Ütlen kohe ära, et ma olen natuke haiglase olemisega. Ma arvasin, et GLSi magamata ööd ja õhukonditsioneer teevad mind haigeks, ühel õhtul olin täitsa nõrkemas ka seal, aga täna on juba teistmoodi paha. Ma arvan, et rolli mängisid järgmised tegurid:
- ma sõin eile palju jäätist ja ma teadsin seda süües, et mul hakkab paha, sest see oli jube koorene, aga no mis teha, see oli liiga hea
- ma ei ole väga hästi maganud
- täna hommikul läksin kohe 30-kraadise kuumuse kätte, kus ma neli tundi olin
- peale seda ma sõin burgerit, endal pilt taskusse kippumas
Ei ole eriti targad valikud, aga samas ma terve aja mõtlesin muudkui, et läheb paremaks. Kui ma lõpuks selle kuumuse käest koju sain, siis kõigepealt lamasin pikali pool tundi, siis läksin oksendasin viimase aja kogu toidu ära ja siis lamasin mitu tundi edasi, midagi eriti ei julgenud teha. Pererahvale ma ütlesin ka, et ma täna õhtul hea meelega puhkaks ja pakiks asju. Ma ei taha neid liiga paanikasse ajada.
Hommikul kell 9 olime juba platsis - pärandipäevad täies mahus. Seal oli esindatud inimeste elu-olu 1750ndatest juni 1890ndateni umbes, erilisel kohal oli muidugi USA kodusõda.
Kohal olid ka päris ameerika sõjaväelased, kes oma kahureid demostreerisid, mitte ainult ei näidanud vaid ka paugutasid.
No kogu asja tipuks veetsin ma seda aega Kathyga, kes tegeleb vähirakkude otsimisega. Ja muidugi tema tahtis pikalt aega veeta ja rääkida sõjaaegsest arstiabist. Seal mul kukkus pilt küll äärepealt taskusse, ma lihtsalt lamasin muru peal ja teeskesin lõõgastamist, ise samal ajal mõeldes, et kas nüüd saabub teadmatus või mitte. Õnneks ei saabunud ja sain üsna pea vett, muidugi ravimid olid neil ka kohe käest võtta seal, mida ma tõesti ei oleks tahtnud proovida.
Seal müüdi ka "kodust" rootbeeri, mis tõenäoliselt oli lihtsalt rootbeeri siirup ilma gaasita fancysse klaaspudelisse valatud. Esimene doos maksis 3 dollarit, edaspidi oli refill ükskõik missuguse maitsega 1 dollar. Võtsin ka ühe refilli, mis oli green apple taste aga maitses nagu sidrunihape segatuna õunasiirupi ja veega. No igatahes ma sain aru, et vedelik tuleks mulle kasuks ja seda ma üritasin seal tarbida. Samal ajal muidugi pidevalt uute inimestega tutvudes ning ma sain täna ühe väga huvitava konkreetse pakkumise ka, kui ma kunagi otsustan, et tahan USAsse päriselt (mingiks ajaks) tulla, siis ma ei pea mitte millegi pärast muretsema.
Peale seda läksime Kathyga sööma Wendy'sse, mis oli muidugi minu jaoks viga, sest vaid natuke aega hiljem tuli kogu see kaunis söök sama teed pidi tagasi välja. Aga tema tütar, 30-aastane (!!!!) abiellub oktoobris venelase Olegiga ning siis me rääkisime peamiselt tema tütre pulmadest. Ja muidugi sellest, et kellega mina juba kohe võiksin abielluda.
Tegelikult kogu oma pahaoleku sees olen ma ikkagi suutnud nii mõndagi teha. Lee ütles, et tema vana arvuti ei tööta. Talle anti arvuti kaasa, kui ta oma tööpostilt pastorina lahkus. Ma küsisin, et mis tal viga võiks olla, Lee ütles, et lihtsalt ei tööta. No ja teate - kui sul on arvuti ja kõik tema komponendid ühes kastis laiali ja arvuti pole elektrivõrku ühendatud, siis ei kipu ta töötama jah. Arvuti sain tööle, aga kuna Lee ei mäletanud ühtegi username'i ega passwordi ning ma ei suutnud ka ühtegi kavala googeldatud nipiga Windows XP'd lahti teha, siis praegu jäi see arvuti nii.
Ma olen joonud nüüd sojapiima veits ja sõin ühe maisitõlviku ära, sest ma lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ma kahtlustan, et see võis olla halb idee, aga mis teha.. Veedan nüüd natuke aega veel voodis, lootes et läheb paremaks.
No comments:
Post a Comment