HANNA KAUGEL: 5 sammu Itaalia aperativoni ehk näide klassikalisest plaanide tegemisest

Mina olen plaaniprintesess. Läksin väiksena Kehras rongi peale 30 minutit varem, et plaan rongi peale jõuda õnnestuks. Igapäevaelus Eestis ei suuda ma taluda seda, kui taksojuht jääb hiljaks või kui pean terve oma päeva ümber planeerima, sest keegi magas 10 minutit sisse. Aga üks asi, mille eest mu sõbrad kindlasti Itaaliale tänulikud on, on see, et ma olen viimasel ajal pehmenenud. Enda tehtud plaanidest pean kinni endiselt kümne küünega, aga kui mõni sõbralik kokkulepe kohtuda ära jääb või keegi mulle juhuslikult külla tahab tulla, kuigi ma juba pidžaamas ringi patseerin, leiab tavaliselt mõlemapoolse sõbraliku lahenduse.

Ehk siis.. Eile oli suurepärane päev, sain Milanos endale ISE Itaalia numbri ja interneti tehtud ning Verresesse jõudsin probleemideta ja pool tundi kiiremini, kui pidin. Hea, et ma maha ei maganud seda. Verreses maha tulles asusin raamatut lugema, sest mul oli veel oma järgmise bussini, mis mäest üles viib, 50 minutit aega. Bussipeatuses sain sõbraks aga ühe toreda tüdruku Miriamiga, kes on alles 17-aastane ja käis Verreses sõbrannal külas füüsika eksamiks õppimas. Olime Miriamiga just kokku leppimas juba plaane, kuidas ta Eestisse tuleb (ta õpib turismikallakuga klassis) kui üks tore kollane Fiat Panda ette sõitis ja sealt Joseph välja astus. Ehk siis ma ei pidanudki bussi ootama ja jätsin Miriamiga hüvasti. Arutasime Josephiga kähku plaani läbi ja plaan oli Champolucci sõita ja siis Mattia restorani aperativole minna. Siit nüüd viis sammu, kuidas see juhtus:

1. Olime autoga juba Verresest peaaegu väljas, kui Josephil tuli meelde, et tal on midagi poest vaja. Läksime poodi otsima. Kõik poed olid kinni, sest pühapäev on (oo üllatust). Niisiis tegi Joseph ettepaneku Verreses üks õlu juua. No miks mitte. Istusime umbes 20 minutit toredas välikohvikus (koos aperativo snäkkidega) ja rääkisime kuidas mu reis läks ja mis plaanid veel nädalaks ees ootavad. Siis aga autosse, et sõita Mattia juurde.

2. Olime juba peaaegu Champolucis, kui Josephil tuli meelde, et tal on vaja pesu kuivamast ära võtta kodus, sest sadama võib hakata. Sõitsime Josephi juurde, ta pani pesu kuivama ja muidugi umbes 20 erinevat asja veel kodus, nii et veetsime umbes 20 minutit nii. Siis aga autosse, et Mattia juurde sõita.

3. Üllataval kombel parkis Joseph auto Golosone baari ette, mõtlesin, et no okei, kõnnime siis Mattia juurde, pole probleemi. Aga me läksime hoopis Golosonesse, mis on siin külas kõigi eestlaste kodubaar ning kõik sealsed töötajad on peaaegu nagu õed ja vennad. Mõtlesin, et ju peab Joseph sealt midagi üles korjama või midagi sinna jätma, sest ta nüüd talvehooajal manageerib seal jõude. Aga ei - hoopis võtsime veel ühe õlu ja rääkisime juttu kohalikega, sain uue sõbra Leo ning väga tore oli. Peale umbes 40-minutilist hängi läksime autosse, et 30 sekundit sõita - Mattia juurde.

4. Parkisime auto ära Mattia baari kõrvale, aga siis tuli mõte, et peaks Josephi vennale töö juurde külla tulema. Ta vend oli mind nähes nii rõõmus, et pakkus kohe kaks õlut ning aperativotaldriku meie kostituseks. Rääkisime mu bändi albumist ja nende õllepuhastusharja katkiminekust ja umbes pooletunnise toreda olengu järel hakkasime Mattia juurde minema, mis oli umbes 30 sekundit jalutada.

5. AGA EI - läksime veel läbi mingist kohast (kus me õnneks ei pidanud jooma ega sööma), kus oli masterchef Andreo, kes pidavat siinmail kõige paremat mereandi tegema. Nad kudrutasid omavahel nii kiiresti, et ma ei saanud midagi aru. Ja lõpuks, lõpuks peale seda viiendat pausi siis me tõesti läksime Mattia juurde ja see ei olnud aperativo vaid uhke õhtusöömaaeg.

Tänaseks lubas vihmast ja koledat ilma, nii et ma suuri panuseid ei teinud ja lootsin terve päeva voodis puhata, aga kui hommikul kell 7, kui ma ärkasin, säras taevas päike, otsustasin, et nii ei saa ja lähen ikkagi matkama. Hommikupooliku veetsin Sayoci välikohvikus ühe inglasest hotellimanageriga jutustades selle üle, kuidas on usaldusväärse assistendi olemasolu väga oluline ning üleüldse sellest, kuidas siinkandis välismaalaste hotellid töötavad. Kui olime juba pikalt vestelnud, läksin kohalikku poodi, ostsin omale kuivatatud draakonipuu vilju, paar batoonikest seemnetega, mandleid, mahla ja vett ning asusin matkama. Käisin alguses mööda teada rada mäest üles ca 500 meetrit kõrgemale ehk siis umbes 2000 meetri peale ning siis juba seiklesin mööda tundmatuid radasid. Päike paistis terve aeg väga palavalt ja vihma sadas ka terve aeg. Uskumatu ilm. Matkasin kokku täna umbes 7 tundi üksinda, aga tegin pikkasid lugemispause, nimelt on mul paar raamatut siin kaasas, mida nii mõnus kuskil aasa peal või oja ääres lugeda on. Kodus avastasin, et ma olen jube palju päikest saanud, endalegi üllatuseks.

Kell on praegu üheksa ja mul on umbes tund aega veel aega õhtusöögini, lõbustan enda Itaalia kassi talle toodud mänguasjadega ning üritan pihta saada itaaliakeelsele pesumasinale. See, et mul siin nüüd Internet kogu aeg olemas on, teeb elu niiiiiii palju kodusemaks, et kohe naljakas :)

Mul ei ole õrna aimugi, kas pildid siia tulevad või mitte, aga -