Esiteks - täna on see tore päev, kus ma õppisin ära, kuidas siia blogisse panna nii Allandi kui minu pilte korraga, aga nii, et ma ei peaks neid ükshaaval lisama (sest muidu oleks nad suvalises järjekorras siia hüpanud) vaid tulevad kõik järjest ja ilma igasuguse raskuseta. Inimene õpib kogu elu.
Teiseks - täna algas meil siis GLS! Ametlikult algab konverents alles neljapäeval, aga kaks päeva on eelkohtumisi rahvuslike esindajatega - siin on umbes 700 välismaalast, Austraaliast Aafrikani ja idamaadest lõunamaadeni.
Hommikul oli väljasõit juba kell 7:30. Homme on õnneks kell 8:00. Meie enne Willowi uksest sisse astumist. Tõestus, et Johannes on ka kaasas.
Uhke registreerunu - mina oma akrediteeringuga. Saan pärast kodus oma kollektsiooni lisada.
Eestlaste laud, kust on puudu Alland ja Meelis ja kaks Albaanlast, kes meiega koos istuvad.
Eestlaste laud natuke kaugemalt vaadates. See on enne esimest sessiooni.
Esimese sessiooni sisu oli alguses umbes 30 minutit ülistust ja kristlikke hümne - kõik superhitid, mia rahvusvaheline kogukond peast teab. Väga kenasti mängisid muusikud. Esimene sessioon lõppes Bill Hybelsi väikse intervjuuga, kus teda intervjueeriti ning uuriti üleüldse, et kuidas tal endal elus läheb.
Lõunapausid ja kohvipausid on siin värvide järgi - igal laual on oma silt, mis on mingit värvi taustal (näiteks meil oli sinisel taustal) ning siis söögikohas on samat värvi laudlinad, et oleks tore ära tunda, kust sööki saab.
Mina raamatupoes. Eelmistel aastatel on siin tunduvalt suurem raamatupood olnud, aga sellel aastal on ta uues kohas ja palju väiksem.
Teine sessioon, mis leidis aset samuti laudade taga seal suuremas saalis (Activity Center) oli peamiselt GLSi visiooni ja eesmärkide tutvustamine. Lühidalt alustalad, millele organisatsioon toetub, mis printsiipidel toimib ja mis on GLSi mõte üleüldse. Väga abiks kindlasti neile, kes esimest korda kohal on, aga heaks meeldetuletuseks ka vanadele olijatele.
Lõunalaud. Lõunaks oli maisi-oa salat, kartulikrõpsud ja kalkunisingi võileib. Mina andsin enamus sinki Allandile, aga muidu oli täitsa söödav võileib.
Peale lõunat pidime natuke samme tegema, et üldse mingeidki samme saada, niisis läksime jalutuskäigule ümber Willow Creeki.
Worship Trail.
Mina keset järve äärt.
Johannesel täna ei läinud nii hästi pildi peale mitte jäämisega.
Siin on lausa üks pilt, aga mitu Johannest.
Kolmas sessioon, peale lõunat, kujutas endast seda, et rääkisid erinevad inimesed (üks USAst, üks Austraalist ja üks Taanist), et kuidas ja millega nad on saanud oma GLSi raskustest läbi ja missuguseid samme ette võtnud, et GLSi oma kodukohas paremaks teha.
Peale kolmandat sessiooni anti meile PUUVILJASALATIT. See oli überhea!
Neljas sessioon oli hüvastijätt praeguse WCA presidendiga, kes tõi meie ette 15 punkti juhtimisest, mida ta oleks soovinud, et oleks varem õppinud. Peale seda oli veel väike auhindade jagamine kõige enam edenenud GLSidele üle maailma (Kasahstan võitis ka ühe auhinna!) ning siis oli väike vastuvõtt koos koogiga, aga koogi isu meil kellelgi ei olnud, nii et läksime...
... Wendysse! Mis on ka üks kiirtoidu kett siin. Ütleme nii, et Eestis on kiirtoit ikka kordades parem.
Varem oli ameerikas tavaline see, et refill on igavesti tasuta, aga nüüd enam nii need lood ei ole.
Peale kiirtoitu läksime söögipoodi. Mina ostsin kaks avokaadot, minitomateid ja kookosevett. Alland täiendas kodust joogivaru. Poes me palusime ekstra, et meie asju ei pandaks kilekottidesse, saime suure tähelepanu osaliseks.
Ja nüüd ikkagi.. Pani see blogspot siia suvalises järjekorras pilte! Ma ei tea, kuidas see võimalik on.
Raamatupoes.
Tõestus, et Alland on ka meiega!
Sellel aastal anti meile GLS notebook, kus on konverentsi kõnelejad ja nende lühitutvustused, hunnik reklaame aga ka ruumi enda märkmete jaoks. Siis anti veel märkmik, mis on täitsa tühi (ja stiilne must), ainult üks lehekülg Bill Hybelsi nägu ja lugu. Siis anti "South Barringot Experience" voldik, kus on majaplaan ja esindatud organisatsioonid, kellel Summiti ajal siin esindused püsti on ja siis veel tagatipuks üks "Summit Agenda", mis on põhimõtteliselt päevakava.
Kui me aga koju jõudsime, oli mul samme 7500, mida oli ilmselgelt liiga vähe. Niisis, otsustasin ma jälle jooksma minna. Või noh.. Ütleme nii, et kui õhtul on temperatuur 25 kraadi, siis on see jooksmine super väsitav tegevus. Nii et ma jooksin ja kõndisin pargis. Mingi hetk avastasin, et olen kogemata jooksnud surnuaeda (kuidas see võimalik on?) ja ma ei teadnud, kas surnuaias sünnib joosta, nii et seal siis tegin kiirkõndi.
Selline lame ja suhteliselt mitte hirmuäratav surnuaed.
Vaba ruum uutele haudadele. Siin kremeeritakse kõik ära, ühtegi luukeret pole mõtet siit otsima hakata.
Selle küla veetorn. Veetornid on vajalikud selleks, et vee tarbimist ühtlustada. Kui öösel keegi vett ei tarbi, siis korjatakse siia suurem kogus seda kokku. Kui õhtul peale tööd kõik inimesed vanni tahavad võtta, on siit veetornist hea puudujäävat vett juurde kallata.
Tegin kokku siis oma jooksu ja kõnniga 6000 sammu, nii et täitsa okei tulemus. Õhtul rääkisime majaperenaisega veel suurel GLSil vabatahtlik olemisest, Willow Creeki vabatahtlikkuse ministryst üleüldse, ta palus mul näidata pilte oma perest, niisiis näitasin. Tal on ikka täitsa kultuurišokk enamus asjad, millest räägin - Eestis pole kuivateid, kilekotid poes maksavad ning me sorteerime prügi ning kui palju me bensiini eest maksame. Seletasin talle, et ma panen dušši vahepeal seisma sellepärast, et lasen juuksepalsamil mõjuda ja pesen niikaua hambaid. Ta ei saanud aru, et miks ei võiks vesi niikaua joosta. Aga samas on tore ka, eks ta ütles ise ka, et läheb aina õnnelikumaks iga päevaga, et ta ikka USAs elab ja mina lähen õnnelikumaks, et ma ikka Euroopas elan.
No comments:
Post a Comment