Neid näiteid võiks tuua siia umbes 10000000 tükki, aga täna oli meil eriti tore juhus. Just olime suure kose juurest alla tulnud, vihma eest pagedes natuke ühes pizzabaaris konutanud ning jalutasime linna ääre poole, kui sõitis meist mööda kõige tavalisem liinibuss (Verres-St. Jaques) ning bussijuht avab akna ja hüüab täiesti kõrist "CIIAAAAOOOOO ESTOOOONIIIIAAAAA", meie lehvitame rõõmsalt vastu ning kõnnime edasi. Siis aga jätab bussijuht bussi seisma (reisijatega), tuleb bussist välja ning hakkab meiega itaalia keeles rääkima :) Mina purssisin kuidas ma jaksasin, linna peal on läinud jutt käima, et ma saan ka pisut prantsuse keeles aru ning segapudikeeles leppisime kokku, et homme peale tema tööd saame kokku ühes linnaäärses kohvikus ja joome ühe joogi. No võib-olla. Võib-olla leppisin ma temaga midagi hoopis muud kokku, aga jah :D Vot selline on see armas Champoluc.
Lihtsmaid asju, sööki-jooki, võin ma juba vabalt itaalia keeles tellida, saan ka aru, kui palju miski maksab, aga kui närv tuleb sisse, siis on raskusi ka kõige lihtsamate asjadega. "Palun pool kilo sinki" või "veerand sellest juustust" on okei, aga kui proovida selgitada täpsemaid detaile, läheb naljakaks. Poemüüjaid teame nimepidi, enamus lokaalide omanikud on sõbrad, küla koerad juba armastavad meid.
Siin üks stiilinäide sellest, kuidas ma mäest alla üleväsimusest jooksen, mingi hetk mõtlesin, et kus Anni on, tema filmis.
No comments:
Post a Comment