1) Ma saan minna mäkke Itaalia tüdrukuga.
Nimelt - nagu ma varasemalt kirjutanud olen (vist), siis siin külas on tüdrukute-poiste suhe täiesti paigast ära. Mulle tundub üldiselt pealt vaadates, et umbes 7 poisi kohta on 1 tüdruk. Täitsa lõpp, nii ongi. Ja see on muidugi tore, tähelepanulaviini alla jään ma iga päev ja ma olen juba välja mõelnud ka supereduka valemi, kuidas ikkagi normaalseks jääda siin. Aga mul õnnestus üks kohalik tüdruk Marta (Josephi parima sõbra girlfriend) endaga mäkke kaasa võtta (õigemini vastupidi) ning me käisime päris pikal matkal läbi kolme või nelja oru (ma ei saa aru, kuidas nende lugemine käib). Sain palju teada kohaliku elu nüanssidest tüdrukuna ning minu jaoks oli see väga, väga hariv kogemus.
2) Mul ei hakka Itaalia seltskonnas igav.
Okei - no see on natuke igav punkt, aga teate. Mul on olnud lõpmatuseni olukordi, kus olen toredas seltskonnas, kõik viskavad nalja ja teevad toredaid asju, aga mina lihtsalt olen segaduses, mitte midagi aru ei saa ning mõtlen, et kas mul on a) piinlik, b) igav võ c) ebamugav. Tavaliselt segu neist kolmest. Nüüd olen ma aga niikaugele arenenud, et võin vabalt mitu tundi olla seltskonnas, sest ma saan aru, millest räägitakse! Isegi kui tegu on spetsiifilisemate asjadega. Mulle jõudis kohale, et kui ma tahan siinse eluoluga paremini suhestuda, pean hakkama itaalia keele sõnavarra lisama sõnu nagu "lumi" (neid on siin mingi 10 erinevat sõna selle kohta), "liustik", "kondel", "mäemees" jne. Palju räägitakse sellistest asjadest.
3) Mind kutsuti tüdrukute õhtusöögile.
See on vist nendest kõigist asjadest üks suurimaid asju ÜLDSE. Mind kutsuti kohalike tüdrukute õhtusöögile. Niipalju kui neid siin on, igatahes. Alguses oli meil aperativo ning siis suundusime peenesse restorani, kus räägiti poistest, uuriti minu kohta päris palju, räägiti söögist ja joogist ning suhetest. Ja ausõna, see oli nii naljakalt pidulik kuidagi minu jaoks, et ma ei osanud kuidagi oma elevust varjata. Nad mitu korda tegid minu auks "teretulemast" toosti, nüüd on ma tunnen juba, et asi on lähemal sellele, et ma päriselt võiks siia kunagi sisse sulada.
4) Ma sain minna salajasse maamajasse mägedes.
Ohh, nii palju on räägitud-kutsutud mind erinevatesse kohtadesse ning olen siin-seal ka käinud, aga ma käisin reaalselt PARADIISIS. Aosta orus on üks piirkond, mille kliima on absoluutselt erinev kogu ülejäänud oru omast - seal on väga soe ent tuuline. Kui muidu kasvavad siinkandis peamiselt ainult kuusepuud, siis seal oli palju lehtpuid ning kell 21 õhtul veel väga soe. Temperatuur on seal 5-15 kraadi soojem kui kogu ülejäänud Aosta orus. Käisime seal matkamas ning see mägimaja oli vaimustav. See oli läbi kolme korruse, VALGETE seinadega, kõikide luksusega (see tähendab väga lux WC, mis on peamine) ning see oli sõna otseses mõttes lihtsalt ühe tee lõpus. Tee viis sinna ja siis oligi kõik. Mingil põhjusel mul paluti seal mitte ühtegi pilti teha (ma ei saanudki aru, miks) ja ühtlasi tehti itaallaslikult ettepanek sinna elama asuda soovi korral. Kahju ainult, et ma ise sinna kuidagi tagasi minna ei oskaks. Hakkan kahtlustama, kas see üldse olemas oli...
5) Käisin külas vanal klassikalisel Itaalia vanapaaril
Käisime Josephiga tema tädi ja tädimehe juures külas ühel õhtul. Täiesti juhuslikult nad kutsusid meid ja siis ei olnud viisakas enam ära öelda. Pakuti veini, kohalikke juuste ning vorste, onu rääkis natukene ka inglise keelt ning nad olid selline klassikaline paar filmist - tädi näeb välja superhea, onu on selline suuremat sorti hea mõttes mühakas maamees, nad kasvatavad mäe peal tomateid-kurke ja teisi aedvilju ning peavad kukkesid-kanasid ning öösel jahivad metssigu ja kitsi. Istusime nendega mitu tundi ja lihtsalt jutustasime elust, olust, orust, Eestist, tulevikust ja minevikust ja see oli täiesti nagu filmis.
Igatahes - mul on selline hästi kodune reis seekord olnud. Joseph on kogu aeg tööl nii et mina muudkui avastan siin uusi mägiradu ning -inimesi ning kui ma tahan üksi olla, siis lihtsalt pesen kodus pesu ja nõusid ja mängin kassiga :D Täitsa ideaalne. Naaberkrundil käib ehitus, Bergamo onud ehitavad sinna uut maja ning muidu on ka elu igati muhe. Olen läbi lugenud juba kolm raamatut, päris palju vastuseid välja mõelnud oma elu küsimuste suhtes ning saanud normaalseks oma magamise. Eestis ma viimased kuu aega ei suutnud korralikult järjest magada rohkem kui 3-4 tundi, aga nüüd siin olen juba 6-7 tunni peale saanud selle, mis on vapustav. Ühtlasi olen ma söönud mürgiseid mägimarju (sellest kunagi hiljem), mäkke vihmavangi jäänud ning otseloomulikult tutvunud rohkemate inimestega, kui mul mälu suudab talletada. Õnneks aga ei vaata keegi viltu, kui ma siin kohvikus oma iPadis klõbistan ja lauajalka asemel üksinda tahan olla.
No comments:
Post a Comment