Tänane päev möödus esialgu pakkimise, pakkimise ja pakkimise all. Kui hommikul oli meeleheide suur, siis umbes kella 2 paiku päeval oli juba natuke lootust. Peale pikka asjaajamist sai kõik korda, Alland pidi lausa Eestimaalt Poolasse helistama samal ajal kui ta USAga Skypes, et oleks võimalik saada mul pagasiga kõik korda.
Jah, see on minu facebook chat LOTiga! Ma suhtlesin nendega telefoni teel, meili teel ning läbi Allandi, kes suhtles nendega telefoni teel ning lõpuks hakaks nii naljakas, et ma postitasin nende facebooki lehele soovituse, et kes tahab saada huvitava seikluse osaliseks, võiks proovida lisapagasit osta interneti kaudu enne lendu - ja LOTi kohe äratas see nõnda ellu, et nad hakkasid minuga facebook chatis jutustama.
Peale pakkimist tegime Mary Jo'ga umbes 2h klaveriõpet. Kusjuures jõudsime nii kaugele, kuhu tema isegi pole jõudnud (loomulik, harmooniline ja meloodiline moll ja kuidas neid selle uue meetodiga rakendada) nii et ma sain natuke teda ka kaasa aidata mõtlemise arendamises. Aga no uskumatu ikka on kuulata mida ma mängida klaveri peal suudan, ma poleks elu sees arvanud. Lihtsalt mängid ja imestad.
Paralleelselt oma kohvri pakkimisega suhtlesin ka "printeritädi" Joyce'ga, kes siin täitsa lähedal elab. Leppisime kokku, et õhtul kohtume, ta tuleb mulle järgi ja lähme sööma ning ta võtab ka Dave ja Micki kaasa kui nende tervis piisavalt hea on. Dave ja Micki on Eestis käinud seitse korda!!!
Mickil on selline haigus, mida ei ole võimalik ravida - ta kopsud ei taha enam hapnikku hästi töödelda ning tal on raske hingata. Ta võtab rohtusid mis takistavad ta seisundil halvemaks minemast (aga ei paranda seda) ning need rohud maksavad 8000 dollarit kuus. Nad loodavad, et üks organisatsioon, kes siin USAs tegutseb selliste haigete toetamisega, otsustab ka neid toetada. Ka Dave'l on keerulisem, kuna Micki ei saa eriti püsti seista/käia vaid saab istuda peamiselt - siis peab Dave tegema kodus kõik toimetused ise. Micki aga kirjutab enda elust raamatut! Ta kirjutab seal ka Eestist, nii et kes teab, kes teist-meist seal raamatus sees võib olla!
See on Joyce oma salliga, kes ei suuda ära uskuda selle mustri peensust ning tõesti ta oli pisarateni liigutatud. Õnneks ma teadsin, et Mickil juba on sall, mis Airin talle tegi ning nüüd nad sobivad kokku ilusasti, Airini disani modellid.
Haha, ja ei puudunud ka söök. Paremal siis minu burx ja friikad, mida ma ei jõudnud kumbagi täielikult ära lõpetada. Me rääkisime peamiselt Kehrast (ma oleks võinud natuke suurema eeltöö ära teha, aga noh - küsimused, millele ma vastuseid ei teadnud, ma improviseerisin) ning natuke ka meie perest ning pisut ka nende ameerika elust. Õhtusöök kestis kokku ehk tunnikese-poolteist, sest tegelikult Micki jaoks oli see väga suur asi kodust välja tulla.
Dave, Micki, Joyce ja mina! Igatahes ülitore oli neid kohata ja jutustada.
Kodus veel rääkisin enda kohaliku perega juttu ja nüüd istun voodis, kell on kümme läbi. Homme läheb pealelõunal aeroplaan Poola poole koos minu ja mu hunniku kottidega, Poolas natuke pean ootama ja järgmine peatus ongi juba Tallinn!
No comments:
Post a Comment