Ausalt öeldes on see blogipidamine täielik väljakutse. Päeval, kui Willowis mõni pisut igavam jutt kõrvu kostub ning tähelepanu mujale (näiteks siia) võiks koonduda, ei ole normaalset internetti. Õhtul, kui on hea internett ja mõnus olla, on uni nii suur ja väsimus nii võimust võtnud, et aju ei jaksa enam olla normaalne. Aga siis nüüd tänane päev teile piltides ka:
Tahtsin hullult Mercyga hommikul sõbrapilti teha, aga ta oli jube väsinud ja ei poseerinud üldse. Ta on ülimalt hästi kasvatatud koer ja tegelikult mõõtmetelt selline, et peaaegu võiks ratsavõistlustele minna.
See on meie kodu kaziibo nagu nad seda kutsuvad, peaaegu nagu veranda, aga majast eraldiseisev. Mercy vari ilusasti kaunistamas seda romantikat.
Tegin täna hommikul väga kiire hommikukohvi koos Mary Jo'ga, arutasime niisama elu ja Willowi ja asjade üle, ta on päris kursis Euroopaga (lausa Leedus käinud!!) nii et jutt on pisut põnevam kui keskmisel ameeriklasel, aga noh, ameeriklane on ameeriklane, vahet pole mitu korda ta Euroopasse jõudnud on, niikaua kui ta siin selle mõnusa kultuuri sees elab, ei saa temast kuidagi seda läägust välja vist.
Tänane varu lifesavereid lihtsalt kotti visatud, sest see on minu jaoks peale Rootbeeri vist kõige ehedam ameerika maitse, mida ma siin sisse õgin, et ikka täit elamust saada. Rootbeeri olen ka juba paar liitrit vist joonud..
Igahommikune poose peegli ees. Ma olen üritanud siin ikka meie Eesti lipuvärvides end ülal pidada, täna peeti mind paar korda soomlaseks. Muideks, World Cafes tuli minu juurde üks soome tädi, kes on Austraalias õppinud koos Mai ja Mariliniga, kes käivad Toompeal koguduses.. Nii et täitsa naljakas kohe. Muidugi väga lihtne on leida üles see siniste juustega inimene, rohkem neid ma siin pole kohanud.
See on see USA lipp, mille all ma ootasin.
Väga palav oli ja ma sain kodust oma kohvi veel kaasa ja kuna tähelepanu oli niigi palju, siis see üks selfie enam asja hullemaks ei tee.
Minust möödus väga lähedalt üks jubedasti üürgav tuletõrjeauto, tegin sellest video ka, kohe täitsa valus oli kõrvadel.
Ja koolibuss, mis oli väga palju igavam, aga kuna ma pidin ootama, siis mis seal ikka.
See oli meie Blue Sky lõuna, tuleb välja et Blue Sky 1 ja Blue Sky 2 on hoopis ühed suured ruumid Willowis :D
Väikses (vanas) saalis (mis oli ikkagi umbes nii suur nagu äkki Nordea kontserdimaja) testiti premier host site'de ülekannet täna. GLSi kantakse otseülekandega üle erinevatesse kohtadesse, kus ajavöönd sobib.
Nu ja kuna meil oli paus ja Craig oli väga julge siis me läksime suurde saali, mis oli täitsa tühi. See peaks olema USA kõige suurem "private hall" ehk siis sellessuhtes private, et teda ei ole ehitatud välja rentimiseks vaid ainult ühe konkreetse eesmärgiga.
Kõik, kes on natukenegi kursis mõne saali näitajatega, siis tšekkige siia. Saaks teha tsirkust, saaks teha teatrit, saaks teha põhimõtteliselt ikka selliseid asju, et vähe pole. Ja tehakse ka!
Seekord on siis selline lavakujundus. Üsna lihtne lahendus, kui välja arvata need ruudukujulised ekraanid, mis asuvad erinevatel tasanditel.
Saime peaaegu et lavale ronida, keegi meid takistama ei tulnud.
Reena ja Craigi modelligeenid löövad nii tugevalt välja, et miskit pole parata. Ja no näete, et see saal ei ole mingi urgas.
Vasakul on näha Hybelsi reserveeritud istmed, pildi keskel on üks pult, tõenöoliselt valguspult mingi osa jaoks. See suur asi ei ole projektsioon, see on LEDekraan. Ja neid on seal saalis kaks. Ja majas kordades rohkem.
Ok.. See on nüüd halb pilt võibolla teie arvates, aga ma tahaksin tähelepanu juhtida sellele inimpeale - justnimelt nii panevad nad paika valguseid ning sätteid, et inimesed näeksid välja nagu inimesed. Kõik värvitemperatuurid ning seaded on ülitäpselt paika pandud, et otseülekandes enam värvikorrektsiooni tegema ei peaks ning mujal vaatajatele ekraanile ikka inimesed, mitte ufohakatised ilmuksid.
!!!!!!!!!!!!!!!!!! Okei siin pildil ei ole aru saada, millega tegu on, aga see on World Cafe, mis on esimest korda GLS partner meetingu'te programmis. Tegu on suure saaliga, kus üle terve saali on lauad, kus iga laua peal on erineva regiooni/riigi söök. Mõned tähelepanuväärsemad palad olid näiteks prantsusepärased bruchettad, iisraelist pärit hummus, guacamole koos tacodega, ŠOKOLAADIFONDÜÜ PALJUDE ERINEVATE VÄRSKETE PUUVILJADEGA (SH MAASIKAD, MANGOD, ANANASSID, MELONID JNE), aafrikast riisi ja maapähklipada, rootsi lihapallid seenekastmes jne jne jne jne, sinna olekski võinud sööma jääda, mida paraku ma ka tegin ning sõin oma kõhu nii täis, et ma lubasin endale, et ma enam kunagi ei söö (aga sellest üsna pea, murdsin lubadust juba tunni aja pärast ja kahetsen ja ei kahetse umbes sama palju).
Niisiis võtsime reisi ette mööda teid, et minna filipiini restorani sööma filipiini abielupaariga. Nad olid kunagi professionaalsed muusikud, aga nüüd töötavad misjonäride koolitajana (?) ning mees on ka Moody Churchi pastor. Minul oli kõht paraku täiesti täis ja ma tõesti ei saanud aru, kuidas ma suutsin omale veel midagi kurgust alla ajada.
Karita demostreerib oma sealihasöömisoskusi.
See on meie laud PEALE seda kui kõik, mis vähegi jaksasime, oli ära söödud. Võite vaid ette kujutada, missugune nägi see välja alguses. Real family feast.
No minu lemmikasi seal filipiinikohas oli siiski kookosejook, mis oli umbes selline, nagu kookosevesi Eestimaal, ainult et kookosetükkidega :)
nonii.. et mis siis võiks ühe normaalse magustoidu sees olla?
purustatud jääd, marmelaad, lilla tundmatu plöga, jäätis, punased oad ja veel tundmatuid komponente. Kõik see tuli ära segada ning siis ära süüa. Mina seda ei suutnud isegi maitsta, välja arvatud üks punane uba, et saada kinnitust, et tegu on tõepoolest oaga. Oli uba mis uba. Teised sõid ja kiitsid. Mis ma oskan kosta.
Ma nüüd jään unne, ma olen tõesti väsinud ja homme on äratus kell 6, sest pean umbes 7.15 majast lahkuma, aga ma ei taha hommikuti liigselt kiirustada, sest siin on liiga mõnus ja hommik on ainus aeg, kus ma natuke saan pererahvaga suhelda ja seda kodu nautida. Nii et head und mulle ja tere hommikust teile ja homseni!
No comments:
Post a Comment