Kuni umbes 50ndate aastateni oli Ayase oru kõige populaarsem küla Antagnod, mis asub Champolucist paar kilomeetrit eemal ning paarsada meetrit kõrgemal. Antagnodis on ka väike suusakeskus (peamiselt sinised ja mõned punased rajad). Antagnodis on Ayase oru kõige uhkem kirik - keskaja lõpupoole tuli Antagnodi preestriks üks onu, kes oli tuntud kui alkeemik ja väga tark mees, ehitas üles ühe uhkeima kiriku, mis siinkandis üldse on. Mitmeid kordi olen pidanud seda vaatama minema, aga asjaolude kokkulangemisel pole veel jõudnud.
1950ndatel algas Champoluci edulugu, kui siia ehitati tõstukid (kusjuures mõned neist on endiselt töös!) ning Champolucist hakkas kujunema turistimeka. Esialgu üllatuslikult peamiselt itaallastele endile, kuid koht sai väga kiiresti populaarseks ka näiteks brittide seas. Külas on üks hotell, mida juhivad, kus töötavad ja kus majutuvad 90% britid, lisaks võib talvel mäe peal näha väga väga palj briti laste suusakoole. See teeb minu jaoks Champolucis elu natuke lihtsamaks - kõik oskavad mingilgi määral inglise keelt. Aga see muidugi ei tähenda, et küla peal ikkagi vanatädid minuga Itaalia keeles ei räägiks ja näiteks eile üks mu sõbranna, kellega ma juba üleeelmisel talvel tutvusin hakkas minuga Itaalias keeles rääkima ja kui selgitasin, et ma tegelikult ei oska Itaalia keelt, oli ta jube üllatunud, et tema olevat küll kuulnud, et ma räägin Itaalia keelt. No see selleks.
Champolucis elab mingi osa kohalikust rahvast, paljud neist peavad väikseid perepansionaate või brasseriesid, siis elab siin päris suur hulk inglasi (osad neid on liikuva eluviisiga - talvel elavad ja töötavad siin, suveks lähevad tööle kas tagasi Inglismaale või näiteks Lõuna-Itaalia kuurortidesse), siin on ka märkimisväärne osa rootslasi (ühel rootslasel on ka oma väike baar), kohalike sõnul on siin ka araablasi, kuid mina pole veel ühtegi näinud. Kuulujuttude järgi töötas siin umbes 6 aastat tagasi ka üks eesti neiu, aga minu arust ta enam ei ole siin, sest keegi ei ole osanud mulle temast rohkem rääkida.
Champolucis on algkool, peale algkooli hakkavad lapsed põhikoolis käima Verreses (ca 25km mäest alla, buss käib umbes kord tunnis). Lapsi siin liiga palju pole tänavatel mürgeldamas, aga minu arust nägin ma eile ühte lasteaeda või -hoidu kah Champolucis, aga võib-olla oli see lihtsalt ühiskondlik mänguväljak. Siin on iga paarikümne meetri tagant üks pink, lihtsalt pink, ilma millegita, et saaks istuda ja elu üle järele mõelda. Eile kui ma oma matkakest tegin, oli ka umbes iga 200 meetri tagant pink tee ääres. Lihtsalt, et jalga puhata.
Kuna see küla on nii väike, siis igat asja saab siin olla ainult üks - üks supermarket (okei, see on pigem üliväike kõigepood), üks ravioolipood, üks bensiinijaam, üks apteek, üks it-mees, üks vallasekretär jne.. Asjad, mida on siin palju, on turistide jaoks mõeldud - spordipoed (mis on praegu kõik suletud), suveniiripoed (mis on üldjuhul ka ikkagi spetsialiseerunud paarile asjale) ja restoranid-baarid (mis on praegu enamjaolt suletud). Üks huvitav asi on aga see, et Champolucis on kaks kirikut - üks vana ja teine uus. Siin on palju poliitilist pahandust olnud, sest vahepeal tehti vanasse ja enam mitte funktsioneerivasse kirikusse kino, siin on päris mitu korda preestrid vahetunud ning nüüd lõpuks on asi natuke maha vaibunud. Eelmisel suvel oli veel kirikudraama üsnagi jõus.
Mis on huvitav on see, et kuigi palju noored ei ole siin kristlased (no ok, nad on kõik katoliiklased ja ristitud jne), suhtuvad nad ikkagi usku hooooooopis teistmoodi, kui oleks arvata. Kindlasti on osa sellel, et tegu on väikese kohaga ja inimesed lihtsalt peavad väga austavad olema üksteise suhtes, aga see missugust huvi ja hoolivust nad näitavad üles, kui said teada, et ma olen kristlane, on midagi ootamatut. See on teinud ka väga lihtsalt minu suhtlemise vanema generatsiooniga (kes mingil määral käibki kirikus iga pühapäev), juba see, kui sa natukenegi midagi kristlusest teab, sulatab ka kõige kurjemad vanatädid. Isegi siis, kui ma ei oska Itaalia keelt.
vasakul vana kirik, paremal uus
No comments:
Post a Comment