Täna ootasin Elvas hommikul pool kümme bussi. Linnud laulsid, märjad lehed kohisesid ja kogu Elva tilkus, sest just oli väga palju sadanud. Ükskord ootasin Verreses bussi nii, et sadas ja kõik tilkus. Elvas ei olnud mägesid, aga seal olid suured punased majad, mis varjasid vaadet kaugesse taevasse. Verreses olid mäed, mis ei lasknud ilma ennustada, sest taevast liiga kaugele ei näinud. Sõitsin bussiga Tartusse. Bussisõit oli mööda sirget maad, aga buss oli seest peaaegu samasugune, nagu see, St Jaquesi poole sõidab Verresest. Jõudsin Tartusse, see oli nüüd teistmoodi. Aga läksin da Vinci restorani espressot ja spritzi jooma ja pastat sööma ja kõlaritest tuli itaalia raadiohitte. Eile õhtul Barlovas rääkis Simone täpselt õige itaalia aktsendiga.
Kõik see kuidagi leevendas mu igatsust.
Muideks -
Kerge see ei ole, iga päev umbes 45 minutit kirjutamist-kuulamist ning 15 minutit kordamist ja lisaks 2-3x nädalas tund-poolteist eraõpetaja õppimist. Aga ma juba saan aru natukene rohkem.
No comments:
Post a Comment