Minu tänane viimane hommikusöök Woodstockis. Kaerahelbepuder, mustikad ja "väga tervislik omlett" ehk siis väga juustune rasvane asi, aga ikkagi sõin seda rõõmuga.
Mina ja minu host Paula!
Allandi ja Johannese hostid.
Meie uus auto enne Allandi ja Johannese juurest lahkumist.
Willowis oli esimese asjana suur koosolek, kus räägiti rahvusvahelisele tiimile, kuidas valida kõnelejaid iga riigi jaoks ja mis tehnilised küsimused sellega seotud on.
Rangelt võttes jäime me sinna hiljaks, sest siiamaani pidime me ikkagi iga päev ärkama päris vara - viie ja kuue vahel üldiselt. Nüüd sain mina aga peaaegu seitsmeni magada, eks seda on näost ka näha :)
Peale seda ühiskoosolekut oli meil eraldi regioonide kaupa koosolek. Eurooplased olid kokku pandud kõik ühte üpriski pisikesse ruumi. Täna pidime me 80% tähtsatest asjadest ära otsustama, et kes kõnelevad ja umbes mis järjekorras ja selle plaani pidi siis kinnitama piirkonna peaprodutsent.
Meie plaani eel-ülevaadatakse ka ühe tähtsa onu poolt.
Kui kõik plaanid olid kinnitatud, siis vestlesime koridoris veel natuke tehniliste detailide üle seoses novembriga - meil on Eestis GLS 10 ning palju huvitavaid asju tulemas.
Üsna pea aga võtsimegi tee Galesburgi poole ning tegime ühe peatuse "maakonna marketis", et natuke snäkke tee peale osta, kuna lõunat kui sellist meil ei olnud. Ärge laske mu pikast riietusest end heidutada - ilm on siin soe, aga kuna poodides sees on üsna jõuline õhukonditsioneer, siis enne sisse minekut peab end riidesse sättima.
Siin on pilved ka teistmoodi kui mujal.
Ilus kiirtee.
Kohustuslik pilt ka Allandi jaoks, peal on siis osa mingist tõenäoliselt tähtsast elektrijaamast.
JA ME JÕDUSIME KOHALE JA SIIN ON KASSSSS!!!!!!!
Perekond Johnsonid olid vahepeal endale ka soetanud sellise toreda masina, kus saab sees sõita ja samal ajal aega veeta, nagu istuksid elutoas.
Meie jaoks oli siin organiseeritud väike pidu, kus oli Lee, tema kahe tütre perekonnad ning siinse koguduse vanempastor ning lastepastor.
Täitsa palju rahvast.
Kõige varem Parmanite laps ja kõige noorem Parmanite laps.
Mina ja mu parim sõber mais!
Vestlesime siin erinevates Eestit puudutavatel teemadel ja tsillisime niisama.
Siin oli ka päris lahe mäng, kus oli kaks puuplaati auguga, kuhu siis oli mõnus proovida saada sisse oakotikesi.
Üks Lee tütre mees on väga suur ilutulestiku fänn, nii et meil oli siin tore ilutulestikuddemostratsioon.
Mina mängimas mängu.
Johannes vaatamas ilutulestikku.
Veel.
Mina tegemas tantsukava keset ööd.
Kiisu! Tema nimi on ametlikult Boots Nelson Johnson.
No on ju armsus ise!
Nüüd lähme me siin vaikselt magama (Johannes demostreerimas oma kõige kaunimaid oskusi olla 16-aastane ehk tegi minuga just seda stseeni), aga nüüd ta lukustas end oma tuppa õnneks ja saan selle blogi ära postitada.
No comments:
Post a Comment