Kuna Alland teeb palju pilte, siis on erakordne võimalus jagada teiega pilte, kus olen mina ka peal. Imeline!
Ma ärkasin peale viite tundi und hommikul Tallinnas, et oma armsa autoga Kehrasse sõita, sest ma ei taha oma armast autot Tallinna tänavatele jätta kui ma iga päev ei saa teda paitamas käia ja temaga sõita, nii et tulin Kehrasse ja võtsime Kehrast rongi Ülemistele. Nii mugav kui üldse saab olla - rongijaama Kehra kodust 2 minutit, Ülemiste rongijaamast lennujaama JALGSI 10 minutit ja kohal olemegi. Missugune luksus on elada Eestis ja lennata Tallinnast! Ainuke jama on see, et Eestisse ja Eestist lennata on palju kallim kui enamus suurematest ja kesksematest Euroopa linnadest. Aga vähemalt on meil Schengen. Rääkisin just oma ühe Moskva sõbraga, kuidas ta on kade, et me saame siin lihtsalt ringi reisiga, ei pea igaks käiguks viisat tegema.
Easyjetiga ma polnud päris ammu lennanud, aga läks täitsa viisakalt.
Tallinna lennujaam on absoluutselt mu lemmik lennujaam. Väike, armas, asjalik ja normaalne.
Ja siin saab pinksi mängida!!!
Väga täpne dokumentatsioon meie reisist.
Ja lähme lennuki peale.
Need emotsioonid näitavad päris hästi seda, kui elevil ma olen ja kui elevil Airin ei ole lendamisest. Mis siis, et sel aastal olen üle kolmekümne lennu teinud ja mul pole üldse probleem silmi sulgeda ja magama jääda juba enne seda, kui inimestele turvameetmeid tutvustatakse. Aga meie lõbusus oli see, et kui kõik reisijad olid lennukisse paigutatud, siis algas meil 40-minutiline ootamine, sest Itaalia õhuruum oli lennukitest pingul ja sinna siseneda ei saanud sellel ajal, nagu oleks muidu planeeritud olnud.
Kui me lõpuks Malpensasse jõudsime ning natukese (ja väga palava) ootamise järel Autoclicki bussiga Autoclikki sõtsime, selgus see, et peab veel ootama umbes nii 5 minutit (mis osutus umbes pooleks tunniks) enne kui auto kätte saame. Alland oli broneerinud auto "Mercedes Benz or something similar" ja juba enne kui me auto parklasse jõudsime, ütlesin talle, et raudselt saame Fiati. Parkas eriti Fiatte polnud, nii et mõtlesin, et no mis seal ikka, äkki seekord ei saa..
No võite umbes 0,5 korda arvata, et kas see on meie rendiauto või mitte :)
Käisime bensiinijaamas diisliga autot täitmas ning kas teie usaldaksite seesugust automaati? Sees paistsid seal toredad ämbikuvõrgud. Tõenäoliselt kasutavad ämbikud ka raha asjalikult, aga me leidsime natuke parema koha, kus tankida.
Te küsite, et kas ma vaatasin youtubest videot "How to tank Fiat car?"... Hea, et Alland kaasas oli, kes tankida oskas :)
Autoraadio otsimisega läks omajagu aega. Väga levi ei olnud kõikidel jaamadel ja neil jaamadel, mis olid levialas, olid üldjuhul väga paljud reklaamid ka. Nii et leidsime evangelo kanali, aga paraku sealt tuli jutlus, nii et seda me ka kuulama ei jäänud.
See on tore vaade enne mägede vahele sisenemist.
Jõudsime õnnelikult mägedesse. Päris tore oli vahelduseks bussile (ja rongile ja metroole ja nii edasi) autoga lennujaamast siia saada. Airinil oli vist natuke hirmutav see mäest ülestulek, aga Alland roolis oli väga vapper.
Mina poes. Väga õnnelik šokolaadiriiuli ees. Mis siis, et ma šoksi tegelt väga ei söö. Tore on siin poes käia, see on mul palju selgem kui näiteks Balti jaama Selver. Eile õhtul Balti jaama Selveris otsisin oma hea 5 minutit, et kus vesi asub. Siin poes tean ma üsna pimesi, kust rosmariini, makaroni või kohvi leida. Või kuivatatud draakonipuu vilju või sukapükse või kassiliiva.
Ja siis kui me olime poes ära käinud ja asjad korterisse pannud ja natuke niisama olnud, siis läksime sööma Sans Soucisse, mis on mu lemmikkoht siin linnas. Esiteks sellepärast, et kõik töötajad on mu sõpsud ja mul on väga tore alati, teiseks sellepärast, et ma alati söön ravioole nagu ka seekord ja need on nii head.
Vahepeal ma teen ka pilte ja meil on uhkelt ühine Google Photos album, kuhu me Allandiga võidu siis pilte üles laeme. Praegune trend küll näitab, et ta on minust palju kõvem pildistaja, aga eks ma katsun talle järgi jõuda.
Peale söömist väga õnnelikult Sans Souci ees.
Ja tänava peal.
Klassikaline esimese päeva jalutuskäik joakese juurde.
Ja selfie tõestamaks, et tegelikult me oleme kolmekesi tõesti siin!
Ma nüüd suurima heameelega läheks magama, kell on 22:58 ning vähesed unetunnid eilsel ööl annavad tunda, aga kuna ma enne natuke siin küla peal ringi patseerisin ja inimesed mu kohalolekut märkasid, lubasin pärast jutustama tulla. Niisiis lähen teen väikse tiiru küla peal, et sõpradele tere öelda ja ringi vaadata ja loodan, et ma tegelikult varsti ka unekanalile end lülitada saan.
No comments:
Post a Comment