Uskumatu ikka kui kiiresti aeg läheb. Mul tulevad pisarad silma juba, kui ma mõtlen, et pean siit ära minema. Täna Lee ütles ilusasti kui ta jälle oma honeymoon sweet'i ehitamisest rääkis, et see on nagu home away from home, ja tõesti on!
No kui mul selline auto oleks Eestis ja see end isegi kogu aeg kütusega täidaks siis ei oleks mingit probleemi! Ma oskan isegi suunatulesid kasutada ja ilusasti pidurdada.
Peale autosõitu läksime Leega lõunasöögile koos tema sõbra Wayne'ga, kes on ametilt puusepp. Lee ja Wayne on juba mitmeid aastaid igal reedel koos lõunat söönud. Nad söövad alati ühes ja samas kohas - S&S'is. Mina valisin endale sealt kõige tagasihoidlikuma võimaliu variandi - salatibaar + kohv/vesi + supp + magustoidubaar, see läks maksma vist Lee'le umbes 3 või 4 dollarit, kuna ta tahtis mulle lõuna välja teha. Igatahes salatibaar oli väga külluslik ja muidugi võisid sa oma taldrikud täita lugematu arv kordi. Seal oli värskeid puuvilju, röstitud päevalilleseemneid, erinevat rohelist salatit ja kõiksugu lisandeid. Muidugi ma pean ausalt ütlema, et isegi Rimi salatibaaris maitsevad asjad rohkem "päris" kui selles restoranis. Ananass maitses nagu sidrun ja muna maitses nagu plastiliin, aga no tervislikum kui mõni McDonalds kindlasti.
Magustoidubaaris oli palju "värskelt" küpsetatud asju ning jäätisemasin, kust said endale ise pehmet jäätist lasta erinevat sorti ja siis sinna siirupeid, komme ja kastmeid peale kuhjata. Kaalusin ennast täna ka, kui oma pagasi ülekilosid kokku lugesin (mida on nii palju et ma näen juba vaeva, et seda ka ülemakstud pagasisse ära mahutada), ma ei ole üldse juurde võtnud siin.. Hmmmm.
Igatahes peale sööki tulime koju, ma parandasin Lee arvuti lõpuni ja leidsin ühe arvuti siit veel, mida ta isegi pole kokku viitsinud panna. See on tema vana tööarvuti. Homme äkki tegelen sellega, kui mul pealelõunal aega üle jääb. Kella nelja paiku tulid Kennellyd mulle järgi, et minna sööma ja heritage festivalile.
Me läksime sööma pubilaadsesse restorani ning ma võtsin söögiks fish'n'chips, mis oli üllatavalt hea! Eriti kala osa, täitsa meenutas vana head Krahli fishnchipsi, mida Krahli ajal pidulikemal puhkudel sisse sai aetud. Dennis on endine kehalise kasvatuse õpetaja ning tema abikaasa Kathy töötab haiglas ning vaatab inimeste rakukesi, et sealt vähki leida (või mitte leida). Nad on väga toredad ameeriklased, nad on palju reisinud, sh Euroopas, mis teeb nende maailmapildi avaramaks kui keskmisel ameeriklasel. Lee hoiatas, et Kathy on väga jutukas, kuid ÕNNEKS on nad mõlemad väga huvitavad ja mõistlikud inimesed, mul kordagi ei hakanud igav või sisimas ebamugav. Tihtipeale on siin vestlustes vestluskaaslastel nii piinlikud ja rumalad väljaütlemised, kuid samas ei ole mingit mõtet laskuda sügavamasse diskussiooni, sest see lihtsalt ajaks vestluspartneri segadusse. Aga Kennellytega õnneks ei olnud kordagi ühtegi sellist hetke.
Me jalutasime läbi heritage fair/festivali, mis tegelikult homme käima läheb. Seal elavad indiaanlased ja sõdurid ja.. Ma täpselt ei saanudki aru, mis kogu värk on. Mingi 1820ndate aeg umbes valitseb seal ja see telkidega ala on väga suur, umbes nagu 3 lauluväljaku suurust platsi oleks kokku pandud. Võibolla mulle ainult tundub, et see on nii suur ja tegelikult on väiksem. Eks ma homme vist saan täpsemalt aru, et mis asjaga tegu on.
Üks onu valmistas seal ise haamreid ning teisi terariistu.
No kõige targem koht, kuhu oma viis dollarit investeerida.
Hästi palju oli liivakellasid igal pool, need olid enamjaolt üliägedad!
Selle pildi tegin Ruthile, kajuks on see ilus komplekt nii mõtetult kallis ja ei mahuks kuidagi mulle kotti, aga kui mingi võimalus oleks, siis ma ostaks meile koju sellise!
Jah, kogu selle täie tõsise põliselanikkuse sees olid sellised sildid.
Käisime vaatamas ka klassikat - veteranide ausammast pargis. Seal olid paljud nende tuttavad nimed ning Dennis Kennelly isegi oli saanud ühe bloki, tema poeg kah kuskil.
See on küll vist pahupidi, aga terve plats oli kaetud selliste kividega, kus olid erinevad nimed, nende auaste/ülesanne sõjaväes ning siis sõda/missioon, kus nad töötasid. Kõik alates Esimesest Maailmasõjast, Vietnamist, Koerast kuni Iraagi ja Afganistaanini välja.
Siis läksin neile korraks koju külla, pereisa on ka väga hea aiapõõsalõikur!
Nende Saksamaalt toodud ülidetailne kell, mis igal täistunnid Eedelvalssi mängis ja alpi paarikesed seal tantsisid.
Selline huvitav leid oli ka teel Dairy Queeni, mida ma väga kahetsen, et ma üldse sõin seal. Aga no mis teha, ikkagi USA. Ma nüüd lähen magama kohe varsti, lubasin homseks natuke uurimustööd teha Eesti meditsiinisüsteemi ja vähiuuringute teemal ning homme olen juba targem ja saan Kathyle sellekohast infot anda.
No comments:
Post a Comment