1) ütlen kohe ära et nett on nii aeglane, et ma isegi ei hakka hellitama lootust sellest, et ma saaks mõne pildi üles panna
Igatahes! Momendil istun ma kõige suvalisema hotelli (jep, hotelli, mis on tõenäoliselt mingi miinus kolme tärni hotell) voodis, akna taga on trammitee, seinad on papist ning kraade on nelikümmend. Konditsioneeri pole ning tekid, mis kapist leidsime, on täiesti mõtetud. ÕNNEKS on siin üks ventikas, Anni ei olnud nõus sellega magama, aga kuna ta tegelikult on ka juba üleval, siis sain selle nüüd sisse panna ja see üürgab mõnusasti, puhudes hästi natuke jahedamat õhku meie poole.
Eilne päev oli mul Eesti full-on tööpäev, ärkasin kell kaheksa hommikul ja umbes kella kahe-kolmeni tegin tööd. Vahepeal ka parandati mu sõrm ära (ehk siis tehti selle sisse umbes 20 väikest auku) ning nüüd anti juhtnöörid, kuidas ma seda ise pean tegema, kui sõrm jälle paiste hakkab minema. Umbes kella viie paiku tuli Anni minu juurde, et pakkida. Seekord oli meil kahe peale üks 15kg kohver kah olemas, mida alla panna. Mina sisustasin kohvri umbes 10 eestimaise käsitööõllega ja ütleme, et ega neid kilosid siis väga palju üle ei jäänudki, kallasime igasuguseid vedelikke veel ümbe väiksematesse anumatesse ja õppetund on see, et kui juba võtta kohver, et reaalselt asju transportida, siis rohkem kui 15kg.
Lennujaama saime toreda taksojuhiga, enne sõitsime Vabalavast läbi, sest Margus sai printida välja meile bussipiletid, mida täna (ja tagasisõidul) kasutame Verresesse sõitmiseks. Tallinna lennujaam on ikkagi parim lennujaam üldse. Nii hubane, mugav, väike, PUHAS, normaalne jne. Subway oli eile kinni, see oli ainus miinus. Aga istusime Anniga umbes terve aja Postimehe lounges kotttoolidel ja õppisime itaalia keelt.
Lend Ryanairiga oli nagu ikka - jube ebamugav. Külm, siis palav, terve lennuk ÜLIjutukaid itaallasi täis. Meie kõrval istus aga hoopiski Nigeeriast päris poiss, kes käis Eestis oma sõbral külas. Ta ei teadnud, kuidas välk tekib tormihoos. Ega me kumbki talle seletada ka ei osnud. Itaala piiri ületades lennukiga hakkas akna taga hull torm pihta, väga lahe oli läbi selle lennata.
Kohale jõudsime Itaaliasse täpselt siis, kui Saksamaa-Itaalia mängu lisaminutid käisid. Põhimõtteliselt terve lennujaama töö seisis :D Iga inimese iPadis, telefonis või raadios käis jalka (erinevatelt kanalitelt ofkoors) ning ime läbi saime me oma pagasi lindilt kohe kätte, aga bussi juurde jõudes selgus, et ikka mitte midagi muud peale pagasi jalgpalli ajal siin riigis ei liigu. Ja no nii me siis pidime ootama, et mäng läbi saaks, kusjuures itaallased karjuvad sama palju õnne ja kurbuse puhul, nii et Anni oli pidevalt telefoniga ühendises ka ühe eesti jalgpallispetsialistiga, et oleks olukord arusaadavam. Ja no Itaalia kaotas. Aga raadiost oli tore kuulata, kuidas kommentaatorid ikka väga tänasid Itaalia jalgpallimeeskonda ja kiitsid hea mängu eest.
Bussiga Milanosse sõit läks ka kohutavalt, Annil oli paha olla ja mina oli nii väsinud. Centrales maha tulles teadsime, et nüüd on ohtlik värk, sest meid oli hoiatatud umbes 10 erinevast kohast, et ükskõik, mis te teete, mitte ainult öösel ärge minge Centralesse. No neile inimestele olen ma alati rahustuseks öelnud, et olen oma elu jooksul öösel Centrales veetnud tunde küll ja ikka elus, aga siis nad vastavad selle peale umbes nii, et - no muidugi, sul on kindlasti tegelikult kotis ju Kalashnikov.
Centrales OLID sõjaväelased lausa väljas kuigi see ei olnud üldse ohtlik. Meie "hotell" oli vähem kui kilomeetri kaugusel turvalisemas rajoonis ning jõudsime üsna ruttu kohale. Hotelli lift oli umbes 90x50cm suur :D Kuidas mina, Anni ja meie suur pagas sinna peale ära mahtusime, on siiamaani müsteerium. Neljandale korrusele päris keertrepist vabatahtlikult ei jaluta.
Magama jäime me mõlemad ikkagi ruttu, arvestades seda, kui väsinud me olime, aga no... Mina ärkasin kell 4, kell 5, kell 6 ja lõpuks päriselt kell 7 üles, sest siin on niiiiii palav ning võimatu magada. Ime läbi on meil oma duširuum (broneerides oli selgelt öeldud, et ei ole), nii et see on tõeline ime. Ma arvan, et kui me oleme mõlemad paar minutit külma duši all elustanud ennast, võib asja saada. No muidugi õues on 45 kraadi vähemalt täna siin Milanos, oleme VÄGA õnnelikud, et siit ruttu minema saame. Hiliseim check-out on kell 11 ja meie buss Verrese poole Milano äärest läheb kell 13 nii et täpselt saame süüa kuskil korraks ja siis Lampugnanosse sõita.
Seekord itaallased teavad, et me tuleme, eile öösel mitu korda kontrollisid, et kas me ikka saame iseseisvalt Milanos hakkama ning kinnitasid, et korter ootab meid ja kõik on tore.
Mina nüüd varsti kohe lähen dušši alla, mõtlen, mis on vähimad riided millega saab siit uksest välja astuda, ilma et ma carabinieri käest trahvi saaks liigse paljastuse eest ning siis teen need kõik riided läbimärjaks, panen selga ja astume kuuma Milanosse.
Hiljem äkki lisan pilte ka, kui saan interneti, mis on kiirem.
No comments:
Post a Comment