oh my

Oli alles raske valida, milliseid pilte siia üles laadida. Kui keskmiselt teen päevas siin maksimaalselt 30 pilti siis ainiti täna õhtuga kogunes neid üle saja! Kell 4.10 startisime Galesburgist New Windsori poole, kus toimub igaaastane rodeo. Kui käisime üleeile kalapüügi kohas õhtusöögil, rääkis pereisa ka sellele eelnevast paraadist, mis kell 5 hakkas. Niisiis olime kümme minutit enne kella viite ilusasti tee äärde rivistatud ja ootasime paraadi.

Joyce, tema 97-aastane ema Alice, minu tühi tool ning Lee.

Kaunid naised reas. Paraadil oli selline komme, et kui sa lehvitad autodele, siis sealt visatakse kommi välja. Minul on aga kommiuputus ja üritasin madalat profiili hoida, Lee aga seevastu nurjas kõik mu plaanid, lehvitas kahe käega mõlemale poole ning komme muudkui lendas.

No põhiasi on ikka veteranid. Täiesti uskumatu, kui palju erineb ameeriklaste mõtteviis ikkagi minu omast. See, kuidas nad räägivad kui tore on relva kasutada, et oma riigi vabadust kaitsta, kuigi ma ei saa täpselt aru, et kuidas need lähiaastakümnetel toimunud ameeriklastega seotud sõjad täpselt USA vabadust kaitsnud on.. 

Ülipalju oli highschool bände, kes trummide ja puhkpillide musitseerides mööda marssisid, neile järgnesid üldjuhul kaunid cheerleaderid. 

Autosid oli väga erinevat sorti - see oli üks lahedamatest. Üks asi, mis oli imelik, oli see, et väga palju autosid oli selliseid, kes esindasin mingi missivõistluse võitjat, kes lihtsalt istus seal autos üldjuhul kabrioletis, uhkelt väljas, ja lehvitas. Ja neid oli vähemalt 15 sellist autot, erinevad missid seal peal. 

Peale zombie autot tuli selline tüüp.

Ja kõik on siin kirikumeelsed. Lee ütles, et Galesburgi elanikest umbes 50% käib iga pühapäev kirikus. Paljud neist käivad sealt lihtsalt käimise pärast ega ole nii väga praktiseerivad kristlased, aga see, kuidas siin enne rodeot isegi palvetati ja kuidas kõigele õnnistust palutakse, tundub kohati nii võlts. Eriti kui sa oled nädala aega marineeritud saanud Willow Creeki sees. 

Üks lahe onu oli oma ratastooli ära tuuninud ja pritsis kommidele vahelduseks inimesi veega. 

Oli ka vanasid autosid. Tõesti, kõike oli ülemäära palju ja ma võtsin pilte siia üles laadimiseks üsnagi juhuslikult. Minu jaoks oli see väga huvitav kogemus, sest muidu ma olen ainult laulupeo rongkäiku näinud ja seda ka seespoolt, mitte kunagi vaataja poolel olnud. 

Ok millegipärast seda pilti siin mul ei kuva (äkki teil kuvab), aga kui te selle peale vajutate, siis peaks ilmuma kari hobuseid USA lippudega. 

Üks jube nunnu pisike traktor! Traktoreid on siin igast suuruses ja värvitoonis, enamus neist väga vanad - 60+ aastat vanad, renoveeritud John Deere traktorid, mõned teised fimad olid ka esindatud. Muidugi jälle - paljud traktoristid sõitsid oma girlfriendidega kahekesi traktori peal ja nii kui mõni üksik farmer sõitis mööda, tehti ettepanek, et ma peaksin traktori peale hüppama. 

Lõpuks hüppasingi, aga täitsa ise! Nimelt see sama härra, kes lubas lahkesti oma tiigis kalastada ning osales ka paraadil oma traktoriga, ilmus ei-tea-kust välja ja ütles, et nüüd on aeg õppida midagi päriselt. Muidugi ta ei teadnud, et ma isegi autoga sõita ei oska, aga tegin päris uhked tiirud seal karnevalialadel!

Lihtsalt sõitsingi niiviisi keset muruplatsi ringi!

Siin seda rodeot varustavad söögiga erinevad kirikud - igal erineval kirikul oma telk püsti, kust saab erinevat sorti süüa. No tõesti, see ei paista väljaspoolt kuidagi olevat kirikuga seotud üritus - purjus inimesed joovad, müüakse igast plinkivaid asju, ma tõesti ei vea veel neid otsi oma ajus kokku. Aga söök oli okei (ameeriklaste arvates AMAZING SUPER GREAT), ma võtsin juba ettenägelikult pool portsu, aga muidugi suudeti mulle ka üks triple berry pie sisse sööta, nii et kõht oli jällegi liiga täis. 

Mina ja Lee istusime kahekesi üleval pool, Alice ja Joyce all pool. Me saime mingid üüberspets kohad, sest Alice on nii vana ja peab asja rahulikult võtma. Mul tuli just meelde, et seal paraadil kohe peale veterane eksponeeriti ka kohaliku linna vanimaid elanikke. 

No rodeo kujutas endast siis järgmist:

- alguses märgiti ära kõik sponsorid - igale sponsorile üks lipuga hobune, mis kappas ühe uhke ringi üle terve rodeoala, sponsoreid oli paarikümne ringis, sh näiteks Pepsi, kellel oli ka vanaaegne lipp nagu teistel sponsoritel. Peale sponsoreid tutvustati eelmise aasta rodeomisse, kes pidasid KOHUTAVALT pikad kõned (tegelt kõned tulid kasseti pealt), aga tõesti, üks kõne kestis vist mingi 10 minutit ja 8 minutit sellest oli detailne parimate sõprade äramärkimine. Peale kogu seda asja, hakkas rodeo pihta. Kui mul oli juba paraadi vaadates hobustest kahju, siis ma oleks pidanud ette nägema seda hullust, mis seal peale hakkas. 

Alasid oli erinevaid - esimene oli härja peal püsima jäämise võistlus, kus härg kauboid maha raputada proovis. Seda pidi vist 6 sekundit suutma teha, et aeg kirja läheks. Teine, minu arust kõige hullem, oli lassovõistlus, kus kauboi ajab pisikest lehmakest taga, peab talle ümber kaela lasso heitma, siis hobuse seljast maha hüppama ise ning pisikese lehmakese 3 jalga kinni siduma vägivaldselt ja see lehmake peab siis seal maas lamama vähemalt 10 sekundit ilma oma jalgu lahti saamata. No oli alles jube, kõik ameeriklased muidugi juubeldasid ja see käis väga ruttu, aga minu jaoks oli see kurb. Järgmine ala oli palju leebekesem, seal võistlesid peamiselt cowgirlid, see oli väikse lehmakese taga ajamine ja talle lasso ümber kaela viskamine, aga ei midagi muud, lehmake sai vabalt lihtsalt rodeo teise otsa joosta. Siis oli veel ilma sadulata ja kontrollimata hobuse sõit ja sadulaga hobuse sõit, kus sul ei olnud võimalust hobust kontrollida. Väga hirmus ja vägivaldne oli seda vaadata. Ja viimane asi, mida me vaatasime oli midagi sellist, et 2 ratsanikku proovisid ühte väikest lehmakest kätte saada, aga see ei tundunud ka vägivaldne, võibolla muidugi lihtsalt me ei jäänud piisavalt kauaks seda vaatama.

USA level max UP. Õnneks aga olid Alice ja Joyce vahepeal ära kadunud ja me läksime neid otsima. Mina arvasin, et nad on juba autos ja ootavad, aga Lee arvas, et nad ei ole. Lõpuks tuli välja, et ikka on ja üsna pea läksime ka autosse ja tulime koju.

Väikesed kurvad lehmapojakesed, keda terve päeva ringi jooksutati.

Selline ülikirev välimus oli kogu sellel asjal, palju lõbustuspargi atraktsioone ning igasuguseid kioskeid erinevate uhkete söökidega. 

Lee arvas, et homme ma võiks autosõidu selgeks õppida. Ma natuke loodan, et ta tegi nalja. Tänaseks päevaks on meil juba täitsa naljakas pidevalt, sest minu ja Lee huumorisoon klapib väga hästi. Joyce on ukraina juurtega - tema ema isa emigreerus Ukrainast. Tema nii väga nalja ei mõista.

Üks huvitav asi, mida ma tahtsin kirjutada juba siis, kui ma Galesburgi saabusin, aga ma ei mäleta, kas kirjutasin (kui kirjutasin siis topelt ei kärise), on see, et inimesed Galesburgis räägivad palju aeglasemalt. Eriti Joyce, aga ka Lee. Ja ka kõik inimesed poes. Alguses ma arvasin, et nad üritavad minu vastu ekstraviisakad olla, et ma ikka keelest aru saaksin, aga nüüd kõrvalt vaadates räägivad nad üksteisega ka päris aeglaselt. Võibolla suurlinna tempo on Chicago eeslinnadesse ka nii intensiivselt jõudnud, et inimesed räägivad normaalselt, siin aga tundub, et igaüks võtab rahulikult aja maha, enne kui ta mõne lausega ühele poole saab.