10:30
11:42
21:20 (pildiralli)
10:30
Täna on vist viimane (või eelviimane) päev, kus saan nii hilja veel hotellis olla. Joon oma jahtunud rohelist teed ja salvestan uusi kohalikke numbreid oma telefoniraamatusse, et kõik ikka olemas oleks. Ma magasin väga hästi, kuna siin on võimalik tuba kardinatega täielikult ära pimendada, siis on ärgata natuke raske, sest tundub, et ikka veel on öö. Pean ikka mingi pilu kardinate vahele jätma, et end hommikul üles ajada. Täna on imelik ilm. Taevas on pilves, aga samas maa peal on objektide varjud ikka sellised, nagu päike paistaks.
11:42
Nii lahe on iga hommik siia kohale jõuda ja näha, kui palju asjad edasi läinud on. Eks siin ole omad põhjused ka, miks mõndasid töid tehakse kõrvalt vaadates pisut absurdses järjekorras, aga aina selgemaks hakkab saama, et kuidas need süsteemid siin töötavad.
Mu töö on täiega põnev ja mul on natuke kahju, et ma ei saa rääkida erinevatest keerukustest, mida lahendada ja erinevatest erroritest, mis võivad ette tulla. See on meie tehniline ruum / office praegu, kus ka mina päris suure osa ajast veedan. Pildil kaks saksa tippvalgustajat. Iga kord kui ma vaatan seda nimekirja, kes meil siin tiimis on, siis hakkab kõhus ringi keerama, et kas ma tõesti istun nendega sama laua taga ja tõesti arutan nendega sellise taseme asju. Aga tegelikult ongi normaalne see, kõik on toredad ja mis peamine - kõik on töökad ja asjalikud!
21:20
Internet on täna hotellis väga hõre. Kahjuks oli mul just täna hirmsasti vaja hotellis oma "kodu"kontoris tööd teha. Lõpuks sain tehtud, aega läks vist vähemalt poolteist tundi kauem kui oleks normaalse internetilevi paistel läinud, aga mis seal's ikka. Mul on suur kahtlus, kas ma üldse pildid üles saan, praeguseks on natuke paremaks see ühendust läinud, aga ma vähemalt proovin. Ma vabandan kohe ära, et need pildid on täitsa freestyle järjekorras, aga kuna internet on siin nii hell täna, siis ma ei julge neid ümber ka tõstma hakada :)
Kui Hanna peale neljatunnist koosolekut hotelli jõudis, oli internet juba ära läinud. Ehk siis otsustasin oma 10000-sammu eesmärki natuke lähemale tuua. Kui enamus päevast peab istuma kannatlikult laua taga, siis need sammud kuidagi ei kasva.
Käisin kohalikus poes peale jalutuskäiku ning ostsin endale päevaseks varuks natuke snäkke, sest tänane päev näitas, et kuigi päevakavas on lõunapausid sees, ei tähenda see seda, et sellel ajal ilmtingimata süüa jõuab. Aga kuna ma olen päris kaval, siis läksin oma hotelli kõrval olevasse keldripoodi (sinna samma, kus üks onu noaga mulle sim-kaardi õigeks vorpis) ning ostsin head-paremat. Need poe töötajad juba kõik teavad mind nägupidi, sest üleeile veetsin seal oma head pool tundi üritades segakeeles selgeks teha oma vajadusi.
Tänane õhtusöök oli selline. Kui tellida morssi, siis saab päris head jõhvikamahla! Tagaplaanil kohustuslikud rahvus-pallikesed. Lahked venelased tegid jälle mulle õhtusöögi välja ja saatsid veel mu numbrituppa terve suure korvitäie neid pallikesi ka.
Pilt jalutuskäigult. Ma sattusin hiiglama suurde parki, kaugelt juba oli kuulda, et kuskil üürgas OPA GANGNAM STYLE lugu ning peale seda tuli hitt nagu Macarena, edasi ma isegi ei mäleta, mis muusikat mängiti, aga igatahes oli pargis mingisugune lõbustusüritus. Naljakas on see, et siin tõesti on vähe rahvast kuidagi. Ruumi on väga palju, aga inimesi on nagu vähe.. See pilt ilmestab ka seda.
See on mu hotelli fuajee. Ma olen kuulnud, kuidas mõned inimesed natuke nurisevad enda hotellide üle siin, meil näiteks ka SPA ei tööta, aga minu arust on igati kobe hotell. Iga päev tehakse voodi ära ja teenindajatüdrukud-poisid proovivad inglise keeles suhelda.
Paljude asjade seas tõin ma siia kaasa ka ühe rätiku :) Tsau Airin! Noh, et nagu kodusem oleks või nii. Siin samas poe ees müüb üks kuldhammastega KASAHH (ma kuulsin täna esimest korda kasahhi keelt, see on ikka öö ja päev vene keelest) puu- ja juurvilju ja ma ostsin ta käest umbes 5€ eest sellise komplekti asju.
Täna jalutasin ühes pargis ja vaatasin, et miks keegi pinkide peal ei istu. Kui olin juba pargi lõppu jõudnud, sain aru, et kõik pingid värviti äsja üle. Kõik puud on siin veel noored, selliseid SUURI puid ei ole, aga see-eest on hästi palju noori puid. Ja ma saan aru ka, miks neid siia istutatakse. Siin laiadel tänavatel on tunne, nagu viibiksid tuulise mere ääres. Kõva tuul. Ainult et soolase niiskuse asemel, mida meri sinuni tooks, on õhus tolmu, mis lendleb ja teeb olemise kuivaks. Puud varjavad natuke seda tuult. Suure tänava peal kõndides oli täitsa mõnus pikkade riietega olla, aga kui natuke tuulevaiksemasse kohta sattuda, siis on siinne palavus METSIK.
See oli esimene vaade pargile, kaugusest kostis parasjagu PSY gangnam style'i. Kogu siinne olemine on väga sürr. Täna kui ma autoga jälle tund aega mööda pealinna sõitsin (uuel marsuudil), jõudis vist enam-vähem kohale, et ma olen Kasahstanis. See ei ole nagu Euroopa, see ei ole nagu Venemaa (vähemalt ma arvan) ja see ei ole nagu Aasia (vähemalt ma arvan). See on nagu Kasahstan. Nii imelik!
Ühest õigest linnast ei puudu ka vaateratas! Kas te teate, et Tallinnasse tuleb ka vasrsti 120m kõrgune vaateratas?
Nonii.. Kuna mul oli täna natuke vaba aega, sest internetti ei olnud, läksin alla hotelli vastuvõttu ja üritasin uurida, et kust on üldse võimalik postkaarte osta ning kuidas neid saata. Selle peale otsis abivalmis neiu sahtlist ümrbiku, pani letile ja naeratas mulle. Lõpuks googeldasin "postcard picture with both sides" ja "astana postcard" ja "tourist postcard" ja näitasin neiule pilte ja selle peale andis ta mulle taksonumbri, kuhu helistada.. Nii et postkaarte ma täna veel saata ei saanud.
RADISSON! Aga üks huvitav asi Astana puhul on see, et siinne linn on peaaegu reklaamivaba. Seda on väga raske ette kujutada, kui sa elad Tallinnas või Tartus (või Milanos või ükskõik kus), kus iga prügikasti peal on kellegi nägu või teade uuest osturallist. Ma olen siin reklaame näinud küll, aga ma võiks need vist kõik kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Lennujaamast tulles oli paar suurt reklaami, kesklinnas nägin kahte reklaami... No muidugi on olemas majade peal sildid, et mis asutusega tegu on, aga isegi kaubanduskeskuste välisilme jätab mõnikord mulje, et äkki seal toimib hoopis mõni muu asutus sees.
See oli ka sellest suurest pargist, kus lõbustusüritus käis. Mulle jäi mulje, et se karusell/lõbustus oli lausa tasuta, aga ma ei hakanud proovima.
NONIII!
Hinnad siis eurodes: 98 - 0,462€
96 - 0,442€
92 - 0,405€
gaasi hind oli 65 kzt'd ühes bensukas ehk 0,185€
Esiteks - ma pean tunnistama, et ma 100% kindel ei ole, kas need hinnad on liitri kohta. Peaksid olema. Ja teiseks - ma ei tunne ennast enam nii süüdi, kui iga päev kirjutan homseks päevaks enda autojuhivajadused. Just momendil tuli mulle homne info autojuhtide ja autode kohta, kellega õigest kohast teise õigesse kohta saab. Süsteem on selline, et eelmisel päeval edastan transpordikoordinaatorile kõik soovid (kust kuhu, mis kell start, kas tahan kellegi auto peale lisaks võtta) ning siis mulle edastatakse autojuhtide numbrid ja autode kirjeldused. Kõige populaarsem auto on praegu olnud Toyota Camry, aga olen sõitnud väga uhkete Mercedeste ja Audidega ka. Kõik autod on seest laitmatus korras ja kõik autojuhid on maksimaalselt viisakad. Täna sain isegi ühte autojuhti VENE keeles juhendada, et kuidas hotellini sõita, sest ta oli minu jaoks asendusjuht ning meie hotell asub natuke trikiga kohas. Ning jah - Astana on nii lihtsa planeeringuga, et mina oskan vene keeles juhendada "vot tam, da, tam, tam"
Ja lõpetuseks veel üks klassikaline vaade tänavale.
Võib öelda, et tänasest hakkas nüüd suurem töötegemine pihta, pidin saatma laiali esimesed uhked e-mailid enda nime alt kõikidele tähtsatele onudele ja tädidele ning mu telefon muutus järsku väga populaarseks. Ma arvan, et homme ja ülehomme on ka veel õige pisut lihtsamad päevad, aga alates teisipäevast läheb tempo päris kreisiks. Nimelt on osalt asi ka selles, et olen sellises rollis, kus ma pean põhimõtteliselt kogu aeg kohal olema proovides, ükskõik, kes mida proovib. Õnneks on siin üldine õhkkond üsna tore, kuigi vaikselt hakkab see pingelisuse noot ka sisse tulema, sest teha on palju ja aega võiks ju alati rohkem olla. Tehnilised lahendused on sellisel tasemel, et Eestis olles ei oskanud ma veel und ka näha poolest sellest, mis siin üles seatud on. Aga kõik tundub koha peal väga normaalne ja igati loomulik. Suured asjad tehaksegi suurelt.
Üks asi veel, mis mulle meelde tuli, millest tahtsin kirjutada. Nimelt! Mulle tundub, et kohalikud siin eriti ei naerata. Või noh, nad on täpselt nagu eestlased! Otsa ei vaata ja kui vaatavad, siis pööravad üsna ruttu pilgu ära. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen natuke liiga peast itaallaseks läinud või on see päike siin kuidagi teistsuguse paistmisega, igatahes ma avastasin end kõigile naeratamast! Kõikidele töölistele, inimestele, kes tänaval vastu tulevad ja muidugi, mis peamine, kõikidele valvuritele. Seetõttu täna hommikul tööpostile jõudes pobises umbes iga teine vastutulev töötaja (peamiselt siis ehitajad-valvurid-koristajad-asjaajajad-javeelkordvalvurid) mulle juba aimatava "strjaastvjuute" moka otsast ning mina rõõmsalt pobisesin midagi veel segasemat vastu. Mu vene kolleegid olid väga hämmingus, et kas ma tõesti kõiki neid tean või kuidas nii, et nad mu poole nii viisakalt-rõõmsalt pöörduvad. Ma ise ei osanudki sellele tähelepanu pöörata. Kui sa kedagi ikka iga päev näed (mis siis, et ma nägudel vahet teha lihtsalt ei oska veel, nii et äkki on hoopis iga päev uued inimesed?!), siis on ju loogiline, et viisakas on teretada. Või ei? Appi! Kas ma ei olegi keskmine eestlane enam?
No comments:
Post a Comment