eksklusiivne Eesti (ja natuke Lätit)

Ma tahtsin tegelikult juba natuke aega teha ühte postitust, sest kui mul hiljaaegu oli päev, kus väga paljud kõned algasid lausega "tsau Hanna, sa oled Eestis?!" sain ma aru, et äkki on tõesti Eestis olemine päris eriline. Ja ongi!

Kuna kell on palju, homme ma lähen jälle lennuki peale (aga enne seda tuleb auto ja rongiga sõita) ning ma pean veel täna oma juukseid sinisemaks tegema, siis ma panen siia pilte meie toredast kahepäeavsest reisist marsuudil Tallinn-Kehra-Tartu-Elva-Võru-Läti-Krabi-Tartu-Kehra-Tallinn. Pildid on üsna suvalises järjekorras vist, sest mu arvuti ei oska väga hästi sorteerida neid.

Mina esimest korda elus mootorsaagi katsetamas. Kusjuures enne seda pilti oskasin ma veel üksinda poes (suure abiga muidugi) mootorsae uue keti osta.

Ilmselgelt väga elevil.

Oma hea neli puud sain saagida pooleks.

Ma olen äärmiselt poosetaja, aga selline näen ma välja siis, kui ma ei tea, et pilti tehakse. 

Lihtsalt üks tore pilt mu isast Allandist, mida ma ei raatsinud üles panemata jääta.

Ma olen tagaplaanil parasjagu otsimas sellest logudikust hoonest omale puuoksa, et vahukomme grillima hakata. Oksa ma leidsin ja oksa otsas valmisid nii sibulad kui vahukommid kui mõlemad korraga.

Kui te mõtlete, et miks ma nii rõõmus olen, siis eks ikka sellepärast, et mul on oma auto ja juhiload ja saan ringi sõita, lausa Võrru, täitsa iseseisvalt.

Leidsin õhupalli, olin jälle nii rõõmus selle üle.

Mu õde leidis purskkaevu, mida ei saanud jätta pildistamata.

Kuna muidu minust ei ole palju pilte siin, siis panen hästi palju. 

Tõeline turist.

Ning tõsi, teie silmad näevad õigesti, me jõudsime Lätti. Ma olen väga uhke, et sain oma auto välisriiki viia (koos iseendaga).

Ilusad Läti aasad.

Leidsin metsast pärja (valmis punutud) ja olin hästi armas keset metsa. 

See on nüüd preview homsele-ülehomsele ja mõnele järgnevale päevale veel. Homme sõidan koos oma ema ja isaga mägedesse, et natuke kõrgemale kui ainult künka otsa ronida.

Pakun välja auhinna pool grillvorsti inimesele, kes leiab pildilt minu ja mu õe Elisabethi.

Ma kartsin väga puuke, seda on mu silmist näha.

Ja lõpetuseks üks pilt surnuaialt, et näha, et ma olen vajadusel tõsine ka.

Ma lihtsalt panin need pildid siia, et endal oleks pärast tore vaadata ja nüüd hakkan ma oma juukseid sinisemaks värvima, proovin mõned asjad ära pakkida, akud elektroonikaseadmetel täis laadida ning pisut enne homset puhata, sest sõidame Allandi ja Airiniga Itaaliasse, et natuke mägedes ringi sõita ja hea ilma korral isegi jalutada. Kui me enne kella 18 külla jõuame, ei peagi korterivõtit baarist üles korjama nagu tavaliselt, aga eks näis!