Thursday, July 28, 2016

champoluc

1. Mul on tunne, et ma ei jaksa kirjutada siin praegu vaid tahan kohe õue oma sõpradega mängima minna, sest ma olen siin ainult nii vähe aega!!!
Lennujaamas siis, kui Kelmis veel isegi päeva lõpetamise peale ei mõeldud ja normaalsed inimesed olid kõige sügavamas unes ehk siis varahommik. 

Lufthansa on tõeline luksus.

Kohustuslik turistikas Duomo juures, btw see kohver kaalus 23kg ja oli seda mõõtu, mida need kõige väiksemad kohvrid ikka on. 

Mina Verreses. 

Meie Champolucis. 

Meie kondlijaamas.


Kõndisime täna väga palju ja väga ilusaid kohti läbi ja ma ausõna kirjutan sellest kohe varsti pikemalt, kui mul tekib moment, sest praegu ma panen end riidesse ja ronin õue kohe, sest ma ei suuda oma aega siin toas veeta seekord, kui me nii korraks tulime ainult. 

Saturday, July 9, 2016

VIDEOOOOOOOD (ja kohutav igatsus)

Anni hakkab meisterdama meie kõigist videotest (mida on PALJU, siin on äkki 2% kogu materjalist) ühte lahedat filmi, aga siin teile paar isutekitajat, sest mul on kodus internettt!


see tunne!!!

St Jaquesi tavaline tore ojakene


vaade lauda lähedalt


champoluc-crest (või no osa sellest)


belvederest tagasi tulek


Pietro rattal


ja veel allatulekut üle aasade


Kaunis tirel-langus (mitte tiretõus siis, sest läksime mäest alla)


tõestus, et ma olin ka tegelt kohal


VÄGA hull mäkketõus oli selja taga ning me olime elus!


selline nägi välja see koht, kust ma võtsin jäätist, mida ma poleks pidanud tegema


no vot ei tea mis pidu seal lahti oli, et kõik võimalikud loomad koos hängisid 


meie spa-rada


Lago Blu ääres filmides polnud õrna aimugi, kas tegelikult ka midagi näha on või mitte


Sayocist leidsin omale lemmik uue sõbra kah!







Jõudsime koju. Tänane reis oli normaalne, bussid kõik lõpuks tulid ja väga kiirustama ei pidanud, kõige ägedam oli see, et istusime lennukis varuväljapääsu ukse juures = meil oli jalaruumi. Mina lugesin terve reisi jooksul läbi ca 120 leheküljelise raamatu Valle d'Aosta ajaloo kohta (sain palju targemaks) ning magasin ja mõtlesin, et ükspäev peaks proovima teha ära sellise asja, et olla Champolucis nii kaua, et tekib päriselt Eesti-koduigatsus. No ma igatsen oma kassi, aga mul on Itaalias ka kass ja muidugi ma igatsen oma sõpru-peret, aga enamusega neist ma suhtlen nii või naa peamiselt telefoni või arvuti vahendusel, nii et... Ükspäev teen selle nalja ära.

Kui olin koduuksest sisse astunud, kõikidele põletavatele e-mailidele ära vastanud ja kohvri lahti pakkinud, avastasin, et mu itaalia-asjade (keeleõpikud, reisiinfo, raamatud) kast on nii täis, et mul on ühte veel vaja :D Järgmisel reisil tahaksin proovida osta ka itaaliakeelse Piibli, seda seekord seal raamatupoes ma ei leidnud. Järgmise asjana chekkisin kähku detsembri lennupileteid ja kirjutasin seoses järgmise Itaalia reisiga reisikaaslastele väga pika ja põhjaliku kirja (no peamiselt ka meeldetuletuseks mulle endale, et mul värskelt kogetud asjad meeles oleksid).

Mul läheb süda pahaks sellest igatsusest, mis toimub. Võib-olla on süda paha pikast lennureisist ja bussides loksumisest, aga igatahes normaalne see ei ole, mis mu peas toimub.




Leidsin kõige lollakama asja vist, kuidas enda igatsust leevendada - Itaalia online kristlik televisioon! http://www.tci-italia.it/


Thursday, July 7, 2016

business ja pleasure

Eile õhtust veel nii palju, et Anni väsis päris varakult ära ja kuna õhtu oli külm, kibeles ruttu koju. Läksime Sayoci baari õhtust focacchiat sööma, mida tegi meile see kord Didi(er) ning see oli vist parim siiamaani. Peale seda aga läks Anni koju ja mina läksin Jaques'i lokaali (nime ei suuda meenutada, mingit sorti brasserie kah - tuletasin meelde Birreria Brasserie), kus degusteeriti veel viimast kahte allesjäänud Eestist tulnud õlut. Kõik väga asjalikult ja osavõtlikult kommenteerisid, mis tundeid neis tekitab Põhjala ÖÖ ja Õllevõluri Retro õlu ning maitsta pakuti seda peaaegu igaühele, kes uksest sisse astus.

Peale degustatsiooni läksin korraks Josephiga kaasa, et näha enda pisikest kiisut, ta oli täpselt sama armas nagu ma mäletasin ja ta sõi isukalt mozzarellat.. Tõeline Itaalia kass.

Jõudsin lõpuks koju umbes kella poole kahe paiku öösel ja olin väga väsinud, aga täna öösel kuidagi ei olnud kõige parem uni, hommikul olin ma täitsa hullult väsinud kohe. Aga täna pidi olema minu business päev ning helitasin hommikul Sandrole, et kas ta on kontoris tööl. No ma oleks võinud ka seda temaga varem kokku leppida, et ma täna tulen, aga see oleks olnud täiesti mõtetu, sest mitte kunagi ei või teada, mis itaallane kahe päeva pärast teeb. Aga Sandro kinnitas telefonis, et ta on office's ja tulgu ma muidugi.

Seadsin sammud siis ta kontori poole, kus ma olen varemgi pikalt jutustamas käinud ning kohale jõudes oli uks ootavalt pärani lahti, tema töölaud raha-võtmeid-pudi-padi täis, aga härra boss Sandrot ei kuskil. Samas seal kontoris oli internet, nii et ma kohe paanitsema ei hakanud, vaid saatsin kirja Saku õlletehasele, Tankeri pruulikojale ja vastasin paarile kiirele asjale. Kui aga kümne minuti pärast endiselt Sandrost kõppu ega kippu polnud ning tagaruum oli kah tühi, helistasin talle. Teises telefoni otsas muidugi ülevoolavalt rõõmus Sandro kinnitas et "faaaaiiiv miniiitz, yeez i will bi teeer in faaaiv miniiitz". 

Üsna pea saabus Sandro, me puhusime pikalt juttu, arutasime erinevaid diile talveks, ta tegi meie jutuajamise jooksul umbes 10 telefonikõnet, kogu aeg kasutades "la ragazza blu", mis on siis nende kohalik kõnepruuk minust rääkides. Sain Sandrolt nii head diilid kui veel saada võib ning ta keelitas väga, et juhul kui ma suudaksin panna detsembriks kasvõi väga pisike grupi kokku, siis ootavad mind ees ikkagi piimajõed ja pudrumäed, kui mitte midagi veel eksklusiivsemat. 

Sain hunniku pabereid ja soovitusi ja hinnakirju ja oh-mida-kõike-veel ning lõpuks endalegi üllatuseks avastasin end ühest uhkest hotelli- ja korterikompleksist, kus Sandro tore abikaasa Fransesca mind juba mööda tubasid jooksutas ja näitas, kus kõige pehmemad voodid on, missugustesse tubadesse saab lisada lapsevoodi ja kuidas basseinivesi on alati ideaalse temperatuuriga. Lisaks muidugi proovisid absoluutselt kõik, kellega oma business-tripi kohtusin, pakkuda mulle kohvi ning siis kohe ka absoluutselt kõike muud, mida mu hing ihaldab.

Eestis ma teen väiksed arvutused lennupiletite osas ja siis ma usun, et augusti alguseks on üsna täpselt kindel, mis hinnaga reisid sel talvel tulevad, aga hinna-kvaliteedi suhe on täitsa kindlalt Eesti parim. 

Peale suurt ringkäiku Champolucis (käisin uhkelt märkmikuga ringi ja muudkui kirjutasin kõike üles, mis mulle pähe üritati määrida) läksin korterisse tagasi ja Anni oli ka juba virgunud ning tegime hommikusöögiks suppi. Me sööme siin igal hommikul suppi, mõnikord ka Actimeli või jogurtit või õuna või banaani lisaks. Pakkisime seljakotid ja läksime hommikukohvile Sayoci. Anni, nagu ikka, võttis jääkohvi piimaga (mis kohalike silmis on väga harjumatu), mina espresso nagu ikka. 

Tänane plaan oli rongiga üles minna ning siis edasi otsustada, mis plaan on või kuhu me lähme. 

Rongiga ülesminekust on tore ja lahe video. Rong sõidab 2min33sek ja umbes 400m mäest ülesse lipukohvikusse. Lipukohvik on kohvik, kus me tihti oma suusapäeval esimese kohtumise grupiga teeme - mingid inimesed lähevad kondlitega üles ja sõidavad päris pikalt alla-üles ja algajad lähevad rongiga üles ja jõuavad kohe lipukohvikusse. Rongisõit on ise väga lahe, kaks rongi sõidab sellel raudteel ja asi on ajastatud nii, et keset raudteed hargneb tee väga korraks kaheks, alati on tunne, et juhtub rongiõnnetus, aga tegelikult ei juhtu. Raudtee on VÄGA järsk. 

Lipukohvik on saanud oma nime lippude järgi, mis seal lehvivad. Eesti lippu ei ole kahjuks :( Alati mõtleme, et viime, aga pole veel jõudnud selleni..

Me ei läinud sööma lipukohvikusse vaid natuke allpool olevasse armsasse kohta. Eelmisel aastal sain ma päriselt sõbraks selles kohvikus Robiniga, kes on lumelauainstruktor, suusalaenutuse töötaja ja tegelikult pärit Inglismaalt. Momendil on ta kahjuks Inglismaal, aga paar korda jõuan teda sellel aastal veel kindlasti näha. Anni demostreerib õlut, mis pidi olema pärit Cerviniast, kuid tegelikult oli tehtud Saksamaal. Milline pettumus.

Me sööme siin tegelikult väga palju, aga see on vist essa söögipilt :D Käsitsi tehtud tagiatelle tomatikastme ja parmesaniga. Kõige lihtsam asi maailmas, aga nii hea. Kõrvale pakutakse siin üldjuhul saia-sepikut ja kuivikulaadset pikka asjandust. 

Chillisime veel seal kandis päris kaua, võtsime päikest ja panime kirja suusareisi jaoks vajalikke asju. Umbes kella poole kolme ajal tegime oma viimase WC peatuse (väga oluline - seal on hea WC!), täitsime pudelid värske allikaveega ning läksime rongiga alla, et hakata matkama.

Tänane plaan kujunes selliseks, et tahtsime mäest üles umbes 400m minna ning siis mööda sirget rada paar kilomeetrit kõndida kõrgel ja siis alla tulla. Ütleks teile niipalju, et Teletorn on 170m (see osa, kuhu saab liftiga sõita) ning ta ise on umbes 300m kõrge. Nii et... 400m mäkke kõndida on surm. Meie raja tegi keeruliseks see, et seal oli VÄGA tihedalt kurjasid tigedaid mäesipelgaid, kes kohe, kui sa kasvõi 1 sekundi seisid, su jala peale ronisid ja nii haiget tegid, et see valu oli talumatu. Niisiis ei saanud me ka selle 400m ülesronimise jooksul ka puhata. Ja no see ei olnud 400 meetrit pikk rada, vaid 400 meetrit tõusu, rada ise oli palju pikem. Me mitu korda lootsime juba, et nüüd on kõik, keeruline oli enda kõrgust ka hinnata (läksime umbes 1600 pealt 2000 peale), aga kui me LÕÕÕPUUUKS jõudsime ühte kohta, mis tundus nagu õige rada (no päris õige ei olnud, aga enam-vähem), oli meie õnn ja rõõm käes. 

Vot selline vaade oli siis, kui olime mäest kogu oma jõuvarudega üles saanud. Metsapiiri me ei ületanud (see on olenevalt piirkonnast 2200 ja 2500 vahel, siinakandis 2400-2500), aga vaated olid lummavad. 

Sealt rajalt oli eriti ilusasti näha ka Monte Rosat (pole õrna aimugi milline neist mägedest seal, mis lumine on). Kes ei usu, lugege järgmise pildi teksti:

Muideks, kui minna teisele poole mäkke, on ka näha Monte Cerviniat ehk Matterhorni. Tundub lähedal, aga tegelikult on väga kaugel. Me Anniga mõtlesime, et kui me nüüd iga aasta sellise trenni osaliseks saame, siis viie aasta pärast jaksame äkki Cerviniasse kah kõndida.

Klassikaline mäevaade ilusale aasale. Me olime päris pikka aega käinud peaaegu õigel rajal, vahepeal sattusime olukorda, kus rada takistas üks aialaadne asi ning selle aialaadse asja tagant olid näha ja kuulda haukuvad koerad. Ei julgenud minna. Samas üles ronida ei julgenud ka, sest terve võimalik teekond oli kaetud kõrvenõgestega. Ja alla ka ei tahtnud minna, sest oleksime pidanud siis jälle väga palju üles ronima. Valisime kõrvenõgesed ja pääsesime valutult. 

Imede ime, me leidsime keset mägesid ühe täiesti viisaka koha, mis oli nii lehmalaut, hotell, restoran kui ka jäätisevabrik. Ja siin juhtus Hanna selle päeva kõige suurem viga. "Solo latte delle nostre mucche" tähendab siis "piim ainult meie enda lehmadelt" ja müüdi jäätist. JA NO KES on selline idioot, et seda jäätist sööma hakkab, endal laktoositalumatus???? Kes???? Mina..

Valisime šokolaadijäätise, mis oli taevalik! No nii hea, et täitsa hull! Muidugi võin kohe öelda etterutates, et kuidagi pidasin ma meie koduni vastu ja siis tuli absoluutselt kogu täna (ja võibolla eile) manustatud kraam välja. Eriti hea muidugi ka mulle, kes ma hommikul umbes 10 espressot kõigi businessonude ja -tädidega. 

Seal oli ka selline kalatiik keset mägesid. See kohvik oli vist üks ilusamate vaadetega kohti, kus me käinud oleme. 

Tahaks küll olla kala selles tiigis, hüppaks vahepeal ja vaataks mägesid ja siis ajaks oma kala-asju edasi. 

Raske on aru saada, kui massiivne see vaatepilt on. Need puud annavad märku, kui SUUR see mägi tegelikult on. Need puud on suured puud ja nad on väga kaugel. Kui siin pildil peaks mõni inimene olema (võib vabalt olla, sest mööda seda mäge läksid ka rajad üles), siis tõenäoliselt ei oleks teda näha.

Anni jäädvustamas 360-kraadist dokumentaalteost meie olemisest. 

Lõpuks leidsime ka õige raja üles, mida pidi hakkasime vaikselt alla tulema. 

Hahahahaaa... No siin pildil on juba aru saada, et tegemist ei ole valge kivimüüriga, meie Anniga mõtlesime et ohh jess, mingi huvitav kivimüür paistab, ju meie rada on õige. Aga see kivimüür helises kahtlaselt palju..

Ja kivimüür osutus maailma kõige imelikumaks loomakarjaks. Alguses tundus, et seal on hobused. Siis tundus, et ei - ikka lambad. Jõudsime lähemale - ohhoo, kitsed. Jõudsime veel lähemalt - polegi hobuseid, hoopis eeslid. 

Absoluutselt kirju kari, kes oli väga väikse ala peale kokku pandud. See oli niii veider, et me päris kaua imestasime selle vaatepildi üle.

Ja muidugi ei puudunud ka karjakoerad - siin üks eriti nunnu ekspemlar, nägime seal kahte karjakoera, aga neid võis selles kirjus seltskonnas olla veelgi. 

Vaade orule, kus on siis külad. 

Üks eriti pisike küla (umbes 10 maja võib-olla) ei saa eksisteerida ilma kirikuta. Neid on siin nii palju, et peaks vist siia kirikuõpetajaks tulema. Aga no need on katoliku kirikud, mis avatakse üldjuhul paar-kolm korda aastas ning siis üks tore preester jookseb kõik oru kirikud läbi - jõulud, ülestõusmispühad ning olenevalt kirikust kas taevaminemispüha, kohaliku pühaku sünnipäev, pulmad, matused ja laste ristimised.

Kodutee oli eriti ilus, läbi kaunite heinamaade ning see tee läks sõna otseses mõttes inimeste hoovidest, tagaaedadest ning elamistest läbi. 

Nüüd pesime kodus end puhtaks ning oma eelviimase õhtu puhul otsustasime, et lähme välja sööma. Meie peamine söök on siis pasta, teisel kohal on sai (ehk siis kas panini või focaccia) ning me oleme tervislikud ja sööme tomateid, banaane ja õunasid kah. 

Wednesday, July 6, 2016

belvedere 2293m

EIle õhtul käisime Mattia uues kohas õhtusöögil, see on inglaste hotelli kõrvale tehtud brasserie, mis just eelmisel nädalal avati. Olime Anniga täisasvanud itaallaste seltskonnas, kes rääkisid maast-ilmast ning meie siis üritasime midagi aru saada. Sõime kohalikku juustuvalikut, mis oli väga.. huvitav. Peale üsna fancyt õhtusööki suundusime Jaques’i lokaali, kus umbes tund aega istusime kohalikega ning mingi hetk liitus meiega ka Joseph. Kohalikud Paolo ja Pietro tegid ettepaneku minna hommikul ühele pikemale matkale Belvederesse. Belvedere on üks kohvik/baar/öömaja koht, kus me alati suusapäeva lõpus enne kodumäge viimase pausi tegime. Või no mitte alati, aga põhiline lause oli suusapäeval et “kohtume kell 15.30 Belvederes” (või Ostafas, need olid need kaks kohta).

Hommikul kell 9.50 kohtusime kondlijaama vastas Pietro ning Paologa, Pietrol oli kaasas mäesõiduks mõeldud jalgratas ning läksimegi neljakesi koos rattaga kondliga üles. Ja siis hakkas alles matk! Kõndisime ainult ühe suusamäe üles, aga see oli päris raske. Samas vaated olid imelised ning me leidsime kolm uut järve, mis talvel lume all peidus on. 

Belvederes oli tõeline luksus. Sinna ehitatakse praegu väikest basseini (mis avatakse reedel, nii et ma arvan, et ma veel sellel suvel saan seal sulistada!!) ning Paolo ja Pietro olid tõelised dzentelmenid. Nad on mõlemad umbes 25-aastased, Paolo töötab kohalikus poes Crais ning Pietro kohalikus inglise suunitlusega Lake Bar’is. Belvederes kostitasime end Aperol Spritziga ning väga äge oli näha seda suur orgu, mida üleeile avastamas käisime, nüüd aga hoopis teise nurga alt. Vaated olid enam kui maalilised ning meil oli väga tore, rääkisime segamini eesti, inglise ning itaalia keeles. Sõime seal ka lõunat, poisid sõid värskelt kütitud hirveliha (mis oli väga hea!) ning meie Anniga pastat. Rääkisime kultuuride erinevusest, elust ja mägedest. Paolo on talvel suusainstruktor (sai sellel aastal just paberid tehtud, aga peab nüüd veel kohaliku eksami ka tegema, et siin mägedes töötama, selle jaoks on vaja prantsuse keelt ja ajalugu teada väga täpselt). Nad rääkisid, et väga keeruline ja ebastabiilne on tegelikult siinkandis elada - enamus töötajaid töötab hooajalise lepinguga ning hooajad on siis suvi (mai-september) ning talv (november-märts) ning kindlustunnet on praegusel ajal vähestel. Aga Belvederes istuda ja nautida oli tõesti nagu paradiisis. Täiesti uskumatult mõnus.

Pärast jalutasime alla külla (Belvedere on 2239 ja küla 1500 umbes), see oli ka üsna raske matk, aga nii ilus, et täitsa hull kohe. Peamiselt läksime üle haljendavate õites aasade, mis talvel on suusarajad. Matkamine ei ole mitte kuidagi kerge. Sa tead, et sa ei saa enam tagasi minna, sest see oleks mõtetu ning üles minek on nii raske, et peaaegu paha hakkab. Aga siis korraks peatud, võtad lonksu vett, vaatad neid mägesid ja saad aru, et tegelikult on see kõik enam kui väärt seda raskust. Alla tulla on ka raske, jalad on väga suure koormuse all, aga see on KÕIGE parem ajupuhkus, mis üldse maailmas saab olla - ei ole võimalik mõelda eestimaiseid muremõtteid või üldse mingeid asjalikke mõtteid, sest ainsad mõtted on, et 1) appi kui ilus siin on 2) appi kui valus mul on 3) appi kui ilus siin on. 

Kui me lõpuks alla jõudsime, läksime Sayocci (Josephi baar), meie Anniga muidugi esimese asjana hüppasime ojja, mida kohalikud ikka veel normaalselt mõista ei suuda, aga see oli väga mõnus ja värskendav. Istusime Sayocis umbes tunnikese ning siis tulime koju, pesime end päikesekreemist puhtaks, pesime oma riided päikesekreemist ja mustusest puhtaks ning kreemitasime põlenud kohti aloe veraga. Õpime nüüd natuke aega itaalia keelt (anni oma telefonis duolingos ja mina teen eriti keerulisi grammatikaülesandeid paberi peal töövihikus). 

Täna õhtuks meil otseselt plaane pole, kui just see bussijuht end ei ilmuta. Homme hommikul proovin ma office’sse minna ja bossidega läbirääkimisi pidada kõigi enda tulevate külaskäikude osas. Leidsin täna siin ka ühe uue transfeerifirma, kes võib-olla talvisel reisil abiks oleks. Me Anniga otsustasime, et järgmise suvereisi teeme me nn avatud reisi ja kutsume kaasa inimesi, kes tahavad tulla, sest nüüd me tõesti enam ei suuda seda kogu ilu ja headust, mis siin on, ainult enda kanda võtta. Tõesti, see, mis siin külas toimub, on kirjeldamatu. Inimesed on lihtsalt niiiiiii head, toredad ja abivalmid ning kui see veel kõik toimub maailma kõige ilusamas kohas, siis…. Tõesti. 

Homme lähme Fracheysse ning sealt rongiga üles mäkke 1992m peale ning vaatame, kas seal saab ka ringi jalutada. Kuna meie jalad on homme suure tõenäosusega pisut pirtsakad, siis võib-olla võtame natuke rahulikumalt. Meie ülitore korter on tõesti ka seekord nii õnnestunud, ainuke asi, mis pisut kripeldab on see, et siin pole internetti. No on, kui ronida rõdule ja sealt katusele ja kaldus ääre peal olla, aga see pole maailma kõige mugavam variant. Nad iga päev arvavad, et kohe saab korda, aga internetiparandajamees on kuskil mujal tööd tegemas, nii et eks me ootame. Samas on see ka mõnus, et telefon püsib üsna vakka ning saab rahulikult olla. Lahendame rubiku kuubikuid, õpime itaalia keelt ja teeme süüa ilma internetita ka täitsa hästi. 


Nüüd ma kirjutain kogu selle teksti toas valmis ja ronin kohe õue, et tekst ja pildid üles laadida ja siis jälle rahulikult ilma internetita edasi olla. 



Läbi kondliakna paistab pisike Champoluc

LE MUCCHE

Pietro olemas lahe oma ratttaga

Paolo üritamas ka rattasõitu teostada

No see mägi oli... väga suure tõusuga!

Lahedad matkasellid.

Klassikaline vaade

veel üks järv

See sama järv nüüd kõrgemalt

BELVEDERE!

Selline lahe koht, et sealt nägi otse alla, võis lausa paha hakata kõrgusest.

Vot vaatad üle ääre ja seal on kaugel maa..

Meie tänane awesome gäng.

tsikid ja Paolo

Anni ja mäed

Mäed ja Anni

Anni jalutab üle aasa

Seal taamal on näha selle basseinilaadse asja ehitust

Talvel on see suusarada!

Klassikaline Anni mägedes

No vot täpselt nii ilus kogu aeg ongi.. Mis sa oskad öelda.

Oooooo roheline aas