HANNA KAUGEL: belvedere 2293m

EIle õhtul käisime Mattia uues kohas õhtusöögil, see on inglaste hotelli kõrvale tehtud brasserie, mis just eelmisel nädalal avati. Olime Anniga täisasvanud itaallaste seltskonnas, kes rääkisid maast-ilmast ning meie siis üritasime midagi aru saada. Sõime kohalikku juustuvalikut, mis oli väga.. huvitav. Peale üsna fancyt õhtusööki suundusime Jaques’i lokaali, kus umbes tund aega istusime kohalikega ning mingi hetk liitus meiega ka Joseph. Kohalikud Paolo ja Pietro tegid ettepaneku minna hommikul ühele pikemale matkale Belvederesse. Belvedere on üks kohvik/baar/öömaja koht, kus me alati suusapäeva lõpus enne kodumäge viimase pausi tegime. Või no mitte alati, aga põhiline lause oli suusapäeval et “kohtume kell 15.30 Belvederes” (või Ostafas, need olid need kaks kohta).

Hommikul kell 9.50 kohtusime kondlijaama vastas Pietro ning Paologa, Pietrol oli kaasas mäesõiduks mõeldud jalgratas ning läksimegi neljakesi koos rattaga kondliga üles. Ja siis hakkas alles matk! Kõndisime ainult ühe suusamäe üles, aga see oli päris raske. Samas vaated olid imelised ning me leidsime kolm uut järve, mis talvel lume all peidus on.

Belvederes oli tõeline luksus. Sinna ehitatakse praegu väikest basseini (mis avatakse reedel, nii et ma arvan, et ma veel sellel suvel saan seal sulistada!!) ning Paolo ja Pietro olid tõelised dzentelmenid. Nad on mõlemad umbes 25-aastased, Paolo töötab kohalikus poes Crais ning Pietro kohalikus inglise suunitlusega Lake Bar’is. Belvederes kostitasime end Aperol Spritziga ning väga äge oli näha seda suur orgu, mida üleeile avastamas käisime, nüüd aga hoopis teise nurga alt. Vaated olid enam kui maalilised ning meil oli väga tore, rääkisime segamini eesti, inglise ning itaalia keeles. Sõime seal ka lõunat, poisid sõid värskelt kütitud hirveliha (mis oli väga hea!) ning meie Anniga pastat. Rääkisime kultuuride erinevusest, elust ja mägedest. Paolo on talvel suusainstruktor (sai sellel aastal just paberid tehtud, aga peab nüüd veel kohaliku eksami ka tegema, et siin mägedes töötama, selle jaoks on vaja prantsuse keelt ja ajalugu teada väga täpselt). Nad rääkisid, et väga keeruline ja ebastabiilne on tegelikult siinkandis elada - enamus töötajaid töötab hooajalise lepinguga ning hooajad on siis suvi (mai-september) ning talv (november-märts) ning kindlustunnet on praegusel ajal vähestel. Aga Belvederes istuda ja nautida oli tõesti nagu paradiisis. Täiesti uskumatult mõnus.

Pärast jalutasime alla külla (Belvedere on 2239 ja küla 1500 umbes), see oli ka üsna raske matk, aga nii ilus, et täitsa hull kohe. Peamiselt läksime üle haljendavate õites aasade, mis talvel on suusarajad. Matkamine ei ole mitte kuidagi kerge. Sa tead, et sa ei saa enam tagasi minna, sest see oleks mõtetu ning üles minek on nii raske, et peaaegu paha hakkab. Aga siis korraks peatud, võtad lonksu vett, vaatad neid mägesid ja saad aru, et tegelikult on see kõik enam kui väärt seda raskust. Alla tulla on ka raske, jalad on väga suure koormuse all, aga see on KÕIGE parem ajupuhkus, mis üldse maailmas saab olla - ei ole võimalik mõelda eestimaiseid muremõtteid või üldse mingeid asjalikke mõtteid, sest ainsad mõtted on, et 1) appi kui ilus siin on 2) appi kui valus mul on 3) appi kui ilus siin on.

Kui me lõpuks alla jõudsime, läksime Sayocci (Josephi baar), meie Anniga muidugi esimese asjana hüppasime ojja, mida kohalikud ikka veel normaalselt mõista ei suuda, aga see oli väga mõnus ja värskendav. Istusime Sayocis umbes tunnikese ning siis tulime koju, pesime end päikesekreemist puhtaks, pesime oma riided päikesekreemist ja mustusest puhtaks ning kreemitasime põlenud kohti aloe veraga. Õpime nüüd natuke aega itaalia keelt (anni oma telefonis duolingos ja mina teen eriti keerulisi grammatikaülesandeid paberi peal töövihikus).

Täna õhtuks meil otseselt plaane pole, kui just see bussijuht end ei ilmuta. Homme hommikul proovin ma office’sse minna ja bossidega läbirääkimisi pidada kõigi enda tulevate külaskäikude osas. Leidsin täna siin ka ühe uue transfeerifirma, kes võib-olla talvisel reisil abiks oleks. Me Anniga otsustasime, et järgmise suvereisi teeme me nn avatud reisi ja kutsume kaasa inimesi, kes tahavad tulla, sest nüüd me tõesti enam ei suuda seda kogu ilu ja headust, mis siin on, ainult enda kanda võtta. Tõesti, see, mis siin külas toimub, on kirjeldamatu. Inimesed on lihtsalt niiiiiii head, toredad ja abivalmid ning kui see veel kõik toimub maailma kõige ilusamas kohas, siis…. Tõesti.

Homme lähme Fracheysse ning sealt rongiga üles mäkke 1992m peale ning vaatame, kas seal saab ka ringi jalutada. Kuna meie jalad on homme suure tõenäosusega pisut pirtsakad, siis võib-olla võtame natuke rahulikumalt. Meie ülitore korter on tõesti ka seekord nii õnnestunud, ainuke asi, mis pisut kripeldab on see, et siin pole internetti. No on, kui ronida rõdule ja sealt katusele ja kaldus ääre peal olla, aga see pole maailma kõige mugavam variant. Nad iga päev arvavad, et kohe saab korda, aga internetiparandajamees on kuskil mujal tööd tegemas, nii et eks me ootame. Samas on see ka mõnus, et telefon püsib üsna vakka ning saab rahulikult olla. Lahendame rubiku kuubikuid, õpime itaalia keelt ja teeme süüa ilma internetita ka täitsa hästi.

Nüüd ma kirjutain kogu selle teksti toas valmis ja ronin kohe õue, et tekst ja pildid üles laadida ja siis jälle rahulikult ilma internetita edasi olla.