summit day 3

Midagi nagu suurt muutunud selles suhtes ei ole, et kell on 21.30, ma olen voodis ja surmväsinud. Lisaks sellele, et päevad on siin pikad ja koosnevad peamiselt istumisest, siis konsentreerimise maht on üle keskmise - internett on Willowis vahelduv ning ega sa eriti ngu ei tihkagi midagi kõrvalist teha, mõistlikum on keskenduda, isegi kui ehk pole nii väärutslik kuulamine, aga kui sa juba siin oled, siis miks mitte. Eks need konverentsieelsed päevad ongi vist rohkem mõeldud riikidele, kus GLS veel tugevalt kanda kinnitanud ei ole või kus esineb palju probleeme või kes lihtsalt ei ole ürituste korraldamisega nii palju kogemusi omandanud. Eestlastele väga palju uut ei ole, aga üht-teist saab ikka kõrva taha panna.

Hommikul ärkasin kell 6. Umbes pool tundi tegin Eesti-tööd ja vastasin e-mailidele, umbes pool tundi veetsin vannitoas end pestes ja riidesse pannes ja umbes 15 minutiga tegin omale hommikusöögi ja kohvi ning läksin peegli ette, et hommikut jäädvustada.

Hommikused koerajalutajad on mulle juba tuttavad, sest eile ma neid juba nägin. Põhimõtteliselt parimad sõbrad. Enamus koeri on muidugi taltsutatud nähtamatute karjustega, seesuguseid silte võib siin rajoonis pea iga koeraomaniku muruplatsi ääres näha.

See on Essexi tänav, mis on see tänav, mida pidi iga hommik eestlastele vastu jalutan. Kõige klišeem ning ameerikalikum eeslinn, mida võiks mõelda. Ideaalne õudusfilmikeskkond, ideaalne Simpsonite või mõne muu multika keskkond (muideks - uues hooajas Marge ja Homer Simpson lahutavad!), no täisa selline eeskujulik USA eeslinn.

Mina ja sinine taevas. Kui varasemalt on siin olnud rahvusvaheline seltskond ning paaril juhul kordadest (pakun umbes 10%) on jutt läinud enne sellele, et kust ma tulen või mis ma teen, siis nüüd, kui täna õhtul oli GLSi Session 0 siis ma ei kuule enam mitte "hi how are you" vaid "oh my gosh i love your hair" ja seda ma lugesin kokku tänase päeva jooksul 32 korda öeldi mulle. Ja see enamus oli õhtul, enne ja peale Session 0'i. 

See oli tänahommikune muusika. Me istusime väga eeskujulikult teises reas ja sain jälgida mõnusalt bändi. Trummar (kes on kahe aknaruudustiku vahel ja bassimängijast paremal pildil, näha teda küll pole), istus ikka täieliku akvaariumi sees. Bassimängija tundus üsna noor ja uje. 

Seda pilti tehes ma veel ei teadnud, et me eestlastega kavatseme neid silte tulevikus enda huvides ära kasutada.

Lehari tegi sellise pildi minust, kui meil oli Pete Scazzero sessioon teemal "Emotionally Healty Leader", mis ei ole küll ametlikult summiti programmis vaid on international partnerite jaoks vaid, kuid mis eestlastele hädavajalik oleks. 

WOW kas jälle söök? Jah! See on riis, african peanut asi, kana, BBQ kaste, juurviljad ja karri. Ja mina olin veel tagasihoidlik enda taldriku täitmises.

Nemad on Lehari ja Keiti. Sain nende kohta täna teada, et Lehari on Oleviste koguduse liige (baptist) ning Keiti on Peeter-Pauli koguduse liige (katoliiklane). Et nad abielluda võiksid, pidid nad paavsti käest loa saama ja puha. Aga nunnud nad on!

Kuulus ja hinnatud modellidest abielupaar Craig ning Reena on ameerika-eesti segupaar, kes elavad Tartus ning praegu on juba pikemat aega USAs olnud perega. Lapsed on Craigi vanemate juures ja Craigi isa auto on neil kaasas. Nemad on juba söömisega harjunud ning on meile heaks eeskujuks.

Päeval tehti Lakeside Auditoriumis (haha, väike saal, 2464 kohta) prooviteste selleks, et kuidas kõik ilusasti jooksma hakkab. 

Nonii.. Ühe pausi ajal läksime mina ja Keiti suurde saali, et broneerida meile õhtuks ära magusad kohad. Me küll vahetasime oma kohtade asukohta enne algust, aga täna õhtul tegime koostöös Lehariga, kes tõi knopkasid Willowi office'st, ettevalmistused ka homseks. Arvestades, et Willowis on kokku umbes 8000 GLSi külastajat + vabatahtlikud, siis on üsna oluline, kus sa kõik sessioonid istud.

Tegin meeldetuletuseks pilti, et missuguse ukse juurde me peame minema, et enda kohtasid üles leida.

Reena tegi salaja pilti kui parasjagu oli Regional meeting ja nagu näha siis mul olid erinevad emotsioonid.

Need on Karita ja Meelis, Meelis on GLSi Eesti boss, kes käib kogu aeg USAs igast reise tegemas, ta on isegi Disneylandis käinud ja üldse kõik inimesed on ta tuttavad. 

Craig ja Reena on piisavalt amerikaliseerunud, et kasutada liikuvat treppi liikuvate jalgade asemel.

No rahvas vaikselt koguneb. Need neli ruutu seal taga on ekraanid, ja nüüd siit pildi pealt on veel mõnusam aru saada, et tegelikult need on nagu need mäed, mis on ka GLSi üldise kujunduse peal.

See ei ole vast kõige uhkem fotograafiline saavutus minu telefonist, aga õues, mõlemal pool saali, on väga kaunid kosed. Äkki mul õnnestub neid vaatama minna homme lähemalt kui ainult aknast. 

Selline nägi välja siis bänd. Ütleme nii, et ikka üsna keeruline on bändil ennast nii suurel laval kehtestada. Ega ma täpselt ei saanudki aru, et miks nad selle lava nii tühjaks jätsid, aga äkki homne toob vastused. 

See on siis, kui session0 sai läbi ja olime üsnagi kiired väljuma, inimesi oli palju ja minu host home elanikud pole ikka veel Willowist koju jõudnud. 

Homme on siis esimene PÄRIS GLSi päev, ehk kus ongi loengud, millest tuleb valik teha ka Eestisse ning teistesse riikidesse. See aasta on GLS võimalikult paberivaba, ma tõenäoliselt võtan oma arvuti kaasa, aga ikkagi enamjaolt kritseldan vihikusse, sest mulle nii meeldib konspekte teha, kus erinevad kirjastiilid juhivad tähelepanu erinevatele asjadele jne ja seda otseloomulikult käsitsi.

Ma tõesti olen nii väsinud, et tahaks kohe silmad sulgeda ja muumiunne jääda, aga paraku ma tean, et sellele järgneks umbes kell 00 esimene ärkamine, mis kestaks tunnikese ja peale seda teine ärkamine 4-5 ajal, mis kestaks ka tunnikese. Ja kuna ma juba kell 6 pean ärkama, siis ma ei saa seda omale lubada. Planeerin oma und nagu lapsevanemad oma titade und.