la bella vita

Kuna õues on 30 kraadi sooja ja mu aju vaikselt küpseb üle sellest, et olen pidanud siin igas keeles suhtlema ja kuidagi hakkama saama, siis pole õrna aimugi, kas need järgnevad laused moodustavad loogilise komplekti või mitte.

"Hanna, sa elad vist ikka unistuste elu."

No peaaegu! Muidugi elan! Aga elasin peaaegu oma unistuste elu ka 10 aastat tagasi, kui oli 14 ja alustasin esimese bändiga. Ma elasin peaaegu oma unistuste elu siis, kui 9-aastaselt üksi Lätti paadimatkale suundusin. Ma elasin peaaegu oma unistuste elu siis, kui sain oma esimese töökoha lillepoes. Ma elasin peaaegu oma unistuste elu siis, kui sain Otsakooli või EKAsse sisse. Ma olen kogu aeg peaaegu unistuste elu elanud!

Ma arvan, et päris unistuste elu oleks igav elada. Siis poleks enam kuhugi minna või midagi teha. Sellepärast peabki olema kogu aeg peaaegu unistuste elu. Noh, et oleks ikka veel unistusi täita ning kuhugi edasi vaadata.

"Hanna, ime pole, et sa kogu aeg nii õnnelik oled, kui sul selline elu on."

Esiteks, ma ei ole kogu aeg õnnelik. Ma rääkisin just üleeile oma parima sõbrannaga sellest, kuidas vahepeal on mitu kuud nii raske, et midagi teha ei suuda ja ei oska. Ja no ikka tuleb ju teha, isegi kui see pole üldse tore. Aga õnnelik olla on otsus, kohati väga raske otsus ja ma hiljuti mõtlesin selle peale, et tegelikult on igaühe elu täpselt sama keeruline. Väikesel lapsel on nii keeruline, kui tal lutt maha kukub ja ta seda enam tagasi ei saa. Elu kõige suurem probleem. Suuremal lapsel on kõige hirmsam asi see, kui ta võib-olla rongist maha jääb (minu õudusunenägu siiamaani). Võib-olla täiskasvanud inimesed on keeruline see, et ta kaotas mõne investeeringu. Väga suur probleem. Kõigil on väga suured probleemid, aga ma ei usu, et mõne inimese elu lõpuks on nii palju kergem kui kõigi teiste oma. Sellepärast tulekski otsustada, et parem on olla rõõmus.


Täna on mu kontoriks üks väga tiheda liiklusega Milano kesklinna kohvik. Hommikul tegin siin asjalikke asju ja nüüd hakkab kell kaks saama ja võtsin ühe värske apelsinimahla ja suure jäävee ning teen ettevalmistusi homseks. Ma ei maganud täna öösel peaaegu üldse, sest nägin Putinit unes ja ärkasin selle peale kohe üles, niisiis läksin otse lennujaama, sõitsin Riiga, jooksin järgmise lennuki peale ja enne kümmet olin juba Milanos. Siin on 30 kraadi sooja ja reisin üle väga pika aja nii, et mul on kleit seljas.

Ja siis avastasin veel mitte eriti uue asja, aga Excelite vaatamine teeb nind nii rõõmsaks. Eriti, kui ma neist alguses midagi aru ei saa. Uurisin siin paari saksakeelset excelit ja lihtsalt vaimustav! Lihtsalt vaimustav! Ma ei peakski arvutimänge mängima enam, kui keegi võiks mind excelitega varustada.