29/30. mai

30. mai
10:14
19:42

29. mai kirjutasin ainult niipalju:
10:12

Lõpuks kogu see tolm, toksilised osakesed õhus ja kuuma külma vaheldumine jõudis minu kehasse ka lõplikult ja olen natuke haige. Nohu ja paha olla. Aga see absoluutselt ei mõjuta kuidagi mu tuju või veel vähem töötegemist,  

30. mai

10:14

No ma olen ikka veel tõbine, õnneks on mul töötavat nohurohtu ja palavikualandajat, nii et püsin jalul. Tegelikult on meil paljud siin haiged, üks mees peab iga päev arsti juures käima, et antibiootikumi süste saada ja veel protseduure teha. Mul ikka pole üldse viga midagi selle kõrval. Töö läheb praegu iga päevaga aina raskemaks, ma loodan, et varsti on see murdepunkt, et hakkab lihtsamaks minema ka. Rahvusvaheline tiim on küll tore, aga välismaalased pole harjunud sellega, et venelased karjuvad üksteise peale ja venelased pole harjunud sellega, kui keegi võiks karjumist isiklikult võtta. Eestlane on siin üsna mõnus vahepeal olla, muudkui kuuled, kuidas teised pooled üksteise töömeetoditest aru ei saa. Aga kuidagi peab töö tehtud saama. 

Meie söökla uhiuues WCs on sellised sildid üleval. Huvitav, kas need inimesed, kes mõtlevad jalgadega WC poti peale astuda, oskavad ka inglise keelt lugeda?

Kas teie olete kunagi saanud sõnumi numbrilt 112? Meie igatahes eile saime paljud SMSi hädaabinumbrilt - täna (30.05) peaks olema siis suured tuuled Astanas, nagu võiks selle sõnumi järgi arvata. Moskvas on juba üle 10 inimese hukkunud ning need tuuled võtsid suuna vist siiapoole. Õnneks tuulega ollakse siin harjunud, nii et usun, et siin läheb sündmustevaesemalt see tugev tuul. 

19:42

Ma pikalt olin omale kilejope ostmise äärel, aga ma ei ostnud seda. Mu hea kilejope on Itaalias ja valmis matkama, aga siin Kasahstanis sajab vahepeal ootamatult vihma ja kilejope oleks nii abiks. Täna kutsuti mind ühte järjekordsesse officisse ning oh üllatust - sain omale T särgi ja kilejope. Nii et vedas väga! Tänane päev on üle pika aja hästi natuke vähem pingeline, mis on väga abiks. Hommikul suruti mulle kõrgete bosside poolt üks latte kätte, ütlesin umbes 5 korda, et ma ei soovi, aga lõpuks sain aru, et vist lihtsalt muud varianti pole - võtsin selle latte vastu ja kinkisin edasi tehnilisele produtsendile, kellel seda väga vaja oli. Mina olin just kohale jõudnud, aga täna hommikul alustati tehniliste töödega kell 7 hommikul. Päevad on siin pikad, sõltumata sellest, kas proovid kestavad varajasest hiliseni või mitte. Täna hommikul tulime autojuhiga rekordkiirusel hotellist EXPOni, 20 minutiga umbes. Kui arvestada seda, et mõnikord kulub sama teekonna läbimiseks üle tunni, siis… Väga mõnus oli kiirelt jõuda. Sain apteegist igasuguseid erinevaid rohtusid ka, kuigi apteeker rääkis terve aja, kui ma apteegis olin, mobiiltelefoniga. Pärast internetist otsisin, et mis rohud ma kokku ostsin ja riigiti on ikka ravimiseadused erinevad, siin sain päris tugevatoimelist rohtu niisama apteegiriiulilt korjata. 

112 saatis täna ka sõnumi, et homme on ka tugevad tuuled. Õnneks või kahjuks olen ma ikkagi 90% oma ülevaloleku ajast siseruumides. Täna on tõesti külm ka õues, umbes 10 kraadi, samas nüüd paari päeva pärast lubab +30 kraadi. 

Selline lahe asi ka, et meil on siin raadiosaatjad - 13 kanalit ning iga kanal on kasutuses, mõnda kanalit kasutab ainult 5-6 inimest, aga mõne kanali peal on mitukümmend inimest. Mina olen suure osa päevast kanalil nr 3, mis on mõeldud stage managemendi jaoks, ja väga naljakas on see, et meil on kokku kuus stage manageri, aga neist kolmel on nii sarnased nimed, et me oleme mõelnud, et peaks nad ümber nimetama. Masha, Pasha ja Dasha. Masha to Dasha. Dasha to Pasha. Pasha to Dasha. Jne. See on päris naljakas ja kohati segadusseajav. Ja siin on veel üks Sasha. Lisaks on meil siin kaks aktiivset Katjat, kes ka mõlemad kanalit nr 3 proovide ajal kasutavad. Ühtegi Hannat ei ole, üks Anna on küll, aga tema väga aktiivne ei ole ning pealegi enamus on teda hakanud kutsuma Anjaks, nii on lihtsam. Ja Hannushka on minu kohta ka täiesti normaalne, nii et vene keel vaikselt hakkab külge küll. Samas on meil reegel, et raadios räägitakse üldjuhul ikkagi inglise keeles, aga no kui sakslane sakslasega räägib, siis ikkagi saksa keeles ja näiteks kui mul uut wifi parooli vaja on, siis saan seda eesti keeles Toomaselt küsida, nii et keegi teine seda teada ei saaks. 

Üldse on väga kirjeldamatult äge see, et siin on eestlased. See on selline turvaline ja kodune tunne, mis siis, et me omavahel räägime ainult tööasjadest, siis ikka on nii vabastav vahepeal lihtsalt normaalselt rääkida ilma, et proovide end väljendada võimalikult lihtsate inglisekeelsete lausetega, et kõik ikka aru saaksid. Kusjuures ma arvan, et mu inglise keel on siin alla käinud, sest kui midagi peab selgeks tegema, siis väga lihtsas inglise keeles. 

Avashowni on veel aega lausa nädal aega ja kolm päeva ning mina lendan järgmisel pühapäeval ka juba Eestisse, täitsa tore oleks vahelduseks omada jätkusuutlikku internetiühendust ning hingata värsket õhku. Aga elu Kasahstanis on ka täiesti normaalne ning aeg läheb siin nii kiiresti, et ma ei suuda uskuda, et olen nüüd peaaegu kaks nädalat siin olnud. Kui võib-olla tundub luksus, et oo, iga päev tuleb autojuht hotelli ja veab sind kohale ning voodi teeb koristajatädi ka päeval ära, siis sellise töötempo juures ei tundu see üldsegi luksuslik, sest aja hind on siin hoopis teine kui igapäevaelus.