Eile õhtul olin ma nii väsinud, et laadisin pildid üles, aga ma ei jaksanud midagi siia juurde kirjutada. No nüüd hommikul, kui kell on seitse, on seda märksa mõistlikum teha.
Käisime eile üliarmsas järveäärses majakeses õhtust söömas. See on ehitatud viimaste aastate jooksul valmis, ma tean, et kui mu vend siin käis, olid ainult postid püsti. Mul läheb tihtipeale selle nautimise sees pilditegemine meelest ära ning sellepärast tihti alles kodus tuleb meelde, et no kuidas ma küll sellest majast endast ei võinud pilti teha?
See on maja katusealune teine korrus, kus on jube armsalt kaks voodit, see tundus eriti mõnus. Pereema tegeleb siin palju lapitekkide tegemisega, üldse on see mingi tõsine ameerika rahvusvärk, lapitekid, et ikka oleks. Kui laps sünnib - lapitekk, kui laps läheb kooli - lapitekk, kui lapsel on köha - lapitekk. Jne.
Lee muidugi sai kohe aru, et tegu on väga mõnusa asemega ning heitis sinna pisukeseks pikali.
Selline ilus vaade oli siis järvekesele, kus kalad ujusid ringi nii tihedalt, et esmalt proovisin ma neid lihtsalt käega haarata. Päris nii hästi ei läinud.
Mõnusad kiiktoolid ja pehmed toolid, et päikeseloojangut või -tõusu nautida.
Minu esimene burksimeal, mis on normaalne. Esimene asi, kui ma uksest sisse astusin, oli küsimus, et "are you a vegeterian?". Burger oli aus, sõin kartulikrõpse õunamoosiga, sest lihtsalt kogu see üleküllus söögist on mu maitsemeeled ka segadusse ajanud. Ma olen praegu oma toas ja kuulsin just, kuidas Joyce telefonis minust rääkis "she eats so little, its amazing, she'll eat about half of what you'd expect" kuigi ma väga näen vaeva, endaarust ma kühveldan küll uskumatuid koguseid kurgust alla.
Need on siis kaunid peremees-naine, kes on väga huvitavad. Nad on tugevasti mõjutatud 50ndate mõttemallidest, kui pereema ütles, et ta läheb mingi päev Peoriasse, mis on üks linn siin kaunis lähedal, küsis pereisa et "kas sa luba küsisid". Pereisa muidugi oli jällegi väga huvitatud sellest, et kuidas ma juba abielus ei ole ning hakkas oma sugulus- ja tutvusringkonnast mulle erinevaid variante otsima.
Mul on siin üldse väga huvitav seltskond, ma peamiselt chillin pensionäridega, kelle tuttavad-sõbrad juba vaikselt surevad. See, kuidas nad üritavad lõpuks olla õnnelikud, sest nad "surevad niikuinii võibolla homme" on armas, aga samas ma mõtlen, et mida nad siis kogu oma ülejäänud elu tegid, kas tõesti oli neil nii nõme ja raske?
Nagu klassikaks on kujunenud, siis muidugi on vaja ka kalastada. Kell oli juba kalastamiseks "vale" ning kuna ilmad ei ole kõige vihmasemad olnud, oli ka kartus, et vihmausse ei pruugi olla, aga ikka õnneks mõned leiti mu jaoks, et saaksin kala püüda.
Väga jube on mõelda, et mõned meist on ka vihmaussi oma elus söönud, mõned lausa mitu korda..
Sain päris mitmeid väikseid kalu, isegi ilma vihmaussita kätte. No see näitab nende kalade meeleheitlikkust, catfishi seekord ära ei tulnud, aga samas kutsusid nad mind väga intensiivselt tagasi külla, et ma mõnel hommikul ka kalastada prooviks.
No nõnda ilus oli see järv, selle vesi oli ka nii umbes 25 kraadi või rohkem, hea meelega oleks isegi ujuma läinud, aga seal vist väga ujumas ei käida, rohkem võibolla kanuuga sõitmas ja kala püüdmas.
See oli päriselus veelgi ilusam.
Kui me koju jõudsime, oli mulle üks suur ümbrik tulnud! Nimelt pereema, kus ma 10 aastat tagasi ka külas olin, oli Walgreenis lasknud välja printida meie pildi 10 aastat tagasi ja praegu. Väga nunnu.
Ja mis me kodus tegime... SÕIME JÄÄTIS ROOTBEERIGA. Ma arvasin alguses, et nad teevad nalja, et sööme veel jäätist kah nüüd. Aga oo ei, päriselt toodigi jäätis välja ja no kuidas ma rootbeeri jäätisest saaksin ära öelda.
MMMMMMMMMMMMMM
Tänase päeva plaanid on säärased, et mingi hetk tulevad siia Charlotte ja Natalie külla, kellele ma natuke klaverit hakkan õpetama. Ma vist olen jälle kutsutud ka kuhugi külla, seda ma ei teagi, et mis õhtul saab. Homme aga lähme me rodeole!! Päris cowboy värk ja mul on nüüd jube kahju, et ma Salvation Armyst ühtesid eriti koledaid kauboisaapaid ei ostnud lihtsalt selleks puhuks.
No comments:
Post a Comment