Ok, tänase seisuga ma olen 90% kindel, et ma tulen siia enne Eestisse minekut tagasi. Täiesti võimatu - alles eile sain ma pererahvaga natuke rohkem koos aega veeta, täna hommikul tuli välja veel igasuguseid põnevaid asju ja meil jäi nii palju juttu pooleli kõige huvitavamate kohtade peal.
Pakkisin hommikul oma kohvri uuesi ära. Vasak jalg varjab kingitusi, mida võiks juba pildi pealt muidu varem näha olla, aga nii ei näe miskit. Mu kohvri alaosas on raamatud ja DVDd (kõik ei ole veel pildi peal kohvirsse pandud), siis keskmine osa moodustab Eestist toodud kingitused ning parempoolne osa moodustab riided. Nagu näha, olen väga monokroomne ja mu riided on kas valged, mustad või hallid. Üks sinakas kleit on ka, aga seda ma polegi kandnud veel siin. Ja sinised jalanõud. Pakkimine läks lihtsalt ja mul on ikka veel kohvris palju ruumi. Ärge seda Kibuspuudele öelge, muidu saan veel paar kilo raamatuid juurde. Juhul kui te Kibuspuud seda loete, siis tegelt mul on kohver ikka päris täis..
Hommikul käisin kohalikus supertoidupoes Mary Jo'ga. No see on umbes nagu Mustamäe Kaupmees x10, hinnad on madalamad kui Kaupmehes, kaubavalik on 10-15 korda suurem. No ainuüksi hapukurgi sorte lugesin välja 43.. Ja ma olen suht kindel, et ma jätsin mõned vahele. Kommiriiulivahesid oli 4 (need olid ikka päris pikad riiulivahed, mille ühest otsast teise jalutamiseks kuluks äkki mingi 30 sekundit kui tempokalt kõndida). Igatahes kõike oli jube palju ja nagu ikka, kõik on väga suurtes pakendites. Kui sa tahad osta mune, siis kõige väiksem kogus mune, mida sa saad osta, on 18.
Mary Jo ja tema siblingud tegid eelmisel jõuludel oma emale kingituse, "soup of the month" - keegi tegi iga kuu supi, viis selle emale ja ema juures kõik lapsed kohtusid ja sõid suppi. Uskumatu, et nii tervislik. Kevadel aga nende ema suri ja nad otsustasid seda traditsiooni ikkagi jätkata. Kuna praegu on siin väga-väga palav, siis augustis on "salad of the month" ning Mary Jo valmistas mehhikopärast salatit. Ma aitasin tal hakkida paprika, mingi imeliku rohelise mehhiko ürdi ja salatilehed.
Mary Jo on mööblirestauraator/sisekujundaja, niisiis siin on üks värvinäidiste pakett, kust üks klient peab valima sobiva värvi. Klient valis liiga heleda värvi, mis Mary Jo arvates hästi tegelikult tema kitchen islandile ei lähe ning siis me arutasime, et kuidas talle teisi värve huvitavaks teha.
See valge tükk seal all on ka üks näidis ning siis natuke käsitööasju.
OK AGA SIIT TULEB KÕIGE SUUREM UUDIS! Nimelt Mary Jo õpetab ka algajatele klaverit (nagu mul on praegu mõned täitsa tupsud klaveriõpilased) ning tema õpetamismeetod on SILMIAVAV. Me tegime miniloengu mulle selle meetodiga ning ma juba oskasin mängida paremini kui kunagi varem! Täiesti uskumatu, see on süsteem, mis õpetab igast helistikust mängima väga lihtsate vahenditega ja ilma noodist lugemiseta. Ma olin nii amazed et ma ei saanud sõnakestki suust ning tema tütar ise mõtles selle süsteemi välja! Igatahes me jutustasime tund aega intensiivselt selle pluss- ja miinuspoolte üle NING ma sain kaasa tema käest esialgsed õppematerjalid! See on üks suur põhjus, mis ma ka tagasi tahan tulla, sest Eestis oleks see revolutsiooniline. See on nii lihtne, et kuueaastane tüdruk suudab mängida juba täiesti imelisi asju. Ja see ei ole noodilugemise põhine vaid väga intuitiivne. Lihtsalt uskumatu!
Süsteem seisneb selles, et kohe alustatakse sõrmedest - parema ja vasaku käe 5-sõrme süsteem ning kõik lood on sõrmepõhiselt üles ehitatud, mida esialgu õpitakse. Ning laps õpib ära esimesed viis nooti absoluutselt igast helisikust. See on küll süsteem, mis sobib kõige paremini neile, kes alles tulevad klaveri juurde, kui samas see arendab nii palju aju, et isegi proffidel oleks tõenäoliselt sealt midagi õppida. Mary Jo saadab mulle e-maili peale need raamatud, aga andis mulle füüsilisel kujul kaasa mängukaardid ja õppekaardid, mida ma saan kohe kasutama hakata. Ma olen praegu nii vaimustuses (ja nii palju kohvi joonud), et mul on täitsa uskumatu olla.
Kinkisin Mary Jo'le ja Jackile veel Airini tehtud käsitööd ning muidugi nad ei suutnud uskuda, et mu ema millegi sellisega on suuteline hakkama saama peale viie lapse kasvatamist. Mary Jo teeb ise ka kindaid, aga tema meetod on teistsugune - ta teeb vanadest kampsunitest välja lõigatud tükkidest ja fliisist jne asjadest peamiselt õmmeldes. Igatahes sain omale ühe mega mega giga sooja paari käpikuid kaasa.
Umbes 40 minuti pärast peaksid Lee ja Joyce mulle järgi tulema ja siis me lähme lõunat sööma nendega. Ma ei tea kas see on sellest suurest tassist kohvist mis ma ära jõin või sellest suuremast unest mis ma sain (haha, tegelt ärkasin kell 7 ja tegin voodis 2 tundi Eesti tööd lihtsalt, aga sain vähemalt lebotada), igatahes mul on niiii põnev olla.
Ma lugesin hommikul oma venna blogi kui ta oli USAs ja üritasin leida üles Kehra Koguduse vanalt lehelt seda blogi, mida mu isa pidas siis, kui mina eelmine kord Galesburgis olin, aga leidsin ainult natukene. Igatahes, Galesburg peaks olema pisut väiksem linn kui Pärnu, USA mõttes muidugi täielik kolgas, kuid vähemalt on sealt pärit George Washington Gale Ferris Jr, kes leiutas Ferris Wheeli, lisaks Whitcomb L. Judson, kes leiutas tõmbluku, president Ronald Reagan õppis Galesburgis ühes algkoolis 1917-1918.. Ja no mõned tähelepanuväärsed asjad veel, ntks see sama räppar Common, kes GLSil ka esines, tema üks muusikavideo on seal filmitud ja Walgreensi asutaja on sealt.
Mida aeg edasi seda rohkem mulle tundub, et ma tahan juba järgmine suvi tulla tagasi GLSile ja tagasi siia ja ma ei oskaks kuidagi õnnelikum olla kui praegu.
No comments:
Post a Comment