GLS day1, päev

Ma teen vist kõige hullemat asja, mida üks eestlane saaks USAs teha. Ma istun vaikselt oma toas oma voodis, arvutis ja söön sushit. Jah, ma söön voodis sushit. Meil oli täna väga pikk päev, mis kulmineerus mingi ökopoega-supermarketiga, kus mina, Reena ja Craig endale süüa ostsime. Mina ostsin kergelt röstitud ja soolatud norilehtesid ning avokaado-lõhe sushit pruuni riisiga. No tõesti, see oli normaalne pood, natuke nagu biomarket, kui see oleks ainult toidupood. Ülimõnus, normaalsed hinnad, head tooted. Aga jah, ma jõudsin koju ning olen nüüd nii väsinud, et lihtsalt peitusin siia oma tuppa ja hoian madalat profiili.

Sain täna ühendust TELEFONI TEEL Galesburgiga, mul on nüüd USA number millelt uhkelt smsida ning helistada, leppisime kokku, et nad tulevad mulle järgi pühapäeva päevaks siia. Kuna minu pere käib kirikus laupäeva õhtul siis ma otsutasin, et ma tahaks nendega koos minna, sest muidu meil ei olegi eriti aega koos olemiseks. Nii et pühapäev on vaba ja siis saangi Galesburgi poole hakata sõitma. Nii naljakas on see, et ma juba vestlustes eestlastega, näiteks facebookis, tihtipeale vahetan keele inglise keele peale ning siin kirjutades tulevad igasugused lollid vead sisse ja alati pean enne preview'ima ja eemaldama kõik inglisekeelsed väljendid (haha, seda preview'i ma ei eemalda).

Muideks, sellel aatal on GLSi sotsiaalvõrgustiku tiim eriliselt tugev. Nende facebook on asjalik ja asjakohane ning lisaks on Instagrammis ja Twitteris #gls15 - kes vähegi tahab, saab sealt ütleme nii 15-20% melu vabalt kätte ilma kohale tulemata. Ehk isegi rohkem.

Aga siin tänane päev ka piltides. Teen eraldi CARE CENTERi postituse hiljem.

Kuna see peegel nii ahvatelevalt seal igal hommikul mind ootab, siis miks mitte jäädvustada, kui stiilselt ja pintsakuga ma esimese GLSi päeva Eestit esindasin.

See on ilus tii,, mis jääb mu tee peale, kui kõnnin hommikuti eestlastega kohtumispaika.

Nagu mind oli hoiatatud, siis korraldas liiklust politsei. Samamoodi ka pühapäeviti - Willow on lihtsalt nii suur haldusüksus, et sealt läbikäivaid masse on vaja üsna tugevasti suunata, et errorit ei tekiks.

Kahjuks limusiini pildile ei saanud, aga uhkeid autosid oli hiiglaslikus parklas palju. 

Hommikul juhtus selline asi, et Meelis ja Karita läksid istuma alumisele korrusele, aga meie teiste eestlastega olime planeerinud rõdu hõivata. Kahjuks aga ei leidnud ma ühtegi eestlast üles ning olles 7500 inimese sees üksi, tekkis korraks täitsa imelik tunne, et kas ma nüüd peangi terve päeva kahe suure ameerika onu vahel istuma. Mul ei olnud teiste eestlaste telefoninumbreid ka, niisiis istusin maha ja ootasin oma saatust. ÕNNEKS aga märkasin silmanurgast Craigi ja Reenat, kes olid minust umbes 30 meeterit eemal, nendeni saamiseks kulus hea paar minutit, aga sain istuma. Selle pildi tegin Meelisele saatmiseks, sest enne olin ta käest just murelikult teiste eestlaste kontakte küsinud, tahtsin näidata, et leidsin nad üles. 

Sellise vaatega koht siis. JAH, need kaks suurt ekraani on ekraanid, mitte projektsioonid. HD ekraanid.

Siin pildil ei ole küll hästi näha, aga kolmanda korruse ääre kohtadele on lisa kaks EKRAANI (mitte projektsiooni!), et vaade ikka superluks oleks. Projektoreid on siin majas ka, ärge selle pärast muretsege.

Siin on sellel aastal see social media eriti moes, ehk siis pidevalt reklaamitakse GLSi appi, hashtage ja kõike muud võimalikku. Aga no kui sul õnnestub enne esimest breaki näha instagramis seda, mis sind ees ootab, siis pole paha.. 

Udune, aga saingi oma paki ka kätte! Ülimõnus on see, et kõik on kompaktne - külmkapist sai endale pepsit kah võtta, aga snäkid olid ühes posus koos, mitte iga laua peal ei olnud erinevat snackbari. 

Sisu oli siis selline. 

PANIN OMA EESTI NUMBRI KINNI TÄNA, see oli viimane SMS mis veel Eesti numbrilt saatsin. Nii mõnus :)

No ma oletasin et fruit snacks on rosinad või kuivatatud puuviljad, aga need olid kõige ehtsamad kummikommid. 

See on Ed Catmull, kes on Disney ja Pixari suur boss ja rääkis loovusest juhtimises. Ma olin väga-väga-väga tubli summitikülastaja, mul on iga kõne kohta hulgaliselt märkemeid ja tähelepanekuid ja isegi juba ideid, et kuidas mõnda väljendit või nalja tõlkida võiks eesti keelde. 

See on siis tagasihoidlik rahvamass korraks enne lõunat. JAH SIIN ON LIIKUVAD TREPID. Mina pole kordagi kasutanud, aga naljakas. See on lihtsalt juba #absurd. 

Panera on siin meie kõigi hea sõber. Oli valida kas "turkey sandwitch" või "classic" ehk siis salat. Igale regioonile, vähemalt minule tundus, olid erinevat sorti lõunad - asiaate nägin riisi söömas ning aafriklasi mingit kahtlast jogurtit.

See on meie üliarmas eestlaste piknik.

Minu lunchbox sisaldas täitsa head salatit, potato chipse, vett, chocolatechip cookiet ning nuga-kahvlit-lusikat.

OMNOMNOMNOM. Ei saa kurta, see oli hea. Ainult, et mingid putukad sõid mind natuke ja ma loodan südamest, et need ei ole kirbud.

Selline kaunis vaade oli meie piknikukohast Willowile.

Ja veel - Keiti, Craig, Lehari ja Meelis. 

Kuna täna õhtul oli Meelisel ja Karital, kes mind siin sõidutavad, mingi peenemate inimeste õhtusöök, siis Craig ja Reena võtsid mind oma hoolde. Nad elavad ka samas kohas kus Meelis ja Karita, minust mitte eriti kaugel. 

Peamine tegevus siin vaheaegadel on ikkagi WC järjekord ning selliseid pilte on mu telefonis mitmeid. 

Michael Junior, kes on täitsa naljakas koomik, esines eile ja esines täna ka. Kirjutasin ühe ta nalja välja kah:

Heels are like drugs

You do them to get high

And when you're high you feel good

And when you get down it hurts and you regret it 

And then you do it again 

No ainuke asi, mis Willowi juures nõrk on, on WCd. Need on USAs üldse nõrgad (samas, võrreldes Itaaliaga on ikkagi luksus), lihtsalt igav on WCs käia. Järjekord on pikk ja kabiin on igav jne. Muidu on kõik nagu nii superluks aga lihtsalt igav on. 

Niii.. Õhtul läksime Reena ja Craigiga Targetisse. Ma sain oma telefonikaardi (see oli palju keerulisem, Craig lõpuks pidi T-Mobile teenidnusse helistama, et mu telefoni tööle saaks), aga sain tööle. Ostsin juba esimesed kingitused ära ning ma ausalt öeldes olin nii nõrk juba seal autos, et hea meelega olekski sinna magama jäänud. Aga ei, tuli veel koju tulla, sushit süüa ja kaks blogipostitust teha. 

See on siis sushi, lisaks ostsin omale täna akupanga! Minu iPhonega on see lausa hädavajalik, et oleks laadija kogu aeg kaasas, aga kui pistikut pole, pole ka laadijast kasu. Nüüd on mul aga nunnu pisike akupank ning saan oma telefoni mugavalt laadida!

See pilt on pühendusega Elisabeth Parmanile. See on üks vähestest failidest, mida võin siia postitada, ilma, et liiga piinlik oleks. Nimelt, mul on nüüd selline option, et ma saan inglise keeles rääkida ja telefon saadab sõnumi. Kuna ma Meelisele millegipärast sõnumit saata ei saanud ja ma ei saanud keelt ka eesti keele peale panna, pidin Craigile saatma dialed message'i. Välja tuli, mis tuli.