24.11 eestlased Taanis

Täna võtsime ette külaskäigu Jakobsenide juurde.

Praegu juba klassikaks saanud pildistamisstop siinsamas meie tänaval.

Elisabeth, Kersti ja Ruth Jakobsenide köögis. Kersti on siinmail elanud juba peaaegu 20 aastat, on abielus Davidiga (kes räägib eesti keelt!!) ning õpetab välismaalastele ühes lähedalasuvas linnas taani keelt. Lisaks oli ta küpsetanud kringlit ning kaneelirulle.

See ongi siis hygge! Pildil on Ruth, Elisabeth, Kersti ja Jonathan.

Jonathani koha on nüüd välja vahetanud pere koer Sammy, kes saab 12. detsembril 3-aastaseks. Ühe tabeli järgi tähendab see, et koera-aastates on see 28 aastat. Rääkisime niisama natukene Eestist, Taanist, elust, mis keegi teeb ja kuidas elu on. 

Sõitsime ühte kohalikku vaatamisväärsust vaatama - nimelt on Mariageri piirkond olnud asustatud juba vähemalt pronksiajast saadik ning fjordiäärne piirkond oli populaarne juba ammu. Käisime sellises kohas, kuhu vanasti maeti inimesi. 1400eKr juba.

Üks haruldane pilt, tõestamaks, et me kõik kolmekesi siin oleme. 

Vaade oli ilus ja päike hakkas just loojuma.

Mäe peal oli ka tore muuseum. Katsud ust, ust on lahti. Lähed sisse, läheb lamp põlema. Vot nii lihtne see ongi! 

Selline tore nunnu maja oli siis muuseumiks tehtud.

Täitsa pime oli juba lõpuks, nii et see maja nägi eriti maagiline välja.

Peale jalutuskäiku sõitsime tagasi ning tõdesime, et õues on väga väga külmaks läinud vahepeal.

Kuna sellel nädalavahetusel toimub ka reunion, kooli tulevad külla ka endised õpilased, siis on kõik eriliselt pidulik. Õhtusöögi-järjekord oli täna juba enne sööki päris pikk.

Ja see, mida tuli oodata, oli nagu jõul.. 

Lauad olid väga uhkelt kaetud ja lausa natuke naljakas oli niiviisi peenelt seal istuda. Meie istusime internationalidega ühes lauas, minu kõrval oli üks Leedu tüdruk ja teisel pool üks slovaki poiss, kes oma hurmava vene keelega meid jubedalt naerma ajas.

Koolis on 100% 0-alkogoli poliitika, nii et ma ei teagi, kuidas kõik see õunasiider joodud sai, lausa 0,8%-se alkoholisisaldusega. 

Aga söök oli tõesti hea! Rosmariini-ahjukartulid seenekastmega, kuskussi (?) salat lillkapsa ja köögiviljadega ning tomati, mozzarella ja basiilikuga ning kale-salat granaatõuna, marineeritud ingveri ja mingi huvitava kastmega. No igatahes kõrgem kokakunst, mida me siin nautida saame. 

Praegu Ruth oli natuke aega oma proovis, et õhtusel reunioni teenistusel kahoni mängida ja mina ja Elisabeth chillime nüüd siin meie toas, arutame natuke elu üle (ok, tegelt passime üsnagi vaikuses) ning kuna äratus on siin väga vara, siis ei olegi tunne, et tahaks kaua üleval olla. 

Homme planeerime me sõita valge mersuga Aarhusi, kus peaks saama nii shopata kui niisama lahe olla, nii et eks näis, kuidas läheb. Tõenäoliselt pean ma parkima parkimismajja, nii et küll on tore, et ma seda eelmisel nädalal Tartus juba üks kord teinud olen..