Eile lubati saata piletid, viimast korda uurisin piletite saatmise kohta umbes neli tundi peale seda, kui kolm tundi tagasi olevat lubatud saata piletid. See olukord võiks mind küll murelikuks teha, aga kuna kõigile laialisaadetud meililistis olnud PDFis on juba mu nimi uhkelt sees, siis kuidagi peavad nad mu ju kohale lennutama. Ning ma saan täiesti aru, et see ongi keeruline. Kui esimesest otsingumootorist kolmapäeva kohta aegasid otsida (mis peaks mu minemispäev olema) on vastused sellised, et lennu keskmine pikkus on umbes 12h, kuid öö tuleb veeta kas Kiievis, Moskvas, Istanbulis, Peterburis, Minskis või... No igatahes mõnes mulle uues kohas! Ning Astanasse kohale jõuaksin ma kohaliku aja järgi järgmise päeva varahommikul kell 4, nii et ma täpselt ei kujutagi ette, mida nad seal piletite koha pealt välja mõtlevad. Praeguses (avalikus) lennuplaanis on olemas ainult üks variant, kuidas Tallinn->Astana ühe päevaga ära teha ning teekond oleks kell 06:00 Tallinn-Riia, kell 07:20 Riia-Moskva ning kell 10:00 Moskva-Astana. Võib-olla peaks kasahhidele teada andma, et ma oskan jube hästi ka lennupileteid otsida.. Aga ma ikkagi jään ootama nendepoolset liigutust.
Olen kohe lõpetamas raamatut "Minu Kasahstan". Esiteks läks mul kaua aega, et üldse Kasahstan õigesti kirjutama õppida inglise ja eesti keeles, sest ega seda igapäevaselt ei ole vaja kasutada. Oma rahvusvaheliste sõpradega oleme kasutusele võtnud lühendi "kaz", aga eesti keeles kirjutan ikka kogemata "kasasthan" või "kasahstsan" või midagi sellist. Raamatu juurde tagasi tulles - sealne eesti perekond elab Almatõs (Kasahstani eelmine pealinn), üks kord terve oma sealoldud kolme aasta jooksul tegid nad visiidi ka Astanasse ja kui ma õigesti aru sain, juhtus see aastal 2010. Nende muljed linnas olid, et see oli küll ilus ja uhke, aga absoluutselt inimestest tühi ja kõle. Eks näis, mis meid ees ootab. Almatõ asub aga Astanast nii kaugel ja kuigi kasahhide üleüldisest meelelaadist ja töökultuurist sain ma päris palju teada, siis asun ma tööle rahvusvahelises tiimis ja ma loodan, et kohalikud, kellega koostööd teeme, on töökamad kui raamatus kirjeldatud kasahhid :)
Mõned ettevalmistused olen juba ka ära teinud, näiteks ostsin endale kaks kohvrit (neljarattalised!!!!), üks on 32'' ehk siis kõige suurem kohver, mida ma isiklikult omanud olen. Kõva ümbrise ja lukuga muidugi. Ja teine on käsipagasi mõõdus samast seeriast neljarattaline kohver. Kui sa natukenegi rohkem reisinud oled ja oma kohvreid endaga kaasas pead vedama, siis üsna ruttu on neljarattaline kohver ikkagi möödapääsmatu, sest kaherattalisega manööverdada ei ole kõige lihtsam. Üks suurem uuendus on veel mu 2016 aasta MacBook Pro, millel kirjutamine läheb nii ladusalt ja kuigi ma uskusin, et mu eelmine MacBook oli kõige kiirem ja kõige ilusama ekraaniga arvuti maamunal, siis mis teha, uus on veel parem. Ja ilusam. Esmaspäeval saan veel personaliseeritud täishoolduse sellele ka, et ta vastaks kõikidele mu imelikele vajadusetele seoses tööeluga, seepärast ma väga loodan, et mu lennupileteid juba homseks ei saadeta..
No seoses tööga - ma olen läbi vaadanud suure osa sellest, millega ma töötama hakkan, aga tõenäoliselt täna õhtul või homme päeval teen ühe ringi veel peale, sest see peaks mul kõik selge olema ideaalis. No seda otseselt ei oodata, et ma sinnaminnes juba peast kõiki sekundeid tean, aga mõtle kui tore oleks, kui teaksin! Lisaks varustasin enda garderoobi ainult mustade riietega. Õnneks mul on neid riidekapis palju, aga kuna Astanas on umbes 10-15 kraadi soojem kui meil, siis lisasin mõned õhulisemad esemed ka valikusse. Mustad riided on väga basic sellises valdkonnas, sest lavataguste jõudude eesmärk on jääda kõigile võimalikult märkamatuks. Ja lisasin enda kollektsiooni ka uue kõhukoti. See tundub alguses kõige mõtetum ja ebastiilsem aksessuaar, aga kõik oma elu kiired perioodid olen ma musta kõhukoti abiga saanud väga edukalt ära elada, sest käed on siis vabad, aga samas kõik olulised asjad on lähedal. Eelmise kõhukoti saatsin pensionile, ta on küll kõige parem kõhukott, mis mul olnud on (ainult üks ongi olnud), aga kuna ta on nii ära trööbatud, et sealt juba väiksemad esemed välja lendavad, pidin midagi ette võtma. Kasahstanis peab näiteks kogu aeg pass kaasas olema. Ja no seda taskusse ei topi. Kõhukotti aga küll!
Mõned asjad, mis ma veel tahan enne ära teha, on väga korralike kirjutusvahendite muretsemine. Mu kodu on pliiatsitest-pastakatest tulvil (õpetajana koguneb neid lihtsalt nii palju, sest neid läheb kogu aeg vaja!), aga mul oleks vaja highlighteritest markerite komplekti, paar lollikindlat ja väga head musta pastakat, erineva suurusega mustasid markereid, värvipliiatsite ja värviliste vildikate komplekti ning erinevaid harilikke pliiatseid ja kustutuskumme. Ei, ma ei lähe lastelaagrisse kunstiõpetajaks :) Lihtsalt paratamatult tuleb väga suur osa märkmetest esialgu teha käsitsi ning mida mõnusamad vahendid selle jaoks olemas on, seda parem on tööd teha. Proovin täna Ülemiste keskusest endale need hankida.
Ja no ega midagi muud väga polegi, kui ma ootan pileteid ja loodan südamest, et enne kolmapäeva ma ei lenda, sest siis peaks jälle natuke elu ümber korraldama. Keegi peab ju Eestis ka autol suvekummid alla panema ja töövestlejaid üle vaatama ja viimased solfiõpilased võlgadest vabastama ja.. No see nimekiri peab saama nüüd pooleteise päeva jooksul kõik linnukesed ülesannete taha, et saaks tehtuks märgitud ja uut tööd ilma segavate faktoriteta alustada.
No comments:
Post a Comment