Aga - itaallased on väga sõbralik rahvas. Mina olen sattunud Aosta orgu, mis on segu kohalikest valdostaanlastest. Näitasin oma sõbrale koomiksit "30 märki, et oled soomlane", et natuke selgitada, missugused need Põhjala rahvad on, tuli välja, et väga paljudele neile kirjeldustele vastab ka keskmine kohalik. Siis on siin veel hulganisti inimesi, kes on itaallased, aga mujalt (peamiselt kesk-Itaaliast) tulnud siia töötama/oma armastatu juurde/sugulaste juurde jne. Ja siis on siin veel päris palju hooajalise inglasi ja päris palju rootslasi, kellel on oma kommuun peaaegu. Mõned reeglid ja minu jaoks imelikud tähelepanekud, mis kehtivad kõigi itaallastega:
1) See on pikem punkt, see on tervitamine. On kolme sorti suulist tarvitamist - ciao, buongiorno/buonasera/buon../ ning salve. Kuidas neid kasutada?
- Salve!
Salve on kõige ametlikum neist kolmest ning seda võib kasutada umbes siis, kui sa kohtud Inglismaa kuningannaga, Itaalia peaministriga või 90-aastase kõige tähtsama tädiga külas. Eestikeelset vastet ma ei oska öelda, see on umbes nagu "tere väga-austatud" vms. Seda on soovitatav kasutada endast vanemate ja lugupeetud inimestega, ka siis, kui pole kindel, kui tähtsad need on. Samas kui keegi mulle siin "salve" ütleb (mida on juhtunud), siis ma satun väga segadusse alati.
- Buongiorno/buon...!
See on "head päeva/õhtut/lõunat/ööd". Kasutatakse "enda tasemel" inimestega. Matkates ma nüüd ütlen seda alati inimestele igaks juhuks. Seda on viisakas öelda inimestele, keda sa juba tead (näites nime ja kohta, kus ta töötab), aga ei ole isiklikult sõbrunenud. Kõige turvalisem neist kolmest kasutada (kui just ei ole kuningannal külas).
- Ciao!
Kasutatakse sõprade, pere ja lähedaste tuttavate puhul. Normaalne kasutada siis, kui sa tead vähemasti inimese nime ning oled temaga ka rohkem kui ainult paar sõna vahetanud. Näiteks - poemüüja kelle nimi on Mario ja kes elab Champolucist väljas ja on poes töötanud juba mitu aastat - talle ma ütlen Buongiorno ning Paolo, kes töötab seal samas poes, elab St. Jacques, teeb praegu suusainstruktori pabereid ja kelle lemmikvärv on roheline, talle ma ütleb ciao.
2) Põsemusid. Oeh, järgmine jube raske punkt minu jaoks. Kõik kukkusid mind musutama seekord ja ma olin täitsa segaduses, sest varasemalt ei pannud ma seda niiväga tähele. Ehk siis,
- siinkandis 2 põsemusi, põsed võivad lausa kokku puutuda ja eriti lähedaste sõprade puhul ka suu ja põsk võib kokku puutuda
- peamiselt tüdruk-tüdruk, lähedaste suhete puhul ka poiss-tüdruk, üldiselt poiss-poiss mitte
- ära ise ole kunagi esimene, kes arvab, et võiks põsemusitada - raske on hinnata, kui lähedased te olete. Näiteks mina ei oleks arvanud, et Josephi väga hea sõber Torinost (poiss), keda olen varem 2 korda näinud, on põsemusimaterjal. Aga on, vot kus. Üllatusi pidevalt.
- üldiselt põsemusitamine käib kui esimest korda üle pika aja nähakse, edaspidi minnakse üle "ciaoooo"le.
3) ÄRA MINE MÄRGADE JUUSTEGA KODUST VÄLJA.
Nii on. Sellepärast on ka igal itaallasel kodus föön. See on ebaviisakas. Mul tekkis muidugi küsimus, et mis ma teen, kui ma siin mägiojas just ujusin ja mu juuksed märjad on? Selle peale olid nad kimbatuses - itaallased ei uju mägiojas. Ükskõik, kas tüdruk või poiss, ükskõik, kui kiire on tööle/kohtumisele/õhtusöögile - enne jää hiljaks kui mine välja märgade juustega.
4) Peale söömist ei tohi ujuda 2 tundi.
Minu jaoks täiesti absurd, aga itaallased on lausa pöördes ja absoluutselt enesekindlad, et inimesed upuvad ära, kui nad ujuma lähevad peale söömist. Vähemalt 2 tundi peale söömist ära basseini, järve või kõige hullem, merre, roni.
5) Näe alati välja, nagu sa tulid Milano moenädalalt.
Jube kurnav, aga nii on - koduuksest välja astudes oled sa põhimõtteliselt runawayl. Muidugi, kui sa matkad ja matkalt naastes salaja ühe väikse värskendava kohvi jood kohvikus ja välja näed nagu viimane kalts, siis antakse sulle andeks (juhul kui sul on jalas matkasaapad ning näed välja väsinud), aga siis kohe jooksuga koju, pessu, JUUKSED KUIVAKS, puhtad-ilusad riided selga ja võid taas seltskonda naasta. Mina ei saanud aru, et miks ma ei võiks samade riietega, millega ma päeval jalutanud olen (isegi mitte matkanud!!) õhtul restorani minna, aga selle peale lihtsalt pööritati silmi ja öeldi "oeh, Hannake, küll sa varsti selle eluga siin ära harjud".
No comments:
Post a Comment