kohe tuleb last call... minu nimega!
kell 10.05 Verres (bussijaamas varjulise pingi peal)
Hahahahaaa…
Ajugeenius nagu ma olen, sain lõpuks endale loa ise täna Milanosse seigelda ja muidugi ma vaatasin täiesti suvalisi (=valesid) bussiaegu, nii et olen praegu Verreses, Milano buss tuleb heal juhul 1,5 tunni pärast ja siis on mul juba mega kiire. Peaksin lennujaama jõudma küll õigeks ajaks, aga samas teades neid itaalia bussijuhte ja nende kellasid, siis eks näis. Hommikul ka ootasin kuskil täiesti suvalises kohas bussi, mis keegi ütles mulle, et peaks kunagi tulema ja lõpuks tuligi, selline kõige tavalisem (aga väga ruumikas) linnaliini buss, mis on ilmselgelt liiga suur selle liini jaoks, kus reisib praegu 2-3 inimest aga no laiutada oli mõnus. Ja muidugi oli bussi peal nendest kahest inimesest täpselt 1 tuttav. See on lahe, bussijuhid (ja reisijad) lehvitavad peaaegu kõigile inimestele tee ääres, kusjuures tervitavad ka kõva häälega “ciao robertooo”, mis siis et Robertost on juba ammu mööda sõidetud ja kunagi Robertoni see suuline tervitus ei jõua.
Aga kuna mul siin WiFit ei ole, midagi eriti teha pole, siis kirjutan niisama. Eilne õhtu kujunes vist reisi kõige naljakamaks õhtuks. Kõigepealt, kohe peale seda, kui olin eelmise blogipostituse postitanud, kogunes minu ümber seltskond. See külm õlu, mis minuni salapärasel moel saabus, oli Sandro (Champoluci üks suur boss), kes parasjagu arvas, et oleks mõistlik mind kostitada. Minu ümber kogunenud seltskond aga osutus Champoluci hooaja planeerimise koosolekuks ning võtsin sellest rõõmuga osa. Mis siis, et see oli kõik itaalia keeles ning kuidagi arvasid kohalikud, et ma kindlasti oskan kaasa rääkida. Näidati mulle kaarte nende uutest plaanidest Champolucis ja ega ma suurt midagi aru ei saanud. Kaardi peal oli näiteks ühe punktina kirjas “nordic walking” (keset ühte parki) ja ma siiamaani ei teagi, mis see endast kujutab.. Lõbus oli aga ikkagi, päike oli palav ja mõnus oli lihtsalt ka arvata, et huvitav millal ma peaksin midagi vahele ütlema.
Lõbus koosolek sai läbi, sest päike läks pilve taha ja inimesed vajusid laiali. Siis aga sõidutati mind mööda oru kõrget äärt automehhaanika töökotta. Champoluc on 1558m, see oru äär oli ca 1800. Seal siis jällegi itaallased rääkisid tarka juttu ja mina muudkui noogutasin ja selgus, et nüüd antakse Josephi kasutusse üks sinine kahekohaline auto. Seda kutsusid kohalikud “are”ks ning see konkreetne isend kuulub siis selle Champoluci ühendusele, mis hõivab enda alla majutuse-söömise-mäepiletid ja palju muu veel nii et sellega mind sõidutati. Või noh, kui nüüd aus olla, siis oli see pigem 100 aastat vana ja logu võrr kui auto, millele on kest ümber ehitatd. Tegelikult on siin sellised autod väga popularsed, üks ratas ees ja kaks taga, väike kabiin (2 inimest) ning kast asjade vedamiseks. Üllatuseks hakkas aga LUND sadama (just oli 25 kraadi sooja olnud) ning selle väikse “auto” kojamees oli katki nii et mul oli päris põnev kaasreisijana mööda mägiteid sõita 20km tunnis, sest rohkem see masin välja ei võtnud õnneks.
Mind sõidutati aperativole, alguses ma ei saanud üldse aru, et mis ja miks, aga üsna pea hakkasid asjad selginema. Väike tore pood, mille kõrval oli ka baarike, võttis meid lahkelt vastu. Tundsin seal baaris umbes pooli inimesi juba nimepidi. Nende itaalia nimedega ei ole üldse nii kerge. Kui sul on juba itaalia sõbrad Mattia, Matteo, Marco ja siis tutvud veel umbes kolme Marco ja kahe Matteoga ja kellegi lapse nimi on veel Mattia, läheb asi segaseks. Neil kõigil on eraldi veel oma hüüdnimed (näiteks Matteo võib olla Matte, Teo või üldse midagi täiesti nimega mitteseonduvat) ja siis lõpuks kui olin kohtunud umbes neljanda Luisaga, andsin ma alla ja hakkasin inimesi meelde jätma nagu “Luisa Julia õde” või “Jaques Josephi vend” mitte nende päris hüüdnimede järgi. Impossible!
Ja aperativol jälle räägiti itaalia keeles, kuid seekord ei saanud ma nagu ikka mitte midagi aru. Muidu ma saan seltskonnas umbes 20% jutust aru (kohanimed, inglise keelele sarnased sõnad ja muusikaterminid, mis on pähe kulunud ning muiugi õudne kätega vehkimine ja zestikuleerimine annavad juba väga palju infot). Uurisin siis, et mis värk on, tuli välja, et inimesed selles seltskonnas kõneleseid ainult d’Ayase kõrgemate külade dialekti. Champolucis ja selle ümber asuvates külades räägivad kõik vanemad inimesed omavahel seda, mingi osa noorematest saab pisut aru ja üksikud oskavad seda rääkida. Kuna mina aga suurt aru ei saanud, haarasin baarileti pealt mingi bookleti ja kukkusin seda lugema. Lugedes sain aru, et Champolucis toimuvad 9 päeva pärast kohalikud valimised. Ja siis koorus ka selle õhtu üks põhiteemadest - nimelt oli seal aperativol kohal kahest omavahel vastanduvast parteist inimesed ja nemad siis muudkui tegid jooke ja sööke välja kõigile. Mina lugesin kahe erineva poole programmid läbi itaalia keeles ja no kõik kohalikud lihtsalt naersid, peaaegu piss püksis, kui ma siis nendega poliitikast rääkima hakkasin. Tegid pilte lausa sellest, kui ma uurivalt neid kahe poole nimekirju ja lubadusi võrdlesin. Noored eriti ei huvitu valimistest, nii et neile oli see tõeline eksklusiivne olukord, kus oli võimalus vastata minu (lollidele) küsimustele. Aga kuna Champolucis elab palju rahvast ja siinsed hääled otsustavad palju ning küla sõltub suuresti turismist, siis ma julgelt ikka küsisin ja lõpuks ka tegin otsuse, et kelle poolt mina siis hääletaks, kui peaksin hääletama.
Üks huvitav asi, mis teemaks tuli, oli see, et just võeti vastu uus seadus, mis puudutab autoomanikke - enam ei tohi suvel talvekummidega sõita. Kohalikud elanikud on sellepärast väga pahased, sest nagu eilnegi päev näitas, siis sa kunagi ei tea, millal võib lumi sadama hakata ja see on väga ohtlik, kui pead siis suvekummidega mööda kitsaid mägiteid manööverdama. Sitsiilias ei saa kethida samad reeglid, mis mägedes. Juuli-august on enamvähem lumevabad kuud, aga see et juunis või septembris korraks lund sajab, ei ole mingi suur asi.
Kuigi alguses oli plaan, et lähme sinna aperativole ainult korraks, siis lõpuks veetsime seal vist kolm-neli tundi, kõik külaelanikud olid ühel meelel, et ma peaks ikka kiiremas korras sinna kolima. Mulle õpetati selgeks ka kaks kõige olulisemat sõna dialektis, ei on “na” ja jah on “oy”. Sellega minu keeleõpingud piirdusid õnneks, sest see dialekt on ikka päris erinev itaalia keelest ja no mul pea sassis juba niikuinii.
Aa, siis vahepeal selgus veel naljakas tõsiasi, et see lahe kosk, mida ma vaatamas käisin, on tegelikult palju lahedam, ma oleksin pidanud ühe teise (mitte selle lumise) matkaraja jalge alla võtma ja kõrgemale ronima. Eks siis järgmine kord. Eile sain ka täpsemad juhised selle kohta, et missuguste mägede otsa ja kuidas saab matkata, kus on ilusamad vaated ja kus saab mäe peal süüa või ööbida või ujuda. Eelmise aasta suvel me Anniga peamiselt päevitasime ja käisime hullude kombel mägiojas ujumas, aga nüüd uuesti minnes on plaan paar uut kohta ka ära näha.
See on naljakas, ma arutasin seda kohalikega ka, et põhimõtteliselt kõik teavad kõiki - ei ole võimalik ühegi inimesega tülli minna või eelistusi seada, et kes on tore ja kes mitte. Kõigiga lihtsalt peab hästi läbi saama, muidu ei ole lahe elada. Ja siis veel paljud inimesed on paljude sugulased - vähemalt mulle tundus, et tutvusin umbes kolme suguvõsaga sealkandis ja tihti tuli jutu sees välja, et ma tean kellegi õde, ema, isa, venda või täditütart. Kui Tallinnas on päris lihtne inimestega mitte tihedalt läbi käia, siis siin on see peaaegu võimatu.
Tore asi on veel see itaallaste juures, et kuigi nad joovad üsna palju, siis ma ei ole kunagi näinud purjus itaallast. No pisut jutukamat-lõbusamat küll, aga mitte kindlasti purjus. Uurisin ka, et siin paar üksikut kohalikku inimest on, kes alkoholiga liialdavad, aga kõigil neil oli eriti karm draama oma isiklikus elus olnud. Ja no mis on veel väga hull, millest ma vist juba olen rääkinud ka, on see, et vähemalt siin mägedes pole probleemi peale viite õlut autorooli istuda. Eks see on lihtsalt harjumatu, sest see, mis viis õlut itaallasega teeb, on natuke teine, mis see mingi turtsuva eestlasega võib teha. Aga kui ma esimene kord keeldusin autosse istumast, sest juht oli just manustanud paar kokteilikest, selgitati mulle see asi väga korralikult ära ja no ega eriti muud võimalust ei ole ka, sest kuigi kõik kohad on üksteisele lähedal, siis kõrgusevahed väsitavad palju ja kes jaksaks kõndida..
Siin Verreses hommikul sain juba itaalia keeles endale hommikusöögi tellitud (ok, sellega saaks ikkagi igaüks hakkama) ja sain ka kohvikus küsitud itaalia keeles juhtnöörid, kus WCs saab käia. JA MUL OLI MEELEST LÄINUD, et mägedes on WC tihti lihtsalt auk. Kui suur oli mu kurbus, kui pidin sisse astuma just sellisesse tualetti. Vaatasin itaalia uudiseid telekast (näitas Canada metsatulekahjusid, mingit uudist Egiptusest ja USA presidendivalimisi), lugesin veits kohalikku lehte, ilm peaks siinkandis päris mõnus püsima. Nüüd istun Verrese bussijaamas (ok, see on rohkem nagu bussipeatus) ning vaatan, kuidas üks karjus haljal aasal lehmi taltsutab, ootan, äkki hakkab joodeldama ka, vot see oleks alles lõbu. Lehmakellad kõlavad mägede vahel täitsa müstiliselt ja siis veel selle karjuse hõiked vahepeale, no tegelikult on ikkagi tore, et ma varem siia tulin.
kell 10.30 Verres (bussijaamas päikselise pingi peal)
Juba tunni aja pärast saan bussi peale minna (loodetavasti), praeguse plaani kohaselt sõidan siis Milanosse, siis natuke metrooga teise Milano otsa ja sealt bussiga lennujaama. Tegelikult mu lennujaam on selle kiirtee ääres, mida pidi ma bussiga hakkan Milano poole sõitma, üks kohalik soovitas mul bussijuhiga rääkida ja paluda, et ta mind seal kiirtee ääres maha paneks ja siis sealt pidi mingid bussid lennujaama minema.. Arvestades, et keskmine bussijuht ei oska isegi inglise keeles pileti maksumust öelda, olen üsna umbusklik selle kiirtee ääres maha minemisega. Alguseks oleks hea, kui ma üldse mingi bussi peale saaksin :D
Verreses on juba täitsa suvi, lahe oli bussiga madalamale laskuda ja näha peaaegu talve, siis varakevadet, siis juba väikseid pungasid, järgmisena pisikesi lehti, siis juba kastaniõisi ja nüüd siin Verreses on kõik juba roheline ja suvine. Olen tegelikult Verrese bussi”jaamas” kokku veetnud ikka hea mitu tundi oma elust, kui eelmine suvi siia tulime, siis passisime ka omajagu. Siia on vahepeal paigutatud uued prügikastid ja umbes 10 Wifi võrku juurde tulnud, millest ükski ei tööta. Malpensa lennujaamas peaks olema wifi (kui ma üldse jõuan seal oma arvuti lahti teha). Ma endiselt ei tea, kuidas ma täna õhtul oma koju sisse saan, sest mul pole koduvõtmeid ja tegelikult lähen lennujaamast otse Ramonesi tribüütbändi proovi, nii et eks näis.
Aaaaa! Ülitore on see, et mul on aknaalune koht lennukis! Ma juba mõtlesin, et äkki peaks easyjetilt ostma selle aknaaluse koha, sest ma tahaks magada lennukis seekord, aga siiski otsustasin mitte ja õnneks sain checkinis koha “A” ja üsna lennuki alguses. Nu aeg läheb nii aeglaselt siin praegu, et ma ei teagi, kas minna veel ühele tiirule Verrese peale või mitte, samas ma vaikselt hakkan mõtlema, et turvalisem on siin olla, pärast bussijuht tuleb pool tundi varem ja kui ma nüüd lähiajal Milano poole sõitma ei saa hakata, on veits nõme.
kell 12.12 Aosta oru lõpp (bussis)
Naljakas - justnimelt täna on see päev, mis on täidetud telefonikõnedega Eestist. Okei, eile tuli ka umbes kümmekond kõnet, aga täna lausa iga natukese aja tagant ja ainult tähtsad asjad. No see on mõnes mõttes tore, on põnev kui tagasi jõuan. Võtsin arvuti välja kohe kui olime Aosta orust väljunud. Et Champolucist Milanosse sõita, tuleb kõigepealt sõita ca 30 km mööda käänulist teed Ayase orust alla - siis jõuab Verresesse. Verres omakorda on Aosta orus. Aosta kaudu tulime Champolucci siis, kui tulime läbi Genfi, aga nüüd kuna ma lähen teisele poole, ei sõida ma Aostast läbi vaid Milano-Torino vahelisele kiirteele, sinna jõudmiseks kulub umbes tunnike. Seal kiirteel on remont, mis on kestnud juba aastaid. Muideks, Lõuna-Itaalias on ühe maantee remont kestnud üle 40 aasta :D Nii et pole hullu midagi.
Aga bussisõit on samuti väga meeleolukas, kuidas muudmoodi saakski. Esiteks - buss jäi ainult 6 minutit hiljaks, põhimõtteliselt ikkagi tuli palju varem, kui oleks võinud. Minu jaoks hea, sest Milanos läheb mul väga kiireks. Bussijuht sõnagi inglise keelt ei valda, nii et see kiirtee peal mahaminek jääb ära. Küll aga olen ma nüüd ametlikult osalenud liiklusõnnetuses Itaalias. Sõitsime Verresest Saint Point Martin’i (üks väiksemat sorti linn Aosta orus), kus buss pidi peatuma, aga parkimisplatsil hoopis kaotas buss enda tagumisest osast natuke plastmassi ja ühe tagatule. Arvasin juba, et itaalia kombel jäämegi me nüüd sinna parkimisplatsile, bussijuht helistab kõigepealt oma emale ja siis naisele ja siis poliziale, aga üllataval kombel läks meil seal ainult 15 minutit. Niisuguse tempoga on mul veel lootust isegi lennuki peale jõuda. Champolucist on juba helistatud, et kas mul on ikka kõik hästi ja kas ma ikka saan hakkama ja kas ma ikka tean kuhu minna jne, kui nad vaid teaksid, et mul on lausa enda pildiga ja minu nimeline Milano metrookaart olemas, kuhu raha peale laadida, siis rahuneksid vist maha.
Ainult, et see kaart on kahjuks Eestis mul, sest ma tulin nii kiiruga uksest välja enne lennule minekut. Praeguse plaani kohaselt ma siis sõidan Milano äärelinna (suht lähedal sellele, kus oli Expo eelmisel aastal), sealt ühe metrooga natuke, siis teise metrooga centralesse ja centarle on põhimõtteliselt nagu 30 korda suurem Balti jaam (eriti pean silmas aroome ja seltskonda), aga ka Centrale on mulle tsillimispaigaks olnud paljudeks tundideks nii et sellepärast ma eriti ei muretse. Peaasi, et mu buss nüüd kiiresti Milano poole kihutaks, see peaks tegelikult tunni aja pärast juba kohal olema, aga ma väga kahtlen selles :) Samas bussijuht on üsna raske jalaga, nii et kunagi ei või teada.
Praegu on järgmine plaan Champolucci naasta juulikuus, minu pisike itaalia kass Hoppipolla peaks siis olema juba paras rüblik ning seekord lähme koos Anniga. Peamine eesmärk on pisut rohkem matkata, mina pean Sandroga talveplaanid enamvähem paika panema ning muidugi juulis on juba lahti gelaterio, kondlid ja lehmad on kõik ilusad aasad täis kakanud :) Nii et tõeline mitmetasandiline elamus on tulemas.
