koomiks mu elust

http://www.catsuthecat.com/blogs/comics

5 märki, et sa reisid koos itaallasega

Nonii, olen saanud nüüd viis päeva koos itaallasega maailma avastada ning mis ma oskan öelda:

1) KOHV. Kui kuskil Itaaliast väljas leidub head kohvi, siis itaallane on valmis seda ostma mitu-mitu tassi, lihtsalt seepärast, sest lõpuks ta leidis hea kohvi. Üldiselt muidugi on kõik espressod absoluutselt allapoole igasugust arvestust, olgu tegu kuitahes peene kohvikuga. Veetsime ühel hommikul Brüsselis ühes nurgapealses kohvikus väga kaua aega, sest lihtsalt oli vaja kõik kohvivajadus järgi juua, mis eelnevatel päevadel joomata oli jäänud. Ja oli tõesti hea tegelikult.

2) PANE. Ehk leib itaalia keeles. Itaallaste seedimissüsteem on nii ehitatud, et see ei võimalda toitu süüa, kui kõrval ei ole leiba (või saia). Sööd salatit? Sul on VAJA saia. Sööd friteeritud kala? Leib on elutähtis. Ma ei saa aru, kuidas veel toidule ruumi kõhtu üldse veel jääb, aga leib (või sai) käib toidu alla ja peale.

3) TEISED ITAALLASED. Ma ei tea, võibolla ma lihtsalt olen liiga palju Itaalias käinud ja arvasin, et kõik itaallased on Itaalias, aga tegelikult on neid igal pool. Nii palju. Ja kui nad tunnevad kuskil ära kaasmaalase, siis tihtipeale jätkub juttu kauemaks. Kui nad just muuseumis väga lärmakad ei ole ja kõva häälega telefonis oma sõbraga ei räägi - siis on itaallastel teiste itaallaste pärast piinlik, vähemalt mõnikord.

4) APERATIVO. See, et me ei ole itaalias, ei tähenda ühestki otsast, et aperativo enam kohustuslik osa päevast ei ole. Ehk siis päeva söögikorra on üldjuhul hommikusöök, lõuna, aaapppeeeeraaaattiiivoooo (kõige tähtsam neist) ja siis veel õhtusöök. Esimestel päevadel ma sõin hommikusöögiks paar ampsu ja paar ampsu aperativol, sest ma ei suutnud endasse rohkem toitu mahutada, aga eile sõin hommikusööki, kiire väikse lõuna, aperatiiivooo ja lisaks teise aperativo ja õhtusöögi ka takkapihta :D Muidugi kõik portsjonid on palju väiksemad kui Eestis normaalne söögikogus on, lihtsalt süüa tuleb tihedamini.

5) FÖÖN. No sellest olen ma juba rääkinud siin. Ma ei saa aru, mis värk sellega on, et juuksed ei tohi isegi natu-natukene niisked olla, et välja minna. Ehk siis ma valisin hoolikalt kõik ööbimiskohad selle järgi, et oleks kindlasti olemas föön ja need föönid leidsid väga palju kasutust.


Aga üldiselt on täitsa lebo, eriti tore on see, et kuna Joseph räägib prantsuse keelt, siis terve reisi on olnud nii sigri-migri suhtlus igas keeles. Normaalne on see, et jutt algab itaalia keeles, siis läheb üle inglise keelele ja siis vahepeal on mingid väljendid prantsuse keeles. Ja no minu suurim isiklik õnnestumine on see, et ma suutsin Josephile selgeks õpetada lause "Tere, mina olen Joseph, kosmoseteadlane" täiesti eesti keeles. No ta tegelikult ei ole kosmoseteadlane, aga oleks ju igav muud moodi.

Paar märkust Brugge, Brüsseli ja Amsterdami kohta

Istume praegu siin Amsterdami lennujaamas, et lõpuks Eestisse lennata. Kuna piltide lisamine iPadiga siia on endiselt natuke tüütu, siis praegu veel ei tule neid, võib-olla hiljem lisan.

Brugge

Brugge on nagu Tallinn, ainult et vanalinn on tal 3xsuurem ja majad on 7xuhkemad. Tegime Brugges mõned kohustuslikud asjad (ronisime toomkiriku torni, käisime paaris kunstimuuseumis) ja siis mõned vähem kohustuslikud asjad (eksimine vanalinnas umbes 200 korda ära). Üldiselt võiks öelda seda, et Belgias on kõik väga kallis, välja arvatud õlu. Ja kõike praetakse kohutavas koguses õlis. Brugge on väga ilus, palju kanaleid ja keskaegne tunne, aga kuna turiste oli veel palju korda rohkem kui kanaleid (või näiteks kauneid luikesid, kes seal ujusid), siis ma ei teagi, tagasi ei läheks. Samas võibolla kui ma nüüd oskaks paremini seda reisi planeerida, siis paariks päevaks ikka, sest mõned asjad jäid vaatamata. Ütleme 6/10 skooriks talle.

Brüssel

      

Brüsselis tegime samuti kohustuslikke turistitegemisi (Magritte muuseum, õllepruulikoja tuur, vanalinna kõikide kirikute vaatamine jne) ja mitte nii turisti asju (käisime söömas ühes immigrantide kalarestoranis, mis osutus nii heaks, et läksime sinna veel tagasi ka, et istuda kohutavalt haisevas, kitsas ja lärmakas ruumis, aga kala oli nii hea, et mis teha..). Brüsselis ma sain aru, et mulle vist ikka suurlinnad nii väga ei meeldi. Või no ma ei tea - Berliinil on nagu mingi oma tunne, Pariisis on ka selline mingi aimatav õhustik, aga Brüssel? No ma ei tea, mulle tundus lihtsalt, et see on täis väga rikkaid ja ilusasti riides inimesi. Aga see mind üldse ei häirinud, sest me leidsime üles Brüsseli kõige lahedamad kohad, nii et no problemo. Saime ühe klassikalise "kohalike" tehtud kaardi, aga seekord oli tegu tõesti väga laheda kaardiga, mis kirjeldas ausalt, et kuhu minna ja kuhu mitte ja kõik õhtud veetsime me vähemalt sama lahedates kohtades nagu tallinnas oleks Tops või F-hoone. Ütleks et 5/10 skooriks Brüsselile. 

Amsterdam

Noo kuna enamuse ajast me veedame siin lennujaamas, siis kõik mis ma oskan öelda on see, et kindlasti ei ole tegu eriti laheda lennujaamaga. Brüsseli oma on palju parem :D Meil on veel 3h aega meie lennuni ja oleme kaks tundi juba siin oodanud ja enam väga ei jaksa. 

Kuigi tegu peaks olema mingil määral mu puhkusega, aga pigem olen täielikus unevõlas, sest mu unereziim oli Eestis umbes selline, et ärkan üles kell 6 hommikul ja lähen magama kesköö paiku, aga siis kui võiks magada nagu kauem ja üleval olla kauem, siis üleval ma suudan kauem olla, aga magada kauem - keeruline. Nüüd loodan, et see tore lend Tallinnasse äkki annab mulle kaks lisaboonusunetundi, et asjad rohkem tasakaalu saaks.

silma laseroperatsioonieelne uuring

See teema ei kvalifitseeru küll ühestki otsast siia blogisse (kui välja arvata see, et asjad mis on "kaugel-kaugel" on minu palja silma jaoks udused..), kuid kuna ma väga googeldasin seda teemat enne tänast hommikut ja ühtegi head vastust ei saanud, siis kergendan ma tulevaste googeldajate elu.

Mina käisin uuringul Laservisioonis. Miks just seal? Vot ei tea, lihtsalt vaatasin erinevaid pakkumisi, mis Tallinnas oleks ja tahtsin kuskil justnimelt eeluuringul ära käia, et teada, kas üldse on võimalik operatsiooni teha minu silmapaarile ja nemad olid esimesed, kellel oli uuringu hind kohe hinnakirjas ka ära toodud. 30 eurot.

Panin aja kinni ja sain instruktsioonid - nädal aega enne uuringut ei tohi läätsi kanda. No tore tore, ma kannan igapäevaselt läätsi ja see oli minu jaoks väga keeruline, aga ma sain hakkama. Miks ma üldse otsustasin laseroperatsiooni võimalusi uurida, ongi selles, et tegin väiksed arvutused - kui ma kannan edaspidi samamoodi läätsesid (peamiselt väga kvaliteetseid ühepäeva-läätsi), siis tasub see operatsioon end juba majanduslikult ära 3 aasta pärast. Suur investeering esialgu küll, aga kui mõelda, et selle mõju on pikaajaline, siis ma usun, et on seda igati väärt.

Niisiis, täna kell 10.23 astusin Admirali majja sisse, kell 10.30 pidi algama uuring. Esimese asjana võeti mu raha (loogiline), isikuandmed (haigekassa jaoks) ja siis võeti ära ka mu prillid, et need üle mõõta. Prillid anti tagasi, siis mõõdeti ära silmarõhk (tuult puhus silma natukene) ning veel midagi pidin aparaadist sisse vaatama. See kõik toimus veel seal avalikus ooteruumis, kus see masin keset saali püsti oli pandud. Peale seda juhatati mind kohe järgmistesse ruumidesse, kus tehti siis sarvkesta pilt. See tähendas, et pidi natuke aega silma mitte pilgutama ja punast täppi vaatama masinas, aga polnud üldse hullu. Tõesti absoluutselt valutu ja tore asi. Siiamaani on kulunud mul Laservisioonis umbes 10 minutit - kõik läks väga kiiresti ja sujuvalt.

Peale seda juhatati mind arstikabinetti, mis on klassikaline nn optometristi kabinet. Seal võttis vastu mind üks onu, keda ma juba natukene kartsin, aga tegelikult polnud vist põhjust.. Küsis küsimusi nagu "Millal sa oma esimesed prillid said?" ja no mina muidugi ei mäletanud. Küsimused, millele tasuks enne vastus välja mõelda, on:
- millal sa oma esimesed prillid said?
- kui tugevad need siis olid?
- millal sa viimati silmaarsti/optometristi juures käisid? kus?
- millal su silmanägemine stabiliseerus?
- kas sa kannad läätsesid? kui jah, siis kui tihti ja alates mis ajast?
- milliseid erinevaid läätsesid sa oma elu jooksul kandnud oled?
- kas sul on olnud läätsede kandmisest tulenevaid silmajamasid?
- mis tööd sa teed?
- kas sa sõidad autoga?
- miks sa otsustasid just nüüd laseroperatsiooni teha?

Rohkem mul küsimusi meelde ei tule, aga umbes sellise valikuga see piirduski. Seal oli klassikaline optometristi kontroll (pidid vaatama tähti, mis lähevad aina väiksemaks - alguses enda prillidega ja pärast ilma ja siis nende naljakate prillidega, kuhu saab ise klaase ette panna) ja vaatama, et kumb paremini paistab, kas punase taustaga tähed või rohelisega. Siis mõõdeti pisaravoolavust, mis oli esimene natuke ebamugav asi - pandi väike paberilipakas lau vahele ja siis pead silmad kinni ootama paar minutit, paberilipakas otse silmas. Aga see polnud ka veel nii hull. Peale seda pannakse silmadesse tilku, mis peaksid siis nägemise uduseks tegema (sellest hiljem pikemalt) ja sai tagasi minna ooteruumi istuma, et tilgad mõjuma hakkaksid.

Nii ma siis tsillisin ja lugesin seal Kodukirja ja umbes 30 minuti pärast kutsuti siis kirurgi juurde. Seal küsiti jälle samasid küsimusi, mida eelmises toas ning siis tuli kõige ebameeldivam osa, milleks oli siis silma ülevaatus kirurgi poolt. Üli ere valgus otse sinu suurenenud pupilli peale ja see oli nii ebamugav, et ma nutsin seal pisaraid rohkem kui kurba filmi vaadates (mida ma tegelikult nagunii ei vaataks). Pidin vaatama paremale, alla, üles, vasakule ja samal ajal paistis reaalne laser mulle eredalt silma ja jube ebamugav oli. Aga no siis sai lõpuks see ebamugavus läbi, paar küsimust veel ja leppisingi operatsiooni aja kokku.

Astsusin siis Laservisioonist välja ja mis ilmnes - need silmatilgad tegid mu silmad nii valgustundlikuks, et ma ei suutnud silmi lahti hoida. Päikeseprille mul kaasas ei olnud, sest mul olid tavalised prillid peas, aga ma ei suutnud üldse silmi lahti hoida, sest kõik tundus jube ere. Niisiis ma panin omale salli silme ette ja nägin välja nagu tõeliselt ehtne pätt ja proovisin kuidagi kodu poole kõndida, samal ajal silmad jooksid vett. Ehk siis soovitus - võtke kindlasti kaasa päikseprillid, muidu on pärast väga ebamugav.

Ja no vot, nüüd mul on toredad kaks nädalat ringi reisimist ja veel väga ohtrat läätsekandmist ning siis kui viimane lend Eestisse tagasi tuleb, pean juba prille kandma, sest siis hakkab tiksuma aeg, mil saabub mu operatsioonikuupäev väga lähedale! Üldjoontes tundus kirurg Tiina Pakosta väga usaldusväärne ja ei hakka ma Lätti või Leetu sõitma, et seal natuke odavamalt seda lõbu nautida, kui Eestis ja Tallinnas kiiresti ja kvaliteetselt ära saab tehtud. Valisin femto-LASIK operatsiooni (variantidest kõige uuem tehnoloogia, turvaliseim meetod ning kõige vähem silma kahjustav-kurnav), hommikul on operatsioon ja kirurg arvas, et ma õhtul saan täitsa autokooli teooria loengusse minna ilma probleemideta :)

Eks ma usun, et kirjutan sellest operatsioonist ka siia lühidalt, sest operatsiooni-blogipostitusi olen rohkem leidnud, aga enamus neist on dr. Solomatini silmakliinikust Riiast, minu silmakliinik asub aga mu kodust 15-minutilise jalutuskäigu kaugusel, nii et siis saate oktoobri lõpus kõik omale sinna aegu kinni panema hakata, et mu kogemust jagada.

sapevahte che...

...L’Italia occupa lo 0,5% della Terra, e ci vive lo 0,83% dell’umanità.

Le condizioni bio climatiche sono uniche al mondo, permette alla penisola di essere la prima nazione al mondo per biodiversità:
▪ 7.000 differenti vegetali, segue il Brasile con 3.000
▪ 58.000 specie di animali, segue la Cina con 20.000
▪ 1.800 vitigni spontanei da uva, segue la Francia con 200
▪ 997 tipi di mele, in tutto il mondo ne esistono 1.227
▪ 140 tipi di grano, seguono gli USA con 6

L’Italia possiede il 70% del patrimonio artistico e umano, il rimanente 30% è sparso in tutto il resto del pianeta.

5 kohta, kust osta parimaid lennupileteid

Paljud on minu käest küsinud, et kuidas ma saan endale pidevat lendamist lubada. Vastuseid on kaks:
a) ma lendan enamjaolt väga väga soodsate lendudega
b) mida rohkem lendad, seda odavamaks see läheb

Ja mul on vedanud - kuna ma ei osta lennupileteid ainult endale - ainuüksi selle aastanumbri sees olen lennupileteid ostnud rohkem kui 5000 euro eest ja umbes 30 erinevale inimesele - saan ma tihti pakkumisi otse lennufirmadelt või piletivahendajatelt, millest on raske keelduda. No 13€ Milanosse. Hmmm... No okei, ma siis lähen. Aga siit mõned lehed, kust täiesti nullist otsimist alustada, et leida kõige odavamaid lende:

1) momondo
Üldjuhul alustan ma alati siit - kõige mugavam otsingumootor (saab kõiki asju sätestada alates reisi pikkusest lõpetades sihtkohta jõudmise kellaajaga), võrdleb ilusasti päevi ning saad kohe näha, kas päev varem või hiljem lendamine oleks ehk odavam. Huvitav trikk - kui otsida momondo.it lehelt, annab ta mõnikord odavamaid vasteid.

2) skyscanner
Üldjuhul momondole väga sarnane, kuid pakub tihti mõndasid variante, mida momondo ei paku. Kuid üldjuhul leiab momondo ikkagi odavamad lennud-pakkumised.

3) airfinder
Peamiselt olen leidnud sealt reise, mis on alguse Itaaliast (ehk siis üldjuhul minu jaoks kojutuleku-reisid), kuid paar korda olen sattunud ka päris heade pakkumiste otsa Euroopasiseste lendude puhul.

4) Go To Gate
Jällegi, siin olen peamiselt leidnud odavaid lende inimestele, kes soovivad sõita üle ookeani kaugemale, nii et kui plaan Ameerikat avastama minna on või Austraaliasse kängurudele külla, siis tasub vaadata siit.

5) tickets.ee
Üldjuhul leiab siit algusega Tallinnast reise kõige odavama hinnaga ning peamiselt Adrian Airways'i ning Nordica pileteid. Pole kummagi lennufirmaga veel lennanud, aga paari nädala pärast olen juba targem, sest saan paari kogemuse võrra rikkamaks.



Ja siis mõned kasulikud lingid, mida ma ise reisimisel kasutan:
1) booking.com - peamiselt öömaja leidmiseks, töötab jällegi põhimõttel, et mida rohkem bookid, seda rohkem soodustusi saad. Minu puhul on tavaline, et paljud asjad on 50-60% odavamad kui muidu.
2) airbnb.com - võimalus rentida teiste inimeste kortereid lühiajaliselt, paljud korterid ongi seal mõeldud ainult lühiajaliseks üüriks. Olen kasutanud erinevates riikides ja alati väga hästi toiminud.
3) reisidiilid - ma ei ole täpselt aru saanud, et mis põhimõttel see lehekülg töötab, kes seda haldab, aga tegu on lehega, kus on superpakkumised juba kokku pandud reisidega, üldjuhul väga mõnusad pakkumised, olen selle kaudu leidnud ka eraldi sooduspakkumisi, ostnud pileteid 30€ga Lõuna-Prantsusmaale jne.

Mõned nipid:
- ära bloki ära tüütuid lennufirmade ja lennuvahendajate uudiskirju. Jah, nad saadavad neid võib-olla paar tükki nädalas, aga tihtipeale on seal pakkumised, mis kestavadki 2-3 päeva ning võimalus saada üliodavaid pileteid võib sõrmede vahelt läbi lipsata
- kui hakkad osta lennupiletite kombot mõnelt pakkujalt (a la skyscannerist) siis kontrolli eraldi üle, mis hind tuleks, kui sa ostaksid need lennupiletid kõik otse lennufirma lehelt. Üldjuhul tuleb nii hind kallim, aga on ka erandeid
- minu isiklik lemmik - paljud kalendrid algavad pühapäevaga ning ära osta endale majutust/lennupiletit valeks päevaks.



Suht basic knowledge kõik tegelikult, aga panin kirja, et järgmine kord lihtsalt selle väikse artikli koopia saata, kui keegi jälle küsib, et kuidas see võimalik on.

5 imelikku muutust minu elus ja viis kalendrit, mille järgi ma sügisel oma aega planeerin

Mul on siin ootel suurem hunnik "5..." blogipostitust, kus enamjaolt on puudu kas viimane punkt või ma lihtsalt olen leidnud, et need pole piisavalt huvitavad või piisavalt valmis. Aga täna helistati mulle pangast ja nii sai jällegi üks huvitav viiega algav blogipostitus valmis.

1. Mulle meeldib koristada. Noh, mulle on peaaegu kogu aeg meeldinud nõusid pesta, aga mingi periood mu elus oli selline, kus ma lihtsalt ei näinud põhjust, miks peaks iga nädal tegema suurpuhastust oma eluruumides. Nüüd aga on see normaalne, et ma vähemasti üks kord nädalas teen ma tõesti korralikult kogu oma kodu korda. Kõik kolm korrust.

2. Mulle meeldib vähem asju (v.a. raamatuid). Ma olen viimaste kuude jooksul ära andnud nii palju riideid ja asju, et mul on riidekapis väga palju ruumi. Huvitav nähtus. Kunagi elus ei ole veel nii vähe riideid olnud, võib-olla väga varajases lapsepõlves.. äkki.

3. Ma olen rahulik. No see on selline pikem muutus, aga põhimõtteliselt ei lähe ma enam kergesti närvi. Ahsoo, lend lükatakse edasi ja ma jään ka oma teisest lennust maha? Põnev! Ahsoo, kedagi ei ilmunud tööle kohale ning 20 minuti pärast on ukse taga 150 inimest, kes soovivad toredasti aega veeta. Ahsoo, huvitav, lahendame ära. Ahsoo, et te helistate laupäeva hommikul kell 8, et mu nägu täis sõimata, sest lihtsalt on tuju? No ikka juhtub, ma saan aru, et teil on keerulised ajad elus. Ma ei teagi, mis mind võiks ebameeldivalt närviliseks teha. Hea närvilisus on ikka alles (mul ei ole veel neljaks ööks ööbimist erinevates Euroopa linnades ja nii edasi.. see on põnev kõik!).

4. Autojuhiload. Jah, ma lähen autokooli. Mina, kes ma ei oleks kunagi arvanud, et ma seda teen. Aga pühapäeval ütles mu isa, et "mulle tuli selgus, et sa peaksid autokooli minema" ja sellest piisas. Pühapäeval tuli selgus, kolmapäeval hakkab autokool.

5. Ja viimane - täna helistas mulle pangast võõras number. Tean juba, et Swedbanki numbrid hakkabad 888'ga ja olin kindel, et jälle on mõni error mõne pangaterminaliga või midagi taolist. Aga ei. Telefoni teises otsas oli meeldiv noormees, kes vihjas väga delikaatselt "muutunud majanduslikule olukorrale" ja et "kas te olete mõelnud invensteerimisvõimalustele" ning "soovitaksime tungivalt tulla meie nõustamisele". Ehk siis pank põhimõtteliselt helistas mulle, sest mul on kaardi peal palju rohkem liiklust ja suuremates summades sisse- ja väljaminekuid, kui varem ja nüüd nad arvavad, et kõik see raha, mis konto peale tiksuma on jäänud, ei peaks seal mitte tiksuma, vaid võiks mõnes nende toredas fondis rahulikult kasvada. Eks näis, esmaspäeval lähen mingile vip-kohtumisele Liivalaia kontorisse. Äkki saan kah American Expressi või mingi sellise uhke kaardi nüüd.

Novot, sellised lood. Lähen nüüd kohe Fahle majja mingitele peenetele läbirääkimistele (sisust pole mul siiamaani aimugi, nii et natuke imelik on), siis lähen õpetan enda suurt hulka solfiõpilasi, näitan Kelmi ruume ning õhtul saan kokku tehnilise tiimiga seoses novembris toimuvate üritustega. Mul on nüüd isiklikuks tarbeks kokku viis erinevat kalendrit, millele lisanduvad umbes 3-4 kalendrit, millest mu igapäevane rütm samuti mõjutatud on. Aga kuna neid isiklikke kalendreid on ka viis, siis on nad sellised:

1) CASA (isiklikud asjad - näiteks "osta WC paberit" või "pane Varesele arstiaeg" või "helista korteriühistu esinaisele" ja siin on ka autokool kirjas näiteks)
2) LAVORO (Kelmi töö - kõige tihedam kalender üldse kõigist, enamus mu päevast on neid väikseid ülesandeid täis)
3) GLS 16 (GLS 2016 korraldamisega seotud asjad, mida tuleb juurde aina rohkem)
4) Otsakool 16/17 (otsakooli tunnid, kohtumised, koosolekud koolis ja ka eraõpilaste tunnid)
5) hanna.parman (kalender, kuhu ma panen kõik muud mitte-isiklikud asjad - ntks bändi kontserdite korraldamine, väikeste muude tööprojektide tegemine, erinevad koolitused-kutsed-üritused, mis puudutavad mõnda projekti, kus osalen jne)


Vot, nüüd on teil mu kalendrid ka silme ees ja nüüd on paras aeg mul end valmis panna selle jaoks, et minna Fahle majja (pole õrna aimugi, kas sinna botastega võib sisse astuda üldse?)

5 raamatut, mis ma reisi jooksul läbi lugesin

Vahelduseks üks teistmoodi postitus. Okei, tegelikult mitte. Kirjutan seda postitust, sest mul on jälle ärevus sees, kuna oktoobrikuus ootab mind ees.... tamtamtaaaaa.. jälle reisimine. Tegelikult ei midagi suurt ja kõik on väiksed otsad ja seekord mitte ainult Itaaliasse, aga sellest kunagi hiljem. Praegu olen juba karget Eestimaa õhku hinganud rohkem kui 18 tundi ning tunne on endiselt hea. Mu koju oleks hädasti vaja normaalsemat raamatupaigutussüsteemi, sest nad lihtsalt enam ei mahu ära riiulisse ja mingi enda tekitatud pseudoriiulisse. Aga siit tulevad siis raamatud:

1) Mehis Heinsaar - Unistuste tappev kasvamine
Mehis Heinsaar on üks nendest eestlastest, kellega ma nii kaua olen tahtnud tutvuda, aga päriselt seda juhtunud veel pole. Me oleme lava jaganud samal ajal, me oleme samas seltskonnas olnud ja samadel üritustel peaaegu rääkimagi jäänud, aga päriselt tuttavaks veel saanud ei ole. Aga see juhtub varsti, ma tean. Raamat on nagu Mehis Heinsaare raamatud ikka, mulle väga meeldis. Seekord oli tegu kogumikuga ehk raamatu sees oli mitu raamatut, minu lemmik neist oli "Kui öökull huikab meid" (ühtlasi ka kõige pikem lugu raamatus). Lugesin selle raamatu nii kiiresti läbi, et kahju hakkas.

2) Mathura - Guatemala, Maa hing
Tellisin ühest e-raamatupoest suurema hulga raamatuid ning nad saatsid mulle kurva kirja vastu, et kahjuks ei olnud kõiki mu tellitud raamatuid võimalik mulle komplekteerida, mis teha. Vastasin neile, et nad paneksid midagi enda soovi järgi, sest mu raamatutellimus oli suur (ca 10 raamatut) ja nende järgi peaks päris hästi mu eelistustest aru saama. Nii saabus see raamat minuni. Raamat on põhimõtteliselt reisikiri Guatemalas ringi käimisest. Mõtlesin küll, et tore oleks mägede vahel teistest mägedest ka lugeda. Kahjuks mulle ei meeldinud see raamat eriti, sest ma ei olnud üldse vaimustuses autori mõttekäikude ebaselgusest ja mõtiskluste iseenesestmõistetavusest. Samas.. Guatemalasse tahaks küll nüüd minna.

3) Vadim Šefner - Viie veaga noormees ehk ühe lihtsameelse pihtimus
Šefner on natuke nagu Heinsaar. Olin seda raamatut ülikoolis kohustusliku kirjanduse (??) raames lugenud ning ma mäletasin ainult seda, et mulle see raamat nii väga meeldis. Jutustav lugu viie veaga noormehest, kes satub Venemaal imetabastesse seiklustesse ning üldiselt on see kerge ja hea heinsaarelik lugemine. Lugesin läbi ühe päeva jooksul matkates. Jälle oli kahju, et raamat läbi sai.

4) Olev Remsu - Kuidas rikkuda piiri?
Tegu on reisikirjade kogumikuga, paar intervjuud ka sees. Olev Remsu seikles Nõukogude ajal nii palju liidumaades, et kohe kade meel hakkab, et enam selliseid asju teha ei saa. Nõukogude Liit oli suur ja lai ja nii on ka Remsu seiklused, kuumaveeallikatest laplasteni, Hiinast Ukrainani. Kindlasti tahan seda raamatut veel lugeda varsti, enne pean natuke paremini Nõukogude Liidu kaarti uurima.

5) Federico Fenu - Ayas
Jaa, minu itaaliakeelne lugemine terve reisi jooksul samuti ei piirdunud ainult kahe lasteraamatuga (mis oleksid siis kuues ja seitsmes raamat - Una storia in 5 minuti (Il mago dei colori) ja Una storia in 15 minuti (I mattoncini Di Gianni)). Ayase raamat on ilus mõndade piltidega raamat, mis räägib oru erinevatest paikadest, ajaloost, kliimast, loodusest ja inimestest, see on üsna keerulises keeles kirjutatud, nii et ma tegelikult ei tohiks vist öelda, et ma täiesti selle läbi lugenud ja aru saanud olen, küll aga ma reaalselt lugesin selle läbi, kõigest aru saamata, ja muidugi tõlkisin seda pidevalt.


Raamatuarvustajat minust ilmselgelt (täna) ei saa, sest ma pean nüüd oma Eesti eluga tegemist tegema, mul on täna esimesed Otsakooli tunnid uute õpilastega ning kalender on nii pungil täis, et kerge pearinglus juba peale kipub. Aga sellest pole üldse hullu, sest tööd mulle meeldib teha ja enamus kalendrikirjed tekitavad ainult ootusärevust ja rõõmu. Ning tegelikult olen ma vist ikkagi natuke elevil nüüd oma oktoobri pärast ka, terve postkast on täis kirju paljudelt erinevalt lennufirmadelt, kinnitamaks, et kõik töötab ja on korras - tundub, et oktoobris külastan ma vähemalt viite erinevat lennujaama viies erinevas riigis :D

5 märki, et ma peaksin siia kolima, 5 põhjust miks mitte ja 5 lahendust neile probleemidele

Istun praegu bussis, mis sõidab Aosta linnast St. Point-Martini (Püha Martini silla linna), et minna maha Verreses ja siis tagasi oma kallisse koduküla jõuda. Täna Aostas käies sain omale viimase vajaliku märgi kätte, nägin bussiaknast JYSKi poodi Aosta eeslinnas ning mu süda jättis löögi vahele. Aga siit minu loogilised ja mitteloogilised põhjused:

1. Siin külas ei ole muusikaõpetajat. 

Ma olen nii kaua mõelnud, et mida ma siin teeksin. Ma ei tahaks täiskohaga restoranis/baaris/hotellis töötada, mis on siin peamised võimalikud töökohad. Aga fakt, et siin külas reaalselt on puudus muusikaõpetajast, pani mind väga palju rohkem selle üle mõtlema. Ja noh - see, et siin mitte ühes, vaid mitmes kohvikus on Go Away Bird playlistides.. Kujutage nüüd ette, et joote rahulikult oma kohvi mäekohvikus ja järsku hakkab kõlaritest teie endi hääl kostuma. Ma olin nii segaduses esimene kord, teine kord juba meelitatud.. Kolmas kord jälle segaduses. Neljandal korral sain aru, et nii vist ongi. 

2. Siin on JYSK.

Okei - see võib tunduda maailma kõige mõtetum asi, aga minu kodu sisustus on umbes 70% Jyskist pärit (2 kappi, vannitoamööbel, vaibad, hoiukastid, diivanipadjad, tekk, magamise padjad, lõhnaküünlad, külaliste sussid, minu voodilinad, sööginõud jne.. Ma ei tea, kus see asi niiviisi lõppeb) ja selles poes olen ma vist kõige rohkem kulutanud Eestis.. Kohutav, aga tõsi. Samas, kodu peab sisustama, kapid peavad olemas olema ja JYSK müüb tihtilugu ilusad skandinaavialikke asju.

3. Mul oleks olemas elamine.

Mul on umbes neli varianti siin Ayase orus, kuhu ma võiksin kohe kolida. Korteri/toa/maja otsimine on siin väga keerukas, aga ma võiksin selle sammu lihtsalt vahele jätta. Võiksin elada nii Champolucis kui ka mõnes lähedalasuvas kõrvalkülas.

4. Mul on olemas juba sõprusringkond (ja kass!)

Ei ole nii, et mul on ainult üks, kaks või viis sõpra või et ma peaksin siia kolima suure armastuse pärast ja hiljem üksi mägionnis nutma. Mure korral võiksin ma pöörduda nii paljude inimeste poole, saaksin kindlasti oma mured lahendatud. Lisaks on mul siin minu enda kass. Ilmselgelt võtaksin ka oma Eesti Varese siia kaasa, aga kassi olemasolu teeb kõik nii palju paremaks. 

5. Ma olen kursis infrastruktuuri/piirkonna eripärade/hooajaliste erinevustega.

Ma saan aru, kuidas töötab ühistransport, kus on lähim pangakontor, kuidas saada telefoni lisainternetti, kes on külas kohal peamiselt suvel ja kes talvel, kust poest saada kõige paremat juustu/sinki/kartuleid/vetsupaberit, kust saada kontaktläätsi silmade jaoks, millal, miks ja kuidas tõstukid-kondid töötavad, kes on külas peamised tööandjad jne. Ma kindlasti ei tea veel üldsegi kõike, aga hea lähtepunkt on olemas.

Üldiselt mida rohkem ma siin käin, seda rohkem ma tahaksin siia kolida. Samas mulle nii väga meeldib Eesti ja minu elu Eestis, vahepeal on mul lausa kahju, et mul nii äge elu Eestis on ja raske oleks seda maha jätta. No nii ma siis olen segaduses ning muudkui kaalun, et mida teha. Tean, et umbes 1-1,5 aasta jooksul ma kindlasti ei koli, sest kui ma teen otsuse kolida, pean enne palju asju Eestis üle andma ning see võtab palju aega ja tarkust ning olen arvestanud, et kui ma peaksin otsustama kuhugi jäädavalt kolida, siis planeeriksin seda ette minimaalselt aasta. Lisaks tahaksin ma natuke paremini keelt osata, enne kui kolin. No muidugi, koha peal õpiksid selle kindlasti kiiremini ära, aga mul on tunne, et peaksin nüüd keeles õige pisut spetsialiseeruma, mitte keskenduma mineviku erinevate vormide moodustamisele vaid pigem laiendama sõnavara ning mul on juba päris hea plaan, kuidas kavatsen Eestis olles paremini ja kiiremini Itaalia keeles edasi jõuda. 

Ma olen sellel aastal siinkandis kokku veetnud juba peaaegu kaks kuud (wow) ning see aeg siin on alati hästi intensiivselt kasutatud aeg, mis tähendab seda, et tema väärtus on kindlasti suurem ajaliselt. Ja see aasta pole veel üldse läbi :D Mul on praegu tunne, et täitsa kolmandat kuud otsa ei tule, samas.. Mul on juba nii palju kuupäevi kirjas, kus võiksin-loodaksin-peaksin siin olema ja lennupiletid on naeruväärselt odavad, kui ma saan 2 korda Tartusse ja tagasi umbes sama hinnaga, mis maksab üks kord siia tulemine (mitte kogu aeg, aga mul on paar head pakkumist praegu ootel), siis.. Kus on loogika mitte tulla? Igatahes - lõpetan nüüd kirjutamise ja mõtlen elu üle järele.

Nonii, mõtlesin ja mõtlesin ja siin on 5 põhjust, miks ma ei saa kolida ja võimalikud lahendused sellele:

1. Mul on Eestis bänd.

- Ja meil tuleb album välja. Ja siis tõenäoliselt veel üks. Ja võib-olla veel üks.

+ Aga ma võin sõita iga natukese aja tagant Eestisse, et lindistada. Kõige halvem lahendus nendest kõikidest punktidest on see.

2. Mul on Eestis ideaalsed töökohad.

- Ma tõesti olen väga väga õnnelik, minu praegused töökohad ja projektid on sellised, mida ma teeksin ka siis, kui maailmakorraldus oleks säärane, et kõik asjad maailmas oleksid tasuta ja keegi ei saa palka.

+ Ma usun, et tegelikult mulle meeldib igasugust tööd teha ja ma naudin väga uusi väljakutseid ja saan hakkama.

3. Mul on Eestis maailma kõige parem perekond.

- Juba praegu igatsen ma eestikeelset suhtlust ja pean leppima ainult kirjutamisega. Ja mõningate telefonikõnedega.

+ Suur osa mu perest on selle aasta lõpuks siin käinud ja neile kindlasti meeldib siin ja nad saaksid mulle muudkui külla tulla!

4. Mul on Eestis maailma kõige paremad sõbrad.

- vt punkt 3

+ vt punkt 3

5. Mul ei ole autojuhilubasid.

- Siin on päris keeruline koju ja kodust ükskõik, kuhu saada. Bussid käivad, aga mitte tihti.

+ Mul on super planeerimisoskus ja palju sõpru siin, kellel on autod. 

Ja nii ma siin kaalun ja mõtlen ja ma arvan, et ühel päeval ma kas kolin või ei koli, nii on.

5 asja, mis ma oma reisist ei oodanud

Ma kirjutan nüüd natukene üldisemalt. Nimelt - ma olen nüüdseks kohe nädal aega siin olnud, iga päevaga saan seltskonnas rohkem aru, rääkida endiselt mitte midagi ei julge, peamiselt olen olnud siin Champolucis, aga paar korda ka eemal käinud. Aga mõned (minu jaoks) väga suured asjad on ikkagi juhtunud, mille üle mul hea meel on.

1) Ma saan minna mäkke Itaalia tüdrukuga.

Nimelt - nagu ma varasemalt kirjutanud olen (vist), siis siin külas on tüdrukute-poiste suhe täiesti paigast ära. Mulle tundub üldiselt pealt vaadates, et umbes 7 poisi kohta on 1 tüdruk. Täitsa lõpp, nii ongi. Ja see on muidugi tore, tähelepanulaviini alla jään ma iga päev ja ma olen juba välja mõelnud ka supereduka valemi, kuidas ikkagi normaalseks jääda siin. Aga mul õnnestus üks kohalik tüdruk Marta (Josephi parima sõbra girlfriend) endaga mäkke kaasa võtta (õigemini vastupidi) ning me käisime päris pikal matkal läbi kolme või nelja oru (ma ei saa aru, kuidas nende lugemine käib). Sain palju teada kohaliku elu nüanssidest tüdrukuna ning minu jaoks oli see väga, väga hariv kogemus.

2) Mul ei hakka Itaalia seltskonnas igav.

Okei - no see on natuke igav punkt, aga teate. Mul on olnud lõpmatuseni olukordi, kus olen toredas seltskonnas, kõik viskavad nalja ja teevad toredaid asju, aga mina lihtsalt olen segaduses, mitte midagi aru ei saa ning mõtlen, et kas mul on a) piinlik, b) igav võ c) ebamugav. Tavaliselt segu neist kolmest. Nüüd olen ma aga niikaugele arenenud, et võin vabalt mitu tundi olla seltskonnas, sest ma saan aru, millest räägitakse! Isegi kui tegu on spetsiifilisemate asjadega. Mulle jõudis kohale, et kui ma tahan siinse eluoluga paremini suhestuda, pean hakkama itaalia keele sõnavarra lisama sõnu nagu "lumi" (neid on siin mingi 10 erinevat sõna selle kohta), "liustik", "kondel", "mäemees" jne. Palju räägitakse sellistest asjadest.

3) Mind kutsuti tüdrukute õhtusöögile.

See on vist nendest kõigist asjadest üks suurimaid asju ÜLDSE. Mind kutsuti kohalike tüdrukute õhtusöögile. Niipalju kui neid siin on, igatahes. Alguses oli meil aperativo ning siis suundusime peenesse restorani, kus räägiti poistest, uuriti minu kohta päris palju, räägiti söögist ja joogist ning suhetest. Ja ausõna, see oli nii naljakalt pidulik kuidagi minu jaoks, et ma ei osanud kuidagi oma elevust varjata. Nad mitu korda tegid minu auks "teretulemast" toosti, nüüd on ma tunnen juba, et asi on lähemal sellele, et ma päriselt võiks siia kunagi sisse sulada.

4) Ma sain minna salajasse maamajasse mägedes.

Ohh, nii palju on räägitud-kutsutud mind erinevatesse kohtadesse ning olen siin-seal ka käinud, aga ma käisin reaalselt PARADIISIS. Aosta orus on üks piirkond, mille kliima on absoluutselt erinev kogu ülejäänud oru omast - seal on väga soe ent tuuline. Kui muidu kasvavad siinkandis peamiselt ainult kuusepuud, siis seal oli palju lehtpuid ning kell 21 õhtul veel väga soe. Temperatuur on seal 5-15 kraadi soojem kui kogu ülejäänud Aosta orus. Käisime seal matkamas ning see mägimaja oli vaimustav. See oli läbi kolme korruse, VALGETE seinadega, kõikide luksusega (see tähendab väga lux WC, mis on peamine) ning see oli sõna otseses mõttes lihtsalt ühe tee lõpus. Tee viis sinna ja siis oligi kõik. Mingil põhjusel mul paluti seal mitte ühtegi pilti teha (ma ei saanudki aru, miks) ja ühtlasi tehti itaallaslikult ettepanek sinna elama asuda soovi korral. Kahju ainult, et ma ise sinna kuidagi tagasi minna ei oskaks. Hakkan kahtlustama, kas see üldse olemas oli...

5) Käisin külas vanal klassikalisel Itaalia vanapaaril 

Käisime Josephiga tema tädi ja tädimehe juures külas ühel õhtul. Täiesti juhuslikult nad kutsusid meid ja siis ei olnud viisakas enam ära öelda. Pakuti veini, kohalikke juuste ning vorste, onu rääkis natukene ka inglise keelt ning nad olid selline klassikaline paar filmist - tädi näeb välja superhea, onu on selline suuremat sorti hea mõttes mühakas maamees, nad kasvatavad mäe peal tomateid-kurke ja teisi aedvilju ning peavad kukkesid-kanasid ning öösel jahivad metssigu ja kitsi. Istusime nendega mitu tundi ja lihtsalt jutustasime elust, olust, orust, Eestist, tulevikust ja minevikust ja see oli täiesti nagu filmis. 

Igatahes - mul on selline hästi kodune reis seekord olnud. Joseph on kogu aeg tööl nii et mina muudkui avastan siin uusi mägiradu ning -inimesi ning kui ma tahan üksi olla, siis lihtsalt pesen kodus pesu ja nõusid ja mängin kassiga :D Täitsa ideaalne. Naaberkrundil käib ehitus, Bergamo onud ehitavad sinna uut maja ning muidu on ka elu igati muhe. Olen läbi lugenud juba kolm raamatut, päris palju vastuseid välja mõelnud oma elu küsimuste suhtes ning saanud normaalseks oma magamise. Eestis ma viimased kuu aega ei suutnud korralikult järjest magada rohkem kui 3-4 tundi, aga nüüd siin olen juba 6-7 tunni peale saanud selle, mis on vapustav. Ühtlasi olen ma söönud mürgiseid mägimarju (sellest kunagi hiljem), mäkke vihmavangi jäänud ning otseloomulikult tutvunud rohkemate inimestega, kui mul mälu suudab talletada. Õnneks aga ei vaata keegi viltu, kui ma siin kohvikus oma iPadis klõbistan ja lauajalka asemel üksinda tahan olla. 

5 viisi kuidas nautida Itaalia reisi

Ükskõik, kas sind ootab ees Veneetsia biennaal, Rooma kultuuriväärtustega tutvumine, pikk nädalavahetus Milanos või minu isiklik lemmik - mäepuhkus, siis need viis tähelepanekut on abiks ja teevad reisi nauditavamaks.

1. Ära oma liiga kindlaid ootusi. On suur võimalus, et su reis läheb täpselt nii, nagu sa seda vaimusilmas ette kujutanud oled, kuid veel suurem tõenäosus on, et see läheb hoopis teistmoodi. Itaallased teevad ka plaane, aga nad on nii spontaansed, et võivad hakata streikima keset kõige rahulikumat aega, panna kinni oma suurima kaubanduskeskuse, sest ühel tundmatul pühakul selles linnas on surma-aastapäev või muuta ära kõik bussigraafikud üleöö, sest lihtsalt tuli selline mõte. Itaalias on lahe siis ka, kui kõik läheb teistmoodi!

2. Varu aega. See käib iga reisi kohta, aga mida lõuna poole Itaaliasse minna, seda suurema numbriga tuleb korrutada varutud minutid, et üldse umbeski arvestada enda aega. Alati on üllatusi ja suurlinnades käivad paljud asjad ainult 15 minutit siia-sinna, aga alates transpordist lõpetades poejärjekorra ja restoranis söömisega - varu aega. Ja kui keegi sind kohalikest külla kutsub, siis tasub.. Tasub järgmisele päevale ka igaks juhuks mitte plaane teha.

3. Itaallastele meeldib sularaha. See võib olla muutuv trend, kuid enamus kohtades saab asjad kiiremini aetud sularahas. Paljud kohad on varustatud pangaterminalidega ning vähemasti sularahaautomaatidega, aga nendega on tihti erroreid. Aga teisalt - tuleb olla väga väga super ettevaatlik, eriti suurlinnades, sest sularaha meeldib ka väikestele armsatele mustlastüdrukutele või veel ohtlikumatele pahalastele. 

4. Ole linnas jalakäijana ettevaatlik, aga enesekindel. Itaalia liiklusseadustik võib olla küll vastav Euroopa Liidu direktiividele, kuid päriselus tänavat ületades jõuab kätte reaalsus. Ei tasu igal suvalisel võimalusel auto ette tormata, aga kui tuleb otsus ületada tänav (eriti reguleerimata olukorras), on oluline enesekindlus. Seda hindavad nii autojuhid kui sinu kondid-luud. Samm olgu kiire ja ühesuunaline!

5. Arvesta kohalike tööharjumustega. Ehk siis - umbes 12st kuni 15ni (sõltub piirkonnast) ei ole mõtet minna poodi, panka ega postkontorisse. See on normaalne, et inimesed, kes seal töötavad, on parasjagu oma kodus ja teevad omale lõunasööki ja siis muidugi lasevad leiba luusse ning lähevad vanaonu juurest läbi, et ilmast rääkida ja vaatavad kuidas neil porgandid akna peal kasvavad... Tihti lõppeb tööpäev enne nädalavahetust (reedel või laupäeval) ka varem ning pühapäeval on lahti väga basic asjad, kui sedagi.

5 reeglit, mida jälgida itaallastega seltskonnas käitumises

Nonii.. Küll ma saan alles palju siin toimetatud täna. Nimelt jäin lõksu ühte kohvikusse vihmasaju ja tormi kätte ja olin joonud ära juba mitu kohvi ja raamatut lugenud kuni tuli meelde, et ma võtsin täna, jah just täna, iPadi kaasa matkama. Olen alles tark küll. Muideks, iPadi mobiilID ei tööta siin mäe peal ja ma ei tea, mis teha.

Aga - itaallased on väga sõbralik rahvas. Mina olen sattunud Aosta orgu, mis on segu kohalikest valdostaanlastest. Näitasin oma sõbrale koomiksit "30 märki, et oled soomlane", et natuke selgitada, missugused need Põhjala rahvad on, tuli välja, et väga paljudele neile kirjeldustele vastab ka keskmine kohalik. Siis on siin veel hulganisti inimesi, kes on itaallased, aga mujalt (peamiselt kesk-Itaaliast) tulnud siia töötama/oma armastatu juurde/sugulaste juurde jne. Ja siis on siin veel päris palju hooajalise inglasi ja päris palju rootslasi, kellel on oma kommuun peaaegu. Mõned reeglid ja minu jaoks imelikud tähelepanekud, mis kehtivad kõigi itaallastega:

1) See on pikem punkt, see on tervitamine. On kolme sorti suulist tarvitamist - ciao, buongiorno/buonasera/buon../ ning salve. Kuidas neid kasutada?

- Salve! 

Salve on kõige ametlikum neist kolmest ning seda võib kasutada umbes siis, kui sa kohtud Inglismaa kuningannaga, Itaalia peaministriga või 90-aastase kõige tähtsama tädiga külas. Eestikeelset vastet ma ei oska öelda, see on umbes nagu "tere väga-austatud" vms. Seda on soovitatav kasutada endast vanemate ja lugupeetud inimestega, ka siis, kui pole kindel, kui tähtsad need on. Samas kui keegi mulle siin "salve" ütleb (mida on juhtunud), siis ma satun väga segadusse alati.

- Buongiorno/buon...!

See on "head päeva/õhtut/lõunat/ööd". Kasutatakse "enda tasemel" inimestega. Matkates ma nüüd ütlen seda alati inimestele igaks juhuks. Seda on viisakas öelda inimestele, keda sa juba tead (näites nime ja kohta, kus ta töötab), aga ei ole isiklikult sõbrunenud. Kõige turvalisem neist kolmest kasutada (kui just ei ole kuningannal külas).

- Ciao!

Kasutatakse sõprade, pere ja lähedaste tuttavate puhul. Normaalne kasutada siis, kui sa tead vähemasti inimese nime ning oled temaga ka rohkem kui ainult paar sõna vahetanud. Näiteks - poemüüja kelle nimi on Mario ja kes elab Champolucist väljas ja on poes töötanud juba mitu aastat - talle ma ütlen Buongiorno ning Paolo, kes töötab seal samas poes, elab St. Jacques, teeb praegu suusainstruktori pabereid ja kelle lemmikvärv on roheline, talle ma ütleb ciao. 

2) Põsemusid. Oeh, järgmine jube raske punkt minu jaoks. Kõik kukkusid mind musutama seekord ja ma olin täitsa segaduses, sest varasemalt ei pannud ma seda niiväga tähele. Ehk siis, 

- siinkandis 2 põsemusi, põsed võivad lausa kokku puutuda ja eriti lähedaste sõprade puhul ka suu ja põsk võib kokku puutuda

- peamiselt tüdruk-tüdruk, lähedaste suhete puhul ka poiss-tüdruk, üldiselt poiss-poiss mitte

- ära ise ole kunagi esimene, kes arvab, et võiks põsemusitada - raske on hinnata, kui lähedased te olete. Näiteks mina ei oleks arvanud, et Josephi väga hea sõber Torinost (poiss), keda olen varem 2 korda näinud, on põsemusimaterjal. Aga on, vot kus. Üllatusi pidevalt. 

- üldiselt põsemusitamine käib kui esimest korda üle pika aja nähakse, edaspidi minnakse üle "ciaoooo"le.

3) ÄRA MINE MÄRGADE JUUSTEGA KODUST VÄLJA.

Nii on. Sellepärast on ka igal itaallasel kodus föön. See on ebaviisakas. Mul tekkis muidugi küsimus, et mis ma teen, kui ma siin mägiojas just ujusin ja mu juuksed märjad on? Selle peale olid nad kimbatuses - itaallased ei uju mägiojas. Ükskõik, kas tüdruk või poiss, ükskõik, kui kiire on tööle/kohtumisele/õhtusöögile - enne jää hiljaks kui mine välja märgade juustega.

4) Peale söömist ei tohi ujuda 2 tundi.

Minu jaoks täiesti absurd, aga itaallased on lausa pöördes ja absoluutselt enesekindlad, et inimesed upuvad ära, kui nad ujuma lähevad peale söömist. Vähemalt 2 tundi peale söömist ära basseini, järve või kõige hullem, merre, roni.

5) Näe alati välja, nagu sa tulid Milano moenädalalt.

Jube kurnav, aga nii on - koduuksest välja astudes oled sa põhimõtteliselt runawayl. Muidugi, kui sa matkad ja matkalt naastes salaja ühe väikse värskendava kohvi jood kohvikus ja välja näed nagu viimane kalts, siis antakse sulle andeks (juhul kui sul on jalas matkasaapad ning näed välja väsinud), aga siis kohe jooksuga koju, pessu, JUUKSED KUIVAKS, puhtad-ilusad riided selga ja võid taas seltskonda naasta. Mina ei saanud aru, et miks ma ei võiks samade riietega, millega ma päeval jalutanud olen (isegi mitte matkanud!!) õhtul restorani minna, aga selle peale lihtsalt pööritati silmi ja öeldi "oeh, Hannake, küll sa varsti selle eluga siin ära harjud". 

5 lihtsat tõlget itaallastega suhtlemiseks

Okei, esiteks - ma ei tohiks üldsegi siin kirjutada terve itaaliamaa nimel, sest ma olen väga väga erilises piirkonnas, millest ma kohe varsti ka kirjutan. Aga siin mõned näited elust enesest, samas peab rõhutama, et ma olen suutnud siin piisavalt eestlaslikult läheneda oma sõpradele ning mul neid probleeme seekord enam niiväga ei ole. Juhtub ikka, aga siis ma alati täpsustan, näiteks kellaaja puhul, et kas "Eesti 9 või Itaalia 9" ja siis nad saavad aru, et mis värk on

1) kas lähme kohe või tunni aja pärast = kas lähme varsti või vaatame mis kolme tunni pärast toimub

2) ma armastan sind = sa oled enamvähem aksepteeritav

3) fontina, mozzarella või formaggio di fosso (jne) = kas see, too või too kolmas juust (jne, kõik on tõenäoliselt head)

4) me peaksime kindlasti sinuga matkama minema sinna mäe otsa = seal on üks mägi, kus ma ise pole kunagi käinud ja pole kindel, kas sinna saab minna 

5) kas sa tahad kohvi = ma teen/ostan endale kohvi ja olen viisakas

Jällegi, pean rõhutama, et see ei kehti kõikide itaallaste kohta, küll aga kehtib see minu jaoks 90% võõraste itaallaste kohta. Täna on mulle juba kordi armastust avaldatud, matkama kutsutud ning "kokkuleppeid" tänaseks õhtuks tehtud. Lebo - eks näis. Vaatab, mis saab. 

5 põhjust, miks itaallase juures on hea elada

Tavaliselt elan ma Champolucis mõnes üürikorteris, kui ma siin käin, aga iga kord käivad sõbrad, peale, et miks ma seda üüri maksan kui ma võiksin kellegi kodus külaline olla. Ja no seekord olen ma pikemalt ja mõtlesin, et oleks mõistlik küll - pealegi elab Josephi juures minu Itaalia kiisu, nii et eriti tore. Joseph elab Champolucist natuke väljas, tal on kahetoaline korter, mis on üksinda elamiseks absoluutselt liiga suur ning olen siin end juba üsna koduselt sisse elanud. Ma pole küll kõigil itaallastel maailmas külas käinud, aga kui ma nüüd mõtlen, siis tegelikult on need üsna korduvad asjaolud. Alustame iseenesestmõistevast:

1) Ma ei ole veel kohanud itaallast, kes ei oska süüa teha. Ja see, kuidas on võimalik maailma kõige lihtsamatest toiduainetest kokku valmistada midagi uskumatult head - magica. Ja üldjuhul naudivad itaallased söögi tegemist kodus nii väga, et seda ikka juhtub. Nii mõnus!

2) Ühel itaallasel on vannitoas rohkem hügieeni- ning ilutarbeid kui tervel suurel Eesti perekonnal. See tähendab, et ei ole vaja minna poodi, et osta vatitikke, kehakreemi või.. Ükskõik, mida. Kõik on olemas!

3) No see on nüüd natukene imelik põhjus, aga - itaallased pesevad tihti pesu. Ma ei tea, mis värk sellega on, aga magad T-särgiga - hommikul paned pessu, käid pükstega tööl, õhtul paned pessu. Siiamaani vist on Joseph IGA päev pesu pesnud. Ja kui ma nüüd mõtlen minevikust, siis enamjaolt pesevad inimesed pesu kodus.. Kogu aeg. Ja minu pesu on ka puhas.. Miks ma küll nii palju sokke kaasa pidin võtma??

4) Sa saad kogu aeg head kohvi juua. Ei ole varianti, et itaallasel ei oleks kodus olemas supermõnusat espressomasinat ja parimat kohvi. 

5) Vannituba on tüdrukute unistus. Okei - see on peaaegu sama, mis esimene punkt, aga - siiamaani on igal itaallasel olnud kodus föön ja SUPERvalgus vannitoas. Muidugi hommikul on siis kurb end selle supervalgusega peeglist vaadata, aga.. Vähemalt on teada, millega tegu.

Ja siis viis põhjust, mis teevad selle keeruliseks:

1) Sa kunagi ei tea, kes sulle külla võib tulla. Ükskõik, mis kell. Ükskõik, kas sa oled üksinda või mitte.

2) Sa saad palju suhelda naabritega. Kui nad sind aknast näevad, võivad nad seda pidada sooviks suhelda.

3) Itaalia köögid on väikesed. Võib-olla olen ma lihtsalt viimased liiga kaua elanud kas avatud köögiga või väga suure köögiga kohtades. Igatahes, köögid siin on umbes sellised, et 1,5 inimest mahub vaevu sisse.

4) Itaalia küttesüsteem on kuskilt teiselt planeedilt. Ma pole siiamaani aru saanud, mis värk sellega on. Vahepeal on talvel liiga palav, vahepeal on suvel liiga külm.

5) Siin. On. Kõik. Puidust. Ma olen käinud terve oma Itaalia-aja külas paljudel inimestel ja vist kolmes kodus ei olnud puidust seinasid. Mulle ikka meeldiks, kui seinad oleksid valged.. Või mingit normaalset värvi, mitte puidust. 

5 blogipostitust, mis on mul valmis, aga vajavad veel toimetamist

1. 5 näpunäidet, kuidas nautida oma Itaalia reisi

2. 5 põhjust, miks itaallase juures on hea elada

3. 5 tähelepanekut, mida jälgida üksi mägedesse matkama minnes

4. 5 lihtsat tõlgendust itaallaste kokkulepete mõistmiseks

5. 5 tähtsat reeglit, mida jälgida itaallastega suhtlemisel ja seltskonnas käitumisel

Lisaks on poolikud veel:

- 5 märki, et minu Itaalia mägikülas elavad Itaalia keelt kõnelevad eestlased

- 5 erinevust itaallasest ja eestlasest mägimatkaja vahel

Novot, nii on, need kõik ootavad siin, et ma neisse uuesti süveneksin ja üle loeksin, aga ma ei ole aega leidnud. Mis ma teinud olen?

- võtnud ette üksi mägimatka tundmatul ja tuntud radadel koos väga huvitavate lisaseiklustega (näiteks tundmatute marjade söömine ning ettearvamatud ilmastikuolud)

- tutvunud nüüdseks vist kõigi endaealiste tüdrukutega siin külas - selgus, et neid polegi eriti palju. Champoluc on täis poisse ja tüdrukuid on siin väga vähe. Ma ei tea, kust ma neid sõbrannasid siis leidma peaksin..

- käinud Martaga 4-oru matkal, sain pärast kiita, et ma olin väga tubli. Avastasin palju uusi kohti ja sain itaallaste ja kohaliku elu kohta nii mõndagi huvitavat teada (näiteks - neil ei ole siin külas muusikaõpetajalt..)

- käinud mitmel erineval õhtusöögil/aperativol ning saanud aru, et ma saan Itaalia keelest aru siis, kui minuga räägitakse nagu 2-aastase lapsega - aeglaselt ja lihtsa sõnavaraga.

- kasvatanud enda Itaalia kassi, pesu pesnud, raamatuid lugenud ja maganud

Täna õhtul sõidan ma nüüd oma kodukülast kuhugi ära, pole õrna aimugi kuhu - ühte maamajja kuskil mägedes, seda ma tean, aga laupäeval tulen jälle tagasi. 

5 sammu Itaalia aperativoni ehk näide klassikalisest plaanide tegemisest

Mina olen plaaniprintesess. Läksin väiksena Kehras rongi peale 30 minutit varem, et plaan rongi peale jõuda õnnestuks. Igapäevaelus Eestis ei suuda ma taluda seda, kui taksojuht jääb hiljaks või kui pean terve oma päeva ümber planeerima, sest keegi magas 10 minutit sisse. Aga üks asi, mille eest mu sõbrad kindlasti Itaaliale tänulikud on, on see, et ma olen viimasel ajal pehmenenud. Enda tehtud plaanidest pean kinni endiselt kümne küünega, aga kui mõni sõbralik kokkulepe kohtuda ära jääb või keegi mulle juhuslikult külla tahab tulla, kuigi ma juba pidžaamas ringi patseerin, leiab tavaliselt mõlemapoolse sõbraliku lahenduse.

Ehk siis.. Eile oli suurepärane päev, sain Milanos endale ISE Itaalia numbri ja interneti tehtud ning Verresesse jõudsin probleemideta ja pool tundi kiiremini, kui pidin. Hea, et ma maha ei maganud seda. Verreses maha tulles asusin raamatut lugema, sest mul oli veel oma järgmise bussini, mis mäest üles viib, 50 minutit aega. Bussipeatuses sain sõbraks aga ühe toreda tüdruku Miriamiga, kes on alles 17-aastane ja käis Verreses sõbrannal külas füüsika eksamiks õppimas. Olime Miriamiga just kokku leppimas juba plaane, kuidas ta Eestisse tuleb (ta õpib turismikallakuga klassis) kui üks tore kollane Fiat Panda ette sõitis ja sealt Joseph välja astus. Ehk siis ma ei pidanudki bussi ootama ja jätsin Miriamiga hüvasti. Arutasime Josephiga kähku plaani läbi ja plaan oli Champolucci sõita ja siis Mattia restorani aperativole minna. Siit nüüd viis sammu, kuidas see juhtus:

1. Olime autoga juba Verresest peaaegu väljas, kui Josephil tuli meelde, et tal on midagi poest vaja. Läksime poodi otsima. Kõik poed olid kinni, sest pühapäev on (oo üllatust). Niisiis tegi Joseph ettepaneku Verreses üks õlu juua. No miks mitte. Istusime umbes 20 minutit toredas välikohvikus (koos aperativo snäkkidega)  ja rääkisime kuidas mu reis läks ja mis plaanid veel nädalaks ees ootavad. Siis aga autosse, et sõita Mattia juurde.

2. Olime juba peaaegu Champolucis, kui Josephil tuli meelde, et tal on vaja pesu kuivamast ära võtta kodus, sest sadama võib hakata. Sõitsime Josephi juurde, ta pani pesu kuivama ja muidugi umbes 20 erinevat asja veel kodus, nii et veetsime umbes 20 minutit nii. Siis aga autosse, et Mattia juurde sõita.

3. Üllataval kombel parkis Joseph auto Golosone baari ette, mõtlesin, et no okei, kõnnime siis Mattia juurde, pole probleemi. Aga me läksime hoopis Golosonesse, mis on siin külas kõigi eestlaste kodubaar ning kõik sealsed töötajad on peaaegu nagu õed ja vennad. Mõtlesin, et ju peab Joseph sealt midagi üles korjama või midagi sinna jätma, sest ta nüüd talvehooajal manageerib seal jõude. Aga ei - hoopis võtsime veel ühe õlu ja rääkisime juttu kohalikega, sain uue sõbra Leo ning väga tore oli. Peale umbes 40-minutilist hängi läksime autosse, et 30 sekundit sõita - Mattia juurde.

4. Parkisime auto ära Mattia baari kõrvale, aga siis tuli mõte, et peaks Josephi vennale töö juurde külla tulema. Ta vend oli mind nähes nii rõõmus, et pakkus kohe kaks õlut ning aperativotaldriku meie kostituseks. Rääkisime mu bändi albumist ja nende õllepuhastusharja katkiminekust ja umbes pooletunnise  toreda olengu järel hakkasime Mattia juurde minema, mis oli umbes 30 sekundit jalutada.

5. AGA EI - läksime veel läbi mingist kohast (kus me õnneks ei pidanud jooma ega sööma), kus oli masterchef Andreo, kes pidavat siinmail kõige paremat mereandi tegema. Nad kudrutasid omavahel nii kiiresti, et ma ei saanud midagi aru. Ja lõpuks, lõpuks peale seda viiendat pausi siis me tõesti läksime Mattia juurde ja see ei olnud aperativo vaid uhke õhtusöömaaeg. 

Tänaseks lubas vihmast ja koledat ilma, nii et ma suuri panuseid ei teinud ja lootsin terve päeva voodis puhata, aga kui hommikul kell 7, kui ma ärkasin, säras taevas päike, otsustasin, et nii ei saa ja lähen ikkagi matkama. Hommikupooliku veetsin Sayoci välikohvikus ühe inglasest hotellimanageriga jutustades selle üle, kuidas on usaldusväärse assistendi olemasolu väga oluline ning üleüldse sellest, kuidas siinkandis välismaalaste hotellid töötavad. Kui olime juba pikalt vestelnud, läksin kohalikku poodi, ostsin omale kuivatatud draakonipuu vilju, paar batoonikest seemnetega, mandleid, mahla ja vett ning asusin matkama. Käisin alguses mööda teada rada mäest üles ca 500 meetrit kõrgemale ehk siis umbes 2000 meetri peale ning siis juba seiklesin mööda tundmatuid radasid. Päike paistis terve aeg väga palavalt ja vihma sadas ka terve aeg. Uskumatu ilm. Matkasin kokku täna umbes 7 tundi üksinda, aga tegin pikkasid lugemispause, nimelt on mul paar raamatut siin kaasas, mida nii mõnus kuskil aasa peal või oja ääres lugeda on. Kodus avastasin, et ma olen jube palju päikest saanud, endalegi üllatuseks. 

Kell on praegu üheksa ja mul on umbes tund aega veel aega õhtusöögini, lõbustan enda Itaalia kassi talle toodud mänguasjadega ning üritan pihta saada itaaliakeelsele pesumasinale. See, et mul siin nüüd Internet kogu aeg olemas on, teeb elu niiiiiii palju kodusemaks, et kohe naljakas :)

Mul ei ole õrna aimugi, kas pildid siia tulevad või mitte, aga - 

 

Mina ja Hoppipolla

 

Kuivatatud draakonipuu vili, see on nii hea, et ma tahan seda veel kindlasti.

 

Mäevaade

TOP 5 lendu minu elus

Oma lühikese elu jooksul olen ma teinud vähemalt 50 lendu, ma proovisin neid enne kokku lugeda, aga loobusin.. Endale ka imelik, ma mäletan, kuidas väikse lapsena tundus lendamine kõige suurem maailma privileeg. Siin aga võtan arvesse ainult lende, mis kestavad rohkem kui 1,5h, sest Helsingist Tallinnasse, Tallinnast Riiga, Kärdlast Tallinnasse või Frankfurdist Milanosse lendamine on üsna suure tõenäosusega enamvähem meeldiv nii või naa. Okei, Kärdlast lennates oli piloodi uks lahti ja terve lennuk tegi rohkem häält kui Kehra paberivabriku suured paberimasinad, see tegi lennu imelikuks, aga see kestis nii vähe, et see oli pigem imelikult meeldiv. Siit aga mu list, viiendast kuni kõige esimese ja kõige meeldivamaks.

5. Warsaw-Chicago (LOT)

Sellist lendu olen ma lausa 2x elus lennanud ning viiendale kohale positsioneerub nendest kahest esimene kord. Tegelikult ei ole üle ookeani lennud kunagi meeldivad, aga see oli esimene kord nii kaugele lennata ning põnevus ületas ebamugavuse. Lennukitoit tundus parim maailmas. Väga palju mälestusi mul tegelikult ei ole, aga ma mäletan, et ma olin väga õnnelik, uhke ja elevil.

4. Tallinn-Genf (Estonian Air)

Suusareisi lende ma olen nüüdseks ka juba omajagu teinud, aga nendest kõige lemmikum oli Genfi minek, Estonian Air oli sel ajal veel täitsa okei lennufirma, süüa sai ilusasti ning ma mäletan neid vaateid, kui me mõnest mäekünkast ja hiljem juba suuremast mäest üle sõitsime. See oli tšarterlend kah peale kõige, nii et mugavused olid igati tagatud.

3. Tallinn-Malpensa (Easyjet)

MINU TÄNANE LEND!!! Ma ei oska öelda miks, aga mul oli täna väga hea lennata. Terve aja vaatasin üle GLSi tõlkeid ning vaatamata lastekarjale läks reis jube kiiresti. Lisaks lasi EasyJet mind minu väga üle pagasinormide pagasiga lennukisse ning sõbralikud Itaalia stjuuardid tegid olemise lõbusaks. Ei mingit ebamugavust. 

2. Frankfurt-Tallinn (Lufthansa)

Tulin tegelikult Billundist ja olin Frankfurdis juba oodanud ka ja sain lõpuks Lufthansa lennukile, et koju tagasi saada, Lufthansa on siiani mu lemmik Euroopa lennufirma, ma usun, et hakkan nendega tulevikus rohkem lendama. Lend oli tühi, nii et mulle eraldati terve istmerida magamiseks-olemiseks, toodi pleed, kohe lennu alguses süüa-juua ja lennul oli vist kokku 10 inimest ainult, nii et tõeline luksus.

1. Riia-Bergamo (Air Baltic)

Parim lend minu elus. Jäin magama enne, kui lennuk õhku tõusis ja ärkasin selle peale, et stjuardess palus lennukist lahkuda, sest olime kohal. 

Aga pisut tänaseid lennumälestusi:

Kuidas käituda, kui kõlaritest tuleb "kui lennukis on mõni arst või parameedik, palun endast kohe märku anda"?

Muidu on kõik lennukis absoluutselt rahulik ja ei paista küll, et kuskil midagi paanilist juhtumas oleks. Kui, siis äkki piloodi juures..

Istun keset suurt lastekarja, kes vahelduva eduga lennureisi ebameeldivusest kõva häälega märku annab, aga kõrvaklapid ja GLSi videod aitavad päris hästi olukorrast üle olla. Kui veel selle parameediku ka siit lennukist leiaks, oleks eriti tore. 

Märkus - keegi vist ikkagi ära ei surnud ja hakkasin juba kahtlema, et äkki ma lihtsalt sain valesti aru sellest Itaalia keelest, sest inglise keelest ei ole üldse võimalik aru saada, mida stjuardessid ja stjuuardid räägivad. Niiiiiii tore, et reaalselt tuleb pisar peaaegu silma siin selle peale, et ma neid  mõistan (võib-olla). Aga kuna kõik on endiselt natuke kahtlane lennukis ja kellegiga pole arutada ka, et kui kahtlane, siis kavatsen seda arutada ühe pisikese pudeli roosa veiniga. 

5 põhjust, miks Tallinna lennujaam on parim

1. Sa ei pea otsima mitukümmend minutit mõnda nurgatagust, kus äkki on võimalik oma tehnikaseadmeid laadida. Vähe sellest - tõenäoliselt on su pistiku kõrval lausa tool, diivan või mõnus lebola. Postimehe nurk on Tallinnas mu lemmik.

2. Turvakontrolli järjekord ei pane sind muretsema, kas sa üldse jõuad oma lennule. Kõige kauem olen vist pidanud 15 minutit Tallinnas ootama ja siis oli see tõeliselt erakordne juhus, kõik vabandasid ette-taha. Võrreldes näiteks 45-minutilise ooteajaga on see köömes.

3. Siin saab sokkis käia. Mitte, et ma käiks, aga mõned lennujaamad on sellised, kus on tunne, et võiksid vabalt. Näiteks Bergamo lennujaama mõned osad on tupsununnud, kus tulebki tunne, et on täitsa okei end koduselt tunda. Kõige hullem neist vist on Riia, kus ei julge oma kohvritki mööda maad veeretada.

4. Siin on mõistlikku tegevust. Kui mu lend ükskord 2 tundi edasi lükati (mis peaks tegelikult ka pluss olema - üldiselt lennud tulevad ja lähevad õigel ajal), oli valida, kas võtta Rahva Raamatu boxist mõni uus teos lugemiseks, mängida iseendaga malet (me kumbki ei oska seda, nii et see jäi ära), teha lollakaid Skype kõnesid Skype ruumis, katsetada Elioni boothis kõiki uuema aja tehnikavidinaid või kerida end kohviku diivanile kerra ja nautida kõiki erinevaid kohvisid.

5. Siin on rahulik ja valge. Võimatu on oma lennust maha jääda, kui sa juba lennujaamas oled, ükski äkiline tita ei jookse üldjuhul sulle jalgu ning ükski massiivne pagasikäru ei taha sind alla ajada. Ja siin on nii palju aknaid, et peaaegu on tunne, nagu oleksidki õues.


Täna esimest korda tehti mu asjadele narkotest lennujaamas, üks lipik veeretati üle kõikide mu asjade (sa näiteks tehti rahakott lahti ning jope taskud kontrolliti ka sellega üle), küll on ikka hea, et ma narkomaan ei ole. Sain teada, et ma pean kõik vedelikud mahutama ÜHTE grip-kotti (mul oli 2tk), aga polnud probleemi, sain hakkama.

Ma olen hullult üritanud mõelda, et mille erilise poolest see reis esimene on. Olen üksi reisinud, olen nii pikalt reisinud, olen varem reisinud nii, et mul on rohkem pagasit kui tohib, olen varem ainult käsipagasina pikaks ajaks reisinud, olen varem.. olen nagu kõik need klassikalised põnevused läbinud, aga ma olen kindel, et küll midagi lahedat esimest korda ikka juhtub. Mu enda jaoks on kõige põnevam see, et mu, ei ole arvutit kaasas, aga no see ei kvalifitseeru kuidagi.



Jaaaaa avastasin just et ma ei saa pilte lisada siia iPadiga. Mõtlen midagi välja nüüd.

No huvitav kas see imelik tasuta app laseb mul pilte postitada? 

Kui jah, siis see on mu pagas - tohib olla MAX 1 ese, nagu näha siis mul on kolm+jope. Aga mis sa teed, kui ilmad  +35 ja +5 vahel varieeruvad. Hakkab nalja saama lennukile minnes :)

Aga ok, ma lähen teen nüüd hommikusöögi ja -kohvi ja lainestan end italiano lainele (lähen otsin lennujaamast mingid itaallased kelle kõrval ma kohvi joon ja nende juttu pealt kuulan).

ettevalmistused mäe-eluks

Täna saadeti mulle pilt, et mind ootab ees selline kingitus, kui ma Champolucci lähen. See on mingi vana iidne miniklaver, millese ma juba nii kiindunud olen, SEST SEE ON MINIKLAVER. See on pärit ühest mahajäetud majast mägedes, kus pidi kummitama. No igatahes, nüüd ma saan mäe peal hakata kitarri asemel klaverit mängima ja kindlasti leian omale mängukaaslased ka.

No ja see pole veel kõik. Ma olen nüüd valmis selleks, et ma lähen LIUSTIKU peale kahe nädala pärast. See pole muidugi kindel, sõltub ilmast ja umbes 100 tegurist veel, aga ma leidsin ühe matkamehe (õigemini selle matkamehe vennapoja - klassik italiano), kes oleks nõus mind viima sinna liustiku peale. Nende itaallaste lubaduste ja plaanidega peab muidugi ettevaatlik olema, sest esiteks võib ilmenda see, et me rääkisime üksteisest absoluutselt mööda ja teiseks võib ilmneda see, et mu sõbra onul on sel päeval hoopis tuju pastat teha või mõni uus maja ehitada. No kunagi ei tea, eks.

Aga - isegi kui minu uhke liustikuplaan läbi ei lähe, siis matkama ma tahan kindlasti minna, kuna praegu sajab seal juba 3000 peal lund siis ma mõtlesin pikalt, et mida teha. Mul on palju probleeme:

1) jalanõud - ma olen matkanud siiamaani ainult oma Nike AirMax tossudega (tnx Eesti Laul) ning need on tublid olnud, aga ühtlasi olen ma ka ühe matka katkestanud, sest lumi tuli vastu. 

2) ülemine pealmine kiht - mul on põhimõtteliselt olemas suusajope, aga see on mõeldud ikkagi veel külmema ilma jaoks, mida ma seal Milanos +25 käes enda jopega ikka teen (olen klassikaline itaallane, kes on nõus moe nimel kannatama ükskõik mis temperatuure, peaaasi, et ta stiilne välja näeb.. enda arust)

3) üleüldine ruumipuudus - isegi kui ma võtaksin enda suusajope ja mingid suvalised talvesaapad kaasa, siis minu käsipagas olekski nende kahe asjaga täitsa täis. Aga ma lähen kauemaks kui ainult 2 päeva, samas ma ei taha osta suurt pagasit (natuke ka sellepärast, et siis ma ei pea neile õlut viima :D)

Igatahes, hakkasin siis otsast enda kolme probleemi lahendama. 

1) Ma olen kaua aega mõelnud, et peaks ostma matkajalanõud, aga no need on esiteks niiiii kallid ja teiseks veel rohkem niiiii koledad. Panin endale eelarve paika ja käisin läbi umbes 10 (!!!!) poodi ning olin absoluutselt valmis investeerima sellesse ostu, aga kõik saapad olid nii KOLEDAD. Matkajalanõud on hea investeering ka niisama jalutamiseks aga mina mingi khaki-pruuni-beeži-roosa saabastega keeldun sammumast. Äriidee oleks teha normaalse välimusega korralikke saapaid. AGA siis ma lõpuks täiesti masenduses läksin Sports Directi poodi (tegelikult küll selle jaoks, et osta spordikotti, mis peaks olema pagas - aga sellest hiljem) ning mis ma leian - matkaosakond seal poes. Googeldasin kähku firmasid ja nende kvaliteeti, tundus turvaline. Ja nii ostsis Hanna omale esimesed matkajalanõud. Üleni mustad ja nii tagasihoidlikud, kui ühed tõsised asjad saavad olla.

2) Ma olen endale vihmajopet või -keepi otsinud nüüdseks juba umbes 2 nädalat. Aga niente, mitte kuskil ei ole. Ma panustasin sellele, et leian lasteosakonnast suurte tüdrukute vihmakeebi, aga ei! Mitte midagi pole pakkuda siin kauplustes. Ja Sports Direct oli jällegi täis vihmakindlaid asju. Kui vaadata spetsasju, siis on minimaalne veepidavus 2112mm (näiteks mu suusajopel on veekindlus-tuulepidavus 10000/10000m), aga alates 2112mm on riided põhimõtteliselt veekindlad ning mida lähem arv on riidel 2112le, seda hingavam see on. Vat kus spetsialist ma tegelikult olen. Aga igatahes - minu uus kevad/sügis/vihmajope on 5000/5000mm ning superhüper igatepidi high-tec, seal on seest ära käib soe vooder ja kokkuvolditav kapuuts ja umbes 10 ilmaimet, mida ma jopedel varem pole näinud.

3) Ma olin kindel, et ostan sellise väiksemat sorti spordikoti, mis veel käsipagasisse mahuks ja mida ma tassida jaksaksin ning sellepärast ma üldse sinna poodi läksingi. Aga siis ma hakkasin mõtlema, et.. äkki oleks ikkagi kohvrit vaja. Mul ei ole ühtegi odavlennu käsipagasimõõdus kohvrit, juhin tähelepanu, et nende nõudmised on väga absurdsed, kohver peab olema madalam kui 56cm (koos ratastega), kuid enamus "käsipagasi mõõdus" kohvreid on 58cm minimaalselt (tihti rattad veel lisaks). No igatahes, ostsin omale KORRALIKU kohvri, lukuga ja tugeva ja sinna kavatsen ülipalju asju ära mahutada :D

Ostsin lisaks matkasokid (kuigi olen kindel, et lumelaua sokid sobivad sama hästi..) ning nüüd ootab see kohver mind iga päev ukse ees, tuletades meelde, et 1,5 nädala pärast lendan ma juba täitsa üksinda matkama, asju ajama ja puhkama! Esimest korda ilma arvutita (mis tuletab meelde, et ma ei oska iPadi endiselt videoid panna..)

Kuna mu elutempo on nii kiire, pole ma juba nädal aega oma itaalia keele õpetajat näinud (kõige pikem aeg, kus ma eestis olles teda näinud ei ole) ja siis ma teen ülipalju kodust tööd, et seda kuidagi korvata. Näiteks nüüd vaatan iga õhtu "Muinaslood lastele" multikaid enne magamajäämist, itaalia keeles muidugi. Ja kuulan intervjuusid itaalia keeles ning hakkasin õppima itaalia keele 1500 enamlevinud sõna järgi uusi sõnu. Üllataval kombel ma väga paljusid juba tean. Tore tunne on. 

Ma io vado e faccio i miei compiti e guardo molto tv italiana e aspetto il mio prossimo viaggio, ciao amici!

champoluc

1. Mul on tunne, et ma ei jaksa kirjutada siin praegu vaid tahan kohe õue oma sõpradega mängima minna, sest ma olen siin ainult nii vähe aega!!!

Lennujaamas siis, kui Kelmis veel isegi päeva lõpetamise peale ei mõeldud ja normaalsed inimesed olid kõige sügavamas unes ehk siis varahommik. 

Lufthansa on tõeline luksus.

Kohustuslik turistikas Duomo juures, btw see kohver kaalus 23kg ja oli seda mõõtu, mida need kõige väiksemad kohvrid ikka on. 

Mina Verreses. 

Meie Champolucis. 

Meie kondlijaamas.

Kõndisime täna väga palju ja väga ilusaid kohti läbi ja ma ausõna kirjutan sellest kohe varsti pikemalt, kui mul tekib moment, sest praegu ma panen end riidesse ja ronin õue kohe, sest ma ei suuda oma aega siin toas veeta seekord, kui me nii korraks tulime ainult. 

VIDEOOOOOOOD (ja kohutav igatsus)

Anni hakkab meisterdama meie kõigist videotest (mida on PALJU, siin on äkki 2% kogu materjalist) ühte lahedat filmi, aga siin teile paar isutekitajat, sest mul on kodus internettt!

see tunne!!!

St Jaquesi tavaline tore ojakene

vaade lauda lähedalt

champoluc-crest (või no osa sellest)

belvederest tagasi tulek

Pietro rattal

ja veel allatulekut üle aasade

Kaunis tirel-langus (mitte tiretõus siis, sest läksime mäest alla)

tõestus, et ma olin ka tegelt kohal

VÄGA hull mäkketõus oli selja taga ning me olime elus!

selline nägi välja see koht, kust ma võtsin jäätist, mida ma poleks pidanud tegema

no vot ei tea mis pidu seal lahti oli, et kõik võimalikud loomad koos hängisid 

meie spa-rada

Lago Blu ääres filmides polnud õrna aimugi, kas tegelikult ka midagi näha on või mitte

Sayocist leidsin omale lemmik uue sõbra kah!

Jõudsime koju. Tänane reis oli normaalne, bussid kõik lõpuks tulid ja väga kiirustama ei pidanud, kõige ägedam oli see, et istusime lennukis varuväljapääsu ukse juures = meil oli jalaruumi. Mina lugesin terve reisi jooksul läbi ca 120 leheküljelise raamatu Valle d'Aosta ajaloo kohta (sain palju targemaks) ning magasin ja mõtlesin, et ükspäev peaks proovima teha ära sellise asja, et olla Champolucis nii kaua, et tekib päriselt Eesti-koduigatsus. No ma igatsen oma kassi, aga mul on Itaalias ka kass ja muidugi ma igatsen oma sõpru-peret, aga enamusega neist ma suhtlen nii või naa peamiselt telefoni või arvuti vahendusel, nii et... Ükspäev teen selle nalja ära.

Kui olin koduuksest sisse astunud, kõikidele põletavatele e-mailidele ära vastanud ja kohvri lahti pakkinud, avastasin, et mu itaalia-asjade (keeleõpikud, reisiinfo, raamatud) kast on nii täis, et mul on ühte veel vaja :D Järgmisel reisil tahaksin proovida osta ka itaaliakeelse Piibli, seda seekord seal raamatupoes ma ei leidnud. Järgmise asjana chekkisin kähku detsembri lennupileteid ja kirjutasin seoses järgmise Itaalia reisiga reisikaaslastele väga pika ja põhjaliku kirja (no peamiselt ka meeldetuletuseks mulle endale, et mul värskelt kogetud asjad meeles oleksid).

Mul läheb süda pahaks sellest igatsusest, mis toimub. Võib-olla on süda paha pikast lennureisist ja bussides loksumisest, aga igatahes normaalne see ei ole, mis mu peas toimub.




Leidsin kõige lollakama asja vist, kuidas enda igatsust leevendada - Itaalia online kristlik televisioon! http://www.tci-italia.it/

business ja pleasure

Eile õhtust veel nii palju, et Anni väsis päris varakult ära ja kuna õhtu oli külm, kibeles ruttu koju. Läksime Sayoci baari õhtust focacchiat sööma, mida tegi meile see kord Didi(er) ning see oli vist parim siiamaani. Peale seda aga läks Anni koju ja mina läksin Jaques'i lokaali (nime ei suuda meenutada, mingit sorti brasserie kah - tuletasin meelde Birreria Brasserie), kus degusteeriti veel viimast kahte allesjäänud Eestist tulnud õlut. Kõik väga asjalikult ja osavõtlikult kommenteerisid, mis tundeid neis tekitab Põhjala ÖÖ ja Õllevõluri Retro õlu ning maitsta pakuti seda peaaegu igaühele, kes uksest sisse astus.

Peale degustatsiooni läksin korraks Josephiga kaasa, et näha enda pisikest kiisut, ta oli täpselt sama armas nagu ma mäletasin ja ta sõi isukalt mozzarellat.. Tõeline Itaalia kass.

Jõudsin lõpuks koju umbes kella poole kahe paiku öösel ja olin väga väsinud, aga täna öösel kuidagi ei olnud kõige parem uni, hommikul olin ma täitsa hullult väsinud kohe. Aga täna pidi olema minu business päev ning helitasin hommikul Sandrole, et kas ta on kontoris tööl. No ma oleks võinud ka seda temaga varem kokku leppida, et ma täna tulen, aga see oleks olnud täiesti mõtetu, sest mitte kunagi ei või teada, mis itaallane kahe päeva pärast teeb. Aga Sandro kinnitas telefonis, et ta on office's ja tulgu ma muidugi.

Seadsin sammud siis ta kontori poole, kus ma olen varemgi pikalt jutustamas käinud ning kohale jõudes oli uks ootavalt pärani lahti, tema töölaud raha-võtmeid-pudi-padi täis, aga härra boss Sandrot ei kuskil. Samas seal kontoris oli internet, nii et ma kohe paanitsema ei hakanud, vaid saatsin kirja Saku õlletehasele, Tankeri pruulikojale ja vastasin paarile kiirele asjale. Kui aga kümne minuti pärast endiselt Sandrost kõppu ega kippu polnud ning tagaruum oli kah tühi, helistasin talle. Teises telefoni otsas muidugi ülevoolavalt rõõmus Sandro kinnitas et "faaaaiiiv miniiitz, yeez i will bi teeer in faaaiv miniiitz". 

Üsna pea saabus Sandro, me puhusime pikalt juttu, arutasime erinevaid diile talveks, ta tegi meie jutuajamise jooksul umbes 10 telefonikõnet, kogu aeg kasutades "la ragazza blu", mis on siis nende kohalik kõnepruuk minust rääkides. Sain Sandrolt nii head diilid kui veel saada võib ning ta keelitas väga, et juhul kui ma suudaksin panna detsembriks kasvõi väga pisike grupi kokku, siis ootavad mind ees ikkagi piimajõed ja pudrumäed, kui mitte midagi veel eksklusiivsemat. 

Sain hunniku pabereid ja soovitusi ja hinnakirju ja oh-mida-kõike-veel ning lõpuks endalegi üllatuseks avastasin end ühest uhkest hotelli- ja korterikompleksist, kus Sandro tore abikaasa Fransesca mind juba mööda tubasid jooksutas ja näitas, kus kõige pehmemad voodid on, missugustesse tubadesse saab lisada lapsevoodi ja kuidas basseinivesi on alati ideaalse temperatuuriga. Lisaks muidugi proovisid absoluutselt kõik, kellega oma business-tripi kohtusin, pakkuda mulle kohvi ning siis kohe ka absoluutselt kõike muud, mida mu hing ihaldab.

Eestis ma teen väiksed arvutused lennupiletite osas ja siis ma usun, et augusti alguseks on üsna täpselt kindel, mis hinnaga reisid sel talvel tulevad, aga hinna-kvaliteedi suhe on täitsa kindlalt Eesti parim. 

Peale suurt ringkäiku Champolucis (käisin uhkelt märkmikuga ringi ja muudkui kirjutasin kõike üles, mis mulle pähe üritati määrida) läksin korterisse tagasi ja Anni oli ka juba virgunud ning tegime hommikusöögiks suppi. Me sööme siin igal hommikul suppi, mõnikord ka Actimeli või jogurtit või õuna või banaani lisaks. Pakkisime seljakotid ja läksime hommikukohvile Sayoci. Anni, nagu ikka, võttis jääkohvi piimaga (mis kohalike silmis on väga harjumatu), mina espresso nagu ikka. 

Tänane plaan oli rongiga üles minna ning siis edasi otsustada, mis plaan on või kuhu me lähme. 

Rongiga ülesminekust on tore ja lahe video. Rong sõidab 2min33sek ja umbes 400m mäest ülesse lipukohvikusse. Lipukohvik on kohvik, kus me tihti oma suusapäeval esimese kohtumise grupiga teeme - mingid inimesed lähevad kondlitega üles ja sõidavad päris pikalt alla-üles ja algajad lähevad rongiga üles ja jõuavad kohe lipukohvikusse. Rongisõit on ise väga lahe, kaks rongi sõidab sellel raudteel ja asi on ajastatud nii, et keset raudteed hargneb tee väga korraks kaheks, alati on tunne, et juhtub rongiõnnetus, aga tegelikult ei juhtu. Raudtee on VÄGA järsk. 

Lipukohvik on saanud oma nime lippude järgi, mis seal lehvivad. Eesti lippu ei ole kahjuks :( Alati mõtleme, et viime, aga pole veel jõudnud selleni..

Me ei läinud sööma lipukohvikusse vaid natuke allpool olevasse armsasse kohta. Eelmisel aastal sain ma päriselt sõbraks selles kohvikus Robiniga, kes on lumelauainstruktor, suusalaenutuse töötaja ja tegelikult pärit Inglismaalt. Momendil on ta kahjuks Inglismaal, aga paar korda jõuan teda sellel aastal veel kindlasti näha. Anni demostreerib õlut, mis pidi olema pärit Cerviniast, kuid tegelikult oli tehtud Saksamaal. Milline pettumus.

Me sööme siin tegelikult väga palju, aga see on vist essa söögipilt :D Käsitsi tehtud tagiatelle tomatikastme ja parmesaniga. Kõige lihtsam asi maailmas, aga nii hea. Kõrvale pakutakse siin üldjuhul saia-sepikut ja kuivikulaadset pikka asjandust. 

Chillisime veel seal kandis päris kaua, võtsime päikest ja panime kirja suusareisi jaoks vajalikke asju. Umbes kella poole kolme ajal tegime oma viimase WC peatuse (väga oluline - seal on hea WC!), täitsime pudelid värske allikaveega ning läksime rongiga alla, et hakata matkama.

Tänane plaan kujunes selliseks, et tahtsime mäest üles umbes 400m minna ning siis mööda sirget rada paar kilomeetrit kõndida kõrgel ja siis alla tulla. Ütleks teile niipalju, et Teletorn on 170m (see osa, kuhu saab liftiga sõita) ning ta ise on umbes 300m kõrge. Nii et... 400m mäkke kõndida on surm. Meie raja tegi keeruliseks see, et seal oli VÄGA tihedalt kurjasid tigedaid mäesipelgaid, kes kohe, kui sa kasvõi 1 sekundi seisid, su jala peale ronisid ja nii haiget tegid, et see valu oli talumatu. Niisiis ei saanud me ka selle 400m ülesronimise jooksul ka puhata. Ja no see ei olnud 400 meetrit pikk rada, vaid 400 meetrit tõusu, rada ise oli palju pikem. Me mitu korda lootsime juba, et nüüd on kõik, keeruline oli enda kõrgust ka hinnata (läksime umbes 1600 pealt 2000 peale), aga kui me LÕÕÕPUUUKS jõudsime ühte kohta, mis tundus nagu õige rada (no päris õige ei olnud, aga enam-vähem), oli meie õnn ja rõõm käes. 

Vot selline vaade oli siis, kui olime mäest kogu oma jõuvarudega üles saanud. Metsapiiri me ei ületanud (see on olenevalt piirkonnast 2200 ja 2500 vahel, siinakandis 2400-2500), aga vaated olid lummavad. 

Sealt rajalt oli eriti ilusasti näha ka Monte Rosat (pole õrna aimugi milline neist mägedest seal, mis lumine on). Kes ei usu, lugege järgmise pildi teksti:

Muideks, kui minna teisele poole mäkke, on ka näha Monte Cerviniat ehk Matterhorni. Tundub lähedal, aga tegelikult on väga kaugel. Me Anniga mõtlesime, et kui me nüüd iga aasta sellise trenni osaliseks saame, siis viie aasta pärast jaksame äkki Cerviniasse kah kõndida.

Klassikaline mäevaade ilusale aasale. Me olime päris pikka aega käinud peaaegu õigel rajal, vahepeal sattusime olukorda, kus rada takistas üks aialaadne asi ning selle aialaadse asja tagant olid näha ja kuulda haukuvad koerad. Ei julgenud minna. Samas üles ronida ei julgenud ka, sest terve võimalik teekond oli kaetud kõrvenõgestega. Ja alla ka ei tahtnud minna, sest oleksime pidanud siis jälle väga palju üles ronima. Valisime kõrvenõgesed ja pääsesime valutult. 

Imede ime, me leidsime keset mägesid ühe täiesti viisaka koha, mis oli nii lehmalaut, hotell, restoran kui ka jäätisevabrik. Ja siin juhtus Hanna selle päeva kõige suurem viga. "Solo latte delle nostre mucche" tähendab siis "piim ainult meie enda lehmadelt" ja müüdi jäätist. JA NO KES on selline idioot, et seda jäätist sööma hakkab, endal laktoositalumatus???? Kes???? Mina..

Valisime šokolaadijäätise, mis oli taevalik! No nii hea, et täitsa hull! Muidugi võin kohe öelda etterutates, et kuidagi pidasin ma meie koduni vastu ja siis tuli absoluutselt kogu täna (ja võibolla eile) manustatud kraam välja. Eriti hea muidugi ka mulle, kes ma hommikul umbes 10 espressot kõigi businessonude ja -tädidega. 

Seal oli ka selline kalatiik keset mägesid. See kohvik oli vist üks ilusamate vaadetega kohti, kus me käinud oleme. 

Tahaks küll olla kala selles tiigis, hüppaks vahepeal ja vaataks mägesid ja siis ajaks oma kala-asju edasi. 

Raske on aru saada, kui massiivne see vaatepilt on. Need puud annavad märku, kui SUUR see mägi tegelikult on. Need puud on suured puud ja nad on väga kaugel. Kui siin pildil peaks mõni inimene olema (võib vabalt olla, sest mööda seda mäge läksid ka rajad üles), siis tõenäoliselt ei oleks teda näha.

Anni jäädvustamas 360-kraadist dokumentaalteost meie olemisest. 

Lõpuks leidsime ka õige raja üles, mida pidi hakkasime vaikselt alla tulema. 

Hahahahaaa... No siin pildil on juba aru saada, et tegemist ei ole valge kivimüüriga, meie Anniga mõtlesime et ohh jess, mingi huvitav kivimüür paistab, ju meie rada on õige. Aga see kivimüür helises kahtlaselt palju..

Ja kivimüür osutus maailma kõige imelikumaks loomakarjaks. Alguses tundus, et seal on hobused. Siis tundus, et ei - ikka lambad. Jõudsime lähemale - ohhoo, kitsed. Jõudsime veel lähemalt - polegi hobuseid, hoopis eeslid. 

Absoluutselt kirju kari, kes oli väga väikse ala peale kokku pandud. See oli niii veider, et me päris kaua imestasime selle vaatepildi üle.

Ja muidugi ei puudunud ka karjakoerad - siin üks eriti nunnu ekspemlar, nägime seal kahte karjakoera, aga neid võis selles kirjus seltskonnas olla veelgi. 

Vaade orule, kus on siis külad. 

Üks eriti pisike küla (umbes 10 maja võib-olla) ei saa eksisteerida ilma kirikuta. Neid on siin nii palju, et peaks vist siia kirikuõpetajaks tulema. Aga no need on katoliku kirikud, mis avatakse üldjuhul paar-kolm korda aastas ning siis üks tore preester jookseb kõik oru kirikud läbi - jõulud, ülestõusmispühad ning olenevalt kirikust kas taevaminemispüha, kohaliku pühaku sünnipäev, pulmad, matused ja laste ristimised.

Kodutee oli eriti ilus, läbi kaunite heinamaade ning see tee läks sõna otseses mõttes inimeste hoovidest, tagaaedadest ning elamistest läbi. 

Nüüd pesime kodus end puhtaks ning oma eelviimase õhtu puhul otsustasime, et lähme välja sööma. Meie peamine söök on siis pasta, teisel kohal on sai (ehk siis kas panini või focaccia) ning me oleme tervislikud ja sööme tomateid, banaane ja õunasid kah.