Nonii, Willowi internet on nii üle koormatud, et ma võin siin küll teeselda blogipostituse kirjutamist, kuid reaalsuses saan ma tõenäoliselt selle üles laadida alles õhtul, kui ma oma koju jõuan.
Mul oli hommikul väga lõbus seiklus. Kuna eestlased elavad mulle väga lähedal, aga liikluskorraldus, ühesuunalised tänavad ja valgusfoorid on hästi ebamugavalt West Dundeesse paigutatud, siis ma jalutasin hommikul oma eestlastele vastu. Pidime saama kokku kell 8.30 ühe USA lipu all ühel ristmikul. Mina olin ilusasti 8.24 kohal ja istusin maha. Jalutamine siin on üldse juba üle mõistuse eneseületamine ameeriklase jaoks, aga kuskil lihtsalt istumine ja ootamine ületab kõik loogilised mõttekäigud. Niisiis ootasin seal ilusasti, mul oli täitsa tore seiklusrohke, sest üksiku ootava tüdruku vastu oli huvi suur. Ühtegi tundmatusse autosse ma siiski ei istunud ja lõpuks umbes kolmveerand üheksa saabusid ka eestlased, kuigi samal ajal oli üks onu just parasjagu uurimas, et kas kõik ikka minuga hästi on ja kas ma turvalisesse autosse ronimas olen.
Partner Meetings, mis siin enne GLSi aset leiavad on üsna erineva tasemega. Palju on välismaiseid kõnelejaid, kelle emakeel ei ole inglise keel ning seetõttu on keskendumine natuke keeruline. Hommikul oli meil urbanisatsiooniteemaline loeng kus räägiti sellest, kuidas aina rohkem inimesi linnadesse kolib ning mis nende inimestega peaks tegema. Peale seda oli väike break, üllatuseks oli banaani, mandariini, müslibatooni ja muud sellist tervislikku asja, varusin igaks juhuks omale päeva varu. Nüüd oleme mina ja Meelis "Impacting Marketplace Leaders with the GLS" breakoutil ning teised harivad end igasugustel teistel teemadel.
Peale seda breakouti on meil Blue Sky lõuna, mis iganes see peaks tähendama (õues?) ning me pole otsustanud, mis me pealelõunal teeme. Lehari ja tema abikaasa lähevad vist Chicago downtowni, Meelis ja Karita juba käisid pühapäeval ja minul ei ole ka suurt kihku sinna nii palavaga minna, niisiis vaatame veel, kuidas ja mis me teeme. Õhtul vist on mingi lõunasöök "leivamehega", keegi onu, kellele Kibuspuud Meelis ning Karita leiba alati toovad :D
Pilte ma selle aeglase netiga siia üles ei saa panna, lisan need õhtul oma kodus normaalses netis.
Siin GLSil olen ma tõenäoliselt üks noorimaid osalejaid. Olen paari noort inimest veel näinud, aga enamus on umbes 30ndates-40ndates mehed. Naisi on ka, aga nad kuidagi eriti ei paista nii hästi välja, ma oletan, et enamus neist on abikaasad, kes kaasa on võetud. Aga kes teab, äkki mul ei ole õigus.
See on väga huvitav, et mul on seekord USAs nii kodune ja normaalne olla. Üldse ei ole keelebarjääri, poes kõndides on tunne nagu oleks kogu aeg just Targetis käinud, kuigi on huvitavam kui Prisma, ei saa öelda, et kuidagi ebamugav. Ma mäletan et 10 aastat tagasi olin konstantselt nii erutunud USAst et ei suutnud üldse keskenduda ning iga minut oli nagu lõbustuspark-seiklusfilm ühes. Praegu aga on kõik nii normaalne ja kuidagi kodune. Ma aina rohkem mõtlen, et ma ikka pean mingi osa oma elust tõenäoliselt USAs elama, sest see tundub liiga loomulik, et mitte seda teha. Ameeriklastega on nii lihtne suhelda ning kogu kultuur on nagu üks suur ülimagus juustukook, mida sa võidki sööma jääda, vahepeal läheb süda pahaks, siis tuleb natuke oksendada (=lähed oma tuppa ja istud arvutis) ning siis saab jälle edasi õgida.
No comments:
Post a Comment