banskos:
Kõik tänavad on kiirtoidu putkasid täis, peamiselt kebab, aga ka pannkoogid ja friikartulid ja kõik muu mõeldav. Tänavatoit on väga odav (ühe suure varda liha saab kätte 6 lev’a eest) ning üldjuhul ka väga maitsev. Peatänaval on mitu “supermarketit”, mis on pigem väikesed poekesed, kust saab eluks vajalikku alates WC paberist ja lõpetades munadega (ikka läbipaistvas kilekotis). Toiduvalik on enam-vähem sama, mis Eesti poodides, sellessuhtes ei pea muretsema. Huvitavaid asju on ka, aga kõik normaalne on samuti valikus olemas.
Sisseviskajaid on tänaval nii palju, et halb hakkab. Igaüks kutsub sind enda juurde sööma ning peab olema väga sihikindel, et mitte igale poole sisse astuda. See on normaalne, et sisseviskajad oskavad öelda “tere-tere”, kui kuulevad, et sa oled Eestist, mõned isegi oskasid öelda “Kuidas läheb” jne. Järelikult eestlasi ikka satub vahepeal Bulgaariasse.
Nüüd aga mäge puudutavad tehnilised küsimused:
VARUSTUSE RENT
Otsustasime, et võtame varustuse koha pealt rendist. Alpides on normaalne, et rendis on sama hooaja kõige uuemad spordiriistad ning need on korralikult hooldatud. Enamus grupist võttis Eestist asjad kaasa, aga meil olid kaasas enda lumelaua saapad ja kiivrid, koha pealt pidime saama niisiis kolm lumelauda ning ühe paari suuski koos saabastega. Banskos on suusarendi kohti päris palju, meie oma oli
SkiMania . Kolm päeva lumelaua renti oli umbes 110 lev’at, suusakomplekti hind sama. Aga see, mis seisus need lauad olid… Esiteks oli neil peal Ichgli kleeps, mis tähendab, et nad olid oma eelneva elu ühes teises suusakeskuse rendibaasis juba ära elanud.. Ja siis toodi nad Bulgaariasse ja sõideti nendega mööda kivisid ja aslfalti ja laenutati meile. Hooldamata. Palusime hooldust, saime mingi väikse olematu kihi määret laua alla, aga asi tõsisemat paremat pööret ei võtnud. Tundus, et selline suund on Bulgaarias tavaline ja kümne palli skaalal saab varustus 2 punkti. Suusad olid Banskos Kairil okeid olnud, aga äkki oli see puhas juhus.
MÄEPILET, -KAART, RAJAD ja TÕSTUKID
Mäepilet on siin NIMELINE ja koos PILDIGA, mis tehakse sinust putkas esimesel päeval suvalise veebikaameraga. Kui maksad sularahas, siis kirjutab tädi oma suva järgi nime sinna kaardile, minu kaart oli näiteks Yanna Pargsmani nimeline, mõned eestlased tegid naltsi ning meiega suustas ka Schiim Kallaz’e nimeline noormees. Mäepileti edasimüümine on rangelt keelatud, aga siin tehakse seda ikka. Keegi ostab omale pileti ja siis müüb edasi kellelegi teisele. Need piletid blokeeritakse üldjuhul siiski väga kiiresti (sellepärast ka pildid kaardi peal). Mäepilet neljaks päevaks maksis 224 lev’at. Külast viib üles gondel (20min sõitu), sama maa saab ära sõita ka transfeer-taksoga (maksab 10 eurot). Kõik tõstukid töötavad kell 8:30 kuni 16:30, aga gondlijaama tasub kindlasti kohale tulla hiljemalt kell 8, sest kell 8:30 on järjekord juba ca 25 minutit ootamist, kell 9 kuni 50 minutit ootamist ja järjekorrad lähevad väiksemaks alles umbes 11:30 paiku. Seepärast kasutatakse ka taksoteenust, mis viib sind gondlijaama üles, aga kuna tee on mägine ja juhid julged, siis peab hea oksetaluvus olema, et seda välja kannatada.
Radasid on kokku 75 km ning peamiselt on need punased-sinised rajad. Kaks või kolm mustapoolsemat rada oli ka, aga ei midagi liiga hullu. Ma ei tea, kas asi oli meie ajastuses (veebruari viimane nädal) või milleski muus, aga radade kvaliteet oli üsnagi küsitav. Esimesel päeval tundus, et üldse ei oldud radasid hooldatud, teisel päeval oli enamvähem sama tunne, alles kolmandal päeval oli lõpuks aru saada, et tegelikult radasid ikkagi hooldatakse. Kui vähegi ilm lubab, siis tasub kõige kõrgematel radadel sõita, seal on lumi natuke kaua paremas seisukorras.
Mäekaart on loogiline, põhimõtteliselt saabki sõita ühe mäe ühel küljel, üks tooltõsuk ja rada on ka teisel küljel, aga seda näiteks sel hooajal lahti polegi tehtud, sest lund ei ole piisavalt. Kuna meie ajal oli lund nii vähe, siis ei oska ka öelda, kuidas rajaväline olukord puudri sõitmiseks on. Üks huvitav-hirmus laskumine on olemas, mille jaoks peab ca 20 minutit üles mäkke ronima kõige kõrgemast tipust.
Ma usun, et heade lumeoludega on Bansko keskmise tasemega sõitjale täitsa tore koht. Lohisteid ja buglasid on vähe, on erineva tasemega radu ning kuigi koht on väike, siis sõita natuke ikka on. Üldine sõitjate tase mäe peal on väga väga kesine, ma tundsin end tõeliselt profi lumelaudurina, kuigi ma seda ju ei ole.
SÖÖK MÄEL
Lühidalt öeldes on kokku umbes 5-6 kohta ja ainult üks neist paistab välja oma kvaliteediga. See on kohvik-restoran “180” ning seal on kindlasti mäe kõige paremad söögid. Meie lemmik oli pasta primavera ning KINDLASTI tasub proovida sealset šokolaadi-juustukooki. Me vist sõime seda iga päev, see oli nii hea. Menüü on itaalia suunaga, aga toidud maitsesid lihtsalt normaalselt. Siis on veel paar puhvetit, aga enamus neist on väga vanaaegse hõnguga ning peale friikartulite ei julge eriti midagi muud süüa. The Goat restorani juures on mõnus südamekujuline puidust hängimispaik, kus päiksega on hea lebotada.
Veel Banskost üleüldiselt:
Bansko on ikka väga Ida-Euroopa atmosfääriga linn, palju mahajäätud majasid, pooleliolevaid ehitusi, nõukogudeaegset arhitektuuri. Kesklinn koosneb ühest peamisest suurest tänavast, kus on palju spordipoode (enamus hinnad samad, mis Eestis), väga palju suveniiripoode (seal on odavaid ja huvitavaid leide) ning söögikohtadest-putkadest. Peatänava ääres leiab ka paar ekstreemsust (tegime ära näiteks nn tagurpidi benji hüppe) ning suure kaubanduskeskuse kõrval on väike Tivoli (tundub väga ohtlik väljanägemise järgi). Tänavad on räpased ja kõnniteed hooldamata, sisseviskajaid on väga palju ning peamised inimesed tänaval on bulgaarlased ning inglased. Nädalavahetusteti käib seal ka palju kreeklasi. Õhtul eriti üksinda õue ei kipuks, kuigi tõenäoliselt ei ole see ohtlik koht. Üsna iseloomutu ning kuigi seal leidub ka palju ilusaid maju, siis kogu räpasus kahjuks varjutab selle.
BANSKO -> BOROVETS
Umbes 2 tunni tee kaugusel on Borovets, mis asub Bulgaaria kõige kõrgema tipu lähedal ning on suuruselt teine suusa”kuurort” Bulgaarias. Ta on tuntud kui riigi kõige vanem mäespordikeskus ning läksime sinna suurte ootustega.
Borovetsi küla on väga väga pisike küla metsa sees, Google Earthi vaadates tundus seal olevat ainult 100 maja. No umbes nii ongi, seal on neli suurt lahmakat koledat 80ndate alguses ehitatud hotelli ning hulgaliselt väikeseid majakesi. Borovetsil on iseloomu mõnusalt rohkem kui Banskol - tänaval on kõrvuti kollased taksod ning hobused ja ponid, stripiklubi on kaetud kohaliku babushka lapitekkidega, mida ta müüb jne. Meile tundus esimesel õhtul see küla nii armas, et me ei saanud aru, kuidas me juba varem siia ei tulnud.
SÖÖMINE BOROVETSIS
Erinevalt Banskost oli meil pigem väga raske valikut teha, kuhu sööma minna. Sisseviskajaid oli väga palju ning kuna oli hooaja lõpp, siis oli normaalne, et pakuti õhtusöögi kõrvale tasuta veini/-20% kogu menüüst/vms. Peatänava ääres on umbes 10 alguses erinevana tunduvat kohta, aga tegelikult on enamus kohad täpselt samasugused. Menüüd on piltidega ning valik on väga lai. On kohalikke toite ning välismaiseid toite, hinnaklass on pigem Eestist odavam. Ainus koht, mida tõenäoliselt soovitada oskaks, on The Green King, mis on ka Tripadvisoris kõrgel kohal, kohe gondlijaama vastas parklast üle tee. Me ei saanud esimeseks õhtuks sinna isegi lauda, see juba näitab ka midagi. Majaperemees Peter on väga armas ning söögid on pigem kohaliku suunitlusega ning väga head! Normaalne on see, et restoranid on üsna räpase olekuga, WCs ei ole paberit (ja tihti ka kütet), on ka erandeid (näiteks peatänava lõpus koht nimega Bar & Pizza & BBQ Katina on seest enamvähem puhas), aga ootused peaks pigem hoidma üsna madalal, muidu hakkab naljakas.
MÄEGA SEONDUV BOROVETSIS
Oeh… Varustuse renti läksime hommikul kell 7:45 (gondel pidi avatama kell 8:30), aga kella 8ni keegi meiega suhelda ei tahtnud. Lõpuks saime suure vaevaga oma asjad laenutatud (25 lev’at päev) ning lauad olid jällegi ikka väga väsinud välimusega. Mõtlesime siis, et okei, lähme üles.. Mäepilet üheks päevaks maksis 55 lev’at ning kuigi olime kohal väga varakult, pidime ootama ostmiseks järjekorras umbes 10 minutit. Siis gondlijärjekorras umbes 25 minutit.. Ja no siis hakkas vaikselt tõde selguma. Gondel ise oli tõenäoliselt umbes 50 aastat vana (vähemalt), ma ei tea, kui kaua ta konkreetselt Borovetsis üleval olnud olid, aga 25 minutiline sõit üles tippu oli huvitav. Midagi tapvat ei olnud, aga lihtsalt väga külm ja ebamugav. Tipus tahtsime hommikust süüa ja siis läks pilt eriti kibedaks - ma olen selliseid söögikohti ainult õudusfilmides näinud, nagu seal mäe otsas see esimene koht oli - laes oli ripplagi, iga plaat oli erinevat moodi kahjustatud saanud, paar lauda olid väga auguliste ja pleekinud vakstutega ning menüüs olid friikartulid erinevate lihalisanditega. WCs oli vesi musta värvi ning prill-laud on Bulgaarias üldse rohkem nagu luksus. Ja siis proovisime sõita… Eelmisel ööl oli umbes 30cm lund tulnud, nii et olud oleksid ideaalsed, kui ainult lumelaud all libiseks. Kahjuks ei libisenud. Ja rajad olid nagu nad olid, mitte kõige paremini hooldatud ning kuna Borovetsis on erakordselt palju lohisteid/buglasid, siis otsustasime end mitte väsitada ja ainult toolide all olevaid radu sõita. Ei miskit liiga head.
Rajad jaotuvad kaheks - ühed mis on gondli all (gondel viib üles ja sellel mäe poolel on veel 2 tooltõstukit, ülejäänud lohistid/bulgad, kõrgeim tipp ca 2500m) ning teised, mis on küla teises otsas kahe tooli all, kus ongi need 2 tooli ja siis veel paar lohistit/bulgat (kõrgem tipp ca 1700m). Kui gondlialust rada külla alla sõita, siis ootab seal hulganisti taksosid, tasuta shuttel kui ka hobukaarikud, kes sind kõige rõõmsama meelega küla teise otsa viivad, et saaksid tooliga teiste mägede otsa ka sõita. Gondlipoolsel osal on kõrgemal asuvad rajad ja seetõttu on seal ka parem sõita, toolipoolsel mäeküljel on madalamad rajad ning need ka ei olnud eriti heas korras. Meie suusapäev Borovetsis jäi väga lühikeseks.
ÖÖBIMINE
Valikuid on mitu - suured hotellid Rila, Samokov ning Iceberg või siis midagi väiksemat ja keerukamat. Meie ööbisime GONDLIJAAMA juures peaväljakul väikses kämpingus, kus üleval oli kaks pisikest magamistuba (mõlemas 2 voodit), all elutuba, väike ja nigel köök ning pime ja soe WC/vannituba. Ei mingit luksust, aga väga nunnu oli. Siin ka link sellele - http://www.booking.com/hotel/bg/villa-four-seasons.et.html
+ väga hubane
+ väga lähedal gondlijaamale
+ kompaktne
- boiler on ainult 50 liitrit (4 inimest peale sporti korralikku pesu teha ei saa)
- majas oli VÄGA palav kogu aeg
- parkimisega oli keeruline
KOKKUVÕTTEKS:
Reisisime seltskonnaga, kes käib aastas üldjuhul mitmel suusareisil Alpides. Kuigi paljudes kohtades on kiitvad artiklid, et Bulgaaria suusatamine pakub konkurentsi Alpidele oma odavate hindade ja hea kvaliteediga, siis see ei ole päris nii. Bulgaaria ei ole üldse nii imeodav nagu tunduda võib (ta on kohati odavam, eriti ööbimine!), aga samas lõpuks kulub üsna palju raha ikkagi ka oma närvikava raviks, et reisi nautida. Noh, et võtad restorais igaks juhuks selle natuke kallima roa, sest odavam tundub kahtlane ja ostad alati koju vett, sest kraanist seda juua ei tohi. Bulgaaria pole midagi eluohtlikku või jube hirmsat, aga need kaks suusakohta (ja Sofia lennujaam) jätavad mulje nagu oleks astunud väga varastesse 90ndatesse. Ma olen väga väga õnnelik, et me selle reisi ära tegime, kuid pidevalt korrutasime üksteisele, et tegu on elamusreisiga väikse suusaboonusega, mitte klassikalise suusapuhkusega. Võib-olla mängis rolli ka see, et aastaaaeg oli täpselt selline, et lund (enam?) liiga palju ei olnud, aga muru roheline ka ei olnud, nii et mulje oli peamiselt hallikas-pruun. Ja Sofia lennujaamas ei ole mitte ühtegi päris söögikohta! Kõige parem, mis valikus oli, oli külmutatud pizza otse sinu silme all soojaks tehtud. Kuidas see võimalik on? Ja veel oluline asi - kuigi internetist leiab infot, et enamus kohtades Bulgaarias saab ka eurodes maksta, siis märts 2017 seisuga see tõele ei vasta! Väga palju on valuutavahetust (kusjuures kaks kõrvutiasetsevat vahetuspunkti võivad oma kursilt päris palju erineda) ning kaardiga saab ka üsna paljudes kohtades (aga kaugeltki mitte igal pool) maksta. Kohe mõnus on mõelda, et nüüd kolme päeva pärast olen juba Alpides ning sellel suusahooajal on vähemalt 2,5 nädalat ilusaid keskusi ja tõelist kvaliteeti võimalik nautida! Jeeeee!!! Kohe palju rohkem hakkab kõik nii hea tunduma!!
