No ma kartsin, et see varem või hiljem juhtub. Juhtus see, et sõites üle alpide, istun ju akna all, hakkasin töinama nagu väike laps, pisarad muudkui voolasid, ma ei tea kas sellest ilust või lahkumise kurbusest või väsimusest, aga nutsin niikaua, kuni alpid said otsa ning siis avastasin, et mu kõrvaklapid on pagasis, mis alla pandi (kuigi mul ainult käsipagas). Lennukis mu kõrval istub vanem vene paarike, kes üsna julgelt oma lõhevõileiba matsutavad ning arutavad, et miks nii vähe kuuma šokolaadi nende tassi pandi stjuuardi poolt.
Milanos Verrese bussi pealt maha tulles läks kõik üsna autopiloodiga - metroosse, ostsin pileti, ootasin 10 mintsa metrood, sõitsin 7 peatust, tulin metroost välja ja ootasin järgmist metrood, veel neli peatust, metroost välja, ostsin bussipileti ja läksin bussi. Malpensas on eraldi EasyJeti terminalid, mis on ülejäänud lennujaamast natuke eraldatud ja enamus sellest alast oli remondis. Jõudsin lennujaama kolmveerand tundi enne seda, kui mu gate pidi sulgetama, nii et igati okei. Turvakontroll läks väga kiiresti ja võtsin isegi ühe caprese võileiva veel bistroost ning siis istusin oma arvutit ja telefoni laadima. Facebook on umbes, lugemata meile on kohutavas koguses ja uudiseid pole jõudnud lugeda vahepeal. Lennujaamas oli hea wifi nagu ikka ja nii ma seal wifis istusin kuni kõik inimesed olid Tallinna lennuki peale läinud ja ma läksin viimasena, sest siis ma ei pea passima lennukis nii kaua.
Nina on endiselt sellest nutmisest veits tatine veel, mul on jube kahju, et mu pagas alla pandi ja ma ei saa kõrvaklappidega midagi teha, pidin ühe loo selle kolme tunniga ära õppima (lisaks magamisele). Proovisin magada, aga und ei tulnud, hakkasin mõtlema oma pisikesele Hoppipollale ja Champoluci inimestele ja ja ja… Hakkasin peaaegu jälle nutma :D No mitte nagu et “oi appi kui kurb ma olen ja kõik on nii halvasti” vaid pigem selline sentimentaalne pisarapoetus seekord.
Tegelikult oli väga tore, et ma ikkagi vaatamata kõigele läbi Milano tulin, sest kuidagi ikka see linn mulle ka täitsa passib. Mis sellest, et isegi ametlikus Milanot tutvustavas tekstis on kirjas, et “5-10 minutit hilinemist ärikohtumisele on aksepteeritav”. Suurlinnadest olen Milanos küll kõige rohkem aega veetnud ja no kohe kiusatus tuli peale, et uurida, millal muidu järgmine lend Eestisse läheb :D Aga õnneks suutsin sellele vastu panna ja käitusin korralikult, jõudes õigeks ajaks lennujaama.
18.09 ikka lennukis
Nu appikene, ma ei suuda ära uskuda et pean veel 1,5h siin lennukis passima, proovin salaja piiluda kõrvalistuja venekeelsesse ajalehte (mingi terviseleht, kus on eraldi terve leht diabeedist ja tegelikult tundub, et terve leht vist räägibki ainult diabeedist), tädi kõrval omakorda istub onu, kes loeb mingit Leonovi teost, aga millega tegu on, pole aru saanud. Minu ees istub väike laps, kes vahetevahel täiesti kontrollimatult kilkama kukub, aga muidu on lennuk rahulik. Ja aeg läheb niiiiiiii aeglaselt ilma kõrvaklappideta.
13.43 (järgmisel päeval) kohvikus Sõbrad
No muidugi nägin unes seda, et olen endiselt itaaliamaal ja minu väike Hoppi magab mu süles, aga reaalsus on see, et kõrghooned meenutavad nüüd nädal aega mulle mägesid ja vaatasin juba lennupileteid juunisse :D Õnneks ei olnud midagi liiga odavat. Lähen nüüd kohtub GoRaili juhiga ja teen pangas palju tehinguid ja olen eesti ärinaine edasi
No comments:
Post a Comment