No täna on olnud uskumatu päev. Tõesti ma olen pidanud mitu korda kaaluma, et kas ma äkki pean ostma ühe lisakohvri ning see ka päeva lõpuks juhtus.
Minu tavaline hommikusöök on sojapiim ja kaerahelbepuder, mis on 50% kaerahelbepuder ja 50% pähklivõi. Üldiselt ma ärkan siin 8-9 ajal üles ja lähen oma toast välja, aga täna olin juba kell 7 jalul. Johnsonid on väga tervislikud ja mõistlikud sööjad.
Läksime umbes 7.40 Lee'ga linna peale, ühte värvipoodi, kust pidime ostma puiduviimistlusvahendit, sest me läksime mingeid uksi restaureerima.
Selline värvipood. See värvimüüja mäletas mind 10 aasta tagusest ajast. Üldse tundub, et suurem osa linna on kursis minu siinolekuga.
Siin on täitsa ilusad naabruskonnad, sellest majast oleme me mitu korda mööda sõitnud ja see näeb välja nagu väike loss. Muideks - ma olen juba nii ära harjunud konditsioneeriga, et käin täitsa pikkades pükstes ringi kui õues on 30 kraadi. Aga täna rodeole minnes ja ma küll olen targem ja panen teksapüksid varuks kotti, mitte jalga, sest ma tõenäoliselt sureksin palavuse kätte!
Lee ja Lauren (?) olid kohal, et kahte naiste WC ust putitada, mina aitasin neid üsna hoogsalt, selline asi nagu "sander", ehk siis laisa mehe liivapaber, millega saab lihvida ilusasti selle vineerilaadse puidu väga kauniks. Tegime seal oma poolteist tundi tööd, et kõigepealt lihvida, siis puhastada ja siis lakkida.
SEE ON SEE SAMA KIISU keda ma 10 aastat tagasi ka paitasin! Tookord elas ta veel Lee majas, aga nüüd elab tütre Debbie majas. Kass oli kõvasti kasvanud ja ma olen täitsa kindel, et ta mäletas mind. No vaadake seda igatsust ta silmis kui ta minu poole sammub.
Mul on telefonis umbes 20 pilti sellest kassist nüüd. Lihtsalt nii nunnu ja mul on tõeline kassipuudus siin, nii et iga kontakt isegi jänest nähes tuletab mulle meelde, et mul on kodus üks kass Vares mind ootamas!
Ja no peale uksi ja kassi läksime leega Walmarti. Ütleks ainult ühe sõna - OEH! Täitsa hull kui palju asju ma ostsin, eile õhtul käisime Joycega Targetis ja Dollar Trees ja Lee'ga läksime peale Targetit veel Dollar Generali, ütleme nii, et peale Targetit oligi täitsa kindel, et mul ühte kohvrisse kogu stuff, peamiselt kingitused, küll ära ei mahu.
See on EI OLE kogu icy hoti kogu, mida ma kaasa ostsin. Jah, seda on VEEL. Ja samamoodi kommidega. Neid on veel. Ja mitte vähe. Pluss kõik riided ja muu stuff, mis ma siit erinevatele inimestele olen hankinud. Kui sa praegu loed seda ja arvad, et sa ei saa minu käest kommi, siis sul tõenäoliselt pole õigus. Ja kui sa tõesti arvad, et sa ei saa, sest ma ei tea, et sa loed, aga sa tahaksid saada, siis jätkub. Jätkub kõigile.
LÕPUKS SÕIME MAISI!!! Ma olin niiiii kaua seda oodanud ja kui Joyce nägi kuidas ma seda sõin siis tegi ta otsuse, et nüüd võime vist 3x päevas ainult maisi süüa. Noh, muidu ma nagunii ju midagi eriti ei söö nende arvates. Mis siis, et mul on ööpäevaringselt kõht liiga täis.
MMMMMM MAIS!
Ja nagu oleks shoppamisest vähe veel olnud. Joyce on vabatahtlik ühes kohas, kuhu annetatakse kõiki maailma asju ja siis nad müüvad seda väga väikse hinna eest ja jagavad ära neile, kellel seda vaja on. Seal oli mitu mitu suurt halli asju, kõike alates baleriini kingadest ja kiiktoolidest (ühe muideks ostsime ka - Fionale, Debbie tütrele, jube armas ilus must) kuni jõusaalivarustuse ning jõulukaunistuseni. Ei olnud otsa ega äärt valikul. Disainerkäekotid, nukumööbel, raamatud, vinüülid, ehted, riided, autovaruosad, printerid, arvutid, you name it.
Siin tegelesid kaks toredat tädi riiete sorteerimisega. Neil on homsest pühapäevani "müügipäevad" a la garage sale stiilis ning kuna Joyce on seal vabatahtlik siis meie saime juba täna seal shopata.
No lihtsalt väike vaade ühele saalidest. Ma ostsin Ruthile sealt ühe armsa asja, aga muidu ma olin juba üpriski väsinud kogu sellest shoppamisest, Joyce aga mitte, nii et ma aitasin tal otsida neid asju, mida tema tahaks osta või mis tal vaja võiks minna.
AGA! Õnneks ma sain endale jube mõnusa ÕIGETES MÕÕTUDES musta väiksema kohvri, mida saan lisakäsipagasina kasutada. Muidu oli seal müügil igasuguseid ilusad kohvreid, aga suure kohvri mõõtu ühtegi kvaliteetset asja ma ei leidnud ja keskmist kohvrit ma ei saanud osta, sest mul on mu suur kohver vaja tagasi viia, kuhu ikka asjad ära mahuksid. Need kolm kotti, mis seal seisavad, on kõik paksult komme täis. Pluss lisaks on pildi pealt väljas kõik riided, mida ma igapäevaselt kannan ja arvuti ja muud asjad, mis peavad kuhugi mahtuma, mis praegu veel kasutuses on. Ma ei oleks elu sees arvanud, et mul nii palju asju koguneb siinse külastusega. Lausa piinlik vist.
Ehk siis tervitused taas Kibuspuudele - ma ikkagi ei pea ühtegi raamatut siia jätma. Mitte, et ma oleks seda suutnud oma südametunnistusele lubada. Raamatud saan paigutada käsipagasisse. Mul on siin kaal ka ja täitsa peab arvutama, et kuidas kõik asjad ära mahuvad. Ja tegelikult ma pole endale suurt midagi ostnud, välja arvatud see, mis esimesel päeval kaltsukatest ehk mulle sobib ja siis ühed üliodavad jalanõud. Nipet-näpet ehk veel, aga peamise osa mu pagasist moodustavad raamatud, kommid, icy hot medikamendid ning muud kingitused, mida jagub tõenäoliselt jõuludeni välja. Eile õhtul andis Joyce VEEEEL kingitusi mida Eestisse saata ja oeh.. Ma ei tea. Ma nüüd enne rodeot üritan veidike reaalsusega kohtuda, et kui tõenäoline on, et ma peaks omal käe otsast raiuma ja selle asemel hoopis kohvri sinna monteerima. Aga loodame, et nii drastiliseks asjad ei lähe ning ma oma excelitarkust nüüd pakkimisse rakendada saan.
No comments:
Post a Comment