veel korraks peale reisi

Mul on umbes 4 blogipostitust veel siin valmis kirjutatud, peamiselt teemal et kui ilus ikka mägedes on, miks on nii lahe mägedes, siis veel üks pikk postitus, et kuidas iseseisvalt Champolucci saada, mis on väga detailne ja õpetab ka seda, et kus on kõige parem lennuki pealt tulles riideid vahetada ning missuguseid näojooni bussijuhtide juures oluliseks peab pidama.

Ma istun nüüd oma Tallinna kodus, peale pikka-pikka reisi siia tagasi on päris julm olla. Nägi see välja umbes ajakululiselt nii:
- 1h Champoluc-Verres autoga
- 2h Verreses passimist
- 2h Verres-Milano Lampugnano bussiga
- 30min Lampugnano-Centrale FS metrooga
- 1h15min Cetrale FS-Orio del Serio (Bergamo lennujaam) bussiga
- 1h30min Bergamos passimist
- 30min lennukis passimist (mingi takistus oli ja me olime juba lennukis kui pandi väljalennu keeld)
- 2h30min lennukis sõitmist
- 15min lennujaamas passimist
- 15min kojusõit taksoga

kokku siis ikkagi natuke alla 12 tunni, aga kui hommikused seiklused ka juurde lugeda bussi oodates, siis ikka annab tunda, et ma olen nii väsinud, et kui ma praegu voodisse läheksin, siis ma kukuksin sinna magama ja magaksin homme õhtuni.

Aga mina teen homme tööd, mul on homme proov, kaks kokkusaamist, saan oma Leedu-Läti reisi asjad tagasi, mis minuga Itaaliasse kaasa ei lennanud ja pesen palju pesu. Nüüd tuleb nädal väga kiiret aega, et juba järgmisel laupäeval lennukisse astuda ja tagasi Itaalia poole lennata. Muideks, meid ootab ees väga põnev seiklus (jälle :D) sest me jõuame Bergamosse peaaegu südaööl ja sealt ei ole võimalik eriti kuhugi saada, keegi meile vastu ka tulla ei saa ja pole veel õrna aimugi, mis meist saab. Oleme kõik hostelid-korterirendid-autorendid-lennujaamas magamised läbi vaadanud ja ühtegi ideaalset varianti pole. Loodetavasti juhtub itaalia ime (milles ma üldse ei kahtle, et juhtub).

nb - https://www.instagram.com/sssinine/ siin on vahepeal ka mõned lahedad pildid, kui muidu internetti pole, siis instagrami jaoks ikka leidub kuskil aeglast wifit, et pilt üles riputada. Või video.

12h et saada Eestisse

Läksime hommikul Anniga bussipeatusesse 15 minutit enne kui buss pidi tulema. Olime internetist ajad järgi vaadanud ning leidsime ideaalse bussi, et alla Verresesse sõita. Bussipeatusesse jõudes vaatasime IGAKS juhuks ka aegu bussipeatuses. Need olid absoluutselt teised ajad kui internetis. Samas internetist leitud ajad on alati varem tõele vastanud (nii eelnevatel reisidel kui ka kolmapäeval siia tulles) siis me väga ei muretsenud, aga igaks juhuks helistasime Josephile ja küsisime, et kas on ikka kõik ok. Ta ütles, et on okei, kell 8.20 hakkab buss St Jaquesist tulema ja peaks olema 8.30 hiljemalt Champolucis. Ehk siis tegelikult 8.25 on õige aeg, mis kell buss pidi minema..

Kell on 8.30. Normaalne, et bussi ei tule, pole üldse mingit paanikat.

Kell on 8.35. Endiselt okei, aga pisut kahtlane.

Kell on 8.45. No helistasime Josephile uuesti, et ei tea, mis teha, natuke kahtlane.

Kell on 8.50. Joseph helistab tagasi ja ütleb, et jep, üleöö muudeti vist bussiaegu aga ta ka ei tea, aga ta tuleb meile järgi bussipeatusesse ja viib Verresesse.

Kell on 9.05. Saabub Joseph ja viib meid Verresesse ja bussi ei tulegi.

No vot :D Aga isegi kulm ei kerkinud selle peale. Verreses läksime poodi ja kohvikusse. 

 Mille järgi valida mägedes kohvikut/baari/restorani?

KÕIGE olulisem asi on WC. Saate te aru, isegi kõige uhkema hotelli WCs võib oodata sind ees AUK. Lihtsalt auk põrandas. Seepärast oleme kõik heade WCdega lokaalid väga hoolikalt meelde jätnud. Verreses teame me ainult ühte normaalse WCdega kohta :D Aga no sellest piisab õnneks.

Reis tagais oli väga väsitav, sest me ikkagi ei olnud piisavalt maganud, aga Verresest võttis meid peale sama bussijuht, kes meid Milanost sinna tulles tõi, ta mäletas meid ja oli väga lõbus. Ma ei raatsinud magama jääda bussis mägede vahel, kuigi uni oli väga hull, ma lihtsalt pingutasin niikaua üleval olla, kuni mägede vahelt välja sõitsime, et nautida veel viimaseid hetki mägede vahel… enne järgmist nädalat! Täna oli lahkumine väga lihtne, sest nädala aja pärast tuleme juba tagasi. Ja see on absoluutselt 101% vajalik, sest no niiiii tore oli.

Milanos seiklemine läks valutult, metroojaamad on meil juba absoluutselt peas ja peatuste ja liinide vahetamine läheb sujuvamalt kui ühistranspordiga Õismäele sõit. Bergamo lennujaama minnes oli küll tüütu ummik, aga meil oli vene keelt kõnelev bussijuht, nii et oli ikkagi tore. 

Naljakas asi kogu meie reisi jooksul on see, et meie käest ei küsitud KORDAGI ID-kaarti. Me oleksime need võinud vabalt koju jätta. Mitte üheski lennujaamas või kontrollpunktis või mitte kuskil. Ja meil oli kokku 4 lennujaamakülastust (Riia lennujaam, Malpensa lennujaam, Bergamo lennujaam ja Tallinna lennujaam).

lätis

(lisan pildid hiljem)

Istume praegu Anniga rongis Sigulda-Riia. Tänane päev algas üsna toredalt, ärkasime alles kell 10, pesime-koristasime-sõime ja lahkusime oma üliarmsast Leedu kodumajakesest. Sellel aastal me ei teinud sauna ega nautinud isegi grillimisvõimalusi, sest meil oli lihtsalt nii tore. Ilm oli terve Leedu ülihea ning seltskond oli parajalt mõnusalt väike, et jutt muudkui jooksis. Leidsime IKIst normaaset sööki-jooki ka ja õhtuti saime magama natuke peale keskööd. 

Igatahes, täna sõitsime ca 500km läbi Vilniuse Siguldasse. Meil olid erinevad mõtted (käia Vilniuses suures wakepargis, minna hoopis Riiasse exit roomi vms), aga kuna me olime saanud Sigulda benjihüppe komando nõusse, et nad teevad ekstra meile täna benji lahti ja nii me siis võtsime suuna Sigulda peale. Umbes iga 130 kilomeetri tagant tegime väikese pausi, et puhata. Eriti naljakas oli umbes 100 kilomeetrit Vilniusest Läti poole üks Hesburger, kus oli umbes 10 inimest, kui me sisse astusime ja nad kõik olid eestlased.

Sigulda poole sõites hakkas ilmnema, et ilm on ikka päris kohutav. Vihm oli vahepeal nii kõva, et nähtavus oli peaaegu olematu. Esimene peatus oli meil Aerodium, mis on vertikaalne õhutunnel, mis on vabalangemise simolaator. Täna tegid seda Anni ja Margus, sest meie Marinaga olime seda juba eelmisel aastal teinud ning kuna ilm oli väga külm, siis ei kutsunud väga. Aga lahe oli ikka!

Peale seda kimasime otse benji hüppese. Pikka juttu polegi. Hüppasime kõik. Väga hull. Vihm oli suur ja tuul ka. Otse kondlist.

Siis aga panid Margus ja Marina meid Sigulda rongijaamas maha, me ostsime piletid Riiga, rongini oli 1,5h aega ja üritasime otsida söögikohta Siguldas. Nope. Süüa rongijaama lähedal ei saa Siguldas, kui kell on 20 või rohkem. Sigulda natuke meenutab Elvat enda rongijaama ja muuga, kuid ta on ikka palju suurem. Nüüd istume Anniga rongis, mis on 100% koopia vanast Edelaraudtee rongist, peatused on iga 10 mintsa tagant ning max kiirus rongil on vist 50km/h. Õpime siin itaalia keelt, ruubiku kuubikut ning võrdleme Leedut-Lätit ja Eestit. Eesti on ikka jube hea riik võrreldes meie lõunanaabritega. Rongid on kiiremad, R kiosk on pikemalt lahti ning inimesed oskavad inglise keelt.

LEEDU

Eile hommikul kell kaheksa alustasime Tallinnast sõitu Leedu poole, et mitte öelda peaaegu Poola. Oleme praegu vähem kui 10 kilomeetri kaugusel Poola piirist ühes toredas suvituslinnas Druskininkais, kus on ohtralt meelelahutus-, puhke- ja spordivõimalusi. Meie tänane päev sisaldas seiklusparki, lumelauatamist siserajal ning kardisõitu. Me jätsime sel aastal wakepargi vahele, aga see eest avastasime siit normaalse toidupoe (Iki, palju normaalsem kui Maxima). Elame ühes supermõnusas palkmajas, kus on saun ja tagahoovis tünnisaun, kuid kuna ilmad on nii soojad, siis need mõlemad jäävad meist kasutamata.

Seiklusrajal on ka lähiümbruse kõige kiirem laskumine - kuni 55km/h.

Tore on 20. juunil justnimelt seda teha. 

Margus oma patendeeritud monoboardiga.

Kuna ma kavatsen tänast mõnusat ilma nautida, siis ma kauem ei jaksa kirjutada. Homme lähme Siguldasse, kus teeme erinevaid ekstreemseid asju ning siis läheb juba õige põnevaks edasi! Marina ja Margus sõidavad Eestisse tagasi, mind ja Annit ootab täiesti ettearvamatu seiklus.

Varjuteater

Lugesin Viivi Luik - Varjuteater raamatut ja kuidagi huvitav tunne tekkis. Kuidas tema terve elu oli tegelikult teekond Rooma.

Täna ootasin Elvas hommikul pool kümme bussi. Linnud laulsid, märjad lehed kohisesid ja kogu Elva tilkus, sest just oli väga palju sadanud. Ükskord ootasin Verreses bussi nii, et sadas ja kõik tilkus. Elvas ei olnud mägesid, aga seal olid suured punased majad, mis varjasid vaadet kaugesse taevasse. Verreses olid mäed, mis ei lasknud ilma ennustada, sest taevast liiga kaugele ei näinud. Sõitsin bussiga Tartusse. Bussisõit oli mööda sirget maad, aga buss oli seest peaaegu samasugune, nagu see, St Jaquesi poole sõidab Verresest. Jõudsin Tartusse, see oli nüüd teistmoodi. Aga läksin da Vinci restorani espressot ja spritzi jooma ja pastat sööma ja kõlaritest tuli itaalia raadiohitte. Eile õhtul Barlovas rääkis Simone täpselt õige itaalia aktsendiga.

Kõik see kuidagi leevendas mu igatsust.


Muideks -

Kerge see ei ole, iga päev umbes 45 minutit kirjutamist-kuulamist ning 15 minutit kordamist ja lisaks 2-3x nädalas tund-poolteist eraõpetaja õppimist. Aga ma juba saan aru natukene rohkem.