31. mai

08:51

Eile oli erakordselt pikk päev ja kui me umbes kell 23 hotelli jõudsime, tundus lugu kahtlane. Terve hotell oli täiesti pime. Sisse astudes keegi meile midagi ei öelnud, nii et pidime peaaegu et välja pinnima vastuvõtust info, et “jah, elekter on ära”. Põhimõtteliselt oli nende suhtumine, et vaadake ise, kuidas saate. Neil põles seal üks küünal, aga koridorid olid kõik kottpimedad, restoran kinni ning sooja vett ei olnud. Kahjuks ei olnud me päeva jooksul just ülemäära palju söönud ning panustasime väiksele einele hotellis, aga mis seal ikka. Iseenesest magamiseks elektrit otseselt vaja ei olnud. Hommikuks polnud ka elektrit tagasi tulnud ning nüüd olen juba siin, kus expo avashow toimub ning siin õnneks on elektrit! Laen nüüd oma telefone, akupanka, iPadi ja arvutit siin hoolega, lootuses, et need kiirelt täis saaksid, sest ega siin ka elektrit igal pool ei ole.  

29/30. mai

30. mai
10:14
19:42

29. mai kirjutasin ainult niipalju:
10:12

Lõpuks kogu see tolm, toksilised osakesed õhus ja kuuma külma vaheldumine jõudis minu kehasse ka lõplikult ja olen natuke haige. Nohu ja paha olla. Aga see absoluutselt ei mõjuta kuidagi mu tuju või veel vähem töötegemist,  

30. mai

10:14

No ma olen ikka veel tõbine, õnneks on mul töötavat nohurohtu ja palavikualandajat, nii et püsin jalul. Tegelikult on meil paljud siin haiged, üks mees peab iga päev arsti juures käima, et antibiootikumi süste saada ja veel protseduure teha. Mul ikka pole üldse viga midagi selle kõrval. Töö läheb praegu iga päevaga aina raskemaks, ma loodan, et varsti on see murdepunkt, et hakkab lihtsamaks minema ka. Rahvusvaheline tiim on küll tore, aga välismaalased pole harjunud sellega, et venelased karjuvad üksteise peale ja venelased pole harjunud sellega, kui keegi võiks karjumist isiklikult võtta. Eestlane on siin üsna mõnus vahepeal olla, muudkui kuuled, kuidas teised pooled üksteise töömeetoditest aru ei saa. Aga kuidagi peab töö tehtud saama. 

Meie söökla uhiuues WCs on sellised sildid üleval. Huvitav, kas need inimesed, kes mõtlevad jalgadega WC poti peale astuda, oskavad ka inglise keelt lugeda?

Kas teie olete kunagi saanud sõnumi numbrilt 112? Meie igatahes eile saime paljud SMSi hädaabinumbrilt - täna (30.05) peaks olema siis suured tuuled Astanas, nagu võiks selle sõnumi järgi arvata. Moskvas on juba üle 10 inimese hukkunud ning need tuuled võtsid suuna vist siiapoole. Õnneks tuulega ollakse siin harjunud, nii et usun, et siin läheb sündmustevaesemalt see tugev tuul. 

19:42

Ma pikalt olin omale kilejope ostmise äärel, aga ma ei ostnud seda. Mu hea kilejope on Itaalias ja valmis matkama, aga siin Kasahstanis sajab vahepeal ootamatult vihma ja kilejope oleks nii abiks. Täna kutsuti mind ühte järjekordsesse officisse ning oh üllatust - sain omale T särgi ja kilejope. Nii et vedas väga! Tänane päev on üle pika aja hästi natuke vähem pingeline, mis on väga abiks. Hommikul suruti mulle kõrgete bosside poolt üks latte kätte, ütlesin umbes 5 korda, et ma ei soovi, aga lõpuks sain aru, et vist lihtsalt muud varianti pole - võtsin selle latte vastu ja kinkisin edasi tehnilisele produtsendile, kellel seda väga vaja oli. Mina olin just kohale jõudnud, aga täna hommikul alustati tehniliste töödega kell 7 hommikul. Päevad on siin pikad, sõltumata sellest, kas proovid kestavad varajasest hiliseni või mitte. Täna hommikul tulime autojuhiga rekordkiirusel hotellist EXPOni, 20 minutiga umbes. Kui arvestada seda, et mõnikord kulub sama teekonna läbimiseks üle tunni, siis… Väga mõnus oli kiirelt jõuda. Sain apteegist igasuguseid erinevaid rohtusid ka, kuigi apteeker rääkis terve aja, kui ma apteegis olin, mobiiltelefoniga. Pärast internetist otsisin, et mis rohud ma kokku ostsin ja riigiti on ikka ravimiseadused erinevad, siin sain päris tugevatoimelist rohtu niisama apteegiriiulilt korjata. 

112 saatis täna ka sõnumi, et homme on ka tugevad tuuled. Õnneks või kahjuks olen ma ikkagi 90% oma ülevaloleku ajast siseruumides. Täna on tõesti külm ka õues, umbes 10 kraadi, samas nüüd paari päeva pärast lubab +30 kraadi. 

Selline lahe asi ka, et meil on siin raadiosaatjad - 13 kanalit ning iga kanal on kasutuses, mõnda kanalit kasutab ainult 5-6 inimest, aga mõne kanali peal on mitukümmend inimest. Mina olen suure osa päevast kanalil nr 3, mis on mõeldud stage managemendi jaoks, ja väga naljakas on see, et meil on kokku kuus stage manageri, aga neist kolmel on nii sarnased nimed, et me oleme mõelnud, et peaks nad ümber nimetama. Masha, Pasha ja Dasha. Masha to Dasha. Dasha to Pasha. Pasha to Dasha. Jne. See on päris naljakas ja kohati segadusseajav. Ja siin on veel üks Sasha. Lisaks on meil siin kaks aktiivset Katjat, kes ka mõlemad kanalit nr 3 proovide ajal kasutavad. Ühtegi Hannat ei ole, üks Anna on küll, aga tema väga aktiivne ei ole ning pealegi enamus on teda hakanud kutsuma Anjaks, nii on lihtsam. Ja Hannushka on minu kohta ka täiesti normaalne, nii et vene keel vaikselt hakkab külge küll. Samas on meil reegel, et raadios räägitakse üldjuhul ikkagi inglise keeles, aga no kui sakslane sakslasega räägib, siis ikkagi saksa keeles ja näiteks kui mul uut wifi parooli vaja on, siis saan seda eesti keeles Toomaselt küsida, nii et keegi teine seda teada ei saaks. 

Üldse on väga kirjeldamatult äge see, et siin on eestlased. See on selline turvaline ja kodune tunne, mis siis, et me omavahel räägime ainult tööasjadest, siis ikka on nii vabastav vahepeal lihtsalt normaalselt rääkida ilma, et proovide end väljendada võimalikult lihtsate inglisekeelsete lausetega, et kõik ikka aru saaksid. Kusjuures ma arvan, et mu inglise keel on siin alla käinud, sest kui midagi peab selgeks tegema, siis väga lihtsas inglise keeles. 

Avashowni on veel aega lausa nädal aega ja kolm päeva ning mina lendan järgmisel pühapäeval ka juba Eestisse, täitsa tore oleks vahelduseks omada jätkusuutlikku internetiühendust ning hingata värsket õhku. Aga elu Kasahstanis on ka täiesti normaalne ning aeg läheb siin nii kiiresti, et ma ei suuda uskuda, et olen nüüd peaaegu kaks nädalat siin olnud. Kui võib-olla tundub luksus, et oo, iga päev tuleb autojuht hotelli ja veab sind kohale ning voodi teeb koristajatädi ka päeval ära, siis sellise töötempo juures ei tundu see üldsegi luksuslik, sest aja hind on siin hoopis teine kui igapäevaelus.  

28. mai

10:34

Ja ongi esimene seiklus käes - ma jätsin oma telefoni autosse. Igal hommikul tuleb sõita siia kohale autoga - sõltuvalt päevast võib see võtta aega 30 minutit või poolteist tundi - mõnikord on mõned teed suletud või pannakse uut asfalti või on ummikud suured, teisel päeval aga on linn tühi ja sõit kulgeb kiirelt. Hommikuti on autos hea teha väiksemaid töid, mida saab teha telefoniga või ilma internetiühendseta (saata e-maile telefoni 3G väga vaese leviga või kontrollida üle dokumente arvutis) ning kuna me üldjuhul stardime nädalavahetusel 1h15min varem ja nädala sees 1h30min varem kui kohal peame olema, siis on need hommikused autosõidud võrdlemisi unised. Ja no täna juhtus see, et mu telefon jäi autosse. Autojuht on õnneks kogu aeg sama, nii et ma saan oma telefoni kätte! iCouldi “find my phone” näitab mulle pidevalt asukohta ning siinne kohalik venue manager juba organiseeris ka selle, et tunni aja pärast on mu telefon mul tagasi turvaliselt käes. No õnneks on mul alles varutelefon ja tööd saab ilma telefonita koha peal hõlpsalt teha, aga see esimene ehmatus, et telefoni ei ole, oli ikka hirmus. Siin on telefone kaotanud väga paljud ja mina olen esimene, kes selle ilusasti kätte ka saab.. Loodetavasti 😃

16:16

Ja saingi telefoni kätte, uskumatu lugu! Eriti uskumatuks teeb selle see, et autojuht on kohalik - ta ei räägi inglise keelt ega ka mitte vene keelt eriti. Aga telefon õnnelikult tagasi õiges kohas ja no ma olen hoolikas niigi, aga olen siis veel 100 korda hoolikam! Kuna täna on hea interneti päev, siis ma vist proovin paar pilti ka üles laadida äkki. 

Sain oma nimega kohvi! Muideks - Kasahstan läheb vaikselt üle ladina tähtedele (praegu on kirillitsa tähed).

Ja siis selline kohvi täna :)

Alates eilsest on meil reaalselt SÖÖKLA, kus saab SÜÜA, mis tähendab seda, et enam ei peagi iga päev hamburgerijärjekorras ootama ja mega kiiresti ühe burgeri alla kugistama vaid reaalselt saab süüa. Söök on hea, umbes selline koolisöökla (kandikud ja kokatädid), aga KÕIK on uus alates taldrikutest, kahvlitest ja lõpetades kokatädide riietega. Ja see pilt on tehtud seal läheduses. See bling asi on üks väga väga suur sein, mis on tehtud hõbedastest-kuldsetest litritest ning kuna enamus ajast on siin tuuline, siis see võbeleb nagu oleks ekraanilaadne asi. Äge igatahes!

Nii õnnelik olin ühel päeval, see oli tõsi, sain 8h magada, siiamaani mäletan seda päeva (ööd), see oli vist üleüleeile või midagi.. Sellist vaatepilti tihti ei näe!

Kuna midagi eriti üles ei tohi üldse panna, siis ma ei julge riskida sellega, et äkki midagi nagu peaaegu tohib, aga tegelikult ei tohi. See pilt on EXPO alal teel söökkasse, ma ei mäleta, miks ma selle tegin.. 

Eile otsisin autojuhti pikalt taga, aga leidsin üles ja ilus päikeseloojang oli.

Kolm musketäri! Siin on väga äge tiim ja kuigi töö on pingeline ja kuna keegi midagi väljapoole rääkida ei saa, et mõtteid vahetada, siis me räägime ainult hommikust õhtuni tööst, aga ikkagi on tore! Ma võin seda öelda, et avashow'l saab näha tehnilisi lahendusi, mida tehakse siin praegu esimest korda maailmas. Nii ongi! Kui ma proovide lindistusi õhtuti üle vaatan, siis külmavärinad tulevad peale ka juhul, kui katsetame nii umbes 40% asjadest, mis laval tegelikult juhtuma hakkab. 

27. mai

11:52

Esimene päev kohviga! Mulle toodi Starbucksist laktoosivaba piimaga (loodetavasti, hehe) Latte, koos minu nimega. Mure on selles, et iga kord kui ma laktoosivaba piima joon, siis mul ikkagi on natuke imelik olla, sest ma kahtlustan, et äkki ikk aoli seal laktoosi ka sees. Niisiis ma istun nüüd siin väikse hirmuga, aga loodetavasti oli see laktoosivaba piim, maitses küll teistmoodi kui ma arvan, et tavaline piim võiks maitseda. Või kes teab, äkki siin Kasahstanis tehakse hobusepiimaga Starbucksis kohvi..

18:27

Nüüd on elu jõudnud niikaugele, et siin on tekkinud juba palju uusi sõpru, nii et elu siin Astanas (õigemini töö.. elu nagu väga pole), on iga päevaga toredam. Lõunapausid mööduvad väga väga rõõmsas meeleolus ning kõige ägedam on see, et ma leidsin siit ühe vene tüdruku, kelle viimaste aastate elukulg on peaaegu samasugune nagu mul (alates ülikooliteest lõpetades parimate sõprade tööpositsioonidega) ja nüüd me töötame siin koos üsnagi samalkalama alal. Ma olen alati mõelnud, et kuidas oleks iseendaga koos töötada, et kas ma lähen närvi ja nii.. Aga tundub, et ei läheks! Ta tõesti käitub, mõtleb ja tegutseb täpselt nagu mina. Nii äge!! 

26. mai

07:18

Olen juba peaaegu tunnikese üleval olnud, et end päevaks ette valmistada ja loobusin täna hommikusöögist, söön oma toas fake-oreosid ja joon külma teed, mida ma eile hommikul omale tegin, aga alles nüüd juua jõuan. Vaatasin täna hommikul korraks, et mul öökapil on paar raamatut, näiteks Viplala lood, mida ma väga lugeda lootsin, aga praegu tundub küll, et ühtegi neist raamatutest ma lugeda ei jõua. Lootus on, et võib-olla lõpu poole, kui asjad juba rohkem paigas on, läheb natuke hõredamaks graafik, aga praegune päevaplaan on selline, et sõltuvalt päevast kell 6 või 7 üles ning kell 00 või 01 magama ning kogu ärkveloleku ajal on kaks pausi ohtrast ajutegevusest ning need mõlemad on mõeldud söömiseks :)

18:38

Tõestus ka, et ma olen elus (ja et eestlastel on kleepsumasin kaasas):

25. mai

23:11

Update - olen elus 😀

24. mai

10:28

Eile oli väga kõva tuul, täna hommikul pesin juustest seda liiva ja tolmu välja mitu korda ja ikka veel on pea seda täis. Silmad jooksid kõigil vett ja hingata ei saanud. Ma pole kunagi elus nii tugevat tuult näinud, ka tuulise mere ääres või tormiga on Eestis ikkagi väike tuul.

Täna öösel sadas nii kõvasti padukat, et ärkasin selle peale üles. Mu akna taga on täpselt see õige plekkkatus, mis kõvasti ka häält teeb. Muidu mulle väga meeldib see vihmasabin plekkkatuse vastas, aga see oli nii tugev, et pidin akna kinni panema ja ikka oli tunne, et trummarid teevad eriti intensiivset trenni otse mu ajus.

Täna hommikul avastasin maailma kõige mugavama riietuse ja ma olen nüüd nii õnnelik. Ostsin enne siiatulekut omale veits musta värvi riideid kaasa, see oli kõik väga põhejndatud, sest tõesti ei saa kaks päeva samade riietega käia. Peale 16-tunnist kandmisfaasi kuumas/tuules/tolmus muutuvad riided üsna vastikuks ning kuna mul toas pesumasinat ei ole, siis ma ei saa iga öö riideid pesta ka. Nüüd aga on mul ühed püksid ja üks pluus, mis on nii mugavad, et mul on tunne, et tahaks ainult nii terve oma elu edaspidi ringi käia. No tavalised mustad püksid ja tavaline must pluus, aga teate küll - kui materjal on õige ja seljas on kõik mugav ja tagatipuks näeb see ka enamvähem normaalne peegelpildist välja, siis on ju kõik rohkem kui hästi.

Mul oli eile õhtul valida, kas kukun kell 00:00 väsinult voodisse või teen tööd ja magan hommikul sellevõrra rohkem. Mu plaan oli, et lähen magama, aga kuidagi kui ma voodisse heitsin, tundus mulle, et mu arvuti vaatab töölaua pealt mind etteheitva pilguga, et miks ma ei võiks siis seda ühte excelit ära nüüd teha, niisiis ajasin end üles, veetsin ainult tunni (!) arvutis ja läksin magama ja hommikul sain ka kauem magada. Kuigi see paduvihm äratas mind öösel üles, aga sellest polnud midagi.

23. mai

23:47

Koosolek pidi lõppema kell 21.15, aga lõppes kell 23.15, vestlus autojuhiga (see on väga erakordne, et see on inglise keeles) ütleb praeguse olukorra kohta kõik. Ma olen sinine (kohutav inglise keel, kui 16 tundi päevast teed tööd, siis juhtub see) ja autojuht hall mullike.

22.mai

02:00

Nagu te olete võinud aru saada, siis nüüdsest peale on üsnagi töine kõik ning võin teile teada anda, et olen elus. Võin kinnitada, et kõik on hästi ja kõik on tore ja läheb väga ladusalt! Mu välja saadetud e-mailide all ei ole enam "Hanna -"eesti telefoninumber" vaid ees- ja perekonnanimi ja kolm erinevat numbrit, kõik erinevatest riikidest. Ja muideks, juba teist korda pakuti mulle, et kas ma olen itaaliast. 😉 Mis ma oskan öelda! Lähen nüüd kohe magama, et varsti uuesti üles ärgata! Ja meil on viis keelt kasutusel, nii et te võite ainult aimata, mis mu aju keeleosakonnas praegu toimub. Kõik kirjavead ma kirjutan selle arvele. Head ööd!

12:02

Eile avastasime, et Astanas on nii palju apteeke, et lausa imelik. Ühel umbes 300-meetrisel tänavalõigul lugesime neid kokku KUUS! Ja see ei olnud mingi kesklinna apteegitänav vaid täiesti linnaäärse linnaosa suvaline tänav. Lisaks on kahtlaselt palju ka lillepoode ning notareid. Eile nägin ka esimesi sääski (!), üks hammustas mind kõrvast. Täna sain teate, et võib-olla kolime mina ja Alo siit hotellist ühte teise hotelli, aga eks näis, võib-olla ka mitte. Olen nii ilusasti kõik lahti pakkinud ja väga rahul kõigega, samas asukoha poolest on see teine koht pisut praktilisem. Eks näis.

21. mai

10:06

Täna jätan hotelli hommikusöögi vahele. Esiteks on mul toas praegu piisavalt asju, mis on paremad, kui hotelli hommikusöök. Õunad, mis ma eile ostsin, on kahjuks veel liiga kõvad, et neisse hambad sisse lüüa, las nad veel natuke ootavad. Aga kurke ja neid teisi asju (nektariinid? vist) olen ma söönud küll juba. Teiseks seetõttu, et tõenäoliselt on mul veel korraks päeva esimeses pooles võimalik miskit hamba alla pista. Tänane päev on selline, et natuke oleme koha peal ja siis on üks megameeting ühes kesklinna hotelli konvenrentsisaalis, kuhu tuleb kokku nii palju rahvast, et ma juba põnevusega ootan, kuidas see välja hakkab nägema.

20. mai

tänased postitused:
10:30
11:42
21:20 (pildiralli)

10:30

Täna on vist viimane (või eelviimane) päev, kus saan nii hilja veel hotellis olla. Joon oma jahtunud rohelist teed ja salvestan uusi kohalikke numbreid oma telefoniraamatusse, et kõik ikka olemas oleks. Ma magasin väga hästi, kuna siin on võimalik tuba kardinatega täielikult ära pimendada, siis on ärgata natuke raske, sest tundub, et ikka veel on öö. Pean ikka mingi pilu kardinate vahele jätma, et end hommikul üles ajada. Täna on imelik ilm. Taevas on pilves, aga samas maa peal on objektide varjud ikka sellised, nagu päike paistaks.

11:42

No täna hommikusöögil ei olnud minu lemmiksaiakest ja lisaks olin ma eelmisel õhtul omale teed juba tuppa valmis teinud, nii et teed ma ka ei joonud. Kurki ka polnud täna piisavalt, nii et mu hommikusöök oli igati poolik. Nälga ei jäänud, aga seda kohupiimakorpi lõpuni ka ei söönud.

Nii lahe on iga hommik siia kohale jõuda ja näha, kui palju asjad edasi läinud on. Eks siin ole omad põhjused ka, miks mõndasid töid tehakse kõrvalt vaadates pisut absurdses järjekorras, aga aina selgemaks hakkab saama, et kuidas need süsteemid siin töötavad.

Mu töö on täiega põnev ja mul on natuke kahju, et ma ei saa rääkida erinevatest keerukustest, mida lahendada ja erinevatest erroritest, mis võivad ette tulla. See on meie tehniline ruum / office praegu, kus ka mina päris suure osa ajast veedan. Pildil kaks saksa tippvalgustajat. Iga kord kui ma vaatan seda nimekirja, kes meil siin tiimis on, siis hakkab kõhus ringi keerama, et kas ma tõesti istun nendega sama laua taga ja tõesti arutan nendega sellise taseme asju. Aga tegelikult ongi normaalne see, kõik on toredad ja mis peamine - kõik on töökad ja asjalikud! 

21:20

Internet on täna hotellis väga hõre. Kahjuks oli mul just täna hirmsasti vaja hotellis oma "kodu"kontoris tööd teha. Lõpuks sain tehtud, aega läks vist vähemalt poolteist tundi kauem kui oleks normaalse internetilevi paistel läinud, aga mis seal's ikka. Mul on suur kahtlus, kas ma üldse pildid üles saan, praeguseks on natuke paremaks see ühendust läinud, aga ma vähemalt proovin. Ma vabandan kohe ära, et need pildid on täitsa freestyle järjekorras, aga kuna internet on siin nii hell täna, siis ma ei julge neid ümber ka tõstma hakada :)

Kui Hanna peale neljatunnist koosolekut hotelli jõudis, oli internet juba ära läinud. Ehk siis otsustasin oma 10000-sammu eesmärki natuke lähemale tuua. Kui enamus päevast peab istuma kannatlikult laua taga, siis need sammud kuidagi ei kasva.

Käisin kohalikus poes peale jalutuskäiku ning ostsin endale päevaseks varuks natuke snäkke, sest tänane päev näitas, et kuigi päevakavas on lõunapausid sees, ei tähenda see seda, et sellel ajal ilmtingimata süüa jõuab. Aga kuna ma olen päris kaval, siis läksin oma hotelli kõrval olevasse keldripoodi (sinna samma, kus üks onu noaga mulle sim-kaardi õigeks vorpis) ning ostsin head-paremat. Need poe töötajad juba kõik teavad mind nägupidi, sest üleeile veetsin seal oma head pool tundi üritades segakeeles selgeks teha oma vajadusi. 

Tänane õhtusöök oli selline. Kui tellida morssi, siis saab päris head jõhvikamahla! Tagaplaanil kohustuslikud rahvus-pallikesed. Lahked venelased tegid jälle mulle õhtusöögi välja ja saatsid veel mu numbrituppa terve suure korvitäie neid pallikesi ka. 

Pilt jalutuskäigult. Ma sattusin hiiglama suurde parki, kaugelt juba oli kuulda, et kuskil üürgas OPA GANGNAM STYLE lugu ning peale seda tuli hitt nagu Macarena, edasi ma isegi ei mäleta, mis muusikat mängiti, aga igatahes oli pargis mingisugune lõbustusüritus. Naljakas on see, et siin tõesti on vähe rahvast kuidagi. Ruumi on väga palju, aga inimesi on nagu vähe.. See pilt ilmestab ka seda. 

See on mu hotelli fuajee. Ma olen kuulnud, kuidas mõned inimesed natuke nurisevad enda hotellide üle siin, meil näiteks ka SPA ei tööta, aga minu arust on igati kobe hotell. Iga päev tehakse voodi ära ja teenindajatüdrukud-poisid proovivad inglise keeles suhelda.

Paljude asjade seas tõin ma siia kaasa ka ühe rätiku :) Tsau Airin! Noh, et nagu kodusem oleks või nii. Siin samas poe ees müüb üks kuldhammastega KASAHH (ma kuulsin täna esimest korda kasahhi keelt, see on ikka öö ja päev vene keelest) puu- ja juurvilju ja ma ostsin ta käest umbes 5€ eest sellise komplekti asju. 

Täna jalutasin ühes pargis ja vaatasin, et miks keegi pinkide peal ei istu. Kui olin juba pargi lõppu jõudnud, sain aru, et kõik pingid värviti äsja üle. Kõik puud on siin veel noored, selliseid SUURI puid ei ole, aga see-eest on hästi palju noori puid. Ja ma saan aru ka, miks neid siia istutatakse. Siin laiadel tänavatel on tunne, nagu viibiksid tuulise mere ääres. Kõva tuul. Ainult et soolase niiskuse asemel, mida meri sinuni tooks, on õhus tolmu, mis lendleb ja teeb olemise kuivaks. Puud varjavad natuke seda tuult. Suure tänava peal kõndides oli täitsa mõnus pikkade riietega olla, aga kui natuke tuulevaiksemasse kohta sattuda, siis on siinne palavus METSIK.

See oli esimene vaade pargile, kaugusest kostis parasjagu PSY gangnam style'i. Kogu siinne olemine on väga sürr. Täna kui ma autoga jälle tund aega mööda pealinna sõitsin (uuel marsuudil), jõudis vist enam-vähem kohale, et ma olen Kasahstanis. See ei ole nagu Euroopa, see ei ole nagu Venemaa (vähemalt ma arvan) ja see ei ole nagu Aasia (vähemalt ma arvan). See on nagu Kasahstan. Nii imelik!

Ühest õigest linnast ei puudu ka vaateratas! Kas te teate, et Tallinnasse tuleb ka vasrsti 120m kõrgune vaateratas?

Nonii.. Kuna mul oli täna natuke vaba aega, sest internetti ei olnud, läksin alla hotelli vastuvõttu ja üritasin uurida, et kust on üldse võimalik postkaarte osta ning kuidas neid saata. Selle peale otsis abivalmis neiu sahtlist ümrbiku, pani letile ja naeratas mulle. Lõpuks googeldasin "postcard picture with both sides" ja "astana postcard" ja "tourist postcard" ja näitasin neiule pilte ja selle peale andis ta mulle taksonumbri, kuhu helistada.. Nii et postkaarte ma täna veel saata ei saanud. 

RADISSON! Aga üks huvitav asi Astana puhul on see, et siinne linn on peaaegu reklaamivaba. Seda on väga raske ette kujutada, kui sa elad Tallinnas või Tartus (või Milanos või ükskõik kus), kus iga prügikasti peal on kellegi nägu või teade uuest osturallist. Ma olen siin reklaame näinud küll, aga ma võiks need vist kõik kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Lennujaamast tulles oli paar suurt reklaami, kesklinnas nägin kahte reklaami... No muidugi on olemas majade peal sildid, et mis asutusega tegu on, aga isegi kaubanduskeskuste välisilme jätab mõnikord mulje, et äkki seal toimib hoopis mõni muu asutus sees.

See oli ka sellest suurest pargist, kus lõbustusüritus käis. Mulle jäi mulje, et se karusell/lõbustus oli lausa tasuta, aga ma ei hakanud proovima.

NONIII!

Hinnad siis eurodes:
98 - 0,462€
96 - 0,442€
92 - 0,405€
gaasi hind oli 65 kzt'd ühes bensukas ehk 0,185€

Esiteks - ma pean tunnistama, et ma 100% kindel ei ole, kas need hinnad on liitri kohta. Peaksid olema. Ja teiseks - ma ei tunne ennast enam nii süüdi, kui iga päev kirjutan homseks päevaks enda autojuhivajadused. Just momendil tuli mulle homne info autojuhtide ja autode kohta, kellega õigest kohast teise õigesse kohta saab. Süsteem on selline, et eelmisel päeval edastan transpordikoordinaatorile kõik soovid (kust kuhu, mis kell start, kas tahan kellegi auto peale lisaks võtta) ning siis mulle edastatakse autojuhtide numbrid ja autode kirjeldused. Kõige populaarsem auto on praegu olnud Toyota Camry, aga olen sõitnud väga uhkete Mercedeste ja Audidega ka. Kõik autod on seest laitmatus korras ja kõik autojuhid on maksimaalselt viisakad. Täna sain isegi ühte autojuhti VENE keeles juhendada, et kuidas hotellini sõita, sest ta oli minu jaoks asendusjuht ning meie hotell asub natuke trikiga kohas. Ning jah - Astana on nii lihtsa planeeringuga, et mina oskan vene keeles juhendada "vot tam, da, tam, tam"

Ja lõpetuseks veel üks klassikaline vaade tänavale.

Võib öelda, et tänasest hakkas nüüd suurem töötegemine pihta, pidin saatma laiali esimesed uhked e-mailid enda nime alt kõikidele tähtsatele onudele ja tädidele ning mu telefon muutus järsku väga populaarseks. Ma arvan, et homme ja ülehomme on ka veel õige pisut lihtsamad päevad, aga alates teisipäevast läheb tempo päris kreisiks. Nimelt on osalt asi ka selles, et olen sellises rollis, kus ma pean põhimõtteliselt kogu aeg kohal olema proovides, ükskõik, kes mida proovib. Õnneks on siin üldine õhkkond üsna tore, kuigi vaikselt hakkab see pingelisuse noot ka sisse tulema, sest teha on palju ja aega võiks ju alati rohkem olla. Tehnilised lahendused on sellisel tasemel, et Eestis olles ei oskanud ma veel und ka näha poolest sellest, mis siin üles seatud on. Aga kõik tundub koha peal väga normaalne ja igati loomulik. Suured asjad tehaksegi suurelt. 

Üks asi veel, mis mulle meelde tuli, millest tahtsin kirjutada. Nimelt! Mulle tundub, et kohalikud siin eriti ei naerata. Või noh, nad on täpselt nagu eestlased! Otsa ei vaata ja kui vaatavad, siis pööravad üsna ruttu pilgu ära. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen natuke liiga peast itaallaseks läinud või on see päike siin kuidagi teistsuguse paistmisega, igatahes ma avastasin end kõigile naeratamast! Kõikidele töölistele, inimestele, kes tänaval vastu tulevad ja muidugi, mis peamine, kõikidele valvuritele. Seetõttu täna hommikul tööpostile jõudes pobises umbes iga teine vastutulev töötaja (peamiselt siis ehitajad-valvurid-koristajad-asjaajajad-javeelkordvalvurid) mulle juba aimatava "strjaastvjuute" moka otsast ning mina rõõmsalt pobisesin midagi veel segasemat vastu. Mu vene kolleegid olid väga hämmingus, et kas ma tõesti kõiki neid tean või kuidas nii, et nad mu poole nii viisakalt-rõõmsalt pöörduvad. Ma ise ei osanudki sellele tähelepanu pöörata. Kui sa kedagi ikka iga päev näed (mis siis, et ma nägudel vahet teha lihtsalt ei oska veel, nii et äkki on hoopis iga päev uued inimesed?!), siis on ju loogiline, et viisakas on teretada. Või ei? Appi! Kas ma ei olegi keskmine eestlane enam? 

19. mai

tänased postitused:
09:10
10:29
16:42
20:08 (hästi palju pilte)
21:31

kell 09:10

Nii, kuna esialgu tundub, et mul on praegu PISUT rohkem aega, siis mõtlesin, et ei lase end puhata ja tegelen siis oma vaba ajaga nii, et kirjutan blogi. Õues on nii tuuline, et hommikul kell 9 nagunii jooksma minna ei saa. Ja no olgem ausad, kas ma lähekski? Proovin blogi pidada siis rohkem kui 1x päevas täna, äkki isegi õnnestub!

Täna ärkasin üles umbes kella kuue ajal, proovisin venitada oma und veel kella seitsmeni, see väga ei õnnestunud, aga vähemalt loiberdasin voodis ja ei astunud sealt sammugi välja. Kui meil on kell kuus, on Eestis kell 3 öösel! Toas oli temperatuur üsna jahe, sest jätsin ööseks akna lahti, kuna vahepeal hingasin kogu õhu oma toast ära. Siin aga on selline kõrbekliima natuke. Päeval on hästi soe ja öösel hästi külm. Ja siin on TUUL. Mitte lihtsalt selline tuul, et oh, natuke tuuleiilike külmetab, vaid tuul, mis sasib ära su soengu (ehk siis pole mõtet juukseid ilusasti sättida, sest muidu ma ju iga päev teen seda), viib ära su lendleva salli ning paneb õhtuks pea valutama, kui sul enam salli pole. Õnneks see sall, mis ära kadus, ei olnud minu kaelast, mul lihtsalt ei olnudki salli eile ja seetõttu tean, et see tuul ajab pea valutama. Ja päikseprillid kaitsevad küll päikese eest, aga palju olulisem on see, et tänu neile ei satu NIIII palju tolmu/liiva silma. Ühel eestlasel on juba silmapõletik.

Eile õhtul sain kaks kutset õhtusöögile ning ühe kutse linna avastama, aga kuna olin pühendunud enda välja puhkamisele, ei võtnud ma ühtegi kutset vastu. Küll aga on armas see, et tundub et Kasahstani üksindlus (?) mind vist siin tabada ei saagi.

Tänane plaan on selline, et kell 11 saan jälle Sergey ja Alexandr'iga venue'le, täna on mul juba akrediteering ka olemas, mis tähendab, et nad ei peagi mind sinna sisse smuugeldama nagu eile. Lisaks on mu varustusse lisandunud kiiver ja neoonvest. Superstiilne, ma tean. Täna on mul mitu kohtumist, mitte ilmtingimata sellises järjekorras:
- kohtumine lavastaja, et arutada läbi proovide kulg ning nende toimumise kord
- kohtumine tehnilise produktsiooniga, et arutada läbi proovide võimalik edasilükkamine, kui selleks peaks vajadus tekkima ning võimalused tehniliste proovide toimumiseks alternatiivsel ajal
- kohtumine kohaliku timecode manageriga, et arutada läbi, millal saame lukku panna timecode'i vundamendi
- kohtumine ühe inimesega, kes saatis ühe meili peale (mitte minu saadetud, aga sisaldas minu tööks väga olulist informatsiooni) sellise vastuse :
"think is not true

we should discuss this!!"

Ja siis asjad, mida ma ise tahaksin teha:
- minna külla Soome paviljonile, et Villet ja Laurit näha, kellega ma lennujaamas kohtusin
- minna superkaubanduskesksuesse "MEGA SILK WAY", mis pidi olema väga mega. Seal on mitte üks, vaid lausa KAKS Starbucksi. Lisaks soovitati mulle osta sealt endale kummikud ja tõukeratas (?). See koht on meie töökohale päris lähedal ning kuna esmaspäevani on mul pigem paindlik graafik, proovin end ümbrusega kurssi viia, et kui juba kiire on, saan vajadusel MEGA SILK WAYsse kedagi saata, kui ma tean, et sealt saab näiteks teipi või joogikõrsi või kes teab, mida vaja võib minna. Muideks seoses EXPOga on Astanast ära ostetud viimane värviprinter, viimane ruuter ning KÕIK neoonvestid ja kiivrid! Nii et neid asju ei saa isegi MEGA SILKY WAYst. See tõesti on nii mega, et lausa kutsub caps lockiga kirjutama!


Ja nüüd lõpetuseks teile mõned pildid hommikust:

Täna sõin täpselt sama asja, mis eile, ainult et võtsin ka rohelist teed ja võtsin ühe õuna endaga pärast veel kaasa. See pirukas on mingi huvitav pirukas, täna polnud pirukate laua juures silte, aga pirukaid oli 10 erinevat sorti, võtsin sama, mis eile. Kapsa ja umbes kolme asjaga veel. Väga maitsev. 

Minu vannituba. Väga mõnus tüdruku jaoks! Hommikul on seal täielik segadus, kui ma kõik oma asjad laiali laotan, et end peeglist vaatamise kõlbulikuks sättida. Muideks - siin on umbes 90% inimestest mehed, nii et see on natuke ebaaus, ma juba tunnetan, kuidas ma 1) hakkan iga päev 15 minutit varem üles tõusma, et end ilusamaks teha 2) või veel tõenäolisemalt -  mul hakkab täiesti suva olema sellest, kuidas ma välja näen

Mu töölaud on praegu selline, väga segadus valitseb seal veel, sest ma tegin pilti täpselt nii, nagu see oli eile minust jäänud. Nagu näha, siis võtsin kodust kaasa enda megahipster kõrrega teejoomispurgi ja paar raamatut.

Need kolm asja (+ pass) on kohustuslikud aksessuaarid, et ma oma töökohale sisse saaksin. Muideks, passi küsitakse siin peaaegu kogu aeg. Tahad raha vahetada? Palun passi. Tahad sim kaarti osta? Palun passi! Tahad tänavat ületada? A kus pass on? No päris nii hull pole, ma olen üksjagu tänavaid ilma passi näitamata ka juba ületanud.

No siin on umbes 130 eurot. Kohe väga rikas tunne tekib. Hotelli restoranis on hinnad natuke odavamad kui Eestis, eile sõin suure portsu koos väikse eelroaga ning pokaali veini ning pudeli veega 4362 kohaliku raha eest. Ehk siis umbes 12 euro eest. Juba on planeeritud üks õhtusöök fancy's restoranis "Fushion", kuhu peab ette helistama, et oleks soov hobuseliha süüa. No ma ei tea...

10:29

Nonii! Ma ei saanudki hakkama enda telefoni ümbersuunamisega, aga õnneks on mul alati ka plaan B olemas, seekord siis läheb vanakooli moodi käiku 2 telefoni (muidugi mul on igaks juhuks 2 telefoni kaasas!). Hommik läks e-mailide tähe all, olen saatnud vist 20 e-maili ning pakkinud tänaseks päevaks endale töövahendid kaasa, joonud ära natuke teed ning käinud umbes 5 korda WCs, sest praegu on meil koha peal tööd tehes ainult 1 WC ning see on päris kaugel. Kui ma uurisin, et kuidas inimesed hakkama saavad, siis vastus on see, et kõik on väga kaua sellisel alal töötanud ning nende organism on harjunud 2x päevas WCs käima. Pean kähku harjutama hakkama! Samas Aadama passiooni ajal oli üsnagi sama värk, hea kui üldse päeva jooksul leidsid minuti, et WCsse ja tagasi joosta. ÕNNEKS käin ma WCs üle keskmise kiiresti. Väga oluline jutt teile lugeda!

Pool tundi on veel väljasõiduni aega ja ma koristasin natuke oma tuba ja mõtlen, et kas jätta toas aken lahti või mitte.. Mul on nii suur hea voodi, et iga kord kui ma sellele pilgu viskan, mõtlen, et äkki peaks hoopis pikali viskama. Ma tean, et tõenäoliselt varsti mul enam sellist luksust ei ole, et võiksin mõelda magamisele vaid kui hetk tekib, siis vajun lihtsalt voodisse, aga praegu võin oma peas neid mõtteid hellitada nii palju kui kulub :)

No ja internet jookseb siin pidevalt kinni, AGA kui ta olemas on, laeb ta ära isegi youtube videoid (mis on luksus!), nii et ma ei oska hotelli kohta mitte ühte halba sõna veel öelda! Vaikselt hakkan juba toredate hotelliteenindajate nägusid ka eristama, kuigi nag on ikka väga ühte nägu. Nimedeni pole veel jõudnud, sest esialgu pean oma töökaaslaste nimed selgeks õppima. Ja no kui sul on 5 Sergeyd, paar Slavat, mõned Alexandrid ja siis veel hunnik nimesid, mille olemasolust eesnimena ma esimest korda kuulen, on päris keeruline. Aga õnneks on mõned Phillid, üks Toomas ja üks Tarmo ka!



16:42

Tänane tööpäev hakkas nii, et jõudsin umbes 11:40 siia officisse ja kohe libistasin end ühele koosolekule, mis väga asjalikuks osutus. Siis oli veel üks pikk koosolek ja siis oli kell juba kolm ja minul kõht päris tühi. Käisin kohalikus SILK WAYs ja sõin Kentucky Fried Chickenit, aga söögivalik on seal suur, sest otsides 10 minutit WC'd leidsin ma umbes 10 sushikohta, mida ka katsetada tahaks. Peale seda käisin korraks külas Soome paviljonil, et sealt ära tuua natuke teipi, mis eestalsed eestlastele saatsid ja nüüd istun tagasi oma tööpostil, üks koosolek lükati homsesse ja teen tasakesi tööd. Ja noh, kirjutan teile, sest mul praegu veel on see võimalus. Aina enam tundub, et varsti enam ei ole, sest töömahud on suured ning ma olen, nagu alati, oma lemmikpositsioonil - ühendan kõiki loovisikuid tehnilise tiimiga. Ametlikult olen kirjas nn loovinimeste tiimis, aga pean suhtlema mõlema poolega ning pidevalt üritama selgeks teha, kas need absoluutselt kreisid ideed on võimalikud või mitte. Ja ühtlasi pean vaatama, et keegi pahakseks ei saa, et peab olema liiga kaua üleval, et mingit uut liigutust programmeerida või valgust sättida või et pahameel ei tuleneks sellest, et mõni kontseptuaalselt oluline (ja ääääärmiselt kulukas) eriefekt ära ei jääks.

Ühtlasi on tänu minu algatusele nüüd kuskil kõrgematel kanalitel arutelu, et kui palju sotsiaalmeediasse postitada võib, sest avastati, et see on probleem. Kuigi meie lepingud on üsna konfidentsiaalsust nõudvad, on osad mehed instagrammi juba lavast pilte pannud. Aga seda ei tohi kindlasti teha. Ja muideks, mu rahvusvaheline perekonnanimi lööb siin täiega laineid, sakslased on sillas, venelastel on kerge. Ja just praegu anti mulle uus kohalik number, aga õnneks ma sain neile viisakalt ära öelda ja nad olid natuke hämmingus, et kuidas ma juba oskasin endale ise teha selle. Amazing magic, I know.

Ja nüüd pildiralli ka. Siin offices on meil ekstra-aeglane internet nii et pidin ootama, et enamus inimesed siit lahkuksid. Paraku täiesti vales järjekorras on need pildid. Ja siis veel - lahe on see, et kõigile on väga teatavaks tehtud, et ma sõnagi vene keelt ei oska (mis on väga õige!), aga samas ma saan ikkagi natuke aru, et millest räägitakse ja mis plaane tehakse, nii et mul on sakslaste ja inglastega üsnagi edumaa!

See on see kohalik suur muna. Tegu on 8-korruselise hoonega, mis võib-olla on ka Kasahstani paviljon (ma lihtsalt pole aru saanud sellest veel) ja see on 8-kordne, seal sees peaks toimima sinna loodud kliima, mis jahutab seda seest päikeenergiaga. 

Lauri ja Ville Soome paviljonis. 

See on see SILK WAY sealt seest. Umbes 1/4 inimestest on kas valvurid/politseinikud või koristajad. Puhas oli seal küll! Ja turvaline tundus ka!

Kohalikud tublid mehed teevad tööd. 

See on mingi väike lava. Päriselt.

See on teekond minu office'isse igal hommikul :)

Kohalik KFC. Täitsa sai aru menüüst. Maitses keskpäraselt, aga ma usun, et see maitsebki keskpäraselt. Homme söön sushit. 

Soome paviljoni bossid mehed. Nii tore, et ma oskan öelda "tosi kiva" ja "midäs mennüt" ja "Muuuuuumimammmaaa". Ja no nemad oskavad ilusasti inglise keelt ka :) Aga tõenäoliselt on see viimane kohtumine meil, sest ma ei saa vist tulevikus lihtsalt neile külla minna, kuigi nad täitsa siin lähedal töötavad. Samas kes teab, äkki õnnestub!

20:08

Kuna ma pean jõudma sööma enne kella 21, siis ma ei tea, kas reaalsuses ma ka õigel ajal selle postituse suudan ära postitada, sest pilte on enam kui küll!

Selline on osa aatriumist. Lavast ma pilte ei pane, aga kas see annab natuke aimu?

Minu tee kontorist välja. Onud teevad suitsu seal. 

Ma olen väga hämmelduses, kuidas iga päevaga on asi jälle väga palju kaugemal!

Võimatu võimalikuks:

Kas selline asi tõesti mahub sellest väiksest aiast välja? Tegu on kraanaautoga.

Kohalik mees juhendab.

Poole peal juba!

Ja väljas!!! Uskumatu.

Ülipõnevad pildid. Ootasime autojuhti päris kaua täna, sest linnas olid väga suured ummikud. See oli aga hea, sest siis sain sõita teist kaudu koju ning teile umbes 30 uut pilti teha.

Minu varustus.

Joseph ütles väga õigesti, et justkui oleks mõnele inimesele elu-suuruses legod kätte antud ja öeldud - ehita! Fantaasiat siin jätkub! Sellised copy-paste korterelamud näiteks.

Klassikaline vaatepilt on väga uhke auto keset ehitusplatsi :)

Oeh, kui ma vaid teaks, mille jaoks need kõik uhked majad ehitatud on.

Jälle ilus copy-paste.

See on nüüd natuke madalamate majadega rajoon. Kesklinn oli täiesti umbes, nii et sõitsime vist pool eeslinnadest läbi.

Kaks õde.

Väga palju ja igal pool käib ehitus.

See on 100 korda suurem, kui ta pildil tundub.

Püramiid? Neid ma olen siin mitu tükki näinud.

See on täiesti agul. Nii madalad majad!

Põhiline värk, igal pool on EXPO!

See on ka üks äärelinna kaader, paremal on täiesti tühi maja veel. 

Kas sõidurida ja -rada on sama mõiste? Ruth?

Sain mingi hea äpi, mis peaks oskama mind siin linnas ringi juhatada.

Muna? Kosmosetaldrik? Suur silm?

On tõesti nagu välismaal.

Mis? Mis maja see on? 

Või see maja?

Või need majad?

Või need kõik majad?

Minu töökoht on selle valge noole peal, mis sinises ringis on ja elukoht on selle teise sinise asja peal. Iga päev saan läbi linna ekskursiooni!

See on üks maja, mis on mu töökoha kõrval.

Ja see on üks maja, mis lihtsalt jälle oli väga suur ja uhke.

Ja kui maja (veel) ei ole, siis on aed ja aia taga on näha kraanad.

See on kohalik Uber. Nimelt pole siin vaja mingit Taxifyd või taksonumbrit (kuigi neid mul on), siin on vaja pöial püsti tee ääres panna ja küll sa auto peale saad! Näiteks EXPOst minu koduni peaks maksma sellise sõiduviisiga umbes 700 kohalikku raha ehk umbes 2 eurot. 

Jällegi on numbrimärk teistkordselt ka auto peal. Üldjuhul on nad ikka suuremalt seal demostreeritud.

Ka üks agul, vähemalt vasakul pool teed.

Mingi täiega uhke hoone jälle.

Ja no muidugi on väga hea mõte liikuvas autos max zoomiga pilti teha. Selle pildiga tahtsin ma näidata seda, et punase valgusfoori kõrval on väike foor (1 tulega), kus sees käib number, et 1) kui kaua on vaja rohelise tuleni oodata või 2) kui kaua veel roheline tuli põleb.

Aga nüüd lähen ma kiiresti sööma ja õhtul kirjutan veel natuke naljakaid asju, sest ma panin omale ummikus istumise ajal kirja mõned toredad asjad, millest teile pajataksin!

21:31

Õhtusöök söödud. www.dreamlaser.ru tüübid tegid selle mulle välja ja kui ma viisakalt lõpus ütlesin, et järgmine kord on õhtusöök minu kulul, ei olnud nad nõus. No jah..

Aga mõned asjad, millest ma rääkida tahtsin:

1) Meie restoranis lõppeb peakokal kell 21 tööpäev nii et õhtusööki peab jõudma enne seda sööma! Poisid teadsid rääkida. Söök on siin üsna keskpärane, ei ole mingi superfancy, aga samas ka mitte nõme.

Värske salat. Üle kallatud mingi kastmega, mis oli täitsa okei.

Väike õlu, mida serveeriti kõrrega.

BAURSAK! Ehk siis põhimõtteliselt pontšik ilma suhkruta :) Nii hea, et söö või pooleks ennast sellest. 

2) Meie töökoht on väga turvaline ning office käib lukku, nii et sinna võib enda varanduse jätta küll, aga mõned teisel rindel töötajad on rääkinud, et päris palju varastatakse. Kõige naljakam oli see, kuidas üks mees ostis hunniku tabalukke, et asju kaitsta, aga need varastati ära :)

3) Liiklus on siin normaalsem kui Bulgaarias, aga halvem kui Põhja-Itaalias. Tuututamine on tavaline ja paraku ka vajalik tähelepanu äratamiseks. 

4) Kõik valgusfoorid linnas ei tööta. Mõnes kohas on reguleerijad, teisal on aga nii, nagu on. Muideks mõned mittetöötavad valgusfoorid on jõupaberi ja tavalise pakketeibiga ära kaetud ka.

5) Autojuhtid ei kasuta GPSi! Linn on tõenäoliselt nii loogiline ja sümmeetriline, et seda lihtsalt ei olegi vaja, kui siin juba natuke ringi sõitnud oled. Vat kus lugu!

Ma just avastasin, et kuna ma nii palju läbi tolmu käin, siis pihustataks mulle justkui kuivšampooni ühtlaselt juustesse. Nii et pead ma veel pesema ei hakka täna õhtul. Ja homme hommikul ka vist mitte! Minu (ja mitte ainult minu) silmad on väga väga väsinud samas sellistest oludest ning normaalne on silmatilku kaasas kanda. Imeline on see, et ma seda ette nägin ja Eestist kaasa ostsin! Ehitajad on suures osas nende nn gripimaskide või lausa terve näo maskidega, sest kohati on see liiga hull. Mul on kaasas buff, mida saan maskina kasutada, kui väga raskeks läheb. 

Homne päev on täis mõningaid kohtumisi ning kohale peaks jõudma ka suur osa stage managemendi tiimist, kellega väga tihedalt koos töötama hakkame. Kuna ka kõik lavamärgistusteip on Astanast otsas, siis ma loodan südamest, et see homme Moskvast siia jõuab. 

Ma proovin täna natuke kauem üleval olla, et homme mitte kell seitse äragata, aga ma olen juba nii väsinud, et peaksin päris tõsiselt pingutama, et see juhtuks. Õnneks on mul hunnik tööd veel teha, nii et paar tundi vast ehk pean vastu.