25.11 shop 'til you drop

Elasid kord kolm õde - ilus, aga ullike; tark, aga tõre ning tubli, aga tobe. Need kolm õde läksid ühel kaunil hommikul Aarhusi, et pisut aega veeta.

Jõudsid nad õnnelikult parkimismajja, õnneks ei olnud säärane asjade käik autojuhi jaoks sugugi mitte esmakordne, seetõttu on võimalik mälestusepildilt ka näha, et parkimine on sooritatud rohkem kui eeskujulikult.

Kuna parkimismaja oli suur, lai ja kõle (ning autodest tühi - üks põhjustest, miks kolm õde justnimelt nõnda vara kohale tahtsid jõuda), pidi enda aju-abiks ka ühe meenutuse tegema, et pärast autot parem leida oleks. Kui te küsite, kas see ka otstarbekaks osutus - osutus küll.

Kui kolm õde olid kaubanduskeskusesse sisse astunud, ilmes, et üsna võimatu on alustada ostlemistuuri, kui vereringet erutamas puudub kofeiin. 

Nagu ülalolevalt pilt-jäädvustuselt näha võite, erutas esimene tilk kohvi neiusid juba piisavalt, et nägugi naerule saada. Eriti ka ühel muidu pisut tõredamal tüübil.

Aga et tüübid teile võimalikult selgeks saaksid, ilmestab see pilt targa, aga tõreda õe olekut poes.

Ja mida teevad kaks ülejäänud? Ilus ja tubli on ullikesed ja tobedad.

Noorimal kolmest oli tänane tõeline õnnepäev, tema riidekapp ning jalanõuriiul täienes ihaldatud hea-paremaga. 

KUID! Pidage ometi! Ei ole see elu nii ilmalik, ei ole siin ilmas ainult poodlemine. Niisiis võtsid kaks äärmist õde ette jalutuskäigu, et end turgutada ja vaimu virgutada.

OO! Mis see võib olla? Kas tõesti Hanna auto? Kuldses kuues?

Palusime autole õnnistust ning astusime edasi.

Kui kellelgi peaks olema Ruthi-puudus, siis siinne postitus leevendab seda kindlasti piisavalt. Printige paar pühat pilti panemaks pedjestaalile!

Halleluuja!

Aarhus on nagu Tartu, nii et meile Ruthiga sobis see linn üliväga.

Olles siiski väsinud sellest kaubanduskeskuse kärast, otsustasime tasakaalustada oma olemist kirikute külastamisega.

Ruth ja kaks tähtsat onu.

Ruth ja tähtis kirik.

Veel Ruthi. Et teil oleks valida, mida endale välja printida.

Valikuid on.

Kui soovite portree-asendis pilti.

Midagi pisut lõbustamaks oma argipäeva.

Või midagi pühamat pühapäevaks.

Kiriku ees aga said õed aru, et oleks vaja jäädvustada ka üheskoos mõned kaadrid. 

WOW tõesti!

Õed pühaduses.

Ja armastuses.

Peale kirikutuuri otsiti üles ka oma tark õde ning suunduti mahlakohvikusse pisukest kehakinnitust hankima.

Harjutasime järgnevaks fotosessiooniks:

Tubli, ilus ja tark.

Tobe, ullike ja tõre.

Kunagi hiljem (palju hiljem) on võimalik meie reisist näha ka eksklusiivseid kaadreid, mida oleme siin jäädvustanud.

Leidsime ka tualeti, mis iseloomustab meie tänast päeva õite hästi.

Ja kui need kolm õde veel shopingukottide raskuse all kokku vajunud pole, sorteerivad nad oma jõulu-sisseoste siiamaani ühes Taani piiblikooli toas. Või suunduvad õhust sööma. Või naeravad nii, et kõht kõver ja pisarad jooksevad.

THE END

24.11 eestlased Taanis

Täna võtsime ette külaskäigu Jakobsenide juurde.

Praegu juba klassikaks saanud pildistamisstop siinsamas meie tänaval.

Elisabeth, Kersti ja Ruth Jakobsenide köögis. Kersti on siinmail elanud juba peaaegu 20 aastat, on abielus Davidiga (kes räägib eesti keelt!!) ning õpetab välismaalastele ühes lähedalasuvas linnas taani keelt. Lisaks oli ta küpsetanud kringlit ning kaneelirulle.

See ongi siis hygge! Pildil on Ruth, Elisabeth, Kersti ja Jonathan.

Jonathani koha on nüüd välja vahetanud pere koer Sammy, kes saab 12. detsembril 3-aastaseks. Ühe tabeli järgi tähendab see, et koera-aastates on see 28 aastat. Rääkisime niisama natukene Eestist, Taanist, elust, mis keegi teeb ja kuidas elu on. 

Sõitsime ühte kohalikku vaatamisväärsust vaatama - nimelt on Mariageri piirkond olnud asustatud juba vähemalt pronksiajast saadik ning fjordiäärne piirkond oli populaarne juba ammu. Käisime sellises kohas, kuhu vanasti maeti inimesi. 1400eKr juba.

Üks haruldane pilt, tõestamaks, et me kõik kolmekesi siin oleme. 

Vaade oli ilus ja päike hakkas just loojuma.

Mäe peal oli ka tore muuseum. Katsud ust, ust on lahti. Lähed sisse, läheb lamp põlema. Vot nii lihtne see ongi! 

Selline tore nunnu maja oli siis muuseumiks tehtud.

Täitsa pime oli juba lõpuks, nii et see maja nägi eriti maagiline välja.

Peale jalutuskäiku sõitsime tagasi ning tõdesime, et õues on väga väga külmaks läinud vahepeal.

Kuna sellel nädalavahetusel toimub ka reunion, kooli tulevad külla ka endised õpilased, siis on kõik eriliselt pidulik. Õhtusöögi-järjekord oli täna juba enne sööki päris pikk.

Ja see, mida tuli oodata, oli nagu jõul.. 

Lauad olid väga uhkelt kaetud ja lausa natuke naljakas oli niiviisi peenelt seal istuda. Meie istusime internationalidega ühes lauas, minu kõrval oli üks Leedu tüdruk ja teisel pool üks slovaki poiss, kes oma hurmava vene keelega meid jubedalt naerma ajas.

Koolis on 100% 0-alkogoli poliitika, nii et ma ei teagi, kuidas kõik see õunasiider joodud sai, lausa 0,8%-se alkoholisisaldusega. 

Aga söök oli tõesti hea! Rosmariini-ahjukartulid seenekastmega, kuskussi (?) salat lillkapsa ja köögiviljadega ning tomati, mozzarella ja basiilikuga ning kale-salat granaatõuna, marineeritud ingveri ja mingi huvitava kastmega. No igatahes kõrgem kokakunst, mida me siin nautida saame. 

Praegu Ruth oli natuke aega oma proovis, et õhtusel reunioni teenistusel kahoni mängida ja mina ja Elisabeth chillime nüüd siin meie toas, arutame natuke elu üle (ok, tegelt passime üsnagi vaikuses) ning kuna äratus on siin väga vara, siis ei olegi tunne, et tahaks kaua üleval olla. 

Homme planeerime me sõita valge mersuga Aarhusi, kus peaks saama nii shopata kui niisama lahe olla, nii et eks näis, kuidas läheb. Tõenäoliselt pean ma parkima parkimismajja, nii et küll on tore, et ma seda eelmisel nädalal Tartus juba üks kord teinud olen.. 

24.11 - Mariager Mariager

Tänane hommikusöök. Täna hommikul olin mina targem ja ei võtnud söömiseks kõike, mis taldrikule mahtus, sest ma teadsin, et varem või hiljem tuleb jälle väga palju süüa. 

Siin kohviga pole probleeme. Saab. Igat sorti. Kogu aeg.

Hommikune wake-up, tutvusime ühe Leedu poisiga, kellega saab Ruth siin pisut oma vene keelt praktiseerida.

Täna hommikul oli ülistusosa ja muusika, tegelikult oli bändis veel ka trompet (!), mida mängis Joanna, kes on ka Eestist ja kes praegu kõiki Parmani tütardega tuba jagab.

Peale wake-up'i läksime meie Elisabethiga eeskujulikult ikkagi koolitundidesse, leadership suuna omasse. Ütleme nii, et me mõlemad ikkagi tunneme, et see kool on veits titekas meile. Mitte, et siin kogu sisu ja asi oleks kuidagi lapsik, aga õpilased on peamiselt ikkagi natukene... Nooremad hingelt. 

Tehti ettekandeid erinevatel teemadel, mida õpilased olid eile uurinud. Kõige popin teema oli muidugi see, et kuidas olla vallaline ja kuidas see ikkagi okei on tegelikult.. või siis pole. Kahjuks väga palju uusi mõtteid nende presentatsioonide juures mul ei tulnud, aga vähemalt oli huvitav vaadata, et kuidas siinsed teise aasta õpilased mõtlevad.

Peale seda aga hakkas Leif rääkima abielueelsest nõustamisest ja see oli juba põnevam. Ta andis ka tunni alguses kõigile post-it'id, et oma küsimused abielu kohta kirja panna. Päris palju praktilisi nõuandeid ja Leif ise oskas ka hästi rääkida.

Pausi ajal õpetas Elisabeth mulle Ligrettot ja nagu näha, siis Ligretto on väga väike osa kollektsioonist, millega saavad õpilased siin vabal ajal aega veeta.

Minu esinduslik koolilaud, koos rohelise teega. Ainult väga piinlik, et mu arvuti ekraan nii jube on. Mu arvuti ekraani puhastaja on millegipärast mul autos, just meenus.. Hmmmm..

Mingi hetk kutsus Leif tundi ka oma abikaasa, kellega nad siis õpilaste esitatud küsimustele vastasid. 

Peale loengu lõppu tuli Ruth korraks ka meile külla ja oli tore. 

Lõunasöögisaal natuke kaugemalt. Täna sõime suppi, aga see oli ka ülekülluslik supp.

Peale lõunat oli Life&Info, kus räägiti pisut koolisiseseid asju, siis jagasid kaks noort õpilast oma elulugusid (väga kreisi maailm on ikka, tunduvad pealt nagu tavalised noored, aga asjad, millest nad on läbi läinud, on ikka ettearvamatud) ja siis rääkis kooli direktor veel sellest, et kuidas Piiblikool on väga hea koht leidmaks tulevast abikaasat, aga et missugused põhiprintsiibid siiski selle leidmisprotsessiga kaasas käivad. Ruth seletas, et kuna nüüd enamus õpilased on juba üksteisega tuttavad, siis praegu on just periood, kus kõik hakkavad "üksteist leidma" ja on ikkagi aeg-ajalt vaja meelde tuletada, et kuidas asjad käivad. No päris naljakas oli seda kuulata meil kõrvalt, aga ju siis on vaja rääkida nii. 

Nüüd on meil väike paus ja varsti lähme juba külla siin Mariageris elavatele eestlastele! Või noh, eestlasele, kellel on Taani-Eesti pere.